Plastmasslilledest pärg

Margit Tintso

 

Helen Kallaste: „Kogutud hetked”.

„Verb”, 2012. 72 lk.

 

Ootamatu stoppkaader tukslevas ja tühimürisevas kulgemises kutsub esile tajude taaskäivitumise ning üks või teine udune asjaolu paistab äkki värskemas ja selgemas valguses. Helen Kallaste luuleobjektiiv püüab niisuguseid kiireid valgussähvatusi sõnadesse jäädvustada, enne kui need „otsekohe öhe” (lk. 58) kaovad, mööndes samas, et tulemus on vaid „võlts, ent närbumatu plastmasslill” (lk. 6), mis ei suuda kanda tõelise elu võlu ja valu. Selline tõdemus kohe sissejuhatuses — et luule on justkui üks ja elu siiski teine asi — annab „Kogutud hetkedesse” süvenemiseks tasakaalukalt mõtiskleva taustplaani — ka tundelisemat laadi tekstid ei mõju autori aadrilaskmisena, vaid haaravad suuremaid plaane ning poevad seetõttu ka rohkem hinge. Kallaste rahumeelselt hoolivat suhet oma loomingusse ja luulesse üldiselt näitavad ka sagedad vihjed eesti klassikutele. Debütant, kes tõepoolest armastab luulet rohkem kui iseenda kordumatut luuletajaisiksust, pole just igapäevane nähtus ning väärib kindlasti esiletõstmist. Seda on Betti Alveri debüüdi­preemia ja Siugja Sulepea auhinnaga ka juba tehtud.

Tegelikult polegi Helen Kallaste „päris” debütant. Kunagise TNT liikmena on ta Siutsu nime all avaldanud luuletusi ka rühmituse ühiskogus „Mõned ei tahtnudki” (2000). Pika pausi järel ilmunud „Kogutud hetkede” juures võib tajuda, et see pole kirjutatud n.-ö. ühe hingetõmbega, vaid punutud kokku aja jooksul kogunenud materjalist. See ei tee aga raamatut halvas mõttes ebaühtlaseks, vaid lisab just teatavat kihilisust ja erinevaid nurki. Kogusse pääsenud tekstid paistavad olevat hoolikalt valitud, nii et ükski ei kahvatu teiste hulgas nõrgema lihvi tõttu.

Kui peaks andma võimalikult lakoonilise vastuse küsimusele, millest Kallaste tekstid räägivad, tuleks välja tuua ilmselt eelkõige suureks kasvamine ja armastus. Kuid need noor(autori)te tüüpmured on põimitud kahtlemata ebatüüpiliselt laiahaardelisse ja kunsti­küpsesse raamistikku, nii et „hetkedes” peegelduvad inimesi (või Kallaste arvates pigem „inimloomi”) terve igaviku vaevanud küsimused. Näiteks hirm, mis väljendub nii vihjetes kõrgusekartusele (lk. 19, 68) kui agorafoobiale (lk. 40), ent tõuseb iseäranis esile inimestevahelise vaimse distantsi kujutuses. Inimhingede vahelises lõhes või paralleelreaalsuste piiripunktis (lk. 13) peituvat hirmu kinni püüda ja mõista käib inimloomadele endile üle jõu. Seetõttu istuvad ja kõnnivad nad kõrvuti teineteist vältides (lk. 20, 34) köisi mööda (lk. 68) ning mängivad arusaamatuid mänge (lk. 16—17, 58).

ja suurim hirm ja samas suurim soov

on see, et ükskord keegi näeb ta läbi

ja lõplik skoor jääb vähemasti viigiks

ent inimloomad ikka kurvaks vist

sest mõttemustrit tuttavturvalist

ei saa ju murda — küllap killud kriibiks

(Mäng II, lk. 17)

Hirmudest võib aidata jagu saada nende „viigilehtede” käristamine, mis hoiavad südamel nii kultuurikihti kui saasta (lk. 63), ning pürgimine tagasi sügavamale algusesse oma sisemise lapse juurde. Lapsed ei karda kukkuda ja hoolida, samuti pole väikeste laste maailmas veel suurte inimeste vahelisi barjääre ja tühimikke. Kui Artur Alliksaar palub hinges elavale lapsele mitte haiget teha („Veendumus”), siis Kallaste kõneleb sisemise lapse uuestisünnitamisest:

Enam ma ei kuula sinu sõna.

Joon seda. Põhjatumast anumast

kui värsket vett mus anub janusena

üks otsus, mida ootan.

Nagu last

inimeseks olemise ihas.

Laps. See, kelleks sündima pean ise,

iga hingetõmbega mu lihas

liigahtab. Ta vaikse vaikimise

kulg on kõikehõlmav. Vääramatu.

(Üks, lk. 66.)

„Inimeseks olemise ihas” tungib Kallaste painava kultuurikihi alla ka oma keele ja folkloorsete allusioonidega. Mängides oskuslikult kildudega Eesti arhailisest keelekihistusest ja metafoorsetest konstruktsioonidest, haarab ta ka stilistilises plaanis teatava alguse või põhja järele. Fraasid, nagu „korstnas vares, kel lapse valu veel nokas” (lk. 25), „mul pole ju suurt miskit hinge taga (On, tõsi küll, paar asja hinge peal)” (lk. 30), „nupp nokib kanadega võidu” (lk. 39), „see, mis ei tapa, teeb tusaseks” (lk. 40), „loll õpib korduvkasu­tatud veast” (lk. 43) jne., lisavad tekstidele teatud ürgset lummust. Samas on „Kogutud hetkedesse” talletatud ka rohkesti intertekstuaalseid viiteid luuleklassikale. Paljude teiste kõrval tunduvad Kallastele olevat eriti südamelähedased Eesti sürrealistid, kellele ta mõned kokkusulavad sõnapildid ning „siivsad seebimullid” (lk. 10) tänasest päevast vastu saadab.

„Kogutud hetkedest” peegeldub vastu palju elu, kuigi aja talletamisel hangub see paratamatult närbumatuteks plastmasslilledeks. Kunstlilli kasutatakse paradoksaalsel kombel aga enamasti just elu ja jätkuvuse sümboliseerimiseks ning kiirelt hääbuvate eluslilledega võrreldes sobivad need kaduvikuga toimetulekuks isegi tunduvalt paremini. Kui aga reaalset plastmasslille ei peaks ka tänane tehnoloogia suutma veel ellu äratada, siis sõnade maailmas on tingimused palju maagilisemad. Mõned Helen Kallaste „hetked” sobiksid suurepäraselt laulusõnadeks, loodetavasti kohtuvad need kunagi oma viisiga.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon