Primitiivsuse ühtne väljateooria

Mihkel Mutt

 

 

I

Maailma asjad hakkavad teataval hetkel peas kobaraid moodustama ja ärgitavad oma ühisosa mõtestama. Järgnevalt olengi üritanud jälitada üht fenomeni, mis mind ammuilma intrigeerinud. Selleks kirjeldan esmalt selle ilminguid erinevates sfäärides. Näited pärinevad vahel kirjandusest, sest seal on need ilmekad ja suhteliselt paljudele tuntud. Loomulikult pole see kildude või välgatuste loend mingil moel ammendav. Oluline, kui nad annavad aimu, mis suunas sihin. Teadvustan täiel määral, et seesuguste üldistustega tuleb olla ettevaatlik, sest osa sääraseid kobaraid on kujunenud eeskätt olemuslike tunnuste, teised valdavalt väliste sarnasuste põhjal. Mõned siinsetest näidetest võivad tunduda ülejäänutest väga kaugel olevat ja ilmselt ma olengi kokku kahmanud asju, mille seos pole tingimata geneetiline ega mõjuline, vaid põhineb pelgal analoogial. Võin vaid enda õigustuseks öelda, et inimmaailmas ongi näimise ja olemise piir ebaselgem kui mujal. Ma käin vist ka mõistega liiga vabalt, s. t. kirjaniku moodi ringi. Kõige selle juures ei peaks ometi olema kahtlust jälitatava fenomeni olemasolus.

Õilis metslane.

Vaba kui mustlane.

Maal leidub veel häid inimesi.

Lihtrahvas on moraalse tõe kandja.

Laske lapsukesed minu juurde tulla.

Back to basics.

Naine on loodusele lähemal kui mees.

Lady Chatterley armuke.

Suurmees ei vaja suurnaist.

Camp — banaalsuse võlu.

Jne.

Kas ja mis on selles kõiges ühist? Jätame esialgu kõrvale põhjused ja päritolu. Nendime, et lihtsus või primitiivsus on inimest alati peibutanud. Tõmme on totaalne ja igakülgne, väljendudes niihästi ühiskondlikus, ontoloogilis-kaemuslikus, seksuaal- kui ka mitmetes teistes sfäärides. Astmeid on palju ja spekter lai.

Rõhutagem kohe algul, et siin ei peeta silmas mingeid spetsiifilisi inimgruppe, näiteks alamal arenguastmel olijaid, kelle puhul madalus võiks tunduda nende sünni- ja elutingimuste tagajärjena. Samuti mitte kriminaalset, dekadentlikku ja üldse järsult hälbelist käitumist. Algne või ürgne on alati veedelnud niihästi lihtrahvast kui ka kõrgkihte, kuigi veetluse põhjused, viisid ja määr võivad mõistagi erineda. Haritlastel ja üldse edenenumatel on omad „kiiksud”. Lõpuks on kindlasti neid, kes on selle veetluse suhtes immuunsed.

Ma ei salga, et eriti huvitabki mind see, miks just kõrgemalt arenenud inimolendeid tõmbab madala suunas. See ei pruugi olla levinum kui tavakodanike puhul, vaid torkab lihtsalt rohkem silma, sest näib esmapilgul vastuoluline ja ebaloogiline. (Täpsustan, et madalam ja kõrgem ei tähista siinkohal absoluute, vaid vastavates ühiskondades avalikult ja üldkehtivalt tunnustatud väärtusskaalat.) Miks just superintelligent tunneb tungi lihtsa ning naturaalse poole, miks tal on nõrkus vere, loomaliku jõu ja argimõistuse, vahel koguni „mülka” vastu?

Kui sotsiaalsel tasandil on maailma mõtteloos primitiivsusega ikkagi tegeldud (kas või Rousseau), siis madalus individuaalpsühhoogilises plaanis, selle ahvatluste fenomenoloogia on jäetud enamasti kunstnike ähmaste piltide, kirjanike võrdkujude ja psühhoanalüütikute käsitleda. See on maailm, mille tegelasteks on tunded ja mõistus, liha ja vaim.

Enne pihtahakkamist meenutagem taustaks üht üldisemat hoiakut. Läbi ajaloo on õhtumaistes (aga tõenäoselt ka Hiina ja teisteski kultuurides) täheldatav antagonism ühelt poolt kiire mõistusega linnarahva ja teisalt aeglase mõtlemisega külainimeste vahel. Sõltuvalt hindajast võib seda käsitleda ka kui vastuolu ausa ning tõsise maainimese ja slikerdajast pealiskaudse linlase vahel (mis mõnes ühiskonnas on teisenenud antisemitismiks, mille puhul juudi „kaupmehes ja finantsistis” on nähtud linna pahelisust par excellence). Eesti ühiskonnas väljendus see mäletatavasti matsi ja vurle kujul. Mainigem ka, et kuni uusajani elas 90 protsenti inimestest maal, nemad olid need, keda eliit „sõi” (jõhker, aga õige verb). „Huumuse” asi on alati olnud maksta makse, ükskõik siis, kas võõr- või kodumaisele eliidile või mõlemale korraga. Seega on lihtsal ja keerulisel algusest peale ka selge varanduslik mõõde. „Lihtne jõud” on osalenud praktiliselt kõigis olulisemates revolutsioonides ja mässudes.

Looduslik eluviis

Ükskõik kui kaugele me ajas tagasi ei vaata, ikka kohtame mõtteviisi, mille järgi paremad ajad on minevikus. Juba Hesiodos oli leidnud VII sajandil e. Kr., et „elame langusajal”. Vanasti, kuldajal olnud inimesed loomult rahuarmastavad ja polnud sõdu. Samuti puudunud „väliskaubandus ja turism” ning kõik püsinud kenasti kodus ega ihalenud võõramaa kaupu. See olnud vooruse pant. Hesiodos arvas koguni, et vanasti olid inimesed taimetoitlased.

Minevikuihaluse kõrval on küll alati eksisteerinud ka utoopiad (esimeste seas Homerose „Odüsseia” ja Platoni „Riigist”), need ei kadunud isegi progressi-idee hoogustumise kõrval XIX sajandi industriaalrevolutsiooni aegu. Aga elukvaliteedid, mida neis peeti ideaaliväärseks, olid põhimõtteliselt needsamad, mis arvati olevikus olevat kaotsi läinud.

Sest asi pole minevikus kui niisuguses, s. t. ajaliselt eelnevas (kuigi ükskord tekib ka säärane — puhtretrolise igatsuse kujul, mis nüüdisinimesele nii tuttav), vaid selles, mida see minevik arvatakse sisaldanuvat: vanasti olid voorused veel alles, inimesed olid õilsamad ja ausamad, paremad ja… ehtsamad. Olemegi maininud omadust või koguni kategooriat, milleta ei saa läbi kogu järgnevas artiklis. Nimetame seda kindluse mõttes rahvusvahelise sõnaga „autentsus”, et välistada „kohalikke” kõrvalmõjusid. Just autentsus on see, mis seostub sotsiaalse mõtlemise pikaajalises narratiivis ühe teatava nähtuste kompleksiga. Viimast on raske üheselt tuvastada, defineerimisest rääkimata, nii et paratamatult tekib kahtlus, kas pole tegemist platonistliku ideaalvormi või virvatulega. Aga nähtuse defineerimine pole praegu peamine, osutagem ilmumitele, kus see alatasa välgatab. Ehtsus on üks peamisi mõisteid, mille ümber on uuemal ajal keerelnud „õige elamise” küsimus. Sellest omakorda on mitmel puhul võrsunud vajadus ideaalile vastavat „õiget ühiskonda” teadlikult (ja enamasti jõuga) kujundada.

Mis on autentsus? Kas ilukirjandus kui eelmiste ajastute vaimu talletaja võiks pakkuda mingit pidet? Bukooliline ehk pastoraalne luule (ja hiljem romaan ning draama) on tõesti sama vanad kui kirjandus üldse ning neid on leidunud igal ajajärgul (näiteks inglise kirjanduses tänu Spenserile, Herrickile, Miltonile, Shelleyle jt. üsna järjepidevalt). Meil on siiski raske Theokritose ja Vergiliuse aja inimestesse sisse elada, et mõista, mida nad silmas pidasid, kui kujutasid karjasteidülli. Ilmsesti polnud see päriselt sama, mis tänapäeva „rohelistel” (tollal oli isegi lokalism alles tekkejärgus). Küll aga tundub ühine üks esmapilgul kõrvaline asi — eemaltvaataja hoiak. Sest maainimesed ise ei kipu oma rasket elu üldsegi niipalju idealiseerima kui globaalaktivistid või turistina nende keskel viibijad. Seoses sellega tulebki täpsuse huvides öelda, et karjaseelu vastandasid antiikpoeedid niihästi korrumpeerunud linnale kui ka ülejäänud maaelule (mida sama hästi kui ignoreeriti).

Varakristlus ja munklus

Kõikides mõttekultuurides kohtab lihtsa elu ülimaks pidamist, kõik religioonid on lihtsust väärtustanud. Tegemist on teadliku — mitte eluparatamatusest peale surutud — lihtsusega. Varane kristlus on meie teema seisukohalt väga oluline.

Lääne-Roomas kasvasid IV sajandil ristiusk ja riik suurepäraselt kokku. Ristiusk polnud vaeste ega rõhutute usk, vaid levis kõikides kihtides (eelkõige aga keskklassi ja teenistusaadli hulgas). Lihtsus oli kristlastele imperatiiv, mida evangeeliumid rõhutasid mitut moodi: seoses lapsukestega, vaimust vaestega, üleskutses oma varandus ära jagada jne. Muist on eelkõige sümboolsed ja abstraktsemad soovitused. Lapseks ei või ju reaalselt tagasi saada, poolemeelseks ehk ainult teeseldes. Küll aga leidus neid, kes oma suure varanduse laiali jagasid. Ent peagi õpetas Augustinus, kuidas ka rikas võib „läbi nõelasilma” taeva saada ja endale taevasse rikkust koguda. Selleks tuli jagada almust ja annetada kirikute heaks. (Nii „pesti” raha taeva tarbeks!) Ja kõik, niihästi vaesemad kui rikkad tegid mõlemat, kujundades kiriku materiaalseid hoobasid ja luues uut sotsiaalhoolekannet.

Mõnele jäi sellest väheks. Suurema lihtsustarvidusega inimeste jaoks oli munklus. Nähtus oli muidugi juba sajandeid vana, aegadest, mil ristiusu arengukeskused ei paiknenud eeskätt Lääne-Euroopas, vaid Süürias, Palestiinas ja Egiptuses. Sealt hakkasid levima kuuldused iseäralikest pühadest meestest ja ka naistest, kes olid loobunud kõigest maisest, rändasid ringi või elasid kõrbes või koobastes. Mungad näisid viivat kristlust aste „kaugemale”. Niihästi vaesemad kui ka rikkad kristlased vaatasid nüüd aupaklikult neid, keda nad vanasti oleksid pidanud endast tunduvalt madalamal olevaks. Mungad olid jumalale lähemal ja — meie tänases kõnepruugis — autentsemad. Nagu märgib Peter Brown oma raamatus The Rise of Western Christendom: pärast kahtkümmet Edessas veedetud aastat naasnud naismunga Melania Vanema (kes oli küll päratu rikas) taldade pori tahtsid kõrged prouad suudelda!

Esialgu võisid munklusest isiklikult osa saada üksnes need, kel oli sidemeid ja raha, et reisida kaugele maale ja seal „munka panna”. Sotsiaalne nõudmine uue autentsuse järele pidi olema tugev, sest Püha Martin asutas 373. aastal Loire’i jõe äärde Ligugé kloostri. Esialgu oli see mõeldud rikastest peredest inimestele. (Tähelepanuväärne, et asukate riideid ei tehtud kohalikust villast, vaid telliti Egiptusest.) Rõhutatult lihtsa elu keskustena olid kloostrid pühaduse kontsentratsioonid, „palvuse jõujaamad”.

Munkluses oli algul midagi värsket. Mungad keeldusid ilmaelust, et muutuda lihtsaks, puhtaks ja läbipaistvaks. See polnud iseenesest uus, põhimõtteliselt samasugust sihti oli taotlenud stoikute jt. enesekasvatus. Oma hinge pideva ausa vaatlemisega taheti saavutada kontrolli oma mina ja kirgede üle. Seda peeti õilsaks ja väärikaks. Aga kuna filosoofilistesse ringkondadesse kuulusid valdavalt kõrget päritolu ja varaga õnnistatud isikud, siis pidid nad saama lihtsaks ka teataval arenenud inimesele sündsal ja sobilikul viisil. Nende käsituses tähendas lihtne eluviis eeskätt loobumist luksusest ja uhkeldamisest. (Tõsi, mõned — nagu kuulus Diogenes — olid läinud kaugemale. Seetõttu, kui Püha Hieronymos nägi Süürias 380-ndail „karjamaa” munki, kes liikusid koos nagu loomad, sõid rohtu ja magasid lageda taeva all, siis ta oli kindel, et tema ees on küünikute järeltulijad. See oli juba tõeline tagasipöördumine loodusesse, ülim lihtsus!)

Seevastu munkluses võeti eeskuju n.-ö. pärislihtsatest, kelles nähti kehastumas teatavaid väärtusi. Säärase suhtumise katalüsaatoriks oli üldisem idee inimeste võrdsusest — kellelgi polnud võimalik õndsaks saada omal jõul (mitte nii, nagu arvas Pelagius), vaid kõikidel oli tarvis abiks jumala väge. See võttis rikastelt ja ülikutelt ära nende maised eelised.

Järgmistel sajanditel käis osa kloostreid ja hiljem mungaordusid lihtsuse ja pühaduse mõttes alla. Ühe tulemusena tekkisid kerjusmungaordud, s. t. mindi justkui uuele lihtsuse taotlemise katsele.

Samuti jätkus lihtsuse „religioonipõhine projekt” askeetide (ka kloostrites olid oma erilised pühad mungad), eremiitide, palverändurite jt. eraviisiliste religioonist innustunud inimeste eluviisina.

Tähelepanuväärne, et kuigi lihtsuse idee kätkeb endas implitsiitselt ka n.-ö. tegelikku lihtrahvast, jäi see ometi valdavalt abstraktseks, oma reaalsest kandjast lahutatuks. Tavainimest kui sellist ei tõstetud keskaja jooksul märkimisväärselt esile. Ta oli „huumus” nagu ennegi. Kurtuaasne luule teda ei ülistanud. Varakeskaja eeposed lähevad temast mööda. See rahva jaoks n.-ö. vaikiv ajastu kestis pea tuhat aastat. Selle üks põhjusi on ilmselt see, et loodus polnud kristlusele omaette võetuna tähtis. Rahvas tulebki uuesti mängu, kui hakati taas õhkama looduse järele. Lüpsinaisi mängivad Marie Antoinette’i õuedaamid Versailles’s panid küll rohkem stiilipidu. Vorm oli ilmunud enne sisu.

Rousseau

Mäletatavasti heitis Rousseau ühiskonna senisele arengule ette nende vooruste ja tundelisuse lämmatamist, mis olid olnud „õilsal metslasel”. Teaduste areng polnud teinud midagi inimloomuse paremaks muutmise tarvis. Rousseau ei olnud poliitiline mõtleja tänapäevases tähenduses. Tsivilisatsiooni vastuolu inimese pärisolemusega oli talle tervikuna tähtsam kui ühe või teise sotsiaalse korra eripära. Säärane määratlematus tegigi võimalikuks, et temalt said edaspidi tuge oma teooriatele ja innustust poliitilisteks aktsioonideks vägagi erinevad poliitilised jõud.

Vene narodnikud on meile poliitilise naivismi näidetest üks tuttavamaid. Narodnikud olid enamasti keskklassi esindajad, haritud inimesed. Nagu nende nimigi ütleb, oli neile esmatähtis suhe rahvaga. Selle poolest on neil sarnasust sakslaste Volk’iga — üle-eelmisel sajandivahetusel tähtsat rolli mänginud liikumisega. Ka Volk tähistas üldühendavat, klassiülest, olles ühtlasi ürgne, sümboliseerides hinge, tundeid ja sidet maaga. Erinevustele vaatamata tahtsid mõlemad liikumised kehtestada uut sotsiaalset identiteeti. Narodnikud pidasid rahvast moraalse tõe kandjaks, kelle suured puhtad tunded ootasid äratust. Nende eesmärk oligi minna rahva sekka ja teda valgustada, nii et rahvas hakkaks ise oma elu ümber korraldama. Intellektuaalid nägid talupoegkonnas puhastatud versiooni iseendast, keda võib radikaliseerida. Oli ju üks nende vaimseid eeskujusid Tšernõševski öelnud, et kõik inimesed, olenemata klassist, on sisemiselt sarnased. Narodnikuid tabas teatavasti külm dušš. Rahvas ei olnud üldse see, kelleks nad olid teda pidanud. (Dostojevski ütles, et „keegi meist ei armasta rahvast, nagu see on, vaid nagu igaüks meist on seda endale ette kujutanud”.) Kirjaoskamatu talurahvas oli alalhoidlik, tagurlik ja austas tsaari. Narodnikud olid nende silmis õpetatud härrad, ja intellektuaale nad umbusaldasid. Kui narodnikud tahtsid neid mässama õhutada, siis nad mõnikord sidusid nende esindajad kinni ja kutsusid sandarmid.

Kuidas oli narodnikute säärane asjatundmatus võimalik? Esimene põhjus tundub sedavõrd elementaarne, et selle peale kohe ei tulegi: haritlased polnud rahvaga kokku puutunud! Nad ei tundnud teda piisavalt. See on alati nii olnud, tänapäevani välja. Muidugi ei käi see üksnes haritlaste, vaid üldse ülemkihtide kohta, aga esimeste puhul torkab see rohkem silma. Rikkad sageli ei hooligi rahvast, haritlased aga kuulutavad oma armastust ja tahavad hakata rahva eeskostjaks. Tõsi on ka see, et haritlaskond on ajaloos aina töötanud välja ideoloogiaid, kuidas massid peaksid end vabastama. Haritlasel on kujutlusvõimet ja kaastunnet, sestap rõhub teda sageli süüme ja ta häbeneb, et elab paremini. Oma retseptidega ta justkui tõestaks, et tema haridusele läinud rahva raha pole kulutatud asjata. Ühel hetkel ta paraku avastab, et masse ei huvita õilsad ideed, inimesed tahavad lihtsalt vabaneda vaesusest ja alandusest ning olla jõudumööda ise väikesed peremehed. See on haritlastele kurva pettumuse allikas.

Seevastu need poliitikud-riigimehed (ja ka haritlased), kes on juhtumisi ise madalatest oludest pärit, on rahvale küll kaasa tundnud ja teda armastanudki, aga pole teda kunagi idealiseerinud — ei vooruste ega eheduse mõttes.

Jätkame „modernistliku projekti” raames. Nagu vihjatud, kohtab primitiivsusekultust kogu uusaja kirjanduses. Selle ühel harul — lihtsa inimese idealiseerimisel — on omakorda kaks alaliiki. Üks on nominaalne. Selle üle ironiseerib Tammsaare Karin: „Sa laseksid meiegi maja haamri alla ja pistaksid minu ühes lastega kuhugi aleviurkasse või keldrikorterisse, sest seal võrsuvad sinu arvates need õiged inimlikud voorused.”

Kui Orwell lasi Winston Smithil uidata prolede linnaosas ja tunda (kujutleda end tundvat) neist hoovavat inimsust ja lausa sõbrasust, siis võime oletada, et siin kõnelesid Orwelli enda salaigatsused. Vaatamata kogu tema läbinägelikkusele, skepsisele ja tarkusele õhkas temagi siira intellektuaalina „lihtrahva” järele. Orwell oli sotsiaalses mõttes liigutavalt voorusliku vanapoisina natuke vene kirjanduse lõa otsas — selle parimas tähenduses.

Sama idealiseeringu teine vorm on objekti muut(u)mine, metamorfoos. Lihtne polegi lihtne! Olen kuulnud mõnd head kolleegi väitmas, et lihtsat inimest polegi olemas. Jääb mulje, nagu peaksid nad kõiki võrdselt keeruliseks, „saladusteks”, isearenevateks süsteemideks jms. Siin on siiski ilmsesti tegemist mõistete erineva tähendusmahuga. Nemad käsitlevad lihtsust väärtustavas mahus, mina taksonoomilisena, inimrivi kõige pikema keskosa tähistusena. Nende meelest on „lihtne” pejoratiivne, viidates debiilsusele või igal juhul millelegi alaväärtuslikule. Justkui võiks kellegi „lihtsaks inimeseks” nimetamine võrduda tolle isiku eluõiguse eitamisega! Nii see muidugi pole.

Rousseau vaim lehvib meie ümber, müüt keerustumise korrumpeerivast mõjust on sügavale juurdunud. Lihtsus on sügavam, ehtsam, õigem. Võiks arvata, nagu valitseks moraalse ja füüsilise puhtuse vahel sümmeetria, sest keerulise faktuuri ja konstruktsiooniga asja on tõepoolest raskem puhtana hoida kui siledat ja lihtsat, niidumasinat keerulisem kui vikatit. Kuigi… miks püsib see arhetüüp tolmuimejate ajastul, mis ometi igasse orva ja pilusse ligi pääsevad? Ka metafoorselt.

Metafüüsiline tasand

Mõned inimesed näivad kehastavat teatud probleemi lausa oma isikuga, kuhu koonduvad mitmesugused jõujooned ja vastuolud. Põikangi nüüd Aldous Huxley juurde, kes on selle teema puhul üks seminaalseid kujusid. Kõrgintelligent niihästi päritolult, hariduselt kui suundumuselt, huvituv niihästi reaal- kui mõtteteadustest, ühtlasi aga kaugeltki mitte ükskõikne maise elu ahvatluste suhtes. Loomulik, et juurdleva mõistusega kirjamees, kes armastas ka oma romaanides esseistlikult arutleda, pühendas meid huvitavale teemale palju lehekülgi. Mitmed tema teoste kangelased seisavad liha ja vaimu dilemma ees. Oma „igavese tarkuse” (vt. tema raamatut Perennial wisdom) otsinguil on Huxley seda käsitlenud ka diskursiivses vormis.

Tavateadvuses seostub lihtsus küllap primitiivsuse ning vaimsus pigem keerukusega, kusjuures need paarid on omavahel opositsioonis. Huxley ideaal oleks aga saavutada lihtsust ja vaimsust üheskoos. See oleks kättesaadav näiteks avataridele. Autentsus tähendab Huxleyl küll sulamist kõrgemasse ühtsusse, aga see on kõrgem kvaliteedi, mitte vertikaali mõttes. Nivoolt asub see kõikelõimiv pigem allpool — kõrguse poolest rohujuure­tasandil.

Huxley üks lemmikkategooriaid on obvious, mille olen tõlkinud „ilmseks” (ehkki võiks olla ka „endastmõistetav”). Metafüüsilises plaanis on „ilmne” kindlasti kokkupuutes niihästi lihtsa kui ka autentsega (ehkki viimaste puhul tundub väärtustav aspekt tugevam).

Toome ainult ühe Huxley mõttekäigu. Ta kirjutab, et inimene lõpetab ikka ja alati „ilmses”. Kunstniku või lihtsalt arenenud olendi vaim eraldub algul lihtsalt elust, vaatab otsivalt maailmas ringi ning teeb pikki (eksi)rännakuid. Ja — kui ta järgib oma teekonda küllalt kaua ning järjekindlalt — pöördub lõpuks tagasi „ilmsesse”. Ta naaseb selle manu, millest mitte­intellektuaalne inimene pole kunagi eemaldunudki. („Felix Ormussoni” Juhan ei mõtle, mis on kirve idee!) Kuid: tema taasleitud lihtsus ei ole enam seesama, mis tavainimese ehe esmane lihtsus. Midagi jääb mõtte(eksi)rännakutest külge ja sisse. Vaim on juba teatud mõttes korrumpeerunud. Nii nagu elu üle järele­mõtlemine ei ole sama, mis elamine ise, nii pole elu, mida on tabatud refleksioonis, seesama, mis selle elamine refleksioonieelselt. Huxley ei ilmuta niimoodi arutledes otseselt kahetsust, aga teatud kripeldust on tunda. Sest muidugi käivad ta sõnad ka tema enda kohta. Ta räägib küll lihtsusest valdavalt kui eluhoiakust tervikuna või metafüüsilisest avali­olekust, aga samavõrd kehtib see sooelu puhul.

Poliitika

See, mida intellektuaal nõnda käsitab, võib vähem peenendunud vaimude jaoks hoopis teiselaadse kuju võtta. Lihtsuses on nähtud ka ürgse rahvaliku jõu väljendust, elu allikaid. Vahel on ehtsust kujutatud kui masse marssimas nagu üks mees — nii et aknast vaatavad intellektuaalid vaimustusest kaasa värisevad. Siit on sobilik jätkata nn. natsiepisoodiga.

Nii kaua kui inimvaim on üldse lehvinud, on ta ka tundnud nukrust maailmas olemisest ning vajadust naasta „ürgkodusse”, mille käepärane väljendus on loodus. Nagu öeldud, Rousseaud on pihustunud kogu järgnevasse mõttelukku. Selle igatsuse ühe täiuslikuma vastukaike on toonud kuuldavale Heidegger oma metafüüsikas. Tema puhul on teadagi tähendusrikas veel üks — hoopis „füüsilisem” — aspekt. Vahel pannakse imeks Heideggeri (nagu ka teise tähtsa mõtleja Carl Schmitti) seotust natsiliikumisega. Kuidas on see võimalik — filosoof, peen mees, kõrgvaimsus jne., ja äkki sääraste nuiameeste või igal juhul robustsete matside lummuses? Sellele on pakutud nii- ja naasuguseid tõlgendusi: küll teadlase eluvõõrust, isoleeritust oma vandlitornis, küll on jagatud Heideggeri filosoofiat selgepiiriliselt varasemaks ja hilisemaks jms. Tundub aga, et neid seletusi pole tarvis, asi on lihtsam. Siinkohal paar sõna natsismist resp. totalitarismist.

Vahel on viimases nähtud eeskätt kõva kätt võimu haaramisel ning selle hoidmisel politsei, tsensuuri ja teiste sunnimehhanismide abil. Säärane ettekujutus vastab tüüpilisele strukturaalsele mudelile, mis peab totalitarismi autoritaarsuse lõpule viidud variandiks, millekski status quo’sse klammerduvaks ja minevikule orienteeruvaks. Säärane käsitus tundub ühekülgne. Natsid (nagu ka bolševikud) polnud lihtsalt vägivaldne režiim, mis tahtis maailma vallutada ja pühkida oma teelt need, kes jalgu jäid. Nõnda arvates jäetakse kahe silma vahele, et natsism on utopismi vorm täiesti kindlapiirilise ideaali ning tulevikuvisiooniga. Niihästi natsismi kui bolševismi (pean silmas stalinismi) eesmärk oli luua uus inimene, kes kehtestab uue „kõrgema” elukorralduse. Natsismis põhines see rassil, bolševike puhul sotsiaalsel klassil. Mõlemal oli see ühtlasi uue ühiskonna tekke juuretiseks või pärmiks. Natsismis oli konkreetsemaks ideaaliks juba mainitud Volk’il põhinev klassipiire ületav rahvuskogukond (millest Hitleri nägemuses kujunes välja „saatusekaaslaste kogukond”). Selle ideaali komponentideks olid muuhulgas arenenud paiga- ja kohatunne, looduse idealiseerimine jms., nii et mitte päris ilmaasjata pole vahel peetud Rousseaud totalitarismi kaudseks innustajaks.

Natside propaganda oli jõuline ja tulemusrikas ka sellepärast, et niisugusel mõttesuunal oli Saksamaal traditsioone. Juba Fichte oli esitanud idee, et üksikisiku vabadus võib seisneda allumises rahvale, kelle kaudu too saab tõeliseks ehk autentseks. Rahva eriomast hingeelu on toonitanud (Eestiski omal ajal armastatud) Herder, keda on peetud ka esimeseks (tahtmatuks) sillutisekiviks teerajal, mis viis valgustusevastalisest kommunitarismist natsionaalsotsialismi. Mõlemad mõtlejad meeldisid natsidele.

Tohiksime seega kujutleda, kuidas autentsuseiha võis leida vastukaja Heideggeris, kelle filosoofias oli keskne eelsokraatlik olemisetunnetus — kui see oli alles avatud ja rikkumata, veel võõrandumata pelgalt oleva, s. t. maailma tõlgitsemiseks. (Lihtlabaselt öeldes oli Heideggeri meelest kogu filosoofia läinud Sokratesest alates valele või vähemasti ebaväärikale ja pealiskaudsele teele. Keskenduti maailma tunnetamisele, leiutati kõikvõimalikke tõlgendusi ja süsteeme, aga ei tegeldud kõige peamise, s. t. olemise endaga. See filosoofiast kadunud lõim tuli taastada.) Otseühendust, mis tekkis Heideggeri mõttemaailmas olemise esialgse autentsuse (nagu seda olid mõistnud Anaximandros, Herakleitos ja Parmenides) ja natsliku totalitaarse rahvakodu „sisemise tõe ja suuruse” vahel, pole siinkohal tarvilik üksikasjalikult esitada. Tähtis on, et natsismi tume südamik on filosoofi kindlalt enda poole tõmmanud, sest ta sai sinna projitseerida oma sala­igatsused. Seal näis tuksuvat midagi tema jaoks olulist ja ta võis kujutleda selle kaudu teostuvat oma filosoofiat „maa peal”.

Just soov näha autentsust võis Heideggeri vaimustada ja sulgeda ta silmad metsaraiumise laastude paksuse suhtes. Kuigi ta ise väitis, et pärast nn. Pikkade nugade ööd oli ta loobunud natse liigse vägivalla tõttu toetamast, ei pruugi see päriselt tõele vastata. Jõhker või mitte, aga iseenesest on revolutsiooniline vägivald üks totalitaarsuse kolmest põhilisest komponendist (utoopiaideaali ja tehnikasaavutuste agara kasutamise kõrval). Juba Prantsuse revolutsiooni ajal oli arvatud, et nn. pühas vägivallas võib inimene saavutada autentsust. Kas ei meenu sel puhul „proletariaadi püha klassiviha” ja isegi Herakleitose uuendav tuli? Siit tundub ainult sammuke põhjusteni, miks mõned Heideggeri eksistentsialistidest teekaaslased (kuigi ta neid ise sellisteks ei tunnistanud), kuulsaimana Sartre, olid kõige kiuste vaimustatud Nõukogude Liidust. Nad arvasid seal nägevat võõrandumise ületamist, arvasid, et inimesed on seal kokkupuutes millegi tõelisega. Just nimelt, teda ja kümneid teisi mõtlejaid on paelunud autentne inimene, „see, kes on vastamisi oma eksistentsiga”, selle eest vastutav. See tundus nii värskendava kontrastina vulgaarsetele ajalikele kaalutlustele ja avaliku elu sekeldamistele.

Kui jutt on juba läinud natsidele, siis veel üks seik seoses Goebbelsiga. Tolle nime ees kinnisepiteedina seisnud tiitlit „doktor” on vahel naeruvääristatud, kuigi Saksamaal ei jätnud ükski normaalne inimene seda tiitlit võimaluse korral kasutamata. (Ega tee seda ka tänapäeval — nii tugev on sakslaste austus vaimuelu vastu!) Igatahes oli Goebbels vaheda mõistuse ning vägagi rafineeritud maitsega. Ometi on ta oma päevikus kirjutanud, et kõige rohkem meeldis talle kõnet pidada töölistele. Mitte rahulolevatele väikekodanlastele ega mitte ka eneseteadlikule keskklassile — just lihtinimestest hoovav „vägi” olevat teda elektriseerinud!

Tundub, et sellel, mida Rousseau otsis metslasest, narodnikud rahvast, sakslased Volk’ist, Heidegger natside juurest ja Huxley „ilmsest”, on teatud ühisosa. Tähtis on vaimu teekond, rüpp ja lõpp, lihtsus ja tõelisus.

II

Jätkem nüüd ühiskond ja filsoofia ning pöördugem Debora Vaarandi sõnutsi lihtsate asjade poole. Koguni ülilihtsate, esmaste, soo-asjade juurde. Naiseta ei ole võimalik meie teemat käsitleda. Esmalt naine ilma igasuguse seksuaalsuseta, kui loodusliku alguse, elu tekke sümbol.

„Kõik iginaiselik ligi veab meid,” kirjutas Goethe.

„Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!” kirjutas Paul-Eerik Rummo.

Pea kõikides kosmogooniates on naine seotud maaga. Kui elekter teaduslikult „kodustati” (see muutus laadatrikist energiaallikaks), tekkis ka populaarses teadvuses kujutlus malbest „naisukesest”, kes perekonna hea haldjana kõik välisilmast sisse sähvavad elektrilöögid tummalt endas maandab.

Hiidnaise kujund on mütoloogias tuntud. Eesti kirjanduses on küllap kuulsaim Tuglase „Maailma lõpus” naistegelane. Viimast on kirjandusõpetuses tõlgendatud esmajoones kui millegi ülima või ülema (aga ikkagi eeskätt vaimses plaanis) kogemist, mille järel indviid ei suuda enam kohaneda igapäevase ja teisejärgulisega. Ei tuleks arvata, et see tõlgendus johtuks siivsatest pedagoogilistest kaalutlustest, sest tõepoolest, täiuse järel ongi raske leppida ebatäiusega. Ent pole üldse välistatud, et Tuglase novellis on lisaks sellele veel üks — metafüüsiline — plaan. Oli ju Tuglas ise Vaim suure algustähega ja parimas mõttes, nii et tema ihalus sama suure Naisuse-Looduse järele sobitub kenasti teatavasse mustrisse. Kes mäletab Robert Merle’i romaani „Saar” ja selle üht tegelast hiidnaist Omatat, kelle peal lebades kenake kleenuke leitnant Purcell tunneb, nagu heljuks ta rambelt pärastlõunases laguunis, mõistab, kuhu sihin. (Ei meenu küll, kas ka Purcelli juuksed igatsusest Omata järele valgeks läksid nagu „Maailma lõpus” minategelasel, küll aga pean tunnistama, et olen sagedasti leitnandi asemel füüsilist Tuglast ennast kujutlenud!)

Era- ja intiimelu

Nüüd tulebki rääkida lihast, kuna lihavallas või selle taustal avaldub meid huvitav fenomen reljeefselt. Vaim võib olla lihtsam või keerulisem, aga liha saab ikkagi olla ainult lihtne. Keerulist liha me ei tunne, see on looduses veel haruldasem nähtus kui üliraske vesi. Küll aga on tõsi, et vaim võib ka lihaküsimuse keeruliseks ajada. Liha ja vaim esitavad elule oma nõudmisi. Nad on otsekui mingid võistkondade kaptenid, mänedžerid või orjakauplejad, kes „teevad drafti”. Aga nende ettekujutus, mis on tähtis, läheb enamasti omavahel risti.

Vanad ladinlased arvasid, et similia similibus gaudent, sarnane meeldib sarnasele. Küll-küll, aga üksnes teatud piirides, näiteks mittesugulises sfääris või raamatulehekülgedel. Elus eneses tekivad vaimse ja füüsilise vahel tihti pinged, mis põhjustavad asjaosalistele niihästi joovastust kui enesehäbi.

Esmalt toon näite valdkonnast, mille üle olen mõtisklenud lapsepõlvest saadik. Lugesin omal ajal „Jutupaunikust II” (1962) Jaan Rannapi juttu „Kolme minuti piir”. Sportlane Juhan Veske jutustab seal, kuidas ta poisina treenis keskmaajooksu ja sai kooli parimaks. Aga seitsmendas klassis tuli neile uus õpilane Rein Toomla. Ta „ei vaevanud end õppimisega, aga neljast nõrgemat hinnet nägi sellele vaatamata väga harva. Ta oskas klaveril mängida „koerapolkat” ja võis naaberkooli tüdrukud naerma panna, millal tahtis.” Peategelane oleks sellega leppinud, samuti polnud ta kade, et „Reinul olid tumepruunid lainelised juuksed ja minul hele, oimukohtadel alati turri hoidev tukk. Oleksin talle südamerahuga jätnud kauni tõmmuka näojume ja leppinud oma tedretähnidega. Oleksin nõus olnud eluajaks jääma Reinust peajagu lühemaks, kuid ma ei võinud kannatada, et ta mind klassidevahelisel võistlusel tuhande meetri jooksus võitis.” Miks tundus just see ülekohtusena? Möönan, et peategelane ei ole otseselt vaimsuse kandja (toona oleks see sellises vanuses ka problemaatiline olnud). Aga ta oli aastaid teadlikult treeninud, s. t. rakendanud oma tahet, nii et kaudselt räägib see ikkagi meid huvitavast asjast. Enne vastamist toome veel näiteid kirjandusest. Nagu öeldud, elu on neis tihendatud, liiati tundub, et see teema on mitmeid meeskirjanikke isiklikult painanud.

Thomas Manni noorpõlvenovellis „Väike härra Friedemann” on nimitegelaseks füüsilise puudega, ent vaimselt erk ja hingelt õilis inimene. Ta kohtub vaimse naisega, kes on välimuselt kaunis ja uhke hoiakuga. Neil kujuneb südamlik suhe. Ent mees armub. Lõpp on traagiline, naine naerab ta armastuseavalduse julmalt välja ning härra Friedemann tapab enda.

Olukord oli utreeritud. Tavaliselt pole säärastel puhkudel tegemist ühe poole ränga puudega, vaid lihtsalt osapoolte tasakaalustamatusega, nagu järgnevas näites.

Enn Vetemaa „Monumendi” (1965) peategelane Sven Voore meenutab: „Moskvas armus minusse üks keskealine tarbekunstnik. Armus nii, et mul sellest õieti aimugi polnud. Ta oli paksuvõitu ja võrdlemisi inetu, kuid väga vaimukas (inetud naised on seda sageli) ja vahva kaaslane. Liikusime temaga siin-seal, minu meelest oli see süütu flirt, tema aga, nagu hiljem selgus, võttis asja väga tõsiselt. Kui meie loole loomulik lõpp tuli, nägin ma esimest korda oma silmaga, milleni võib inimest viia selline abstraktne ja poeetiline asi, nagu on seda armastus. Lõbus, konjakimaias, sädeleva vaimuga naine muutus mõnekümne minuti jooksul higiseks ja ilaseks (naturalistlik küll, aga täpne) tombuks, mis tegi täpselt tühjakslastava vanni häält.”

Kunst vajab muidugi draamat. Kahe ilusa, ent vaimselt tühise, või vastupidi, kõrgvaimselt kokkukuuluva, kuigi ühtviisi silmatorkamatu välimusega olendi õnnelikus paarivõtus puudub niihästi draama kui spektakulaarsus.

Huxley „Uue ulja maailma” läbiv tegelane Bernard Marx on vaimselt alfa pluss, aga oma hooldajate kunagise ettevaatamatuse tõttu kidurat kasvu. Kuna selles ühiskonnas on isiku füüsiline suurus otseses vastavuses tema kohaga üldises hierarhias, siis põhjustab Bernardi väiksus talle ränki läbielamisi. Seda enam, et see ühiskond on avalikult hedonistlik ja Bernard ise vägagi himur. Kahe alge, kõrgeimat klassi vaimu ning alamklasside keha konflikt võimendub seoses Helmholtz Watsoniga, kes on intellekti poolest ainus inimene, kellega Bernard saab rääkida nagu endasugusega. Nende vahe on aga selles, et Helmholtz on suurepärase välimusega ja naiste lemmik. Mida peab küll ütlema Bernardi süda!

Saul Bellow’ „Herzogi” kõrgharitlasest nimitegelane vastab lihtsama eluvaatega, ent ülinaiseliku Ramona ahvatlustele. Ta annab endale irooniliselt aru, et kogu tema kultuur ei loe sel hetkel midagi, ta käitub nagu isapart emapardi kutse puhul, tuues kuuldavale „prääks-prääks”.

Mõistagi leiab soo-alaseid näiteid ka vastassuunast. Piisab, kui mainida Strindbergi „Preili Julie’d” ja D. H. Lawrence’i „Lady Chatterley armukest”. Mäletatavasti oli viimases noore aristokraadist naise mees sõjas invaliidistunud. Naine ei jää uskuma mehe veeneid, et keha pole tähtis, ja temast saab lihtsast soost, ent jõulise ja iseseisva mõtlemisega metsniku armuke.

Näiteid leiaks veel palju, ent piisab osutamiseks, et keha ja vaimu vajadused ei ole samamõõtmelised, vaim ei suuda keha „ära rääkida”. Seetõttu ei pruugi kõrgvaimsus ihaleda teist kõrgvaimsust, juhul kui tol puudub kõrgkehaline komponent. Enamgi veel, ta võib pigem leppida madala või keskvaimsusega, peaasi, et oleks kõrgkehalisus.

Vaimne naine eeldab loomuldasa, et vaimne mees läheb just temaga. Aga too ei tarvitse. Vaimne mees põlvitab hoopis „blondiini” pekialtari ees ja teeb prääks-prääks. Suurmees ei vaja suurnaist ega mitte ka vastupidi.

Seda on teisel partneril sageli raske taibata ja taluda, eriti kui ta on romantilise meelelaadiga. Targad naised nimetavad tarku mehi sel puhul loomadeks. Targad mehed nimetavad tarku naisi sel puhul lirvadeks. Seetõttu nörritabki paljusid „puhtaid vaimsusi” kõige rohkem see, kui kellelgi on loodusest antud mõlemat, niihästi keha kui ka vaimu. Nad on pigem armulikult nõus jätma rumalad rumalateks, olgu nende välimus milline tahes, kui et keegi, kes on nendega vaimselt samal tasemel, osaleb oma bioloogiliste omaduste tõttu täiel määral ka muus elus (s. t. on niihästi vaimu- kui ilmavürst). Vaat see ajab kopsu üle maksa!

Ent kuidas võikski see teisiti olla? On ju üks meie väheseid tõelisi elu-uskumusi, peaaegu aprioorseid kujutlusi, et loodus on õiglane, mis tähendab, et ta on andnud kõikidele midagi: kellele välimust, kellele tarkust. Aga mitte mõlemat korraga! Sellest ka eelarvamused, et blond on rumal, inetu on vaimukas jne.

Ühtaegu on soov kompenseerida oma välimuse-alaseid vajakajäämisi olnud alama päritolu ja vaese kasvukeskkonna kõrval läbi aegade inimese edasipürgimise üks peamisi mootoreid. (Mina, inetu vaene rentslikribal, jõuan lõpuks kaugemale kui hellitatud ilueedid, ja olen endaga ülimalt rahul!) Kui kellelegi on antud kõike, siis mõjub see paratamatult ülejäänutele demoraliseerivalt. Pedagoogiline efekt ja kasvatus käivad kuradile.

Veel (sotsiaal)erootikat

  1. aastatel muutusid valgetele meestele väga atraktiivseks Harlemi mustade džässiklubid. Oma retkedel sinna võisid nad vähemasti kaudselt osa saada joovastusest ja toorest animaalsest vitaalsusest, mis nende oma kultuuris puudus ja mille nad olid omaenese kehtestatud piirangute tõttu endale keelanud. See huvi polnud otseselt seksuaalne või kui, siis vuajeristlik. Meid huvitab praegu tung, mis seda huvi tekitas.

Kõnekas, et peaaegu kõikjal õhtumaistes kultuurides on peetud (mitteametlikult muidugimõista) ihaldusväärseks seksuaalsuhet endast „primitiivsema” partneriga. Selle kohta on piisavalt näiteid niihästi kirjanduses kui suulises pärimuses. Seda laadi suhet on peetud kas snobistlikult peeneks või — ja sagedamini — üsna otseses mõttes erootiliselt väga „pakkuvaks”. Primitiivsem tähendab seejuures enamasti sotsiaalset tausta, alamat positsiooni. Kindlasti polnud peamiseks varandus, vastasel juhul oleks kõlvanud ka näiteks vaesunud aadlik. Tähtis oli alamusega kaasnev lihtsam eluviis, kombed ja teistsugune moraal, soovitavalt ikka midagi ürgsemat. Just see veetles mõnesid kesk- ja kõrgkihi esindajaid, kelle enda miljöö oli tabudest (eelkõige väikekodanlikust moraalist) hillitsetud ja närvutatud. Eesmärk oli kogeda looduslähedust voodis. Peened härrad on alati noolinud karjatüdrukuid ja peened daamid tallipoisse. Pole võimatu, et aadlike esimese öö õigust ei ajendanud üksnes sotsiaalse hierarhia rõhutamine, vaid midagi meelelisemat. Primitiivsuse seksuaalsel võlul on mitmeid variante. Omaette juhtum on see, kus looduslähedust asendab sotsiaalne pinge, kuulumine näiteks kuritegelikku maailma. Meenutame, kuidas „Seikleja Felix Krulli pihtimustes” hüüatab Madame Houpflé, saades teada, et nimitegelane on juveele pihta pannud: „Mina, kuulus kirjanik, olen vargapoisiga vahekorras!” See mõte viib ta ekstaasi. (Tänapäeval on lihtsuse mõiste küll muutunud. Raske kujutleda, et kelleski tekitaks joovastust mõte ühtida inimesega, kes vaatab näiteks seriaali „Õnne 13”.)

Sellise suundumuse üks räigemaid näiteid on Fjodor Karamazov, kes teeb lapse meetripikkusele poolearulisele Smerdjaštšajale. Raske öelda, kas Fjodori pahelisus on loomusunniline või programmiline. Meie vaatepunktist on oluline, et Smerdjaštšaja ööbis, kus juhtus, sageli lageda taeva all, kandis aasta läbi ühte ja sama kõige hädapärasemat kehakatet jne. Elas süütult asotsiaalset elu nagu looduslaps.

Seoses sellega söandaksin mõtiskleda, mis ikkagi on need kultuuriajaloolised põhjused, miks zoofiiliat on peetud hirmsaks patuks (jättes muidugi kõrvale, et see ei teeni soojätkamise imperatiivi). Zoofiilide sättumus erineb näiteks kujude kallistajatest või endarahuldajatest. Viimased on ikkagi teatud mõttes emotsionaalse peetusega, kuna ei taha või suuda luua suhet teise elusolendiga. Kui meie sisetunne ka tõrgub zoofiile avatarideks ehk teistest ettejõudnumateks pidamast, siis kas ei võiks möönda, et nende puhul on naturaalsuse- ja ehtsusejanu üle piiri läinud või vindi peale keeranud? Ja et tegelikult kaigub neis vastu kutse ürgse poole? Mitte muidugi igas oma konkreetses ilmingus (vaevalt mägikarjus lamba juurest autentsust otsis), vaid põhimõtteliselt, idee tasandil? Kas pole postrussoisti kujuteldavas gradatsioonis suhe karjatüdruku või tallipoisiga viimane lubatav aste enne zoofiiliat? Tjah, sõltub igaühest, kui kõrgeks ta peab barjääri, mis lahutab inimest ülejäänud maisest faunast.

Saksa vaim

Kõik eespool mainitud lõimed, sugu ja vägi, vaim ja liha ühinevad hiilgavalt „Võlumäes”. Esmalt pääseb platsile vaim vabamüürlase Settembrini ja jesuiit Naphta isikutes. Tõsi, Settembrini ütleb, et Naphta on himur, aga see on valdavalt intellektuaalne iharus, mitte seksi, vaid vere (vägivalla) ja olmemõnude järele. Naphta himukust näib alla kriipsutavat tema kidur keha, mis nagu nõrk vars suudab vaevu nii suurt pead kanda. Settembrini esindab teatavasti humanistlikke väärtusi, keha salgamata, aga ikkagi allutatuna tööle edu nimel. Tema tervis pole suurem asi, aga ta on välimuselt heakujuline. Nende sõnaduell on mõjus, kuni ilmub lagedale mynheer Peeperkorn. Ühe hetkega taanduvad ajastu vaimusuundade hoogsad esindajad väikesteks lobisejateks. Sõnad, refleksioon ei loe enam. Vaim võib vehelda, aga elu on mujal. Artikuleerimatu Peeperkorn on võimas nagu loodus, bioloogiline mõjuvõim troonib. Suur mees nii kerelt kui tengelpungalt, himudelt kui kõiges muus, surub nad lihtsalt kõrvale. Aga mitte toore füüsilise jõuga (ehkki ka see oleks võimalik). Peeperkorn ei ole lihtsalt liha, vaid midagi enamat, jah, ta on nii „ilmne” kui üldse võimalik, ja säärasena ka ülimal määral autentne.

Bioloogilist elu ja kõrgemaid väärtusi vaeb enamik Hermann Hesse teoseid. Neis asjus pole nüanssi või etappi, mida tema tegelased ei illustreeriks. „Stepihundi” taasavastamise ja menu üheks põhjuseks peetakse psühhedeeliat. Siinkohal tundub see siiski kõrvaltoimelisena. Narkootikumid on üksnes vahend, millega iseendani, oma autentsuseni jõuda. (Meenutame, et maagilises teatris ilmub tulikiri „tat tvam asi” — see oled sa ise.) Tervikuna kujutab romaan kõrgvaimsuse piinavat dialoogi iseendaga liha ja vaimu üle. Esimene on seotud ajaga, teine igavikuga. Harry Haller targutab süvamuusika kõrgetest väärtustest, Pablo vaatab talle oma sametiste silmadega otsa ja ütleb, et tema tahab lihtsalt inimestele sel õhtul rõõmu valmistada. Pablo ja Hermine esindavad elu ja autentsust. (Kunagi arvasin, et Stepihunt reedab lõpuks vaimu. Enam ma nii ei arva. Küll aga arvan, et ta on romantiline enesepettur.)

Harva on kirjanikud loonud tegelasi, kes nii kõrgekraadiliselt ilmestaksid meid huvitavaid eluvahekordi. Nii Mann kui Hesse kuuluvad saksa kultuuri ja tunduvad väljendavat oma rahva hingelademeid. Hakka või arvama, et see on sümptomaatiline. Ma ei taha siin üritada William Shireri laadis üldistusi germaani ürgtoorusest ja saksa metsikustest, mis tänapäeval ei ole tõsiseltvõetavad ja mida levitatakse muudel eesmärkidel. Küll aga tuleks arvata, et saksa kultuuris on pinge inimloomuse kahe alge, tumeda bioloogilise jõu ning kõrge vaimsuse vahel eriti terav ja dramaatiliselt läbielatav.

Natsionaalsotsialismi esialgse populaarsuse seletamisel ei saa mõistagi kõrvale jätta sõja kaotusekibedust ja majanduskriisi, mis mõjutasid enim lihtinimest. Küll aga nõuaks selgitust, miks see tõmbas kaasa haritlasi (algul tundis nende vastu sümpaatiat ka Thomas Mann ise). Harilikult on natsismi-teemat Manni loomingus käsitletud seoses „Doktor Faustusega”. Viimane on ka kirjutatud pärast Teist maailmasõda. Ometi tundub oraakellik „Võlumägi” isegi rohkem asjasse puutuvat. Seal kohtab jahmatavaid ajaloorööpsusi. Kas ei heiastu Settembrini ja Naphta lõpututes vaidlustes, mis kuhugi välja ei vii ning mille tüütuks muutumist ka nende esialgne andunud kuulaja Hans Castorp peab tunnistama, parlamentaarne süsteem, milles sakslased Weimari vabariigi suutmatuse tõttu pettusid? Kas pole autor just Peeperkorni kaudu tabanud neid tendentse saksa ühiskonnas ja kultuuris, neid ootusi ja ihalusi, mis äärmusse viiduna ja ühekülgses väljenduses päädisid tosin aastat hiljem katastrofaalsete sündmustega? Meenutagem — juba Peeperkorni saabumise õhtul eirab puhkeasutuse personal vähemagi puiketa sisekorraeeskirju, võimaldades tal öösel pidu panna. Proua Chauchat allub talle endastmõistetavalt, automaatselt kuuletub ka peategelane Hans Castorp kui tavaline kõrgkodanlane. Viimane ei tee seda üldsegi tõrksalt, vaid pigem meelsasti. Peeperkorn on oma ainelt ja laadilt just see juht, kellele massid järgnevad (muide, tollal oli kombeks omistada rahvamassile naiselikke jooni). Peeperkorn ei ole natside võrdkuju, küll aga väljendab vähemasti osaliselt seda, mida ihaldas Heidegger (ja mida reaalelus sooviksid kõik intellektuaalid, kelle ideaaliks on „rabelais’lik mees” või renessansiinimene). Peeperkorni oma kujutlusse manades võib soovi korral kuulda, kuidas „saksa rahva tume vägi” kohiseb kauguses. Temas on lisaks primitiivsusele ja sügavusele ka „saatusearmastust”. Sest kuigi Peeper­korn tapab end isiklikel põhjustel (suutmata enam „vastata kirele”, mis mõjub nagu Kiplingi „Džungliraamatu” hundikarja juhi suutmatus tappa oma järjekordset hirve), usun siiski nägevat selles üht variatsiooni Hitleri lõpueelsest väitest, et kui rahvas ei osutu (enam) küllalt tugevaks, siis ta peab hukkuma.

Me oleme läinud küllalt „madalaks”, nii et lähme aga edasi. Veel paar tähele­panekut.

Miks meid veetlevad müüdid? Miks on just neid luua ülim, nagu arvas Tuglas? Kas see, mis meid seal puudutab, on seesama, mille pärast lähevad vahel hinge kõige lihtsamad külavahelaulud? Seda on seletatud inimese n.-ö. vaimse vertikaaliga, mille tipp isikuti varieerub — ulatudes mõnel palju kõrgemale kui teistel —, aga mille alumine osa on kõikidel ühine. See tähendab, et tark, peenendunud hingeeluga ja üldse arenenud isik jagab teatavaid põhilisi tundeid kõigi oma liigikaaslastega. Tal pole sellest pääsu, isegi kui ta tahaks.

Hüva, oletame nii. Aga see on ikkagi midagi objektiivset, mis eksisteerib suurel määral meie tahtest sõltumata (eks ole, kuulad külavahelaulu ja hakkad ilma mõtlemata kaasa ümisema või jalaga takti lööma). Unio mystica eest pole enamik meist kaitstud ja teatrisaalis ühtlustub publiku tase alati madalama suunas, s. t. kambas koos naerab ja nutab haritlane seal ühes tavapublikuga asjade peale, mis teda muidu ei liigutaks. Eespool oli aga juttu aktiivsest hoiakust, vertikaali tipu indlemisest jalami suunas ja sinna jõudmise ekstaasist.

Kordan loo alguses öeldut: kirjeldatav nähtus ei vääriks sel määral tähelepanu, kui tegemist oleks keskmise inimese (ükskõik, kas kvaliteedi poolest või statistilises mõttes) juhusliku puhanguga. Siis saaks säärase joovastus­puhangu kohta öelda einmal ist keinmal, ikka võib juhtuda, tuleb ette parimateski perekondades. Aga selles asi ongi, et keskmisega seda naljalt ei juhtu, või kui, siis tõesti erandlikult. Reeglina on see temale võõras maailm. See-eest juhtub sellega, kes vaimselt üle keskmise. Juhtub nende 5—10 protsendi hulgas, kelle vaim on liikuvam, kes on teatavas mõttes oma arengus ette jõudnud. Just säärane vaim armastab muuhulgas ka poris püherdada — mitte kogemata libastudes, vaid libedaga ise tantsukingi jalga tõmmates. Keskmine vaatab hoopis halvakspaneva üllatusega pealt ega tea, kuidas reageerida. Temal on oma sisemises raamatupidamises ju kõik paigas ja hierarhiseeritud. Ta ise laulab küll seltskonnas „mustlasest, kes on vaba kui lind”, aga päriselus võib primitiivsus tema meelest ahvatleda üksnes rumalaid ja vaeseid, halbu ja haigeid. Seevastu „vara ning haridusega” peaksid endastmõistetavalt kaasnema väärikad ja siivsad tunded.

Mülkavajaduse täiuslik väljendus on muidugi Dostojevski „Kurjade vaimude” Nikolai Stavrogin, ülimalt arenenud inimene, kes armastab sukelduda lumpenite maailma, ümbritseda end jätistega. Kahjuks ei reflekteeri ta pikemalt, miks ta seda teeb.

III

Kahtlen vahel, kas selles kõiges on midagi ühist või on see inkongruentne kilakola, „juudi jõulupuu”. Kas Heideggeri Dasein’il ja pudenda au naturel’il on ühisosa või on tegemist lubamatu laiendamisega? Kui kriitikud ütlevad nüüdki mingi taiese kohta: „Kui primitiivne, kui kohutav, aga tunnete, milline ürgne jõud siin taga on? Küll ikka mõjub!”, siis kas on tegemist sama põhjusega, miks intelligente on vahel tõmmanud totalitarismi ja aadlidaame tallimehe poole?

Ja mis on selle kõige põhjus? Mõned sellekohased uiud. Enne seda aga vahekokkuvõte.

Lammas on looduslihtsuse „üle võlli” vorm.

Mülgas on autentsuse väärastunud vorm.

Järeldus: lammas ei ole mülgas.

Võimalik, et haritlase vaimule, mis ei andu täielikult mõttevallale, s. t. kui tegemist pole munk-eksegeedi või filosoofiga, jääb iseendast lihtsalt väheks. Ta vajab käepikendust päriselus. See johtub inimese psühhofüüsilisest dualismist.

Lihtne võimalus tundub olevat taandada kõik tunnetuslikule huvile. Inimene on lai, temasse mahub palju. Seepärast tahab arenenud indiviid „katsetada variantidega”, elu tundma õppida. Primitiivsus, madalus jms. kuuluvad elu juurde, järelikult… jne. Ka amplituudi laius kui niisugune võib pakkuda erutust. Hobunegi hakkab perutama, kui kõht täis ja tööd pole, arvas Tammsaare. (Mu enda romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” on tegelane, kel meeldib osaleda peale lõunat diplomaatilisel vastuvõtul, et siis enne sulgemist jõuda veel voorimeestekõrtsi.) Sellises realistlikus tõlgenduses napib aga „mülkal” metafüüsilist mõõdet.

Siis võib kujutleda järgmist mõtteteekonda. Inimene on teatavasti mitte­täiuslik ja vastuolude pundar. Nii kaua, kui meil on üldse mingeid kirjalikke tunnistusi, on ikka nenditud, et inimeses on koos „loom” ja ingel. Ta võib olla lahke ja õilis, luua kauneid kunstiteoseid ja mõttemaailmu, samas orjata „madalaid” instinkte, käituda julmalt ja alatult. Pikka aega kätkes see diapasoon endas metafüüsilist ja religioosset mõõdet: inimest nähti pidevalt olevat kahesuguste impulsside mõjuväljas. N.-ö. õpetatud tasandil samastusid madal ja kõrge halva ja hea, taeva ja põrguga. Uuemal ajal tulid maisemad tõlgendused, aga ristiusk seletas seda pärispatuga. Inimene oli jumala keelu vastaselt maitsnud hea ja kurja tundmise puust ning aeti paradiisist välja. Ilmalikus võtmes tähendaks see, et inimene oli algselt lihtne ja süütu (kindlasti ka autentne), aga ta tahtis palju teada saada ja sai ka, s. t. muutus keerulisemaks, mis ta väärastaski. Aga tal on siiski lootust. Pääsetee on taas autentseks saada. Sellest ka lapsukeste ning lihtsa meelega inimeste kõrgele kohale asetamine jumala silmis ning nende ülistamine populaarses teadvuses.

Rousseau ei alustanud tühjalt kohalt. Juba VI sajandil e. Kr. oli osa kreeklasi veendunud, et metsikud sküütide hõimud kusagil teisel pool Traakiat Musta mere kallastel kehastavad primitiivseid voorusi — kontrastina degenereerunud Ateenale. Romantiline primitivism, varasemate ja lihtsamate eluviiside idealiseerimine on üks meie psühholoogilisi konstante. Laiemalt võttes on primitiivsuseimetlus ksenofiilia alaliik. Viimane tähendab kõige tundmatu, eemaloleva ja teistsuguse imetlemist. Kui ksenofoobia (umbusaldamine, tõrjehoiak, agressiivsus) on meil bioloogiliselt tingitud ja loomadega ühine, siis ksenofiilia on puhtinimeselik, s. t. vaimne konstrukt. Mis seda täpselt tekitab, pole vist teada. Aga nende kahe äärmuse vahel on inimene pidevalt pendeldanud. Üht tõlgendust on pakutud freudismist tuntud komplekside ja repressioonide võtmes. Korrakem, et allakäiku on alati seostatud vooruste ja autentsuse kaotsiminekuga. Kujutleme, et kunagi käis kõigi sõda kõigi vastu, aga kui hakkas moodustuma midagi hõimu-taolist, siis sõlmisid inimesed vaikimisi sotsiaalse lepingu. Koos oli lihtsam hakkama saada, üksteise aitamine oli elu paratamatus. Grupisisene sidusus oli kõrge ja isiklike kontaktide osa samuti.

Säärane asjade seis ei saanud kesta, kui ühiskonna tootlikud jõud arenesid. Tekkis tööjaotus ja konkurents. Üksteist tuli üle trumbata. Elu tõmmati laiali ja inimesel ei olnud enam võimalik isiklikult kõiki oma hõimu liikmeidki tunda. Sellega olid esialgne süütus, vooruslikkus ja autentsus kadunud. Küll mitte otseselt Freud ise, aga mõned temast innustust saanud on oletanud, et inimene tunneb alateadlikku süüd, et läks halvale teele ning ohverdas oma autentsuse instrumentaalsete huvide nimel. Ta põeb seda siiani, turumajandus on seda aina süvendanud. Samuti tunneb ta igatsust inimsoo lapsepõlve järele, mis, nagu igaühe isiklik lapsepõlv, jätab alateadvusse võimsa jälje (võiksime öelda, et siingi kordab fülogenees ontogeneesi). Patukahetsuse väljendusena inimene ülistabki primitiivsust. Soovist end iseenda silmis rehabiliteerida võrsub ka eksootikalembus, millest (ja mitte üksnes „isatapmissoovist”) johtub paljude haritlaste tarve mässata oma kultuuri vastu, näiteks tunnistades kõiki teisi religioone peale selle, mida kummardasid omaenda vanemad. Siit on lähtunud igat karva boheemlust, hipid, vaimustus zen-budismist jms.

Niisuguse — religioosse-vaimuloolise kõrvale võiks esitada „võimu ja varanduse” versiooni. Esmalt üritagem dekonstrueerida folkloorist tuntud mesalianssi. „Ebavõrdsete liidu” tüüpnäidete hulka kuuluvad kuningapoja abielu karjusneiuga ja (lollike) kolmas vend, kes kuningatütart kosides pärib pool kuningriiki. Nagu teada, nad „elavad õnnelikult seniajani”, mis tähendab, et tegemist oli win-win tehinguga. Ometi võiksime küsida, mis ja kuidas. Alama poole, karjusneiu või lollvenna win on selge, sest tema abiellus ülespoole, tõusis eimiskist kõigeks. Aga kõrgema osalise, kuningapoja või -tütre kasu pidi ka milleski väljenduma (seda muljet rahvajutust ei jää, nagu oleks kroonitud pead haneks tõmmatud). Siia juurde autentsuseihalust kujutleda tundub kunstlikuvõitu. Veel vähem usutav on rafineeritud „mülkavajadus” (liiatigi tundub ebamõistlik selleks pool kuningriiki ohverdada). Tuleb eeldada, et kuningapere kasu väljendus milleski kaudsemas ja pikaajalisemas. Äkki oli selleks geneetiline aspekt? Kuna aadlikud olid tihti omavahel risti-põiki läbi abiellunud, siis oli genofondi laiendamine eluliselt vajalik. Ajaloost teame, et verd „värskendati” mitmesugusel kujul, mitte alati avalikult ja ametlikult. (Mülkas teatavasti üldjuhul ei paljuneta, nii et äkki on mülgas genofondi laiendamise „üle võlli vorm”, väärastus?)

Inimlooduses on valgeid laike. Darwini arvates kandub edasi see mutatsioon, mis elutingimustega paremini kohandub. Aga inimene kuulub ju kahesugusesse ellu. Sotsiaalses looduses on teised kriteeriumid kui ülejäänus. Kui see nõnda poleks, siis kanduksid edasi üksnes lopsakate kaunitaride ja musklis nuiameeste geenid, sest neil oleks paljunemisel eesõigus. (Piisab põgusast pilgust Tallinna vanalinna suvekohvikutele veendumaks, et nõnda see küll pole.) Inimlooduses pole füüsilis-bioloogiline sageli isegi mitte primaarne. Sellepärast kanduvad edasi ka investeerimispankurite, poliitikute, performansi-tegijate, „vilepuhujate” ja veel paljude isikute geenid, kellel tänu mitmesugustele sotsiaalsetele teguritele tekib privilegeeritud ligipääs vastassugupoolele. Üheski teises liigis ei saa bioloogilises mõttes nii nirud esindajad järglasi kui homo sapiens sapiens’i puhul. Ja need muud omadused, mis nimetatud isikutel soojätkamist võimaldavad (ja mis on tsivilisatsiooni ja kultuuri aspektist olemuslikult tähtsad) ei pärandu reeglina geenide kaudu ega muudki moodi. Geeniuste lapsed ei pruugi olla andekad (siin on täielik loterii), rahamehe lapsed ei oska sageli raha hoida jne. Paistab, nagu oleks bioloogiline ja sotsiaalne otstarbekus omavahel sassis, Nii paistab see siiski lühikeses ja keskmises perspektiivis. Tõenäone, et loodusel on siiski sõnaõigust, aga see avaldub salapäraselt, keeruliselt ja pikema aja vältel. Sel puhul tekib muidugi kiusatus asetada mõiste „loodus” kohale jumal või mingi selle teisend.

Lõpuks ahvatleb see teema viljatutele, ent meeliülendavatele ontoloogilistele spekulatsioonidele. Näib, nagu eksisteeriks mingid tsentrifugaal- ja tsentripetaaljõud. Üks tõukab vaimu mateeriast välja, kõrgustesse enda kohale lendama nagu tuulelohet, teine aga kisub sedasama nööri pidi enda rüppe. Tagasipöördumine on üks vanemaid arhetüüpe. Inimelu on põhimõtteliselt alati tagasipöördumine. Iga inimese ühekordne elukäik kordab suuremat mustrit ja kord kaob ju inimsugu ja ühes sellega endast teadlik olev teadvus üldse.

Näib, nagu „häbeneks” vaim vahel iseennast, sest on kahekordselt võõrandunud, esmalt elutust ja siis lihtsast bioloogilisest elust. Primitiivsusega flirtiv vaim tahab tegelikult tagasi enne oma „õiget” aega. Vups välja, vups tagasi, kähku — sooja, räpase sooelu juurde. Aga ta ei saa tagasi, nagu arvas ka Huxley. Sest see tagasi on üksnes idee „tagasist”, mitte tagasi naturaalselt ja päriselt. Järelikult on see komejant. Vaim peab kandma oma risti, kuni ta on.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon