Priske ports toortoitu

Holger Kaints

 

 

Märt Laur: „Lahustumine”.

„Hea Lugu”, 2015. 437 lk.

 

Kui liiga palju tooreid marju süüa, võib kõht valutama hakata. Minuga juhtus piltlikult öeldes midagi seesugust, kui mul tuli siinse arvustuse kirjutamiseks lühikese aja jooksul läbi lugeda Märt Lauri küllaltki priske romaan „Lahustumine”. Pidin mitmel korral ennast veenma, et ma ei ole mitte romaanivõistluse žürii liige ega loe võistlusele saadetud käsikirja, vaid kriitik, kes loeb ja peab hindama juba trükitud ja ilmunud raamatut.

Lauri kirjatööd on otstarbekas vaadelda kolmes eri plaanis: laias, kitsamas ja veel kitsamas. Kõige laiemas plaanis on pilt üpriski vastuvõetav. Autor on romaani jaganud nelja ossa, millest esimene ja viimane käsitlevad lähimine­vikku (aastat 2007), kaks keskmist sukelduvad aga ajalukku, otsima juuri tänapäeva sündmustele ja levivatele käitumismallidele. Romaani lõpuosa on nii irriteeriv kui ka ambitsioonikas. Seal saavad kokku kaks sündmust: esimeses jaos muu tegevuse taustal arenema hakanud ja viimaks vallanduv Eesti—Vene piirikonfrontatsioon (mis loomulikult on autori fiktsioon) ning tegelikkuses aset leidnud pronksiöö. Küllap just too laiem tasand köitiski hiljutise romaanivõistluse žüriid.

Ent ka kõige suurepärasem kavatsus vajab mõjule pääsemiseks head materjalivaldamist ja käsitööoskusi loo kirjapanekul. Oleks August Jakobson oma „Vaeste-Patuste alevi” kohmakalt ja ligadi-logadi kokku kirjutanud, ei mäletaks seda teost tänapäeval enam mitte keegi ja vaevalt oleks see oma kaasajalgi nõnda suurt tähelepanu pälvinud. Ma ei maini Jakobsoni teost juhuslikult: kahe romaani üldplaanis on suur sarnasus: tegeliku elu pinnalt arendatakse välja fiktiivne, aga autori nägemuses väga võimalik „tulevikustsenaarium”, mis lugejat ilmselgelt kohutaks.

Asudes vaatlema keskmist plaani, materjali käsitlemist, näeme nii positiivset kui ka negatiivset, aga esimest mitte nii palju kui teist. Suhteliselt hästi tuleb autoril välja inimsuhe­te kujutamine. Kõige paremini ilmneb see esimeses osas: Antsu ja Signe suhteid, taustal nende poeg Taaniel/Daniil, avatakse teravapilgulise psühholoogi osavusega, vältides sealjuures trafaretsust, millega paistavad silma keskpärased suhteromaanid, mida meil ilmub massiliselt. Sama lugu on kolmandas osas, kus peamisteks tegelasteks on Nikolai ja Helju, sekundeerijateks nende poeg, noor Ants, ning Nikolai isa Johannes. Kiiduväärsel moel oskab autor esimeses osas ka Antsu, Signe ja Taanieli kohta nõnda kildhaaval infot doseerida, et pinge säilib ja lugeja peas tekib aina uusi „ah siis sellepärast”-äratundmisi. Päris lõpu eel on hea leid võte, kus lühikeste lõikudena on pandud vaheldumisi kulgema Vene ja Eesti riigi lepitustseremoonia ning noore Taanieli juhitud ülekuulamine-omakohus tema vanaisa piinanud endise julgeolekutöötaja üle. Tabavalt kujutatud stseene leidub siin-seal veel.

Möödalaskmistest saab paraku tunduvalt pikema nimekirja. Keskmise plaaniga jätkates tuleb nentida, et peaaegu kõik, mis puudutab ajaloolise materjali kasutamist, paneb minusugu­se lugeja ahastama. Kui oleks tahtmist lugeda üles kõik eksimused, tuleks selle arvustuse mahtu vähemalt kahekordistada. Mõtlemiskoht on siin selles, et autor ise on teinud ajaloo oma romaani üheks kõige olulisemaks osiseks, see on üks neist vaaladest, millel tema teose ideestik põhineb. Samal ajal kõlab üks elementaarsemaid loogikareegleid: ebaõigete eelduste põhjal ei saa teha paikapidavaid järeldusi.

Vähemolulistest, aga siiski häirivatest eksitustest toon ära vaid üheainsa, sest erinevalt teistest võib selle juures isegi veidi muiata. Leheküljel 168 öeldakse 1900. aastal sündinud Johannese kohta, et too asus õppima — tsaariajal niisiis — Miina Härma gümnaasiumisse. Isegi kui lüüa käega asjaolule, et kooli on nimetatud tolle tänapäevase nimega, ei saanuks Johannes seal kuidagi õppida, sest Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimese järgu õppeasutus oli kuni 1944. aastani tütarlastekool: faktitõde, mis oleks olnud paari hiire­klõpsu kaugusel.

Kes tahab aimu saada, millisel ajalooteadmiste tasemel „Lahustumises” opereeritakse, sellel soovitan läbi lugeda romaani teise osa 6. peatüki. Seal juhatatakse meid kõigepealt 1940. aasta juunisse, kui Johannes ja Elfride jalutavad ilusal suvepäeval Narva lähistel looduses ja tagasiteel kuulevad vastutulijailt, et „venelaste ja sakslaste vahel on taas ametlikult sõda välja kuulutatud” (lk 193). Et tegemist ei ole tühipalja vääratusega aastanumbri nimetamisel, ilmneb juba sama lehekülje alaosas. Sealt loeme, et mõni päev hiljem, 17. juunil, sõidab Laidoner Narva ja on sunnitud Vene nõudmistele alluma ning punaväed Eestisse laskma (lk 193—194). Veel veidi edasi räägitakse järgmise aasta märtsist, „mis niitis kümned tuhanded elud otse juurelt” (lk 194). See pidi olema mingi küüditamislaadne repressioonilaine, millest ajalookäsitlused midagi ei tea, sest kui märtsi lõpus tulevad Johannes ja Elfri­de peidust välja, oletab Johannes, et „välk kaks korda samasse puusse ei löö” (ib.), tal pole aga õigus, kuna „teist korda vihises vikat [—] 13. ja 14. juuni ööl” (lk 195). Vahepealsel ajal tegutsevad täiel rinnal juba ka metsavennad, kes ähvardavad Kiviõli aleviku kommunistidest puhastada… Samal tasemel vassinguid ja hälbimisi ajaloosündmuste tegelikust järjekorrast leiame hulganisti, kuid kuskil mujal ei ole neid nii tihedalt koos.

Paraku tuleb ühele prohmakale veel tähelepanu juhtida. Kolmandas osas leiab aset romaani edasiste sündmuste seisukohast oluline episood: 1967. aasta suvel saab KGB Johannese kohta lakoonilise ja ebamäärase anonüümkirja, milles teda süüdistatakse vapsiminevikus, riigivastaste vaadete levitamises ja noorsoo kasvatustöö õõnestamises (lk 279). Peagi järgneb Johannese arreteerimine ja ülekuulamine[1], mille ajal püütakse mehelt välja pressida ülestunnistust, et ta levitas vapsina natsionaalsotsialistlikke vaateid, pidas nõukogude kultuuri alaväärtuslikuks jne, samuti pinnitakse temalt tolleaegsete kaaslaste nimesid. Ülekuulamine toimub kõige hullemas stalinistlikus stiilis, meetoditega, millega liialdamine võib ohvri tappa. Järelikult pole autoril õrna aimugi, et pärast Stalini surma oli midagi muutunud. Oletan, et tegelikult oleks 1967. aastal taoline anonüümkiri susatud lihtsalt asjaomase isiku isiklikku toimikusse, ja kui ta siis kunagi oleks soovi avaldanud näiteks Soome turismireisile minna, oleks talle viimasel minutil keeldutud väljasõiduluba andmast.

Märt Lauri ajalookujutamise juures torkab silma veel üks asi. Iseenesest ei ole see etteheide, hüperbool kuulub kirjanduslike võtete hulka. Ent olgu tegemist NKVD-meeste või metsavendadega, Eesti rahva­armeega Vabadussõjas, nende vastastega punakaardis või kellega tahes, kõigi tegusid on näidatud vägivaldsematena, kui neist üldiselt teada. Arvan ka aimavat, et säärase liialdamise taga on kõik need vägivallafilmid, mida me tänapäeval massiliselt näha võime. Nende filmide taustal ei tundu too vägivald, mis romaanis käsitletud aegadel tõeliselt eksisteeris, enam kuigi hirmus, mistõttu „pahad” tegelased ei paistagi nii väga pahad. Kuidas ka ei oleks, vist esimest korda elus tekkis mul tahtmine tõe huvides NKVD ja bolševike advokaadiks hakata.

Kahjuks pole mitte midagi head öelda ka kõige kitsama plaani ehk selle kohta, mida võiks kokku võtta viimase aja moesõnaga: peenviimistlus. Stiil on äärmiselt ebaühtlane, mis teeb raamatu lugemise tüütuks. Isegi eespool esiletõstetud inimsuhete kujutamine on lausetasandil teostatud tihti lausa kohutavalt. Võib täheldada, et lugu jookseb paremini seal, kus toimub kiire tegevus, staatilisemates ja tegelaste siseelu avavates lõikudes on ebakõla rohkem. Sõnade ja väljendite kasutamisel esineb tähendusnihkeid, mõned laused oleksid pärit justkui teise struktuuri ja sõnatarvitusega keelest; üritatakse kasutada originaalseid metafoore ja muid kujundeid, mis sageli hakkavad matma esialgu üksteist ja lõpuks ka öeldu mõtet. Kokku saame mingi rabelais’liku baroki paroodia, mis autoril ilmselt kavas ei olnud. Näiteid: „Ent Taaniel, va naga, pidi alatasa oma lahtist pead mõne lollusega kompenseerima” (lk 16); „Sest sisimas polnud ta vana, kustunud, elutüdinud ega kibestunud ning tema keha ja pea pommitasid teda signaalidega, mis olid ta lõpuks Jegoriga kokku viinud, kus signaalide kakofoonia vaibus ja harmoniseerus” (lk 54); „Tema hääl oli tuttavlikult lame, moduleeritud tablettidest, mille jälg heiastus ikka veel tema tuhmis pilgus” (lk 75); „Vanemad üritasid katastroofi ratsionaliseerida” (lk 92); „[vanemad] üritasid näha lausa tema kõige tagumisse maosoppi, et ega seal mõnda samasugust ideed küpsemas pole” (lk 168); „Aga külm on nagu antitees alkoholile, see võtab hirmu ja keerab sellele neli vinti peale, või nagu õõnsa otsaga kuul, mis siseneb läbi pliiatsiotsa suuruse ava ja väljub rusikasuurusest august” (lk 308).

Mulle tundub kangesti, et see teos on sattunud n-ö romaanivõistluse lõksu. On päevselge, et küllaltki lühikese tähtajaga pole võimalik nii mahukat ja nõudlikku romaani lõplikult viimistletuna valmis kirjutada, mistõttu võistlusele läks toorevõitu käsikiri. Pärast auhindamist tekkis aga äkki olukord, kus romaan oli vaja kiiresti välja anda, sest lugeja tahab ju võistluse tulemusi näha. Tegelikult oleks autor pidanud enne seda saama oma kirjatöö veel vähemalt ühe korra põhjalikult läbi kirjutada, faktide paikapidavust kontrollida jne. Toimetajaga ma ei kurjusta: nii ulatuslikud muudatused jäägu autori hooleks — ehkki olen kuulnud juhtumitest, kui toimetaja on autori eest peaaegu uue teksti loonud.

[1]  Dateering „3. septembrist 1958” (lk 285) ülekuulamisprotokolli pealdises on ilmne sulevääratus, sest eelnevates peatükkides mainitakse korduvalt aastaid 1965 jj ning järgmine algab sõnadega „1968. aasta märtsis” (lk 294).

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon