Poola kirjandusauhinnad 2012

Hendrik Lindepuu

 

 

Poola mainekaim kirjandusauhind Nike anti läinud aastal välja juba kuueteistkümnendat korda. Finaaliseitsmikusse pääsesid üks luulekogu ja üks proosakogu, kaks publitsistikaraamatut, kaks elulooraamatut ja üks esseekogumik. Ning auhind läks viimasele, Marek Bieńczyki (sünd. 1956) „Näoraamatule” (Książka twarzy). Teatud mõttes oli see preemia kirjandusele endale, jutustamise kunstile. Bieńczyki „Näoraamat” on tegelikult metaromaan, jutustus lugemisest ja lugejast, kirjutamisest ja kirjutajast. Marek Bieńczyk ütleb kohe raamatu algul: „Kirjuta, aga ela ka natuke. Kirjuta, aga ära unusta, kui kiiresti möödub elu. Kirjuta, aga ära unusta elada, sest elu ei saa lasta hukka minna. Kes — kirjutavatest ja elavatest — ei ole kuulnud selliseid nõuandeid, neid iseendale jaganud, end nendega petnud, piinanud? Öeldakse, et on aeg kirjutada ja aeg elada, et siin ootab sind mets ja seal meri. Kui tihti tundub „tõelisena” elu teisel pool, isegi teisel pool seina, toas, kus pole raamatuid, metsarajal jalgrattaga, tundmatul lennuväljal, kuhu just maandub lennuk. Ent keha mäletab, ärkab keset ööd ja pimedust ning mõtleb meie eest välja järgmise lause, millest hommikuks on ehk järel vaid riismed. Keha mäletab: kui ta tõuseb, lülitab ta korraga, masinlikult, veel haigutades, sisse espressomasina ja arvuti; keha mäletab, ja ehkki teeb veel mingeid toiminguid, lõikab leiba või räägib telefoniga, süüvib ta täienisti teksti, mida parajasti kirjutame. Ja nii möödub elu, kui lühike see ka poleks, kui habras ja ikka piisavalt ära kasutamata. Ei saa lahutada füüsilist olemust ja sõnastatust, keha ja lauset. Ei saa elada kiiremini ja kirjutada vähem.” Bieńczyki esseeraamat on kirglik autobiograafia, selles on nii andunud lugejat kui ka elunautijat. Raamatus on kõrvuti Flaubert ja Chandler, Coetzee ja Baudelaire, „Winnetou” (lapsepõlve esimene raamat) ja „Ulysses”. Marek Bieńczyki esseid lugedes kerkis millegipärast kohe pähe Kalev Kesküla „Elu sumedusest”. Need kaks raamatut tunduvad olevat kuidagi vaimusuguluses. Seda enam, et Marek Bieńczyk on üks Poola hinnatumaid veinikirjanikke. „Näoraamat” on nagu peegel, milles heiastub autori pale, kaasaegne maailm ja kirjanduse mõõtmatu avarus. See on ühtaegu rafineeritud ja rahvalik. Me kurdame, et tänapäeva kultuur koosneb justkui lahusolevatest ja omaette eksisteerivatest maailmadest (või tagatubadest). „Näoraamat” — eklektiline raamatute raamat — näib ületavat barjääre, ta ühendab kirjandusžanre. Võib oletada, et ta ühendab ka väga erinevaid lugejaid.

Nike lugejate preemia läks Andrzej Franaszekile Czesław Miłoszi biograafia eest (Miłosz. Biografia), mis oli juba pälvinud Kościelski kirjandusauhinna. Czesław Miłosz, üks neljast poolakast, kes on saanud kirjanduse Nobeli, sõitis oma 93 eluaasta jooksul läbi pool maailma (Šeteniai, Siber, Tartu, Vilnius, Varssavi, Pariis, Berkeley, Kraków). Franaszeki biograafia on julge ja ilustamata, ta toob lugeja ette Miłoszi elu ja loomingu laia panoraami, kus on käsitletud keeruka isiksuse kõiki tahke. Franaszek on esimene, kes kirjutab nii üksikasjaliselt Miłoszi tragöödiatega pikitud eraelust. Franaszek on öelnud: „Ma olen endiselt veendunud, et lähimineviku poola kirjanduses, kui rääkida ande skaalast ning hingelise, intellektuaalse ja emotsionaalse elu skaalast, pole kedagi, kes oleks võrreldav Miłosziga.” Franaszek töötas tuhandeleheküljelise eluloo kallal kümme aastat, enne seda oli ta tuntud eelkõige Zbigniew Herberti luulet käsitleva monograafia „Tume allikas” (Ciemne źródło, 1998) autorina. Ka Herberti monograafia tõi talle Nike nominatsiooni. Praegu kirjutab Franaszek Zbigniew Herberti elulugu.

Nike finaali jõudis ka teine elulugu — Krystyna Czerni „Nahkhiir pühakojas. Jerzy Nowosielski biograafia” (Nietoperz w świątyni. Biografia Jerzego Nowosielskiego). Jerzy Nowosielski (1923—2011) oli tuntud graafik ja maalikunstnik, ikoonikunsti suur asjatundja (sotsrealismi ehk siis stalinistlikul ajal tegeleski ta sakraalkunstiga), aga ka filosoof ja õigeusklik teoloog. Raamatu pealkiri on tuletatud Tadeusz Różewiczi arvamusest Nowosielski kohta: „Nowosielski maalikunst on otsekui mantel „taevase” ja „maise” armastuse õlul. Maalikunstnik nende kahe armastuse vahel meenutab mõnikord inglit, aga mõnikord nahkhiirt, kes ripub mahajäetud pühakoja keldris.” Nowosielski oli religioosne kunstnik, kes maalis julgeid erootilisi pilte, inimene nagu mälestussammas, kuid kõigi oma nõrkuste ja lõhestatusega. Muuseas, Miłosz viitab Nowosielskile oma „ABC-s” (kirjatükis „Bioloogia”): „Jerzy Nowosielski sõnul, kelle (õigeusklikku) mõttelendu ei pidurda katoliiklaste harjumuspärane mõtteviis, võtsid sakslased, filosoofide rahvas, endale XX sajandil üsna raske ülesande: nad üritasid praktikas tõestada, et meie kujutluspildil inimolendist kui jõule allutatud loomast peab olema ka mingi tagajärg. Ning nad rajasid Auschwitzi.”

Ainus finaali jõudnud luuleraamat oli Eugeniusz Tkaczyszyn-Dycki „Nimed ja lipud” (Imię i znamię). Tkaczyszyn-Dycki on juba Nike laureaat, seda 2009. aastast. Tema iseloomustuseks võib öelda, et ta ei simuleeri siirust, ei hüsteeritse. Räägib luules „luule tulutusest”, mis silub maailma karedust.

Proosaraamatutest pääses finaali Magdalena Tulli jutustustekogu Włoskie szpilki, kus autor käsitleb Poola Rahvavabariigis elava poola-itaalia perekonna lugu. Tõenäoliselt tuleks pealkiri tõlkida „Itaalia (kõrge) kontsaga kingad”, aga raamatut lugemata ei hakka ma täpset vastet pakkuma. Magdalena Tulli sai selle teose eest tänavu Gdynia kirjanduspreemia.

Lühidalt veel kahest publitsistikateosest. Filip Springeri põnevalt kirjutatud „Miedzianka. Kadumise lugu” (Miedzianka. Historia znikania) vaatleb Alam-Sileesia seitsme sajandi vanuse linnakese Miedzianka maa pealt kadumise lugu. Venelased kaevandasid seal aastail 1948—1952 uraani, kaevanduste põhjustatud kahjustused olid ettekäändeks, et linnake maatasa teha.

Teine finaali jõudnud reportaaž oli Małgorzata Szejnerti „Kilpkonna maja. Sansibar” (Dom żółwia. Zanzibar), kus muu hulgas käsitletakse homo sovieticus’e sündroomi sellel saarel, kus 1960. aastatel hakati kommunismi ehitama. Szejnert on ka varem Nike finaali jõudnud — 2008. aastal Sileesia kaevurite linnakesest kõneleva publitsistikaraamatuga „Must aed”.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood