Potentsiaalse lunastuspagulase ohkav vabavärss

Alvar Loog

 

 

Kaarel B. Väljamäe: „Kohvi kõrvale”.

„Verb”, 2015. 64 lk.

 

Alustan tsitaadiga, et seda siis parafraseerida. Kaarel B. Väljamäe kirjutab oma kolmandas luulekogus veebruari kohta: „Imelik kuu. Tal pole midagi öelda, mis õieti meelde jääks” (lk. 25). Mul on sama mure Väljamäe enda ja tema luuleraamatuga. Väljamäe on imelik, omamoodi tabamatu autor; lugesin tema värsket kogu mitu korda, aga meelde ei jäänud sealt peaaegu midagi.

Meeldejäävus on kalendrikuu hindamiseks mõistagi natuke juhuslik ja kõrvaline kriteerium. Samuti ei tundu see eriti pädev luulekogu üle otsustamisel — kui pole just üheselt selge, et meeldejäänu kvantiteet on tinglikult võrdsustatud kogetu kvaliteediga. Või on meeldejäävus siiski ad hoc esteetika kategooria?

Igatahes ei ole suutnud „Kohvi kõrvale” minu mälus endale sooja kohta välja teenida. Mis on eriti kummaline, kui arvestada tõsiasja, et oleme autoriga peaaegu põlvkonnakaaslased, pealegi mõlemad meessoost.[1] Kas see tähendab, et Väljamäel pole mulle rohkemat öelda kui ühel kunagisel veebruaril talle endale? Või ei ole ta lihtsalt suutnud oma sõnumit värsivormis väljendada minu jaoks piisavalt selgel ja atraktiivsel moel?

Kõnealuses raamatus annab Väljamäe muuhulgas luule definitsiooni; ta kirjutab, et luuletamine on: „nõrkade signaalide töötlemine / tugeva müra taustal” (lk. 15). Ma pole ise kunagi luuletanud, niisiis ei oska kaasa rääkida, ent kirjutamise protsessi ühe võimaliku kirjeldusena tundub see mulle päris tabav. Ent kuidas on teoreetilise alusega selle protsessi tulemuste hindamiseks, kust seda võtta? Pole probleemi, sest samade kaante vahel esitab Väljamäe ühtlasi kirjanduse kreedo ja kriteeriumi: „ma usun et tuleb / kirjutada nii nagu / keegi paneks sulle käed ümber” (lk. 7). Miks? Sest see aitab leevendada inimestevahelise füüsilise läheduse defitsiiti: „mitte millestki siin maailmas / pole suuremat puudust / kui sellest” (lk. 7).

Kas puuduoleva „selle” puhul peab Väljamäe silmas kirjutajale või lugejale osaks saavat puudutust? Tema lausungi süntaks osutab, et mõeldud on kirjutajat, ent kontekst ja kõnealuse teksti enese avaliku avaldamise fakt viitavad pigem lugejale. Kuidas need „töödeldud signaalid” minuni jõudsid, kas Väljamäe kirjutatu pani mind tundma end kallistatuna? Pean tunnistama, et ma ei kogenud sõnade sünnitatud sülelust (ega ka mitte sügelust), ehkki olen enda meelest muidu üsna sensuaalne inimene. Võimalik, et ma ei oska lihtsalt psüühilisi aistinguid füsioloogilisteks tõlkida, mu teadvuse ja meelte vahel puudub seda laadi intersemiootiline ülekandemehhanism.

Väljamäe viljeleb proosalikku vabavärssi, mis on sageli kirjutatud ainsuse esimeses isikus, ja tundub, et üsna varjamatu autobiograafilisusega. Kuid minu jaoks on see ausus kuidagi igav ja väljendusjõuetu. Sest Väljamäe luule­minal puudub vedru: kandev kirg, kiiks ja/või konflikt, mis teda hingestaks. Kui tema eelmine kogu „Suur mees juba” (2012) kujutab enesest sidusat ning sisemiselt pingestatud tervikut tekstidest, mis räägivad täiskasvanuks saamisest, identiteedikriisis noormehe suhetest oma vanemate, vanavanemate ja väikelapse ning kirjanduse ja surmaga, siis „Kohvi kõrvale” portreteerib üsna laialivalguvalt usu toel identiteedikriisi ületanud subjekti, kes on argise ning igavikulise vastanduses oma valiku teinud, kuid ei jõua kuidagi selle positiivseid praktilisi tulemusi ära oodata. „Kohvi kõrvale” algab teoloogilise kõhklusega („ja kui juba uskuda / mida siis teha?”, lk. 5) ning võtab metareligioosseid mõtisklusi üles ka hiljem, kuid need kõik jäävad ilma õige raami, arenduse ja sõlmituseta õhku rippuma.

„Tarbetut tusameelt” (lk. 16) teadvuses kandva Väljamäe suhe reaalsuse ning iseendaga on üsna läbivalt ja muutumatult loid ning kriitiline. Ta leiab „igas rõõmus nukraid teri” (lk. 16): „ega otseselt viga ei ole midagi” (lk. 19), aga „meel on meeldivalt must” (lk. 17), „ohkad, aina ohkad” (lk. 19). Ja nii toimub see „Kohvi kõrvale” luuleminaga sõltumata kellaajast, nädalapäevast, kohast ja seltskonnast, ent ei ole sealjuures minu jaoks mingil moel isikupärane või üldistusjõuline.

Samas kumab selle soigumise tagant halvastivarjatud rahulolu nii enese kui asjade üldise metafüüsilise korraga. Väljamäe on justkui potentsiaalsest lunastuspagulasest prints Hamlet, kel on igav mitte oma isa, vaid emakese looduse kuningriigis; kellele see reaalsus ning sellest sündida võiv rõõm pole päriselt seisusekohane. Ta on üks neist väljavalituist, kes usub, et „kusagil on keegi kes teab sinu lugu / kusagil on keegi kes näinud tõde tõest / kes ongi tõde / kes teab sind nimepidi / et öelda: / ma viin su koju” (lk. 46).

Väljamäel on mure ka nende asjade pärast, millega tal minu meelest tegelikult muret pole. Ta pihib lugejale: „Ma ei oska kirjutada emadepäeva luuletust. Need on tihti nii nukrad ja pateetilised. Iroonia keelatud” (lk. 12). Samas tõestab ta ise järgnevate värsiridadega, et oskab küll, ja just nimelt esitatud standardi järgi. Üldistatult kannab see emadepäeva-luuletuse standard-meeleolu peaaegu kõiki Väljamäe kolmanda kogu tekste, mis on üsna eranditult nukrad, pateetilised ja pehmeid väärtusi edastava pedagoogilise sõnumiga, ilma minu jaoks äratuntava (enese)-irooniata. Lugeja saab kaasa elada sellele, kuidas Väljamäe masohhistliku mõnuga värsivormis ohates elule — mis teda tekstides esitatud informatsiooni järgi otsustades sugugi halvasti ei näi kohtlevat — üha uuesti põske ette keerab.

Autori ebamäärase esoteerilisusastmega vaimsed väärtused avalduvad kõige sihikindlamalt ja selgemini tema hingeheadusest kantud elufilosoofias, mis taotleb kohati otsesõnu inimlike põhiemotsioonide kastratsiooni („otsustada mitte vihata / see on tähtis”, lk. 9). Samas ei suuda või ei soovi ta ei selle ega teiste samalaadsete seisukohtade kasuks kuidagi argumenteerida, neile kas intellektuaalsete või kunstiliste vahenditega tuleproovi korraldada, ta võtab neid enesestmõistetava antusena. Selline hoiak pole minu meelest kunstis kunagi huvitav ega viljakas. Sest erinevalt matemaatikast loeb esteetikas lahenduskäik mõneti paradoksaalsel moel rohkem kui lahendus.

Väärtuste konflikti ning sellest potentsiaalselt tuleneda võiva kunstilise sügavuse ning pinge nullib Väljamäe tekstides autori enese kõiketeadev kõnetoon. Kasutades hulganisti kristlikust mütoloogiast pärinevaid allegooriaid ning parafraase, raiub Väljamäe värssides kohati nagu kantslist, kõndides raskete sammudega õhukesel piiril usupropaganda ning poeesiakunsti vahel. Väljamäe jutlustab silmatorkavalt sageli mõistukõneliselt teises isikus (näiteks: „Kardad ju iseennast. Kardad seda tõelist iseendas, mis sunnib püüdlema kõrgemale”, lk. 23), kasutades didaktilist tooni ning patroniseerivat hoiakut („Valutan ta pärast südant. / Valutan su pärast südant”, lk. 27).

Lugedes, kuidas Väljamäe võtab „süü korraks enda peale” (lk. 52) ja meile kõigile andeks andes meid „kokku korjab” ning ilmselt ka lunastab, tundsin „Kohvi kõrvale” kaante vahel esimest ja viimast korda kellegi puudutust: justkui kobaks kellegi isalikult patsutav karvane käsi mu taskutest midagi (spirituaalne kapital?), mida seal kunagi ei ole olnud, ei saagi olema, ei saagi olla.

Oma kahe esimese kogu tekstide vormilise väljapeetusega tõestas Väljamäe, et tunneb lühilause säriaega ning oskab seda kasutada hea fookusega pildi saamiseks. Stiil kandis subjekti, kohati lõi selle. Uues kogus on värsi­rida veninud keskeltläbi pikemaks, proosalikumaks ning üldmuljes prevaleerib lohisevus. Mitmed paljusõnalised tekstid (nt. lk. 12—14, 39—41, 57—59) vajuvad laiali nii sisuliselt kui ka vormiliselt, neis puudub kandev kompositsioon, tooni annavad eesmärgita arutlused.

Kui Väljamäe esimest kogu hoidis koos stiil ning teist lisaks stiilile ka teema ja luulemina, siis „Kohvi kõrvale” kannatab eelkõige temaatilise terviklikkuse puudumise all. „Suur mees juba” tekstid olid õnnestunult tsükliteks koondatud (toimetaja Igor Kotjuh), ent uues raamatus on need läbisegi: argise olme kirjeldused, teoloogilised mõistujutud, sürrealistlikud unenäopildid, vahendatud mälestused, esseistlikud targutused, mõtisklused rahvusest ja rahvusriigist ning kirjanduse olemusest ja rollist, portreed Kohilast ja Tallinnast jne.

Tekstide erineva teemapüstituse, eklektilise vormi ning kõikuva taseme tõttu meenutab Väljamäe kolmas kogu hoopis rohkem debüüti kui tema kaks esimest luuleraamatut. Kõrvuti väga nõrkade tekstidega (näiteks lk. 43—44, 47—49, 54—56) on siin mõned õnnestunud idüllid (lk. 18, 19, 29, 37—38), paaril luuletusel on tabav finaal (lk. 24, 33, 34). Luuleraamatu omamoodi puändina mõjub selle lõpuluuletus (lk. 61), mida võib lugeda õnnestunud katseks seda siinses mõtteavalduses eespool jutuks olnud väärtuste konfliktiga siduda.

Kuid luulekogu tervikplaanis jääb „Kohvi kõrvale” subjekt hajusaks, autorimina piirjooned paistavad justkui läbi uduse klaasi, mul ei teki lugejana temaga silmsidet ega dialoogi. Autori pilk endasse ei ulatu eriti sügavale, tema sõnad ei suuda endale liha peale kasvatada. Väljamäe luulemina konstitueerivad kvaliteedid (nukrus, südamevalu, üksindus, hingeheadus) vilksatavad kui alavalgustatud reklaamtahvlid öise maantee ääres läbi autoakna ning kaovad pimedusse, puutumata mu meeli, nad ei lähe mulle korda, ei jää mulle meelde.

[1]  Mulle tundub, et kirjanduse, teatri, filmi, muusika ja kujutava kunsti valdkondades pole teist alamžanri, kus autori ja auditooriumi sooline kuuluvus teose vastuvõtu tingimusena nii palju määrab kui luule puhul. Samas paistab see suhe olevat natuke ebasümmeetriline: naislugejatel näib olevat meeste kirjutatud värsse millegipärast lihtsam mõista ja nautida kui meeslugejatel naiste kirjutatut. Sama kehtib vähemal määral ka huumori kohta.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon