Prantslased ussisõnade lummuses

Triinu Tamm

 

 

Tänavu 10. jaanuaril ilmus prantsuse keeles Andrus Kivirähki romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (L’homme qui savait la langue des serpents) Jean-Pierre Minaudier’ tõlkes. Ajalooharidusega õppejõud Jean-Pierre Minaudier, kes on varem tõlkinud Tammsaaret, Tuglast ja eesti ajalookirjandust ning kirjutanud ka ise põhjaliku Eesti ajaloo käsitluse (Histoire de l’Estonie et de la nation estonienne, 2007), oli Kivirähki romaani nii-öelda oma lõbuks juba sahtlisse tõlkinud, kuna see oli talle lugedes sedavõrd meeldinud. Õnneks leidus tõlkele lõpuks ka kirjastaja, väike, peamiselt tõlkekirjandust avaldav kirjastus „Attila”, kes on lubanud „Ussisõnade” tõlget levitada nii Prantsusmaal kui teisteski frankofoonsetes riikides.

Aastas ilmub Prantsusmaal keskmiselt veidi üle 3000 tõlkeromaani ja rohkem kui 4000 algupärast romaani (sh. ka kordustrükid), nii et raamatule osaks saav tähelepanu ja arvustused on enam-vähem nagu võiduloos. Näib, et „Ussisõnadel” on õnne olnud, teost on märgatud. Üks raamatumaailma sündmusi kajastavaid suuretiraažilisi trükiväljaandeid Prantsusmaal on päevalehe „Le Monde” vahel neljapäeviti ilmuv kirjanduslisa „Le monde des livres”, kus lühemate nupukeste kõrval on alati ka paar pikemat arvustust ja intervjuud, mõni neist tavaliselt pühendatud ka tõlkekirjandusele. 14. veebruaril sattus õnnelike väljavalitute hulka „Ussisõnad”, ilmus Nils C. Ahli arvustus pealkirjaga „Viimane sisin” (Le dernier sifflement), prantsuse keeles seostub see kohe sõnapaariga le dernier souffle — viimane hingetõmme. Ussisõnu (prantsuse keeles „ussikeelt”) nimetab Ahl muistse õnneaja lingua franca’ks, millest romaani tegevusajaks on teatavasti säilinud veel vaid mõned rudimendid, mõningane „köögisisin”. Artikli illustratsiooniks (vähemalt netiväljaandes) ongi foto üsna jämedast maduussist. Ahl selgitab prantsuse lugejatele, et romaani ajalooline taust vastab laias laastus Eestis keskajal aset leidnud sündmustele, kui eestlased pärast mõningast vastupunnimist olid viimaks sunnitud omaks võtma vallutaja kombed ja religiooni. Hüvasti, paradiisimets! Samas nendib Ahl, et nagu parimatel matustel ikka, nalja saab kõvasti, väljendades vaimustust autori fantaasiarikka huumori ja meisterliku iroonia üle. Seejärel ta küll täpsustab, et raamatut ei saa kindlasti taandada lihtsaks farsiks, oluliste teemadena toob ta välja ajaloo ja müütide desakraliseerimise, uue ja vana maailma kokkupõrke, nagu ka võimaluse lugeda seda kui Leemeti Bildungsroman’i. Lõpetuseks leiab Ahl, et „Ussisõnad” on ilmselt üks parimaid kaasaegseid romaane üksildusest. Lisades veel, et ühe maailma lõpp ongi just selline: kurb, naeruväärne ja samas imetabane (merveilleux), viimane omadussõna sobib tema meelest kirjeldama ka Andrus Kivirähki kirjanikutalenti.

Kahtlemata on arvustus „Le monde des livres’is” suur asi, aga vähemalt sama palju kui üks kaalukas arvustus kujundavad Prantsusmaal raamatu saatust raamatupoemüüjad. Suurte kettide kõrval on seal säilinud hulgaliselt väikesi raamatupoode, kus müüjad on tõelised kirjandusfanaatikud, kelle soovitusi ostjad meeleldi küsivad ja kuulavad. Nii pole sugugi tähtsusetu, et internetist leiab „Ussisõnade” tõlke kohta ridamisi poodnike blogipostitusi, milles aina korduvad omadussõnad: naljakas, võrratu, nauditav, aga ka pöörane, raputav ja verine. Leidub ka lugejate blogisissekandeid, millest üks muuhulgas sedastab, et romaanis käsitletud uue ja vana tsivilisatsiooni põrkumise teemad on igati aktuaalsed ka tänapäeva Prantsusmaal: valmidus iga uue ägeda asja peale tormi joosta, vehkida oma mineviku ja kultuuriga, kus aga kasulik tundub ja nii nagu parasjagu soodne paistab, pidetus ja ebakindlus tuleviku suhtes.

Tuleb tunnistada, et sedavõrd hea vastuvõtt on meeldiv üllatus. Huumori tajumine ja tavad on teatavasti küllaltki rahvuslikud nähtused, eestlastele nii armsad iroonia, eneseiroonia ja must huumor pole minu kogemust mööda need asjad, mis prantslast esimeses järjekorras naerma ajavad. Nagu näha, on Kivirähki talent selles vallas aga sedavõrd silmapaistev, et isegi prantslane ei suuda vastu panna. Samuti ei ole mõtet eeldada, et prantslane oleks kursis meie rahvuslike müütide ja folklooriga või taipaks kõiki neid „Eesti asju”, mida „Ussisõnades” hulgaliselt leidub. Näiteks on üpriski erinev ühe (keskmise) eestlase ja prantslase suhtumine loodusesse — kui eestlast kisub selle rüppe vastupandamatu jõuga, siis Prantsusmaa on väga linnastunud riik ja tavaline prantslane hoiab pigem loodusest ohutusse kaugusesse, mets näiteks on tema teadvuses pigem ohtlik paik, mis siis veel rääkida kõnelevatest loomadest ja tihedast, isegi intiimsest läbikäimisest nendega, mida Kivirähki romaanis ju ette tuleb. Maaelu kujutamine kirjanduseski on pigem harv ja kindlasti mitte peavoolu nähtus. Otsapidi on tegemist Teise maailmasõja pärandiga, Vichy-režiim nimelt idealiseeris ja ülistas maaelu ning soosis selle kujutamist ka kirjanduses. Aga jah, tasapisi muutuvad ka linnastunud prantslase arusaamad, aina enam on populaarsust kogumas biotooted, moodi on koguni läinud potipõllundus suurlinnade, eriti Pariisi tühermaadel või hoonestamata kruntidel.

Jean-Pierre Minaudier selgitab ka oma üsna põhjalikus järelsõnas nii Eesti ajaloo ja keelepõhise identiteedi tagamaid ning mitmeid teisigi „Eesti asju”. Kirjandustraditsioonist tõmbab Minaudier paralleele keskaegsete fablioodega, seal oskasid prantsuse loomadki rääkida, rahvuslike müütide üle visatakse aga nalja ka ülipopulaarses Asterixi-koomiksisarjas (tõsi, küll hoopis teises võtmes). Kogu sellest selgitamisest poleks muidugi palju kasu, kui raamat ise lugejatele korda ei läheks, mida ta ilmselgelt teeb, ja muu hulgas on selle põhjus kahtlemata õnnestunud tõlkes. Nii et isegi kui kõik nüansid ja naljad paratamatult läbi ei tule, siis pole ka võõrust liiga palju ja igatahes on läbi tulnud see üldinimlik, millele iga lugeja kaasa saab elada. Olgu selleks siis „viimase mohikaanlase” mõõde, tunne, et oled omas ajas kohatu, nagu Minaudier oma järelsõnas välja toob, võrreldes romaani koguni kreeka tragöödiaga, kus inimene on väljapääsmatus olukorras, milles head lahendust justkui polegi. Huvitava kokkusattumusena kujutab ka mullune Goncourt’i auhinnaga pärjatud Jérôme Ferrari romaan „Jutlus Rooma rüüstamisest”[1] ühe Korsika külakõrtsi näitel iga maise asjaga paratamatult kaasaskäivat sündi, õitsemist ja hääbumist. Kahtlustan koguni, et „ussikeel” võib prantslaste jaoks samastuda prantsuse keelega, seegi oli ju veel (alles!) paarsada aastat tagasi enesestmõistetav kultuurkeel ja Prantsusmaa ise üks suur ja võimas riik. Jah, mets on tühjaks jäänud.



[1]  Lähemalt vt. Triinu Tamm, „Püha Augustinus ja Ferrari”. „Looming” 2013, nr. 1, lk. 141—143.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon