Pööretega kaasa minna

Tiit Hennoste

 

 

Andrus Kivirähk: „Lood”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 243 lk.

Ehk peaks alustama sama tundmusega, milles vaevleb „Lugude” esimese jutu tegelane Kärd: see kõik on juba kunagi olnud, kõike on juba kunagi nähtud. Mis selles kontekstis tähendaks õieti kolme asja. Ühe kandi pealt seda, et Kivirähk kirjutab selles raamatus nagu Kivirähk ikka. Teise kandi pealt seda, et see raamat tervenisti on lihtsalt üks postmodernism. Ja kolmandast kandist seda, et kriitik on liiga palju kirjandust lugenud ja ära tülpinud. Aga kui autor paneb kordumise mõtte oma raamatu algusesse, siis tekib suur kahtlus, et tegelikult suunatakse lugejat mujale. Siis tuleb kaasa minna.

Kuidas Kivirähk kirjutab? Kuidas need jutud on tehtud? Vaatame esimest juttu.

„Kõrvaltegelane” algab „Kevade” teise peatüki algusega, milles Luts teadupärast tutvustab vahetunni saginas suuremat osa hilisemaid tegelasi. Ja teeb seda esimest päeva koolis oleva Arno pilgu läbi, kellele kõik see on täiesti uus. Kivirähki jutus on vaatlejaks hoopis Kärd. Ja tema vaatamist iseloomustab pisike korduv lisafraas: nagu ikka. See fraas võiks kanda nime pööre. Kõik on juba olnud, kõik kordub, kõik on igavuseni sama. Ja samal ajal on kõik olemas korraga, samas hetkes, mälestusena, sündmustena peale „Kevade” aega.

Selles nagu-ikka võtmes jõuab lugu kolmanda lehekülje lõppu. Seal aga toimub uus pööre. Nimelt hakkab Kärd meenutama iseenda lugu ja korduvuse loost saab lugu inimesest, keda otsekui pole olemas. Keegi ei kõnele temaga, keegi ei märka teda, keegi ei mäleta ta nimegi. Kuni lõpuks ei mäleta ta ka ise enam iseenda kohta midagi, seistes sügava eksistentsiaalse küsimuse ees, miks ta üldse olemas on.

See on tehnika, mis kordub jutust juttu. Aga tüütavaks asi ei muutu, sest tehnika juurde käib Kivirähkil alati rida üllatavaid detaile. Kõigepealt see, et enamasti ei piirduta ühe pöördega, vaid neid on mitu, nagu ka selles jutus. Teiseks see, et teksti ja taustamaailma suhetes on tihti mingi pisike nihe. Nii ka siin. Kui „Kevadele” ülesehitatud lood algavad enamasti esimese peatüki algusega, siis see algab teise peatükiga. Ja sama oluline on, et asja juurde käib avalik või peidetud puänt. Sel korral lihtne tõdemus, et Kärd ei ole selles loos mitte kõrval-, vaid just nimelt peategelane. Ja lugu ise võiks olla näiteks selle kohta, kuidas oma olematuse üle mõtlemine just nimelt loob inimese.

Eelnevast peaks olema selge, et mulle see lugu väga meeldis. Kui aga norida, siis ühe asja kallal. Selliselt ehitatud lugude suur probleem on nimelt oskus õigel ajal ära lõpetada. Siis, kui viimane pööre veel kannab.

Nii oleme saanud mudeli kätte. See kordub väikeste variatsioonidega ühest loost teise. Põhialus on lihtne: autor võtab mingi lugejate mälus eeldatavasti olemasoleva teksti, sündmuse või tegelase, millel on tugev ja selge sõnum: põrsakesed ja hunt, Buratino, saabastega kass, „Kevade”, paadialune, lipsuga mees jms. Seejuures jagunevad tekstid kahte-kolme rühma. Ühel juhul ongi aluseks mõni klassikaline tekst, nagu „Kevade” loos. Teisel juhul võtab Kivirähk aluseks mõne ajakirjandusest või elust tuttava tegelase või tüübi. Sel juhul lisandub tekstile kiht, mida võiks nimetada stiilimänguks.

Olgu näiteks „Laps ja kana”. Teksti ehitamise võte on taas klassikaline. Räägitav lugu ise vaheldub kõrvalepõigetega jutustaja enda armastusse, kaklustesse, arusaamadesse jms. Kusjuures kõrvalepõiked moodustavad lõpuks suurema osa tekstist. Kogu tekst kõlab nagu enesekindla vaimu-inimese (mitte ajada segi vaimuinimesega) eneseanalüütiline eneseülistus, stiili poolest justkui halva naisteajakirja halb featuur. Ja samas tekib tunne, nagu loeks keegi seda teksti raamatust ette. Teiseks kihiks on põigete vahele mahutatud lugu majast, kus peategelane elab. Täpsete detailidega markeeritud tegelased. Ja pööre, mille põhjaks on eesti lastekasvatuse üks suuri klassikalisi lauseid: laps räägib siis, kui kana pissib, ning võtteks klassikaline dadaistlik/sürrealistlik nipp, milles metafoor tehakse tegelikkuseks. Aga väikese kaldega: pissi asemel on tegelikult sureva kana veri.

Ja kolmanda rühma moodustavad lood, mis ühendavad elu ja tekstide maailma. Nii on see jutus „Gulliver”. Oma põhikihis esitab see Malle kirju Milvile, mille abil luuakse taas kindel inimtüüp, eesti elus ja kirjanduses ammu tuntud agulinaine oma tüüpiliste klatšijuttude ja kergelt ahviliku armastusega poja vastu. Et mis elu see on, mida me siin elame. Et kas me sellist elu tahtsimegi. Et kui vastikud on ikkagi need edukamad tuttavad. Siis tuleb pööre, milles poeg Kristjanist saab Liliputimaa kuningas, kes sureb, lüües pea vastu päikest. Ja taas lisanduvad pisikesed detailileiud. Siin kuivatatud liliputid, keda ema nööpnõelaga seina külge kinnitab. Aga ebaselgeks jääbki, kas torm ikka viis laeva Liliputimaale või tulevad need poja kirjad laevahuku-järgsest maailmast.

Milline on see maailm, mida Kivirähk esitab? Mõni lugu näiteks. „Saabastega koletis” keerab vindi peale saabastega kassi loole, ehitades sellest zoofiilse teksti. Või on see zoopederastia, kuna need saapad on ikka olnud meestesaapad? Huvitavaks muutub see räige tekst aga hoopis Kivirähki enda kunagise kitse ja karjuse armastusloo „Romeo ja Julia” poeetilisel ja üleval taustal. Lõpp kosmonaut Laikaga on aga otsekui tegelikkuseks saanud deus ex machina, kus jumala rollis on peni ja nõukogude võim. „Keedetud hunt” on absurdne ja pigem lõbus lugu, mis mõjub nagu süldikeetmise paroodia. Mõned lood panevad ka õlgu kehitama, nagu „Kuplas pruut”. Aga raamatu lõpetab taas pisike pärl „Puupoiss ja neitsi”, lugu neitsi Maarja kujusse armunud puupoiss Buratinost, kellele papa Carlo kirikust Maarja kuju varastab, mille eest ta tuleriidal põletatakse. See on kaunis lugu, täpsete detailidega (ihast põlev puupoiss hööveldab ennast), täpselt doseeritud ja venimiseta.

Arvustajalt küsitakse alati: ja mis on selle maailma probleem? Milline on kirjaniku suur küsimus, millele ta vastust otsib? Ma ei armasta seda küsimust. Aga kui proovida leida ühte vormelit, ühte probleemi, mille ümber see raamat keerleb, siis on selleks lugude naljakusele vaatamata ennekõike surm. Elu ja surma suhe, elu ja surma piir, elu andev surm ja kõige vapustavama tõdemusena elu ja surma pööratavus. Kõige võimsam lugu raamatus oli minu jaoks „Ilus loom”. Lugu, mille tegevus toimub uputatud kassipoegade maailmas, kes sünnivad selle kaudu uuele elule veealuses maailmas ja peavad uppunud inimesi hobustena. Midagi meenutab siin ulmejutte, näiteks „Ahvide planeeti”, aga pöördepunkt, pöördeidee oli totaalselt jahmatav ja eetiliselt väga sügavalt kriipiv. Maailm, kus surm saab sünniks, tapmine sünnitamiseks.

Kivirähki lugude olulisim mõte, võlu ja mõju ongi minu jaoks ennekõike neis pööretes endis. Pole tähtis, kas kirjanik lahendab need õnnelikult või õnnetult. Või kas ta lahendab need hästi või kesiselt. Või millist maailmavaadet need lood kannavad. Tähtsaim sõnum minu jaoks on see, et niisugune pööre on meie igapäevase maailma taga olemas, kogu aeg otsekui ootel. Ja võib iga hetk meie maailma sisse lüüa ning tuua kaasa suuri ja asjade olemust puudutavaid küsimusi. Ja tähtis on olla avatud neile äkki sisselöövatele küsimustele. Olla avatud muinasjutule nii ilus kui ka õuduses. Ja olla avatud selle kaudu ka elule ja surmale.

PS. Natuke teadust ka. Seda raamatut lugedes tuli meelde kaks kirjandusteaduslikku asja. Ühe nimi on kunst kui võte. Teadupärast pärineb see mõte vene formalistide sõnavarast ning märgib teosest mõtlemise viisi, mille puhul uuritakse, milliste võtetega on mingi kirjandusteos tehtud. (Kuidas on tehtud Gogoli „Sinel”?) Seda ma proovisin siin rakendada. Teine asi on nipp, millel on mitu nime. See võib olla kummastamine, vaba metafoor, sõna vabastamine, välkvalguse hetk jne. Kokkuvõttes märgib see klassikalise avangardi varamust pärit võttestikku, milles argisesse ellu või loo reaalsusse lõikub teine maailm ja viib oleva ilma tema loomulikust olekust välja. Nagu sattunuks liivatera funktsioneerivasse masinasse. Mille järel kõik jätkub nagu enne, padurealistlikult. Ainult et nüüd paistab maailm läbi selle nihke, selle lõike teise maailmana. Niisuguseid tekste tavatsetakse nimetada maagiliseks realismiks, eriti kui seal saavad kokku muinasjutt ja reaalsus. Selle võtte ja mõtte taustaks on mütoloogia ja muinasjutud, aga ka XX sajandi alguse moodsad filmitrikid ja avangardi armastatud tsirkus. Ja ka eesti kirjanduses on selline võttestik vana, see on saanud kuulsaks Albert Kivika „Lendavate sigade” kaudu. Selle võtte mõte tänapäeval on tuua meieni maailm, milles kõik on juba olnud ja samas ikkagi uus.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon