Prõmmukuninga proosatrikid

Rolf Liiv

 

 

Jaan Malin: „Maa ja ilm I.”

„;paranoia”, Tartu, 2015. 158 lk.

 

Kirjastus „;paranoia” on välja andnud Jaan Malini esimese proosateose „Maa ja ilm”. Seni on autorilt ilmunud kümmekond luulekogu, samuti näidendeid ja muid tekste. Esikromaani kaanekujundus imiteerib üsna äratuntavalt Tammsaare „Tõe ja õiguse” esmatrüki kujundust. Peab küll tõdema, et mingit intertekstuaalset seost ei õnnestunud parimagi tahtmise korral leida, seega jääb kujundus pisut efektitsemise tasemele. Kuid ehk on see mingi spetsiifiline malinlik kavalus. Anda tõlgendusniidike ja siis see puruks tõmmata, mängu võlust kantuna. Muuseas, Malini nimi (erinevalt tema asemantilisest tekstist) on vägagi semantiline — nimelt tähendab see prantsuse keeli „kaval”. Nii et frankofoonsete maade luuleslämmidel võiks ta end esitleda nimekujuga Jean Malin. Ehk ongi just sellega teosesse juba aprioorselt sisse kodeeritud mäng lugejaga, trikitamine, ülekavaldamine? Anda üksikuid vihjeid äratuntavate nimede (Peeter Olesk, Tapani Kinnunen) ning eesti- ja ingliskeelsete sõnade sissepõimimise kaudu ja siis jätta ta vaeseke padrikusse üksinda ekslema, ilma ainsagi teejuhita, ainsagi viidata… Puhtemotsionaalselt teosele lähenedes on kiusatus kohe alguses välja prahvatada, et see on ärritav, väljakutsuv, provotseeriv raamat. Samas tekitas ta teatud jõuetuse ja abituse tunde — kogu see asemantiline tekstiladestu, sellest läbipuremine, mis võttis mitu nädalat… Kuid ometi on tal eksperimentaalne uudisväärtus, on see ju omamoodi mõistetavuse piiride kompamise katse. Autor ise on seda nõnda sõnastanud: „Lugu sellest, kuidas keegi millestki aru ei saa, kuid kõik ikkagi üritavad. Ning — enesele aru andmata — jõuavad ikkagi punktini, kus nad teisi ja isegi ennast mõistavad.” (Lk. 8.) Romaani tagakaanelt leiame veelgi selgema, otsesõnaliselt defineeriva kirjelduse: „„Maa ja ilm” on esimene Eestis kirjutatud asemantiline romaan. Asemantilisus ei võrdu tähenduse puudumisega.” Teost lugema asunud kriitikut tabas üsna kiiresti ärritus — kuidas on siit tekstipadrikust üldse võimalik midagi välja lugeda? Võetagu näiteks kas või selline lause: „Kurnelt gühe sohnep vagarbil somende mõnterl nes hereb emorab leshed” (lk. 19). Siin ei ole võimalik tuvastada mitte ühtegi kriitikule tuttavatest keeltest laenatud lekseemi. Kõik viimseni on Malini neologismid ja sellistena mõistetavad vaid nende loojale. Korraks tekkis kiusatus kasutada sotsiaalvõrgustikku ning võtta autori endaga ühendust, palumaks mingeidki vihjeid teksti paremaks mõistmiseks. See tegu jäi siiski tegemata — kõnelgu ja kõnetagu siiski vaid tekst ise. Kuid siis kriitik leebus, hakates tekstist tasapisi avastama ortograafiliselt korrektseid või kergelt moonutatud ingliskeelseid sõnu, ladina või romaani keeltest tuttavate tüvedega keelendeid, sekka (oh rõõmu!) üksikuid eestikeelseidki lekseeme. Ingliskeelsed sõnad esinevad tekstis korduvalt kas otselaenudena (set out, proposal, proposed, setting-up, reasonable level, promoting, smooth, promote) või kergelt moonutatud kujul (developimt, industrõ, teveloped, vesternig). Üksikute lootuskiirtena tundusid tekstipadrikust leitud eestikeelsed sõnad või fraasid (maitsemoos, kerasink, taevast tõusis, karovengide dünastia, mingem üles mägedelle, ilma Lindata, ülivõrdes, helilint). Kahjuks ei toonud nende leidmine muud peale hetkelise heureka-elamuse ning nende seos ülejäänud tekstiga jäi vägagi hermeetiliseks ja obskuurseks.

Teost võib üritada lugeda kahel meetodil — püüdes üksikute semantiliselt äratuntavate eesti- või võõrkeelsete üksuste põhjal teha oletusi ümbritsevate asemantiliste morfeemide kohta. Kuid see osutub peagi tulutuks vaimunärimiseks, sest tuvastamatute ja arusaamatute keelendite arv on selges ülekaalus. Teine võimalus on kasutada intuitsiooni, jälgida teksti rütmi, mitte sõna-sõnalt lugeda, vaid libistada end üle lehekülgede, püüdes tabada oletatavat süžeed (miskipärast on aimdus, et see mingil väga hermeetilisel kujul tekstipadriku sees või taga siiski peitub).

Läbiva süžeelise elemendina ilmneb tekstis Priema Viesta, mille taga pole raske näha kirjandusfestivali Prima Vista. Tegelasgalerii on kirju ning raske on kedagi kesksena esile tõsta. Ehk on peategelaseks Tapani Kinnunen? Tekstis esineb ta enamasti kaksiktegelasena Tapani+Juku. Pisut primitiivne oleks nimede esinemissageduse järgi statistikat teha. Nii jääbki kogu süžee kontuurseks, visandlikuks, vaevuaimatavaks. Lugeja tajub, et justkui toimuks midagi, mis on seotud Tartu, Prima Vista ja Tapani Kinnuneniga, kõik ülejäänud tegelased (Katinka, Aleksander Valgehobusekoppel, Peeter Olesk, jaakob kunder, Linda) mõjuvad marginaalsete sähvatustena läbitamatus teksti­tihnikus. Võib aimata mingeid probleeme esinemisjärjestusega, esinejatele tehakse ettepanekuid, tekib probleeme hindamisega… Midagi sellist võis vaistu abil kogu sellest tekstimassiivist välja lugeda, kuid see võib ka olla sügavalt ekslik tõlgenduskatse.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et teost iseloomustab tohutu hägusus, ebamäärasus, poolikus, nõrk sidusus. Lugejalt eeldatakse meeletut vaimset pingutust, et panna üksikute selgepiirilisemate kildude abil kokku hermeetiline tekstimosaiik. Siinkirjutajal see kahjuks ei õnnestunud, mis on kurb. Kuid hinnatav on teose eksperimentaalne väärtus, katse rääkida lugu Malini keeles, mille kõnelejate arv maailmas taandub ühele. (See võib vabalt olla ka eksiarvamus…)

Peamiselt luuleprõmmude korraldajana ja esinejana tuntuks saanud Malin mõjub ehk suulises esituses veenvamalt. Kui anda see käsitletav teos välja audioraamatuna, kõnetaks see ehk rohkemgi, mõistmist kergendaks oluliselt intonatsioon, autori ainuomaselt tundlik prosoodia, intonatsioonimängud.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon