Poolelt sõnalt ja isegi ilma sõnadeta

Irina Belobrovtseva / Igor Kotjuh

Teekond inimesest inimeseni võib vahel olla pikk. Intervjuuni Tallinna Ülikooli silmapaistva kirjandusteadlase Irina Belobrovtsevaga kulus siinkirjutajal aega umbes 20 aastat. Alguses jälgisin tema tegemisi eemalt, elades ise verinoore luule­tajana Võrus ja Tartus. Teadvustasin endale, et pealinnas elab selline inimene, kirjandusprofessor, Bulgakovi esiasjatundja ning kakskeelse raamatusarja „Eesti luule vene koolile” kirjastaja. Veel hiljem jõudis minuni teadmine, et Irina Belobrovtseva on kirjutanud gümnaasiumiõpiku vene tänapäeva kirjan­dusest – seal oli käsitletud selliste autorite loomingut nagu Viktor Pelevin ja Vladimir Sorokin, Lev Rubinštein ja Sergei Gandlevski. See oli huvitav avastus, sest seni olin arvanud, et vene kirjandusteadus uurib eelkõige surnud kirjanike loomingut. Irina Belobrovtsevat huvitasid ka uued tuuled kirjanduses. Veel panin tähele, et ta valdab eesti keelt väga heal tasemel ja tõlgib koos abikaasa Vitaliga eesti kirjandusklassikat. See kõik andis mulle signaali, et ükskord me saame kindlasti tuttavaks, sest mindki huvitas eesti ja vene kirjandus, klassika ja tänapäev. Nii ka juhtus, kui 2010-ndatel hakkas Tallinna Keskraamatukogus toimuma igakuine ürituste sari „Lugejate neljapäev”, mil­lega olen korraldajana seotud juba kümmekond aastat. Irina Belobrovtseva on selle sarja raames mitu korda vestelnud Andrei Ivanoviga – ja kui nauditavad on olnud need vestlused! Andrei Ivanovi üks tähtteostest, romaan „Harbini ööliblikad”, ammutas inspiratsiooni Irina Belobrovtseva artiklist, mis räägib vene fašismist. Tolleaegsetes avalikes esinemistes    kordas Ivanov pidevalt, et see on üks väga võimas artikkel. Võtsin kätte ja lugesin: jah, olin sellest tekstist vapus­tatud. See on kirjutatud suure eruditsiooni – seda kohtab teadusmaailmas harva –    ka suure südamega.  

Nüüd suhtleme meilitsi ja vahel ka helistame. Ta on soovitanud mitu head esinejat „Lugejate neljapäevale” ja on mõnikord külastanud selle sarja üritusi kuulajana – jah, teda huvitab üha tänapäev. Mulle meeldib tema huumorimeel ja ma ei ole kunagi näinud teda halvas tujus. Minu silmis on ta kunagise vene aadlikultuuri vaimne pärija, ikka ja alati Irina Zahharovna, korraga sügav ja soe inimene, kelle vaimseks taustaks on „Vestlused vene kultuuriloost” ja õpetaja Juri Lotmani kuju. 

Kõige eredam pilt temast on järgmine: päikesepaisteline päev septembris, hotel­li „Palace” juures kohtun kogemata Irina Zahharovna ja Vitali Ivanovitšiga, mõlemad nõtked ja keskmist kasvu, elevil ja moodsalt riides – pastelsed toonid, puuvill ja lina, kerged siidised sallid, päikeseprillid. Oi kui ilusad te olete, hüüdsin endalegi üllatuseks. Selgus, et neid ootas hotellis ees kirjandusfestivali HeadRead külaline Ljudmila Ulitskaja. 

Irina Belobrovtseva lõpetab oma kirjad tavaliselt sõnadega „живите хо­рошо”. Aprillis tähistab ta oma 75. sünnipäeva ning just sedasama ma soovin talle praegu: elage hästi, Irina Zahharovna!

IGOR KOTJUH: Irina Zahharovna, andmeid teie elust enne Tartu ülikooli astumist 1963. aastal ei leidnud ma mitte vene internetist, vaid „Eesti kirjanike leksikonist” (2000). Seal on öeldud, et te sündisite Riias ökonomistide tütrena. Palun rääkige oma lapsepõlvest, kuidas teis lõi välja lugemishimu ja miks te vali­site oma erialaks kirjandusteaduse, mitte vanemate eeskujul majanduse?

IRINA BELOBROVTSEVA: Ma veetsin neli esimest eluaastat Riias. Mäletan seda linna pisteliselt: Esplanāde; pargipõõsad, mille külge oli jäänud küüli­kute karvatuuste; sild Ooperiteatri juures, kus ma kinga vette pillasin, ja kuidas keegi, kes lõbusõidupaadiga mööda sõudis, selle välja tõmbas… Aga esimene mulje Tallinnast – me sõidame Graniidi tänavale, mööda vanast elektrijaamast (seal on nüüd Kultuurikatel), ma näen õhus suuri tahmatorte ja ütlen: „Musta lund sajab.”

Sellega, et vanemad olid ökonomistid, on nii ja naa. Ema kohta kehtib see täiel määral. Aga isa lõpetas 1941. aastal Punaarmee Intendandi Akadeemia mere­väeteaduskonna, teenis mereväes, tegi läbi sõja 1. juulist 1941 kuni 9. mai­ni 1945, elas üle Leningradi blokaadi, ja kuigi ta oli intendanditeenistuses, sai ka lahinguautasusid. Ühel neist oli väga inimlik põhjendus: lahingutegevuses vahetult osalemata tagas häireteta varustamise kõige vaja­likuga. Sõjast tuli ta tagasi eluga, kuid hulga haigustega, nii et 1955. aastal läks ta tervislikel põhjustel erru.

Lugema hakkasin ma nelja-aastaselt, ja isa oli selle üle nii uhke, et demonstreeris mind külalistele. Üks neist ei uskunud ei isa ega mind: „Kah mul asi, tüdrukul on see lasteraamat juba peas. Aga võta, lapsuke, ajaleht „Pravda” ja katsu lugeda.” Kui ta siis kuulis lapse suust kõiki neid kantseleikeelseid mantraid helgest tulevikust ja kaitsest välisvaenlaste vastu, jäi tal suu lahti.

Lasteraamatuid mulle muidugi osteti ja salme ma õppisin pähe, nii nagu iga tolle aja laps. Aga vaevalt oleks filoloogia esile tõusnud, kui poleks olnud meie pere kõige põnevamat liiget – minu hoidjat. Minu vanemate juurde oli ta tulnud lapsehoidjaks ammu enne minu sündi, kui minust ligi kümme aastat vanem õde oli kolmekuune. Sääraseid „tüdrukuid” (just jutumärkides, sest nii neid tookord kutsuti, ehkki meie oma palgati lapsehoidjaks, kui ta oli juba 37-aas­tane) oli palju – maal inimesed virelesid ja nälgisid, aga Bakuus, kus mu vanemad siis elasid, rikkas lõunamaa linnas, võis koha leida. Neid võeti kolmeks, kõige rohkem neljaks aastaks, kuni laps pandi lasteaeda, kus ta pidi sotsialiseeruma. Aga minu hoidja tuli – ja jäi meie peresse 51 aastaks.

Ta rääkis muinasjutte, nii neid, mida võib leida vene muinasjuttude kogumikes, kui ka neid, mida ei leia kuskilt, sest need ta mõtles ise välja. Ja kui tabas mind järjekordset raamatut lugemas, ütles kuidagi mõtlikult: „Äkki sa kirjutad ise ka raamatu?”

Tean peale tema veel vaid üht säärast helget kuju – Puškini hoidjat Arina Rodionovnat. Puškin põlistas ta oma värssides. Minu hoidjal vedas vähem – mina ja minu õde ei olnud Puškinid. Aga raamatu ma kirjutasin. Ja lausa mitu. Võib-olla hoidja teab seda?

I. K.: Tartu 1960. aastate keskpaik – see on Lotman. Eesti kuuekümnendad – see on kassetipõlvkond, modernism ja vabavärss. Mis teemad köitsid teid õpinguaastatel? Mida arutati tudengiseltskondades?

I. B.: Ma astusin Tartu ülikooli 17-aastaselt, nõukogude sugugi mitte eliitkoolist, mu eesti keel oli vilets (kui ma õppisin 2. klassis, siis jäeti eesti keele tunnid ära, hea veel, et soovijatele keelering alles jäi) ja vene kirjandust tundsin kooliprogrammi piires. Muidugi klassikat ja nõukogude kirjandust, just nimelt nõukogude, mitte selles mõttes, et see oli nõukogude ajal loodud, vaid ideoloogiliselt nõukogulik.

Ülikoolis avanes meile täiesti uus maailm (edaspidi, kui ma räägin „meist”, pean silmas ennast ja oma meest Vitali Belobrovtsevit, kellega me käisime paralleelklassides ja astusime koos ülikooli).

Ülikooli tulles oli meil soov saada ajakirjanikuks, keegi selgitas, et esi­algu tuleb hakata kirjutama sõnumeid ja artikleid, ja mingil hetkel me mõtlesime välja auahne projekti. Selle sisu kajastab piltlikult tollal eksisteerinud müüti sõjast, mille võitmine ühendas rahvaid. Peahoone fuajees, kuulsast kellast vasakul, rippus umbes 20–25 inimese piltidega tahvel „Nad langesid Kodumaa eest”, iga pildi all oli nimi ja eluaastad. Otsustasime, et kirjutame neist suurepärastest inimestest terve sarja olukirjeldusi ja küsitleme nende kohta vanema põlve ülikoolitöötajaid. Alustasime õigusteaduskonna dekaanist Paul Vihalemast. Naljakas küll: tulevad kaks tudengihakatist võõra teaduskonna dekaani juurde ja esitavad küsimusi. Ülikoolis oli aga säärane pehme, perekondlik või demokraatlik õhkkond ja meile ei tundunud see imelik. Dekaan võttis meid jutule, kellegi kohta isegi midagi ütles, aga meil oli tunne, et ta räägib vastu tahtmist. Arusaamatu! Siis läksime oma õppejõu, vene kirjanduse kateedri kõige vanema mehe Valmar Adamsi juurde. Olgu etteruttavalt öeldud, Adamsi elu lõpupoole anti meile teada, et ta nimetab meid vene filoloogia Romeoks ja Juliaks, ja see oli liigutav. Aga tookord kõhkles ta kaua, kuulas meid ja ilmselt vaevas teda mingi mõte. Nüüd ma olen kindel, et ta mõtles: kas meid võib ikka usaldada, kas me ei ole mitte koputajad, ega me ei jookse teatama, „kuhu vaja”. Aga lõpuks otsustas. Ja ütles: jätke see mõte. Teie ei jaga sellest asjast veel midagi, aga seal fuajees tahvli peal on erinevad inimesed. Kes surid erinevate kodumaade eest. Nii et kõigepealt saage targemaks.

Sellest algas meie nägijaks saamine. Tahvel aga võeti mõne aja pärast maha.

Osa meie kursusekaaslasi ei pidanud pingelisele ajaplaanile vastu ja katkestas õpingud. Meil ei tulnud niisugust mõtetki. Meile olid meie õppejõud Juri Mihhailovitš Lotman ja Zara Grigorjevna Mints kõik. Nad lugesid paljusid aineid, pidasid õhtusi erikursusi, kutsusid eriseminaridele, kus kirjutati ja arutati kursuse- ja diplomitöid. Tuli valida, sest võimatu oli käia korraga kahel seminaril, mis toimusid ühel ajal. Valik oli peaaegu automaatne – me mõlemad tahtsime tegelda 1920. aastate nõukogude kirjandusega, ajaga, mida võis pidada veel „vabadusesõõmuks”, või nagu tavatses öelda Anna Ahmatova, „vegetaarseteks aegadeks”. Selle ajajärguga tegeles Zara Mints. Meie osakonnas peeti ülimaks väärtuseks teadustööd, paljugi anti andeks neile, kes sellega tegele­sid – kirjutasid artikleid ja osalesid iga-aastastel üliõpilaste teaduskonverentsidel, kuhu sõideti kogu Nõukogude Liidust (välismaaga oli lugu keerulisem). Kui vaadata tänaseid maailma slavistika tippe, siis näeme kümneid omal ajal Tartu konverentsidel osalenuid.

Zara küsis juba esimesel kursusel, kas keegi tahab tegelda teadustööga. Selleks ajaks oli kogu minu ajakirjanduskirg nagu peoga pühitud. Tõstsin käe ja tema rõõmustas: „Ja millega nimelt te tahaksite tegelda?” – „Majakovskiga,” vastasin rõõmsalt. Isegi oma mõningases eufoorias märkasin ma pahameelt tema silmis. Aga see ei oleks olnud vene filoloogia osakond, kui õppejõud oleks hakanud üliõpilasele töö teemat dikteerima. Kui olime asja arutanud, jõud­sime ka tulemuseni – „Isikliku surma ja surematuse teema Vladimir Majakovskil”. Edasi tulid teaduskomandeeringud Moskvasse (alates minu 18. eluaastast), kohtumised Majakovski lähiringi kuulunud „elavate fossiilidega”, nagu nad end ise nimetasid. Kes oli olnud laagris, kes oli lahkunud kunstist ja hakanud tarbekunstnikuks, kellest aga oli saanud võimutruu kriitik.

Just need sõidud ja sukeldumine nõukogude kirjanike, kunstnike ja teatri- ning filmitegelaste draamadesse ja tragöödiatesse pöörasid mu näoga Eesti poole, mida ma varem ei tundnudki. Algas see muidugi meie põlvkonnakaaslastest või ka veidi vanemast põlvkonnast. Siis tõlgiti vene keelde Enn Vetemaa lühiromaanid ja Mati Undi „Hüvasti, kollane kass”, neil oli tohutu menu, ja ka tiraažid olid tohutud – kümned tuhanded. 1962. aastal ilmus esimene luulekassett ja me üritasime lugeda omapärast Paul-Eerikut, ning ikka Vetemaad, kelle värsid ei olnud üldse kellegi moodi. Teine kassett läks kuidagi märkamatult, aga kolmandas olid Jaan Kaplinski ja Viivi Luik, viimast me nägime tihti „Pegasuse” kohvikus koos Jaak Jõerüüdi ja Jaan Paavlega, sinna tuli tihti ka Leelo Tungal, meie aga istusime seal tavaliselt koos oma sõbra, kunstnik Eduard Molokiga, kes varju­nime Edward O’Men all osales käsikirjalises almanahhis „Kamikaze”. Temaga, kes ilmselt kirjutas luuletusi, aga häbenes neid teistele ette lugeda, kui paroodilised haikud välja arvata, me arutasimegi küll vabavärssi eesti luules, küll selle peaaegu täielikku puudumist vene luules, küll tõlkeid, ja kõike seda sihukeses iroonilises, tollele ajale iseloomulikus stiilis.

I. K.: Teil on väga lai huvide ring, mille võib jagada kolmeks tinglikuks rubriigiks: vene kirjandus, eesti kirjandus ja välisvene kultuur (kuhu kuulub omaette „Balti arhiiv”). Tahaks kõik loetletud jaotused lühidalt läbi võtta. Kõigepealt, kui lubate, küsimus vene kirjanduse kohta. Teie teaduspublikatsioonide loeteluga tutvudes võib näha teie huvide omapärast evolutsiooni: alguses oli seal hulk publikatsioone Majakovskist ja LEF-ist,1 siis olid artiklid Dostojevskist, uuel aastatuhandel sai teist suur Bulgakovi spetsialist. Kas säärane üleminek ühelt uurimisobjektilt teisele on asjade loomulik käik („nii lihtsalt juhtus!”) või mõjutasid valikut välised tegurid? Kuidas    jõudsite iga nimetatud kirjanikuni? Ja kas nüüd, aja möödudes, näete midagi samalaadset nende loomingus, suhtumises keelde (vormi)?

I. B.: Majakovskiga seoses kiskus kõik sinnapoole, et ma hakkasingi tegelema vene XX sajandi alguse avangardiga, juba olid konverentside ettekanded, aval­datud teesid, kommenteerimine „Tartu Ülikooli t­oimetistes” (üliõpilase kohta tohutu saavutus), juba tsiteeris Juri Lotman oma esimeses semiootikaraamatus näidet minu Majakovski-ettekandest, mille ma tegin koos ühe teise tüdrukuga (see oli siis eriline uhkuseasi – Lotman ise!). Aga algas IV kursus ja ajakirjas „Moskva” ilmus Bulgakovi romaan „Meister ja Margarita”. Mida see tähendas? Kogu senise teaduselu lõppu. Zara Mints korraldas osakonnas romaani arutelu, ma esinesin, talle meeldis, aga kui ma ütlesin, et diplomitöö ma kirjutan „Meistrist ja Margaritast”, hakkas tal õudne: kuidas saab IV kursusel alustada nullist!

Aga mina ajasin oma jonni edasi. Ja järgmisel vene kirjanduse kateedri koosolekul oli otsustamisel, kas mul lubatakse kirjutada diplomitöö uuel teemal. Zara ütles mulle, et vaevalt. Praegu mõistan, et seda öeldi „kasvatuslikel eesmärkidel”, et vaadata, kas minu otsus on ikka kindel, ja hoiatada teisi – diplomi­töö teemat vahetada on väga raske. Aga minu õpetajad ise olid muidugi juba asja tuuma ära tabanud ja ma sain loa kirjutada diplomitöö Bulgakovist, tõsi küll, mitte „Meistrist ja Margaritast”, vaid „Teatriromaanist”. Pärast IV kursust algas arhiivipraktika ja Lotman viis meid Moskvasse, kus ma nägin Lenini-nimelises raamatukogus romaani käsikirja.

Raske on seletada neile, kes ei ole arhiivides töötanud, mida tähendab, kui sa näed esimest korda „oma” kirjaniku käekirja, saad aru, kuidas ta on käsi­kirja kallal töötanud, lehitsed seda vihikut, mida on lehitsenud tema… Lotmanist peeti Moskvas lugu, sellepärast lasti meid, tema üliõpilasi, kerge vaevaga fondide nimestike ja dokumentide juurde. Pealegi oli Zara otsustanud, et ma pean minema Bulgakovi lese Jelena Sergejevna juurde. Kui juba materjali sukel­duda, siis pea ees. Ma läksingi, ja käisin lese juures enne diplomitöö kaitsmist mitu korda. Diplomitöö „Teatriromaanist” kaitsesin kiitusega, kateeder soovitas mind aspirantuuri, aga parteivõimud nägid Lotmanis vaenlast ja aspi­rantuurikohti talle ei andnud. Oli ka teine võimalus – hakata teaduskraadi taotlejaks väljaspool aspi­rantuuri. Nüüd aga ütles Lotman, et Bulgakovi põhjal väitekirja kaitsta pole võimalik (jah, olid niisugused ajad!), mistõttu ta teeb mulle ettepaneku kirjutada tema juhendamisel töö teemal „Sergei Eisenstein ja nõukogude 1920.–1930. aastate kirjandus”. Miks Eisenstein? Lotman oli sel ajal haaratud filmikunstist, luges filmialast erikursust, minul aga oli väike artikkel (samuti kaasautorsuses) võimalusest kasutada filmi elemente kirjandusliku teksti (ikka sellesama Maja­kovski) analüüsil. Kirjutasin väitekirja musta variandi valmis, kuid selle lõpetamise ajaks tuli mul lahkuda pedagoogilisest instituudist, kus ma töötasin – karistuseks nõukogudevastase kirjanduse hoidmise ja levitamise eest.

Tallinn on väike linn, igal pool teati, et me oleme nõukogudevastased, tööle mind kuskile ei võetud, isegi mitte korrektoriks. Andsin siis eratunde, üks minu hoolealuseid oli enne VGIK-i (Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut) astumist Tiina Lokk. Ei saa jätta meenutamata veel ühte huvitavat tööd – Toomas Liiv kirjutas väitekirja eesti novellist alates 1917. kuni 1930. aastateni. Teatavasti tuli tookord esitada kõik väitekirjad atesteerimiseks VAK-ile (Üleliiduline Kõrgem Atesteerimiskomisjon) vene keeles, ja meie tõlkisime Liivi oma. Mulle oli see koolitus eesti kirjanduse alal. Autorid olid enamasti tundmatud, paljud olid vene keelde tõlkimata, ning mulle avanes ülimalt huvitav panoraam sõjaeelse Eesti Vabariigi lühiproosast.

Minu teadlaseelu aga takerdus. Tõsi küll, juba enne instituudist vallandamist olin ma kirjutanud artikli miimikast ja žestist Dostojevski loomingus, mis võeti akadeemilisse väljaandesse ja mida seniajani tsiteeritakse. Kokkuvõttes jäin ma akadeemilisest elust kõrvale üheteistkümneks aastaks. Tagasi tööle peda­googilisse instituuti pääsesin alles siis, kui oli alanud perestroika, 1986. aastal. Nüüd oli tarvis väitekiri kiiresti ära kaitsta, aga nõukogude kirjanduse dissertatsiooninõukogu Tartus oli likvideeritud. Suuri vaevu, pärast järjekorras ootamist, õnnestus kaitsmine Moskva pedagoogilises instituudis (kui Zara kuulis, kus ma kaitsta kavatsen, hüüatas ta: „See on ju röövlibande!”), seal ei huvitanud kedagi kirjandust ja filmikunsti käsitlev töö, teemat tuli nudida, kuni jäi „Vladimir Majakovski ja LEF-i kunstilised otsingud” (Eisenstein osales „Uue LEF-i” tegevuses). Ning alles seejärel hakkasin ma otseselt tegelema sellega, mida hing igatses – Bulgakoviga ja romaaniga „Meister ja Margarita”. Koos kolleeg Svetlana Kuljusega kirjutasime paarkümmend artiklit Bulgakovist üldse ja romaanist eraldi, koostasime romaanile teadusliku kommentaariumi ja saime selle eest Eesti Vabariigi teaduspreemia.

I. K.: Eesti kirjandus. Te olete seda palju tõlkinud ja uurinud, teil on artikleid eesti ja vene keeles. Mul on raske määratleda teie „põhiautoreid”. Võib-olla nii: Baturin, Kross, Unt? Aga on ju veel Vetemaa, Normet, Saluri? Ja te olete tegelnud ka klassikaga: mida on väärt ainuüksi minu lemmik Tuglas! Rääkige oma lähenemisest eesti kirjandusele. Kellel eesti kirjanikest olete külas käinud?

I. B.: See sai alguse ülikoolist. Vene osakonna üliõpilased jagati eesti keele oskuse järgi rühmadesse – üks rühm alustas nullist, teises olid edasijõudnud. Meie Vitaliga läksime laiskusest nõrka rühma, kuigi tema oskas eesti keelt väga hästi, mina palju halvemini. Meie õppejõud Ellen Turu sai varsti asjast aru. Ja kui ta teistele andis ülesande tõlkida eesti keelest väikesi juppe leheartiklitest, siis meil – me tegime kõike kahekesi – laskis ta tõlkida suure katkendi „Väikesest Illimarist”. Naljakas küll, aga me isegi ei taibanud, et see romaan võib olla juba tõlgitud. Istusime oma ülesande kallal, ähkisime ja puhkisime, aga tahtmine arvestust saada oli suur. Ja kui Ellen Turu meie tööd kontrollis, ütles ta järsku, et meist saavad head tõlkijad. Kaksteist aastat hiljem tuli see meile meelde, kui hakkasime Tuglast tõlkima juba kirjastusele. Varem olime tõlkinud mõned Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli jutud, mis ilmusid 1978. aastal nn mustas raamatus, eesti noore proosa valimikus, millel oli Nõukogude Liidus vapustav menu. Moskvas Kirjanike Liidu juhatuse eriistungil vangutati muidugi pead ja kritiseeriti nõukogulikest seisukohtadest lähtudes, aga oli selge, et olid tulnud uued inimesed, kes vaatasid kirjandusele uue pilguga. Salurile, kes oskas suurepäraselt vene keelt, meie tõlge meeldis ja meist said pikaks ajaks tema tõlkijad. Siis äkki tekkis meil tahtmine proovida tõlkida Tuglast. Me läksime majamuuseumi, mis kandis siis ainult tema nime, kuulasime tema häält, ahhetasime, kui nägime riiulitel haruldasi vene hõbeajastu ajakirju, vaatasime tema ääremärkusi – ja ma läksin Aksel Tamme juurde. Ta teadis mind põgusalt – ma olin kirjutanud kirjastusest „Eesti Raamat” artikli Moskva ajakirjale „V Mire Knig”, ja teadis mind ka kui Saluri tõlkijat. Ta kuulas mu ära, mõtles, vaatas juba valmis tõlkeid ja ütles: „Aga miks ka mitte? Saab olema ka Belobrovtsevite Tuglas.” Suur tänu talle selle eest.

Meile meeldis tõlkida näidendeid – seal on igal inimesel oma hääl, seal virvendab teksti taga lava. Tõlkisime Kersti Merilaasi, Jaan Tättet, Merle Karusood. Hiljem hakkasime tõlkima Vetemaad, kuigi olime jälginud tema loomingut pidevalt. Saime temaga tuttavaks ja olime võlutud: harukordne eneseiroonia, leebus, soovimatus olla elus kellegagi konfliktis – ja see kõik käis kokku halastamatu psühholoogilise analüüsiga kirjanduses. Tõlkisime Kaljo Kiisa, Peeter Simmi ja Valentin Kuigi filmide stsenaariume. Kõiki ja kõike üles lugeda on võimatu.

Kui küsite, milline tõlketöö on meile kõige armsam, siis ütlen kõigepealt, et armas on kõik, mis me oleme teinud. Aga üks romaan nõudis nii palju jõudu ja leidlikkust, lausa tekstist hullumist, et töö selle kallal on siiani meeles. Meie „tööeksemplar” aga kirendab mõtetest ja leidudest, mis tulid ilmsiks juba pärast romaani ilmumist. See on August Gailiti „Toomas Nipernaadi”.

Kellel eesti kirjanikest olen külas käinud? Paljudel. Algas see Lilli Prometi ja Ralf Parve hubasest kodust Nõmmel, Parve juurde läkitas mind ajakiri „Detskaja Literatura”. Mõni aasta hiljem palus „Literaturnoje Obozrenie” teha suure intervjuu Lilli Prometiga, mis jäi aga ilmumata – toimetajad praavitasid seda nii häbitult, et muidu leplik Promet tõstis mässu, kirjutas toimetusele eesti­keelse kirja, kus teatas, et ei soovi olla dresseeritud puudel ja ütleb intervjuust lahti. Ja palus kirja vene keelde tõlkida ja ära saata. Originaal on mul tänini alles. Mulle meeldis väga Eve ja Enn Vetemaa kodu, Nikolai Baturini talu, Dagmar Normeti korter Eesti Raadio maja lähedal kõige kõrgemal korrusel. Me käisime Mari-Ann ja Priit Aimla juures, Rein Saluri juures, olen olnud mitu korda külas Jaan Krossil, Debora Vaarandil ja Jaan Kaplinskil.

I. K.: „Eesti kirjanike leksikon” tituleerib teid „vene kirjandusteadlaseks ja tõlkijaks”. Selles reas puudub kirjastaja tiitel. Teie kirjastus „Avenarius” on avaldanud 1990. aastate keskpaigast alates ilu- ja teaduskirjandust: eesti kirjanduse tõlkeid vene keelde, peaaegu kõik Andrei Ivanovi raamatud vene keeles, teaduslike artiklite kogumikke „Balti arhiiv”. Minu koduses raamatukogus on umbes kolmkümmend teie kirjastuse raamatut, ma pean neid kalliks, eriti kaks­keelset luulesarja „Eesti luule vene koolile” – suurepärased tõlked, kommentaarid ja saatetekstid. Kas teil ei ole kahju, et see teie isiksuse tahk on jäänud varju? On ju kirjastaja kultuurikandja, organisaator, valgustaja… Miks on raamatute väljaandmine teile tähtis?

I. B.: Omal ajal, kui minu mees ja Nelli Abašina töötasid „Eesti Raamatus” samas toimetuses, tuli neil mõte asutada oma kirjastus, ja nii sündis 1990. aastal „Aleksandra”. Siht oli üks: valgustustegevus. Oli eelkõige tahtmine rääkida sõjaeelse vabariigi ajal Eestis elanud venelaste lugusid. Nii ilmusid Vsevolod Gubini memuaarid „Aegu ei valita”, Ksenja Smirnova-Hlebnikova „Minu mäles­tused”, Tatjana Kašneva „Üürike on meie maine mälu”. Ja paralleelselt andsime välja Rootsi ajakirjaniku Maarja Talgre raamatu „Leo – eestlase saatus”, mis räägib autori isa traagilisest elukäigust. Siis tuli minu mehele, kes tollal juhatas „Aleksandrat”, mõte anda välja Juri Lotmani töid, ning sündis kolm köidet „Valitud artikleid”. Seejärel aga, nagu elus tihti juhtub, läksid teed lahku, ja meie asutasime „Avenariuse”. Mõlema kirjastuse logo kujundas graafik Ülo Emmus, kellega koos minu mees oli sattunud pärast ülikooli lõpetamist aastaks sõjaväkke (sõjalise kateedrit siis veel ei olnud).

Sari „Eesti luule vene koolile” sündis samast valgustustegevusest. Kakskeelsed eri värvi väikesed raamatud: sirelivärvi Henrik Visnapuu ja roheline Karl Ristikivi, mõlemad valmistas ette, kommenteeris ja varustas eessõnaga Aurika Meimre; päikeseoranži Marie Underi ja sidrunivärvi Heiti Talviku valmistasin ette mina; viienda, Kalju Lepiku raamatu eessõna kirjutas Pärt Lias, kommentaarid aga kirjutasime temaga kahe peale. Algul kasutasime Svetlan Semenenko, Linda Lauri, Aleksandr Levini ja Marina Tervoneni teadaolevaid tõlkeid. Aga viimased kaks, Ristikivi ja Lepiku kogumiku, otsustasime anda ühele tõlkijale – Boriss Baljasnõile. Pärt Lias korraldas meile ja Baljasnõile kohtumise Kalju Lepikuga selle hoone kohvikus, kus asus „Tallinnfilm” (ei mäleta täpset nime, umbes nagu „Hõbekass”, aga võin ka eksida). Olime ärevil, pinge oli ääretu, meile oli öeldud, et Lepik võib-olla ei taha, et teda vene keelde tõlgitakse. Me rääkisime oma sarjast, nimetasime kõiki, kelle raamatud olid juba ilmunud, ja kinkisime talle nende eksemplarid. Lepik oli tõlked juba enne kohtumist üle vaadanud ja need meeldisid talle. Ta pani imeks, et uues Eestis teevad venelased niisuguseid raamatuid, ja oli koguni liigutatud, et tema raamat astub sellesse ritta. Meile tahtsid lausa tiivad selga kasvada.

I. K.: Mis eesti kirjandusse puutub, siis paljudele tõlgetele ja saatetekstidele on alla kirjutatud kaks nime – teie ja teie abikaasa Vitali Belobrovtsevi nimi. Kuidas teie tandem töötab? Kuidas jagunevad kohustused? Kas loete teineteise korrektuuri? Kes mõtleb välja uusi projekte?

I. B.: Me saime aru, et tahame koos olla – hirmus mõelda, kui palju aastaid tagasi. Abiellusime 1968. aastal. Kui keegi soovib illustratsiooni Platoni ideele kahest poolest, kelleks inimolend on muistsel ajal lõigatud ja kes sealtpeale teineteist otsivad, siis meie võime olla see illustratsioon. Me mõistame teineteist poolelt sõnalt ja isegi ilma sõnadeta, teame, kes mida ütleb mingi teose või ühiskondliku nähtuse kohta, ja ometi oleme sealjuures oma otsustes iseseisvad, nii nagu kaks suveräänset isiksust peavadki olema. Jah, me toetame teineteist, jah, me loeme vastastikku tekste puhtaks. Ja kui kumbki meist mõtlebki üksi projekti välja, siis ellu viime selle hiljem koos.

I. K.: Mulle jättis sügava mulje teie artikkel vene fašismist „Balti arhiivi” esimeses köites,2 mis mõne aasta pärast tõlgiti ka eesti keelde3 ja mis sai aluseks Andrei Ivanovi ühele paremale romaanile „Harbini ööliblikad”. Peale kõige muu avas see artikkel mu silmad ka teie kirjutamisviisi eripärale: jah, see on arhiivitöö; jah, see on opereerimine arvukate faktidega – nimed, kuupäevad, toponüümid; jah, see on kogutud materjali analüüs, olulise väljapeilimine ja loobumine teisejärgulisest. Nii töötab enamik teadlasi. Teie aga lisate andmete küllusele oma narratiivi, mõtisklused tegelaste tegude üle, tihtipeale elate nendesse sisse. Ja sünnib inimlik-teaduslik kirjutis ilukirjanduse ja psühholoogia elementidega. Miks on teile kui teadlasele tähtis jõuda selgusele nende inimeste käitumise motiivides, kellest on aja jooksul saanud uurimisobjekt?

I. B.: 1993. aastal sõitsin Avatud Eesti Fondi abil Oxfordi ülikooli külalis­programmi raames Inglismaale. Nii vahel juhtub: äkitselt oled täiesti teises reaalsuses ja ei saa kohe isegi aru, mida peaksid tegema. Ülikooli kuulsas Bodley raamatukogus leidsin ühes raamatus meie Lurichi foto allkirjaga „Publicity photograph of the Estonian wrestler Sergei Lurikh as Hercules, complete with pilaster, club, and fig-leaf”. Nii et umbes sellel tasemel olid seal teadmised Eestist – jah, Lurich, jah, imeline jõumees, aga – Sergei.

Oxfordis anti mulle kuraator – nüüdisajaloo professor Catherine C. L. Andreyev – on ju kõlav nimi? Minu jaoks oli ta kohe Katja Andrejeva ja me oleme tänaseni sõbrad. Ta oli suurepärane kuraator, aga mõne päeva pärast, saanud kuulda, et me mehega tegeleme kirjastamisega, küsis ta, kas me saaksime välja anda tema isa Nikolai Andrejevi mälestused? Isa oli koos vanematega 11-aastaselt emigreerunud Eestisse, lõpetanud Tallinna vene gümnaasiumi, sõitnud õppima Tšehhoslovakkiasse, kaitsnud seal doktoriväitekirja Vene ajaloo alal ja saanud Kondakovi-nimelise Instituudi direktoriks. Kondakov oli üks maailma tuntumaid vene ikoonikunsti asjatundjaid. 1945. aastal NKVD arreteeris Andrejevi, ta istus kaks aastat Nõukogude vanglas Berliinis, lasti 1948. aastal välja Nõukogude sektoris, kuid sõprade abiga pääses sõjaväelennukiga Inglismaale. Peadpööritav elulugu – abiellumine oma endise üliõpilasega (Katja isa õpetas Cambridge’is Vene ajalugu, vene kirjandust ja vene keelt), kolm last; Punase Risti kaudu otsis ta Tallinnas üles oma ema ja sai loa ta Inglismaale viia – seda kõike võis kuulda isa lindistatud mälestustest. Katja koos emaga redigeeris neid, nii et me saime 730 lehekülge ühe reavahega arvutiteksti. Nikolai Andrejevi kaheköiteline „See, mis meenub” nägi trükivalgust 1996. aastal.

Raamatu ilmumise ajaks oli mul sellest inimesest juba väga hea ette­kuju­tus. Nagu ka nendest, kellest on juttu fašismi-artiklis. Astusin Bodley raamatu­kogu käsikirjade osakonda ja palusin Suurbritannia vene arhiivide teejuhti – Katja oli mulle niisugusest imelisest raamatust rääkinud. Peagi oli selge, et selles osakonnas on tallel mitme venelase isiklik arhiiv ja mõnigi neist on siiani korda seadmata. Nägin, et kellegi Sergei Bolšakovi fondis on hulk kirju Tartust, ja järk-järgult avanes mulle kolme ühest perekonnast pärit inimese lugu. Need ei olnud väljapaistvad, vaid tavalised inimesed, kes kirjeldasid oma elu-olu ja raskusi Eestis, kuhu nad olid asunud 1920. aastal Petrogradist. Üksindus, kibes­tumine, lausa tigestumine viisidki neid vene fašismi ideoloogia juurde (see ei ole sama, mis saksa fašism). Seda tuli mõista, ja ma olen väga rahul, et Andrei Ivanov võttis selle loo „Harbini ööliblikate” aluseks, veel enam, vanim kolmest tegelasest tegutseb ka tema „Isevärki kalmistu asukates” – teaduslikul artiklil ei ole paraku nii laia levikuala kui ilukirjandusteosel.

Te kirjeldate mu teadustööd väga õigesti, ma tõesti arvan, et käsitlusobjektide psühholoogia on väga tähtis. Mulle ütlevad palju nende sidemed teiste inimestega, nende päevikud ja kirjad, isegi koolitunnistused (näiteks Bulgakovil oli ühes aines kõrgeim hinne läbi aastate –    usuõpetuses). Alati on huvitav vaadata käsikirju – mida ja mismoodi kirjanik parandab. Hiilgav põhjus mõtiskleda tema mõtte liikumise üle. Kõigest sellest ma võiksin rääkida tundide kaupa.

2020. aasta lõpus avaldas Moskva kirjastus „Azbukovnik” minu raamatu – kokkuvõtte veel ühest harrastusest, vene pagulaskirjanduse uurimisest. Raamat „Leonid Zurov. Bunini varjus” on pühendatud ülimalt huvitavale Eestiga seotud isikule. Zurov oli vene emigrant, kes läks 16-aastaselt koolipingist võitlema bolše­vike vastu. Koos Judenitši armeega ületas ta 1919. aastal Eesti piiri, põdes kaks korda tüüfust, pärast terveks saamist läks Riiga, sealt sõitis koos Läti ülikooli ekspeditsiooniga Petseri kloostrisse ning avaldas 1928. aastal selle kloostri kohta raamatu „Pärusmaa”. Vene esimene Nobeli laureaat Ivan Bunin kutsus ta Prantsusmaale ning alates 1929. aasta lõpust kuni surmani 1971. aastal elaski Zurov seal. Kuid aastatel 1935, 1937 ja 1938 korraldas ta arheoloogia- ja etnograafiaekspeditsioone Petserisse eesmärgiga säilitada vene kultuuri (ta nägi, et piiritaguste Nõukogude külade elanikke viiakse minema, nende paikade ajalugu ähvardab täielik häving). Petseri-sõitudel hakkas Zurov armastama setu kultuuri ning ta oli ka esimene, kes rootslastele setusid tutvustas, kui ta avaldas artikli Rootsi folkloristikaajakirjas „Folk-Liv“.

I. K.: Te olite esimene oma endise üliõpilase Andrei Ivanovi teoste publitseerija. Millal mõistsite, et teie ees on üks suuremaid Euroopa kirjanikke? Mis teile tema proosas kõige enam muljet avaldab? Kas ta peab järjekordset raamatut kirjutades teiega nõu?

I. B.: Jah, just meie hakkasime Andrei Ivanovi töid välja andma ja oleme selle üle uhked. Andrei looming on tõsine nähtus mitte ainult vene proosas, ka eesti    lugejate reaktsioon on lausa hämmastav – nagu ei loeks nad mitte tõlkeid, vaid eesti keeles kirjutatud romaane ja jutustusi. Mida see tähendab? Et kirjanik ületab hõlpsasti ruumilised, ajalised ja esteetilised piirid, ta on, nagu ütles selle kohta suurepärane vene luuletaja Boris Pasternak, „barjääridest üle”. Mul on raske hinnata Andreid kui üht suuremat Euroopa kirjanikku, vist oli asja tuumale lähemal see, kes määratles teda kui tänapäeva Eesti ainsat Euroopa mastaapi kirjanikku. Andrei Ivanovi raamatutes on tempo, rütmi ja heli hämmastav kooskõla. Ta näeb maailma teisiti kui meie, tavalised inimesed – teravalt, valgusena, unenägudena, võib-olla nägemustena, muidugi töötab ta nagu iga kirjanik väljamõeldisega, aga ka tema väljamõeldis avaneb lugejale nagu ilmutus. Mulle tundub, et meie jutuajamiste kohta on parem küsida Andrei käest, need on ju tema asjad. Ja need kujunevad igaüks isemoodi, kuid kõigi taga on ennastsalgav töö, kui ta on päevade, nädalate ja kuude kaupa oma romaani päralt.

I. K.: Veel üks nimi, milleta oleks raske ette kujutada jutuajamist teiega: David Samoilov. Need on kohtumised luuletajaga Pärnus ja Tallinnas, see on sildade rajamine Samoilovi ja eesti kirjanike vahele, see on töö Samoilovi arhiiviga pärast tema surma, sealhulgas teie toimetatud ja päris hiljuti välja antud raamat „David Samoilov Pärnus. Viktor Perelõgini päevik”. On mõneti paradoksaalne, et kolmest tinglikult „peamisest” Eestis viibinud vene literaadist (Severjanin, Dovlatov ja Samoilov) on siin umbes kolm aastat elanud Dovlatov pälvinud suurima surmajärgse kuulsuse. Kas Samoilovit on eesti lugeja ikka piisavalt lugenud, sealhulgas tema arutlusi vabavärsist? Kas teatakse tema „eesti” luuletusi ja sidemeid eesti literaatidega? Milles on teie arvates Samoilovi suurus?

I. B.: Tutvus ja sõprus David Samoiloviga on üks meie elu kuldseid lehekülgi. 1976. aastal, kui Samoilovite pere saabus, et pikemaks ajaks Pärnusse asuda, tutvustasid minu meest Samoiloviga meie vanad sõbrad, inimõiguslased Lev Kopelev ja Raissa Orlova. Mina olin tookord kauges lähetuses – Lotman oli otsustanud, et kuna ma ei saa väitekirja poliitilistel põhjustel Tartus kaitsta, siis tuleb Eestist ära sõita ja üritada kaitsmist mõnes teises pedagoogilises instituudis töötades. Sellest ei tulnud midagi välja, aga umbes aasta aega õpetasin vene kirjandust Kasahstanis, Semipalatinskis. Sõbrad ja tuttavad ei väsinud ironiseerimast – just sinna oli pärast sunnitööd saadetud asumisele Dostojevski; aga Semipalatinsk on omaette teema. Eestisse tagasi tulles tutvusin Samoiloviga ka mina. Vapustas tema ääretu suhtlemisvalmidus. Piisab, kui öelda, et ta sai kümneid kirju nädalas ja vastas oma 20-protsendilise nägemise juures – rindel haavata saamise tagajärg – kõigile.

Me sõitsime tema juurde, võtsime kaasa külalisi (olime muidugi enne luba küsinud) nii Eestist – Artur Laastu, Dagmar Normeti jt – kui ka mujalt. Ta tundis elavat huvi Tartu ülikooli vene kirjanduse kateedri ja Lotmani vastu. „Mis asi on strukturalism?” küsis ta. „Aga semiootika? Ja kuidas te seal Tartus luulet analüüsite?” See ei olnud juhuslik huvi: Samoilov ei olnud mitte ainult luuletaja, vaid ka tõsise uurimuse „Raamat vene riimist” autor.

Tal oli suurepärane huumorimeel, nii et kõikidele meie jutuajamistele andsid värvi iroonia ja erilised intonatsioonid, mis jäljendasid isesuguste inimeste, küll tuttavate, küll filmist ja telest tuntud tegelaste maneere.

Võtame või fotod, mille tegi meie kursusekaaslane, Pärnu Lydia Koidula nimelise kooli vene keele õpetaja Viktor Perelõgin (keda me tutvustasime Samoilovitele, et ta aitaks neid Pärnu olmevintsutustes). Perelõginist sai Samoilovite perekonnasõber. Ta mitte ainult ei pildistanud luuletajat koos rohkete sõpra­dega, kes ründasid Pärnut nii suvel kui ka sügisel, vaid tõi Samoilovile ka valminud fotod ning palus enda omade tagaküljele midagi kirjutada.

Ning oli ka teine Samoilov, kes luges ette oma luuletusi ja näidendeid, esines luuleõhtutel, pani kokku raamatu „Toominga tänav” (seal tänavas ta elas) – oma luuletused ja eesti luule tõlked. Ebatavalise hääletämbriga lühike mees haaras saali silmapilk oma lummusse, ja saal oli vait. Tundus, nagu loeks ta tühjale saalile oma luuletust „Uglitši tapatöö”. Sellest, kuidas tapeti väike tsareevitš Dmitri, misjärel tuli üle Venemaa järjest juurde surnukehi: „Sest ei tohi tappa väikemehi!” Ning üsna varsti sai selgeks, et jutt ei ole mitte ainult XVII sajandist, mitte ainult õnnetust tsareevitšist Dmitrist, vaid riigi või türanni mis tahes kuritööst „väikese” inimese vastu, ja selle inimese kaitsmisest.

Miks on Dovlatov populaarsem? See on ju loomulik: proosat on kergem tõlkida (aga luule, nagu on õigustatult väitnud Hando Runnel, on teadagi tõlkimatu, kuigi vabavärsi puhul on asi natuke lihtsam) ja Dovlatov on suurepärane jutustaja. Vaevalt leidub tal sügavaid filosoofilisi arutlusi, aga võib-olla meie aeg seda nii väga ei vajagi. Nagu teada, on tänapäeva noortel „klipimõtlemine” ja niisugusele mõtlemisele on Dovlatovi jutukesed täiesti parajad.

Luuletajatega on lugu keerulisem ja sellepärast ei olegi eesti lugeja piisavalt lugenud ei Severjaninit ega Samoilovit, selles on teil õigus. Kuigi Samoilovit on tõlkinud nii Jaan Kross, Ellen Niit kui ka Ave Alavainu. Lisaks tekkisid tal austajate seas spontaansed tõlkijad. Tema poeemi „Hannibal Pärnus” tõlkis teose „pärnulikest dekoratsioonidest” inspiratsiooni saanud Ants Reoli. Praegu aga tõlgib Samoilovi luuletusi väsimatult entusiast Jaak Känd – ta on valmis tutvustama neid igaühele, ta loeb Samoilovi luuletusi koolides, hooldekodudes ja kord nädalas mälestuspingi juures, mis pandi Pärnu parki möödunud 2020. aastal. Suur tänu talle säärase luuletruuduse eest.

Vene keelest TOOMAS KALL

1 Левый фронт искусств – Kunstide Vasakrinne.

2И. Белобровцева, Русская эмиграция: ось Тарту – Оксфорд – Харбин. Rmt: Балтийский архив. I. Тallinn, 1996, lk 154–186.

3I. Belobrovtseva, Vene emigrandid – Tartu-Oxfordi-Harbini telg. „Vikerkaar“ 2014, nr 9, lk 37–53.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood