POEETILISE MEEKORJAMISE KÜLLUSLIK SAAK

Veiko Märka

 

 

Anneli Tõevere-Kaur: „Mesiniku tütar”.

„Hea Lugu”, 2015. 72 lk.

 

„Mesiniku tütar” on Anneli Tõevere-Kauri debüütkogu, kuid eeskätt „Loomingu” lehekülgedelt on ta tuttav nii luuletaja kui prosaistina. Ilmselgelt on tegu tugeva, hästi läbimõeldud ja tasakaalustatud ning eredat autoriomapära kiirgava teosega.

Ühest küljest võib väita, et Tõevere-Kaur kirjutab peamiselt loodus- ja tundelüürikat. Aga see oleks liiga triviaalne. Mõlemas žanris on ta silmapaistvalt värske ja uudne, nii nähtavat kui tuntavat ümbritseb õrn vaimukuse­loor. Jääb mulje, et autor küll elab läbi ja tunnetab hinges kõike, millest kirjutab, kuid suudab oma läbielamisi analüüsida distantsilt ja kerge irooniaga. Mõnikord muutub viimane ka üpris iselaadseks ja hõrguks huumoriks („Nägin unes”, „Kui ärkan, meenub — unes kaarte pandi”). Niisiis: mõtteluule sugemetega tundeluule. „Mesiniku tütart” on lihtne ja kerge lugeda. Ja mitte sellepärast, et autor oma loomingus vastavasuunalisi järeleandmisi teeks, vaid ta suudab ka keerukad mõttekonstruktsioonid ja hingeseisundid näilise muretuse ja elegantsiga välja tuua. Sõnakasutus on silmapaistvalt lihtne ja loomulik. Ning tehniliseks tugevuseks on eelkõige riimi ja rütmi valitsemine. Kui enamasti muudab riimi­mine luuletused kohmakamaks ja lünklikumaks, siis siin, vastupidi, nõtkemaks, efektsemaks ja esteetiliselt kaunimaks. Saladuse võti peitub selles, et Tõevere-Kauri riim on küllaltki harv ja lõtv — pigem maitseaine kui põhitoit. Paralleelid Doris Kareva ja Juhan Viidinguga on ilmsed. Kogus leidub ka vabavärssi, kuid see jääb tagaplaanile — mitte niivõrd mahult kui sisendusjõult. Seetõttu mõjubki neljas, viimane tsükkel kõige kahvatumalt. Tekib mulje, nagu liiguks autor jalgsi kiiremini kui jalgrattaga. Mis on huvitav, meeldejääv — ja mis peaasi — üsna originaalne saavutus.

Luuletuste sisu balansseerib tasakaalukalt mikro- ja makrokosmose vahel. Jumal, kosmos, aja lõputu kulg vahelduvad sujuvalt põdrakärbeste, joodikute ja maleratsudega. Juba pealkiri esindab seda suunda: ühest küljest konkreetse elukutse esindaja konkreetne järeltulija, kuid ka üldistus kogu maailma mesinikest, nende eksistentsi edasikandjatest — ja loomulikult ka mesilastest, kellest viimasel ajal kardetakse, et nad võivad välja surra ja nõnda hävitada elu kogu planeedil. Tasakaal valitseb ka luulekogu ratsionaalse ja irratsionaalse struktuuri vahel — kuigi viimast varjutab paratamatu üldsõnalisus (näiteks „Linnutee on üksildaste kodu” ja „Mu isa tehtud”). See-eest jätab sügava mulje „Tule täiskuuneljapäeval” (lk. 42), kus konkreetsed Tallinna kohanimed põimuvad müütilise laulu ja lendamisega. („Mine üle / Hõimu risti, / otse üles vaata. / Selles paigas / sellel ööl / võid end / teele saata.”) Õigupoolest algab see „vastandite ühtsus” juba esimeselt leheküljelt, kust sain teada hämmastava fakti: Kuu kaugeneb Maast 3,8 cm aastas. Tervikluuletustest iseloomustab seda sulandumist hästi tekst lk. 65:

Iga me samm on palve.

Tööle ja koju.

Ja maale.

Koeraga õue.

Iga samm on palve.

Seistes sipelgapesa kõrval,

kuulates kuivade okaste krabinat pesas,                                                           mõtlen —

sipelga väikene samm on samuti palve.

Sageli esineb motiiv, kus reaalne armsam muutub nähtamatuks või vähemalt läbipaistvaks. Või siis selline ootamatu võrdluspaar (lk. 54): „Ma meenutasin halli takjanuppu / ja sina mustjasrusket muskusveist.”

Niigi kõrgel üldtasemel mõjuvad eriti filigraansete pärlitena „Sinine mantel kokku sai pakitud”, „Üksik ma­letaja istub pargis”, „Sa tuled koju hilja”, „Tuul näitab hoogu — puud on vaiksed, paigal”, „Ma vaatan ainult kergelt sinu suunas”, „Sa päriselt vist pole linna oma”. Ja muidugi nimiluuletus „Mesiniku tütar” (lk. 66), mis on ühtla­si autori kreedo ja luulekogu kvintessents.

Puändipõhistest meistritöödest võib esile tõsta luuletusi „Keerlen”, „Peaaegu varjuna kõnnib”, „Sa unes müüsid”, „Tihane tee ääres” ja veel päris mitut. Tuleb rõhutada, et puänt pole Tõevere-Kauril otste järsu kokkutõmbamise vahend, vaid lugeja juhtimine uude ootamatusse suunda — mitte tee lõpp, vaid ootamatu kurv. Ta armastab loetleda — äärmiselt lihtne tekstiloomisvõte, mis aga maagiliste ja sümbolistlike sisuga loetelude puhul äratab huvi.

„Mesiniku tütar” on läbimõeldud ja hästi vormistatud tervik. Midagi mitte­vajalikku, lugejat tüütavat, s. t. täitematerjali siin pole. Kuna debüütkogu autor on ikkagi 44-aastane, siis on tal ilmselt olnud piisavalt aega nii atra seada kui seda eesmärgipõhiselt käsitseda. Juhuslikkus puudub nii luuletuste valikus kui iga teksti sees.

Kuivõrd need on üsna konkreetsed, siis mõnes kohas tekib isu autorit parandada. Näiteks lillede ja nende adressaatide muidu väga leidlikus loetelus (lk. 16) sobiks minu meelest võhumõõka kinkida pigem mõõganeelajale kui võlurile. Et enamasti on tegu puäntidega, siis mõnel juhul mõjub kokkuvõte lahtisest uksest sissemurdmisena. Näiteks ööliblikaid (lk. 23) on meie poeesias elamuslikumalt käsitletud. Ka ei maksa Jumalalt paluda kogu maailma börsimaaklerite vallandamist (lk. 15), sest see tooks kaasa kaose maailmamajanduses ning miljardite inimeste, s. t. Tõevere-Kauri endagi elustandardi drastilise languse. Liiga deklaratiivset armastusluulet leidub näiteks kolmandas tsüklis. Kohati häirib autori mõttetu kiindumine elevantidesse (lk. 7, 14, 60).

Siiski on „Mesiniku tütar” Eesti sisutühja, vaimuvaese ja asotsiaalse naisluule masendava laama taustal oma napi, vaimuka ja täpse sõnakasutusega nagu värvikirju nööp hallil tuhahunnikul. Õigupoolest pärineb see masenduse laam juba kuuekümnendate kuulsa kolmikjõugu Luik—Valli­soo—Mihkelson parnassile astumisest. Ainus märkimisväärne kõrvalekalle peasuunast oli umbes 25 aastat tagasi, kui niigi erandlikule Doris Karevale lisandusid Liisi Ojamaa, Elo Vee, Merca, Ruth Jyrjo ja veel mõned omanäolised ja sisukad poetessid. Edasi läks kõik jälle nii nagu läks.

„Mesiniku tütre” puhul väärib esiletoomist ka kujundus. Peaaegu et kohustusliku must-valge graafika asemel on Anu Ristmets kasutanud peamiselt rohekaid ja pruune, looduslähedasi toone, mis teose eripära omakorda süvendavad.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon