Prantsuse 2014. aasta kirjandusauhindadest: ajalugu ja elu lugu

Heli Allik

 

 

Prantsuse 2015. kirjandusaasta algas suure pauguga — Michel Houellebecqi romaan „Alistumine” (Soumission) ilmus jaanuari alguses. Enne kui 2014. aasta kirjandusauhindadega pärjatud teosed vaikselt uute alla mattuvad, olgu neist siinkohal Eesti lugejaile väike ülevaade.

Kõige tähtsama Prantsuse auhinna Goncourt’i pälvis seekord Lydie Salvayre romaaniga „Mitte nutta” (Pas pleurer), kes on muuhulgas üldse üheteistkümnes naine, kellele see 1903. aastast väljaantav preemia on osaks saanud.

Auhinnatud romaan kõneleb Hispaania kodusõjast, kirjeldades seda kahest erinevast vaatepunktist. Üks neist on Eestiski mitme romaaniga tuntud kirjaniku Georges Bernanosi nägemus. Bernanos, nagu ajaloost teada, suundus veendunud parempoolse ja katoliiklasena 1936. aastal Hispaaniasse frankiste toetama, kuid läks sündmuste arenedes ja talle arusaamatu tühja vägivalla eskaleerudes üle vabariiklaste poolele. Teine on 15-aastase Kataloonia neiu Montse hääl, mis jutustab ühe perekonna lugu sellessamas sõjas. Kahe pilgu põimumisest joonistuvad peenelt välja suurte ajaloosündmuste ja väikeste inimsaatuste suhted.

Lydie Salvaire pole Prantsuse lugeja­tele sugugi tundmatu autor. Endine psüh­hiaater on avaldanud proosateks­te — romaane, elulugusid, näidendeid — juba 25 aastat. Nii mõnedki neist on leidnud äramärkimist. Tema teoseid on tõlgitud pea kahekümnesse keelde.

„Mitte nutta” on väga isiklik ja suuresti autobiograafiline teos. Lydie Salvayre’i vanemad, Kataloonia päritolu ema ja Andaluusiast pärit isa, veetsid tõepoolest nooruse Hispaanias ning emigreerusid 1939. aastal Prantsusmaale. Montse lugu ei ole teisisõnu midagi muud kui Salvayre’i nüüdseks üheksakümneaastase, suurema osa oma mälust kaotanud ema lugu. Liigutaval kombel ja sügava hardusega on autor vana naise — oma ema tõrkuvast mõistusest leitud üksikud haprad detailid suutnud omavahel siduda nii, et need astuvad kõnekasse dialoogi suure sõja tõega. Kuid see, mistõttu auhind anti just Salvayre’ile, oli žürii presidendi Bernard Pivot’ sõnul ennekõike autori teksti keelelis-stilistiline kvaliteet. Võib tõepoolest öelda, et keelest saab selles, prantsuse keele alles koolis selgeks õppinud autori raamatus lausa omaette tegelane. Ning on tõsi, et tekstis üliohtralt kasutatud hispaania-katalaani-prantsuse segakeel suudab anda prantsuse kirjanduskeelele hoopis uudse, värskendava mõõtme.

Goncourt’i-heitlus oli 2014. aastal tegelikult kuni päris lõpuni üsna tasavägine. Lydie Salvayre’i ei nimetatud sügisese kampaania jooksul kordagi favoriidina. Žürii lõpphääletuse võitis ta üsna üllatuslikult ja kõigest 5 häälega 4 vastu. Avalikkuse tähelepanu jagus viimase hetkeni ka mitmele teisele eri voorudes sõelale jäänud autorile.

Kui novembris ka Eestit külastanud Emmanuel Carrère, kes esialgu paistis olevat oma isiklikust usulisest kriisist kõneleva romaaniga „Kuningriik” (Le Royaume) aasta suurfavoriit, oli kõigile ootamatult juba Goncourt’i kõige esimesest, septembrikuisest valikust välja jäänud — „liiga mina-mina-mina”, kommenteeris žürii president Bernard Pivot —, panustati ennekõike kolmele romaanile.

Esmalt arvati pikka aega, et preemia saab tugevasti sümbolistidest mõjutatud nooremapoolne Eric Reinhardt, kelle romaan „Armastus ja metsad” (L’Amour et les forêts) võtab vaatluse alla abikaasa vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatava, kuid oma allakäigust samal ajal lummatud naise elu. Romaani ainese leidis Reinhardt enda sõnul rongis, kus üks võõras naine, kes oli just eelmisel õhtul televisioonis esinenud kirjaniku ära tundnud, talle oma loo jutustas, kinnitades veendunult, et just Reinhardt on õige inimene seda kirja panema. Ent kui ka Reinhardtile žürii lõppvalikus kohta ei leidunud, toimus meediaduell põhiliselt kahe autori vahel. Üks neist, kes nautis suurt müügiedu ja laia lugejaskonna (kuid mitte tingimata kriitikute) poolehoidu, oli eesti keeldegi tõlgitud David Foenkinos oma romaaniga „Charlotte”. See tekst, ühtaegu palve, eleegia ja proosapoeem — või nagu ütlevad kurjad keeled, romaan, kus igal real on üks lause —, püüab rekonstrueerida 1943. aastal 26-aastaselt rasedana Auschwitzi gaasikambris surnud saksa-juudi kunstniku Charlotte Salomoni elu. Teiseks lemmikuks, kes võitis intellektuaalsete ja kirjanduslike ringkondade südame, osutus prantsuskeelne Alžeeria kirjanik Kamel Daoud. Tema „Mersault, kontrolljuurdlus” (Mersault, contre-enquête) nii-öelda jätkab — Lääne kanooniliste tekstide ümberkirjutamise postkolonialistlikus traditsioonis — Albert Camus’ romaani „Võõras” sealt, kus viimane pooleli jääb. Daoudi romaanis antakse kogu „Võõra” lugu edasi Mersault’ poolt tapetud nime ja näota araablase venna pilgu läbi. Kuid seejuures saab tekstist ka Alžeeria—Prantsuse igal tasandil valulike suhete sisendusjõuline analüüs. Daoudi romaani idee olevat sündinud kohtumisel ühe Prantsuse ajakirjanikuga, kes oli tulnud alžeerlast Camus’ „Võõra” asjus intervjuee­rima, kuid ei söandanud vestluse jooksul kordagi nimetada Camus’ romaanis ometi väga tähtsat rolli mängivat sõna „araablane”.

Muud auhinnad jagunesid 2014. aastal järgmiselt: Renaudot’ omistati lõpuks David Foenkinosile, Prantsuse Akadeemia suur romaaniauhind läks selle hooaja üllatajale, noorkirjanik Adrien Boscile jutustuse „Konstellatsioon” (Constellation) eest, mis räägib 1949. aastal Assoori saarte juures alla kukkunud New-York—Pariisi lennukist. Jutustus toob lugeja ette kõigi 37 hukkunu elulood ning on samal ajal mõjus filosoofiline mõtisklus inimese ja tema saatuse üle. Médicis määrati Antoine Volodine’ile romaani „Kiirgav lõppjaam” (Terminus radieux) eest, mis kujutab nõukogude režiimi langemist ning viib seejärel lugeja mitme sajandi kaugusele tulevikku, veidi ulmelisse, üleni saastatud Siberi külla, kus mitme kilomeetri sügavusel maapõhjas lebab radioaktiivne tuumareaktor, mida kummardatakse kui müstilist jumalat. Fémina pälvis Yanick Lahens, prantsuskeelne Haiti autor, kes oma romaanis „Kuupaistel” (Bains de lune) kirjeldab Haiti 2010. aasta maavärinat ja selle järel ilmsiks tulnud poliitilist korruptsiooni.

On huvitav märkida, et paljud 2014. aastal esiletõstetud raamatud tegelevad ajalooliste isikute ja sündmuste mõtestamisega. Erilise tähelepanu all on Teine maailmasõda ning sellele vahetult eelnenud ja järgnenud periood. Kriitikute sõnul võib see olla märk sellest, et Prantsuse ühiskond ei julge või ei suuda endale otsa vaadata — tal näib olevat liiga raske luua kirjandust selle elu pinnalt, mida ta reaalsuses elab. Turvalisem on varjuda ajalukku. Loomulikult on öeldu vaid üks võimalikest spekulatsioonidest. Kuid igal juhul paistab, et Prantsusmaal mitmeid aastakümneid kirjandusvooluna valitsenud „autofiktsioon” on vaikselt loovutamas kohta millelegi muule. Teisalt tsiteeritakse kuluaarides Bernard Pivot’d, kes enda sõnul muud ei soovivatki, kui anda Goncourt mõnele tõeliselt suurele tänapäevasele romaanile — aga mida pole, seda pole. Ent siin, nagu jaanuarikuistest sündmustest Charlie Hebdo toimetuses teada, võivad tänapäevase, päriselt põletava elu ja kirjanduse keemilised kombinatsioonid anda hoopis ootamatuid, lausa plahvatuslikke reaktsioone.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon