Professor ja igavik

Maarja Vaino

 

 

Rein Veidemann: „Tund enne igavikku”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 218 lk.

 

Rein Veidemanni teine romaan „Tund enne igavikku” jätkab „Lastekodus” (2003) lugejate ette astunud tegelase Andreas Wiigi sisekaemuslikke seiklusi. Tegevus toimub Tartus, kuhu Andreas on läinud oma mentori ja õpetaja Karl Mooritsa matusele. Matusetseremoonia ja sellega kaasnevate sündmuste kirjeldused vahelduvad Andrease ülikoolipäevil peetud päeviku tekstidega. Fiktiivsesse diaariumisse aastail 1969—1979 kirja pandud mõtted põimuvad matustel (1994. aasta varakevad) viibiva Andrease mõlgutuste ja tagasivaadetega oma elule ning meenutustega ülikooliajast.

Veidemann on ise juhtinud tähelepanu oma romaani ainulaadsele olemusele: tegemist on eesti kirjanduse ainsa matuseromaaniga. Tõsi küll, meenuvad mõned matuse-ainelised novellid (ennekõike muidugi Tammsaare „Matus”, kus kadunukeseks on samuti kirjanduslik persoon, nagu Veidemanni romaaniski). Tähenduslik ei ole siinjuures aga mitte see, et niiviisi astub Veidemann meie ette romaaniuuendajana, vaid see, et nii astub Veidemann üles kirjandusprofessorina, kes teab, mis eesti kirjanduses seni on puudunud.

Kirjutavad kirjandusprofessorid moodustavad meie kirjanduses omaette nähtuse. Eesti kirjanduse professuuri alguses seisab Gustav Suits, hiljem on ilukirjandusliku loometööga tegelnud näiteks professorid Endel Nirk, Toomas Liiv, Arne Merilai. Ning Rein Veidemann. Kirjandusprofessori pagas on romaani kirjutamisel osutunud suureks vooruseks, sest kõike on tehtud väga teadlikult. Või nagu Veidemann ise ütleb intervjuus „Postimehele”: „…rangeimgi kriitik ei saaks romaanile ette heita kompositsioonilõtvust, kujundi- või mõtluste vaegust, psühholoogiliselt usutava käitumisega tegelaste puudumist.” („Postimees” 3. XII 2012.)

Muidugi, Andreas mõtleb romaani lõpulehekülgedel: „Professorid ei saa suureks mitte oma tiitlite pärast, vaid järelvaates, oma õpilaste eludes.” (Lk. 191.) Sama kehtib ikka veel ka ilukirjanduse kohta. Kirjanduse olemuse tõeline müsteerium on tekstis avalduv miski, mida ei saa lõpuni teadlikult kodeerida. Ja tema suurus selgub sageli alles järelvaates.

Sellegipoolest on südantsoojendav lugeda teost, mille autor on hoolikalt läbi komponeerinud ning tunnetanud. Hea on lugeda mõtisklusi, mis pakuvad kaasamõtlemist; keelt, mis oskab mängida nüanssidel; kirjanduslikke tsitaate ja viiteid, mis austavad lugeja intelligentsi. „Tund enne igavikku” astub sammu edasi „Lastekodust”, mis oli ülekuhjatum ning sõi siin-seal iseenda metafoorid ära. „Tund enne igavikku” jätab kujundid kõlama. Ennekõike hagioskoobi, „püha vaateava”, millega vaadatakse ülikooli ja Andrease ellu, püütakse vaadata isegi elujärgsusesse.

Kõige olulisemad on ülikooliga seotud metafoorid. Andreasel on õige mitu ülikooliaega. Üliõpilase ja õppejõuna, eristatavad on ka ülikooli kuld­aeg ja vaskne ajastu. Ning selle kõige kohal kõrgub alma mater’i igavikuline mõõde. Pealkirja tasandile tõstetud igavik on romaani üks kandev kujund, mida omakorda rõhutab see, et sisulises plaanis toimuv tegevustik on Mooritsa saatmine igaviku teele.

Andrease mõtete kaudu kritiseerib Veidemann üsna varjamatult ka praegust teenindusele, pearahadele ja statistikale keskenduvat kõrghariduse süsteemi. Siin lööb välja kauaaegne humanitaaria õppejõud, kelle jaoks „iga endasse ahmitud tarkusekilluke, iga samm täiuse poole teenib enda vabaduse kõrval ka rahva kestmist” (lk. 162). Veidemann nendib valusalt sellise mõtlemise kadumist ülikooli seinte vahelt. Romaan viimased leheküljed kujutavad Andrease lõpparvet ülikooliga. Mentor Moorits on maha maetud ja hagioskoobist sisse piiludes ei avane enam uus ilm. Ülikoolis valitseb pimedus.

Tundub, et igaviku kõrval on Veidemanni lugejaid rohkem köitnud prototüüpide küsimus: kes on kujutatud isikute taga? Kui mõned prototüübid on kergesti äratuntavad — näiteks Moorits, kelle algkuju Valmar Adamsi paljastab Veidemann romaani järelmärkuses, või Paul Berg/Paul Ariste ja Karl Roht/Karl Muru, kelle nimede analoogia annab ka ilma järelsõnamärkuseta selge viite —, siis teiste puhul ei ole asi nii lihtne. Ennekõike seetõttu, et tegemist ei ole „puhaste”, vaid koondkujudega. Aga ka seetõttu, et mida nooremad on lugejad, seda vähem oskavad nad algkujusid ära mõistatada. Arno Oja on oma arvustuses võimalikele prototüüpidele tähelepanu juhtinud („Sirp” 21. XII 2012) ning autor on saatnud prototüüpide loetelu ka kirjandusteadlasele Maie Kaldale. Jäägu need allikad tulevaste lugejate tugipunktiks. Mis peamine: prototüübid võivad teose muuta intrigeerivaks, kuid üldiselt ei suuda tegelaste taga peituv tegelik isik siiski ilukirjanduslikku teksti täielikult oma õlul kanda. Loeb see, kui sisendusjõuliselt on autor suutnud neid karikeerida, kas nad peavad vastu an sich.

 

Romaan pakub õige mitmeid lugemismudeleid — seda võib lugeda kui ülikooli lugu, kui Andrease armastuste ja pettumuste lugu, tema elufilosoofia kujunemist, pihtimust… Aga see on ka ütlematajätmiste lugu. Väärib tähelepanu, et lugeja ette on toodud pihtimuslugu, kus on kirjas varjulisemaidki intiimsusi, aga me ei saa suurt midagi teada Andrease tõelistest sisepingetest ja ühiskondlikest väljunditest. Võib küll tuvastada prototüüpe, kuid vähe on aimata protoreaalsust. Väga põgusalt minnakse üle Vene sõjaväest ja Praha kevadest, parteisse astumisest ja sellega seotud valikutest, olmelistest probleemidestki. Kahtlemata ei vaja romaan omaaegseid toidumenüüsid jms., kuid ajastut kujutavas/jäädvustavas teoses oleks võinud olla rohkem n.-ö. reaalpoliitilisi olukordi, milles tegelased oma elu ja arusaamadega hakkama pidid saama. Miks muidu ühiskondlikult nii tundlik Veidemann on sellest loobunud?

Võib mõistagi kujutleda, et Veidemann alles hakkab kirjutama kolmandat osa, mille mõtteline pealkiri on „inimese võitlus ühiskonnaga”. Sest kui juba Tammsaare valgusesse astuda, siis „Lastekodu” on kahtlemata omamoodi lapsepõlveromaan ning „Tund enne igavikku” kooliskäimise lugu. Teisest küljest võib komplitseeritud mineviku lahkamisest loobumine tähendada ka seda, et autor on oma peategelase kombel ikkagi ennekõike viigimees. Andreas Wiigi n.-ö. viigifilosoofiat kirjeldatakse juba „Lastekodus”: „Andreas püüdis näha ja otsis kõikjalt viigivõimalusi. Kui inimelu ise on juba kompromiss — sest samavõrd hästi, nagu sa elad, võiksid olla ka surnud —, siis peaks see viigiseis laienema kõigele, mis teeb elust inimliku elu.” Ka uues romaanis on seesugusel filosoofial kandev roll. Selline on juba Andrease enesekuvand: ta on keegi, kes jookseb pidevalt allakäigutrepist üles, saavutades nii parimal juhul vaid status quo. Kui eeldada, et kõik siin elus on kompromiss, ei vaja kõik kompromissid tingimata detailset lahkamist.

Ometi on reetmine üks kujund, mis romaanis kordub. See ilmub välja rektori kõnes, kes süüdistab Andreast akadeemilise kogukonna reetmises (lk. 35); saab nähtavaks seoses reedetud armastusega (lk. 171) ning päädib viitega Juudale, arhereetjale (lk. 200). Mis on reetmine ja mis on õigete asjade äratundmine, on üks Andreast painav küsimus. Andreas on idealist ja reaalsusega kohanemine ei ole talle kerge. On omamoodi paradoks, et tõenäoliselt on just aatelisus see, mis on tinginud Andrease ebakindluse ning turvalisena näiva viikidele mängimise. Seda nii ühiskondlikus plaanis kui ka armuelus. Eriti viimases paistab silma Andrease tahtmatus võtta vastu otsuseid. Vastutus oleks nagu tekk, mille saab pealt ära lükata, kui palavaks läheb. Tundub, et Andrease vajadus olla abstraktsete ideede kaitsel kompenseerib tema oskamatust kontrollida ja juhtida argielu. Andreases on kahtlemata olemas romaanikangelasele vajalikku komplitseeritust ja tragismi. Kuigi, nagu ütleb peategelasele Moorits: „Mnjah, see kõik on väga kurb, kuid ma arvan, et Shakespeare ei saaks siit ainet tragöödiaks.” (Lk. 154.)

Suurem osa tragöödiaid ei olegi Shakespeare’i mõõtu, ent on sellegipoolest isiklikult rasked. Andreas on omanäoline tegelaskuju, kelle sisemaailma kujutamine paneb huviga lehte pöörama. Pisut puudu jääb küll arenguloost, sest päevikut pidanud mineviku-Andreas ei eristu kuigivõrd oleviku-Andreasest, meie ees on pigem tegelase väline kui sisemine muutumine. Päeviku tagantjärele konstrueerimise reedavad ka mõned väikesed anakronismid (näiteks väljendi „minakirjutus” kasutamine 1970. aastate kontekstis, lk. 151). Nii jääb päevik žanrilise võttena suhteliselt formaalseks.

Romaani nõrgaks küljeks on Andrease „naistelood”. Muidugi, „Lastekoduga” võrreldes on erootikat uues romaanis tunduvalt vähem. Aga seksist kirjutamine on ikka üks suuremaid katsumusi. Kerge on komistada labasusse või klišeedesse. Eros on küll inimelu algimpulss, aga kirjanikule võib ta olla tappev vaenlane. Mulle tundub, et kirjanduslikult on seksiepi­soodid romaanis sellistena tarbetud ega ole, kuidas öelda… professori tasemel. Andrease karakter ei muutu sellest maskuliinsemaks, tema kui tegelase huvitavus jääb väljapoole armuelamusi.

Autor on lasknud Andreasel 1979. aasta juulikuus oma päevikusse kirja panna järgmised read: „Tahan seda teha sine ira et studio, ilma vihata ja püüdmata olla tagantjärele tark, et kunagi vanas eas — kui muidugi vanaduseni jõuan — võiksin vaadata neile pihtimustele kui inimlikule dokumendile, mis ei ole parem ega halvem paljude teiste inimeste dokumenteeritud elust, küll aga ilmutab kirjutamisaja vaimu ja omandab seeläbi ehk koguni kirjandusliku värvi. Aga siis peab neis olema midagi niisugust, mis poleks tajutav mitte elu enda, vaid selle kujundina.” (Lk. 150—151.)

Selles lauses on kirjandusprofessorlikku manifestihõngu. Aga kas Veidemanni romaan suudab ilmutada ajavaimu ja anda ühele põlvkonnale oma kujundi, igavikustada ühe inimhulga? Tundub, et vähemalt tunnikese võime endale vastamiseks veel aega võtta.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon