POKSIMATŠ: ROOSTE vs. ROOSTE

Kätlin Kaldmaa

Jürgen Rooste: „Vana hiire laulud”.

„Ji”, 2015. 92 lk.

Jürgen Rooste: „Ideaalne abikaasa”.

„Ji”, 2015. 108 lk.

Rooste. Jürgen. Nimi, mis on seisnud pea paarikümne luuleraamatu kaanel. XXI sajandi Taanilinna ja Eesti elu salvestaja, kes ikka ja alati on kohal ja ikka endast teada annab.

2015. aastal andis Rooste endast muuhulgas teada ka kahte raamatusse jagatud luuletustega. Raamatuid lugedes jätab luuletuste jaotus loomuliku ja iseenesestmõistetava mulje: kui „Vana hiire laulud” toob lugeja ette esimeses keskeakriisis mehe koomale tõmbuva maailma, siis „Ideaalne abikaasa” lööb valla armastuse ja valguse väravad. Ideaalmaailmas võiks see olla koht, kus inimene, luuletaja või mitte, tõmbab joone alla olnule ja valib paralleelse, oletatavalt etema raja. Valikud seisavad inimese ees iga viimane kui päev ja valimine kui tegu on suur julgustükk. Kui paljud tegelikult julgevad harjunud teelt kõrvale astuda? Iga valik, iga soovi täitumine toob kaasa asjaolusid, millega enne arvestada ei osatud. Egas asjata öelda „Be careful what you wish for”. Miks seda siin ja praegu ära märkida? Kes loeb, see teab, et Rooste luule on eluga tihedalt seotud. Eluga Eestis. Eluga selle kõikvõimalikes avaldumisvormes, Higgsi bosonini välja. Nii on „Vana hiire laulude” moto pärit Emil Roostelt: „Kes see ikka vana hiirega mängida tahab?”

Kes see vana hiir siis on? Üpris mitmekülgne tegelane, kui raamatut uskuda. Alustuseks kaardistatakse inimese algus eliitkooli kiusamise rägastikus, umbes nagu Christopher Nolani 2005. aasta filmis „Batman Begins”. Kiusajate koomabande sobib oma nime poolest 90ndatesse nagu valatult, tegevuse poolest samuti, ehkki selliseid leidub muidugi igal ajal. Vana hiir hakkab tegema trenni ja saab vähemalt ühele koomabande liikmele tulevikus vastu hambaid anda. Üksiti annab algusluuletus kätte tooni ülejäänud raamatule: Rooste vaatleb kõrvuti isiklikku ja ühiskondlikku, kus paljuski senimaani valitseb koolikiusajalik suhtumine, sellele reageerib luuletaja nagu talle omane — ja sugugi mitte asjata — valusalt ja valjult. Nii kehastub vana hiir uueks tegelaskujuks ehk superpoeediks, kellena pahalaste vastu välja astuda, ja neist juba puudu ei tule. Raamatus võib kohata möödunud aasta uudiste ja kommentaariumide „paremaid palasid”: võõraviha, Putini-armastus, alaealise tüdruku seksuaalne ärakasutamine. Luuletaja Rooste ei ole ükskõikne, see puudutab teda lähedalt. Selliste nähtuste ja juhtumite puhul ei tohiks keegi ükskõikseks jääda, ja iga inimene võtab tähelepanu juhtimiseks appi oma vahendid. Luuletaja töö­vahend ei ole sugugi kehv — tema superpower on sõnade võluvägi.

Põlvkondliku kriisi üks isiklikku elu puudutavatest põhjustest on suurepäraselt sõnastatud luuletuses „Armastavad” (lk 36): „poiss tahtis tüdrukuga keppida / no ja muidugi igasugu muid asju ka teha // tüdruk tahtis poisiga kodu sisustada / ja lapsi saada / no ja muidugi keppida ja igasugu muid / asju ka teha // aga üksteisele ütlesid nad et /armastavad”. Veidi hiljem küsib luuletaja: „aga kui nad oleksid kohe alguses öelnud / mis nad teineteiselt tahavad” ja tõdeb: „ise olid nad tollal liiga noored et aru saada / ise nad ei saanud aru suurt millestki”. Eks see inimese — ja hiire — elu selles seisnegi, et õppida ja õppetundidest kuidagi eluga välja tulla, ning siis — kui vähegi õnnestub — natuke targemalt edasi minna. Nooruse rumalused võib tarkuseks pöörata, ja selle protsessi jälgi annab raamatus päris hästi ajada.

Peale Batmani on veel üks ajatu klassik, kellega Rooste tugeva sideme loob. See on J. M. Barrie ja „Peeter Paan”. Pealkirjata luuletus „kõik need kadunud poisid / nad on mu toas / nad on mu sisimas / nad on minuga” (lk 76) peatab korraks aja ja inimese. Nende kadunud poiste kaudu toob Rooste väljaväänatud tänapäeva kunagised lapsed, kelle süütus ja lihtsus on sild „kõige ilusama aja” ehk lihtsalt olemise, armastuse juurde. Ja muidugi kukuvad nad „kuristikku ses neetud rukkis”.

Raamatu keskel paiknev „Nahkhiire laul” (lk 43) on see koht, kus saavad kokku Batman, vana kass, luule ja armastus. Luuletajale-nahkhiirele on tema keel olemise viis, kostku see teistele kui tahes tüütu pininana. See luuletus on üksiti ühenduslüli kahe raamatu vahel. Õrnalt paitab luuletaja, vana nahkhiir, armsama und.

„Ideaalsel abikaasal” on trükipoogna võrra rohkem öelda. Üle sotsiaalsuse silla on see muidugi „Vana hiire lauludega” tugevasti ühte põimitud. Armastus toob ühiskonna kitsaskohad selgemalt välja, emotsionaalsel skaalal on vastandus veelgi üüratum. Seotusele maailmaga, olnu ja olevaga, viitavad ilmakultuurist tuttavad nimed, mida siin omajagu üles loetakse. Juhan Liiv, Elvis, Beethoven, Homeros, Jeesus, Baturin, Brodsky, Lotman, Leberecht, Tammsaare, Majakovski, William Blake, Tom Waits, Newton — nimekiri on uhke ja kõik need loojaisiksused on millegi poolest erilised. Loojad ongi. Enamik loetletuist on tõelised tulekandjad, sisemised leegitsejad. Nagu ka Rooste. Tema kannab sädet ja süütab lõkkeid.

Et need lõkked lähtuvad luuletajast endast, sellest annab märku „Jürgeni evangeelium” (lk 11), kus pannakse paika selle kogu algus. Sealt võrsub kõik järgnev. Maailma sünnib päikese valgust endas kandev kuukuma, eelkäija, kes saab nimeks Jürgen: „teda kutsuti eelkäijaks / sest ta käis selle eel / kes tuleb ja ta / kõneles valguse nimel”. Ta kõneleb raamatust, „mis muudab teie elu”, ja „tema on valgus valgusest / ta tuleb alla mäelt / kust midagi hääd / pole tulnud / ja Sveta pannakse tema nimeks / ja see raamat on inimene / ja teda peate te lugema õppima”. Nõndaks. Ja see valgusetüdruk teeb kuupoisi terveks. Nii saagu.

Luule puhul kipub olema reegel, et luulet ei saa kirjutada, luule peab omal nahal läbi elama, ja sellepärast ei ole see autorile endale kuigi meeldiv žanr. Ilus või kole — kõik tuleb otse iseenese sügavike südamest. Romaani saab kirjutada, romaani puhul on läbielamise tase teine, veidi vähem isiklik. Nii et valgusetüdruk Sveta on igati aktsepteeritav tegelane.

Kui hiireks kehastumise raamatust astus luuletaja Rooste suhteliselt kindlal sammul läbi, siis „Ideaalses abikaasas” eksitakse aeg-ajalt suuremasse või väiksemasse sohu. Mõni pikem tekst loob enda ümber suletud ringi, millest lugeja peab läbi kahlama, aga see juhtub raamatu algusest lõpuni lugemise puhul, lehitsuslugemisel ei pruugi seda tähelegi panna. Sellised on näiteks „Loom” (lk 17), „Haltuura” (lk 58), „Kurva keldi jõulujorin” (lk 77).

Seda armastust, mille kaudu läheb teekond ideaalse abikaasani, saadavad vastandlikud motiivid, nagu vaakum — „vaakum on konkreetne / vaakumis pea pole aineosakesi”, tühjus — „tühjus on abstraktne tühjus”, meri — „selle mere kaldalt tagasi ei tulda”, vesi — „nad tellisid neli klaasi / vajuvat vett”, valgus, mis, nagu juba öeldud, pärineb armastatu nimest, viha ja kurbus. Ning resignatsioon, mis möllavast tundelõõmast hoolimata kusagile kaduda ei taha. Tundub, et lõplikku leppimist tuleb veel oodata. „Kiri Tom Waitsile” (lk 46) tuletab meelde, kuidas too laulik kunagi kõrtsides hoorade ja pummeldajate jutust katkeid kahmas, ja kuidas nüüd on baarid täis sääraseid õnnetuid idioote, et kõrvad hakkavad hoopis „tühjusest kumisema // see ongi nüüd su muusika”. Nii et Waitsil pole enam suuremat lootust. Ja kas on Roostelgi? Kurb äng on igal öösel kohal.

Ideaalse abikaasa juurde ei käi teadagi ainult armastus elu naise vastu. Abikaasasuse juurde käivad ka lapsed, kellele kuulub päris suur jagu luuletaja luulet. Ja sõbrad. Kui nende raamatute puhul on juba reegel see, et minnakse alguse juurde tagasi, siis „Kuidas mul inglist Ivar meelde tuli” (lk 73) astub jõulutunnet taga ajades läbi ka ülikooliaegsete sõprade juurest, et jõuda jõululummani, mis „on ühe tüdruku silmis on sääl / aastaringi”. Need üle aegade ulatuvad luuletused on iseäranis selge märk küpsemisest ja aja(tuse) tajumisest ning siinlugeja arvates nende kahe raamatu kõige tuumakamad tekstid.

„Vana hiire laulude” ja „Ideaalse abikaasa” järgi otsustades astub luuletaja Rooste valguse ja selguse poole. Läbi armastuse. Ja läbi Eesti. Sest suur osa sellest luulest on väga Eesti-keskne. See tõukub Eesti oludest ja langeb sellesama Eesti sohu tagasi. Sellesse sohu, kus inimest eriti ei kuulata. Loota tahaks, et luuletajat ehk kuulatakse rohkem kui n-ö tavalist inimest, aga sügaval sisimas ei ole luuletajagi muud kui tavaline inimene.

Vastus Emil Rooste küsimusele tundub olevat: „Vana paks valge kass ikka tahab.”

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon