Provintsiluulest provintsliku luuleni

Sirel Heinloo

 

 

Triin Tasuja: „Vastuseta kirjad”.

„Kite”, Tallinn, 2014. 63 lk.

 

Alvar Loog on Triin Tasuja luulekogu „Provintsiluulet” kiitnud kui debüüti, millel on erakordselt ühtne luuletaja „oma hääl”. Niisuguseid tugeva oma häälega debüüte (nagu näiteks Andrus Kasemaal või Tuuli Taulil) saab Loogi sõnul määratleda ka kui teatud mõttes „veeuputusejärgseid”, s. t. neis ei ilmne mälu ega traditsiooni. Igatahes annab tugev „oma hääl” võimaluse kaotada ära „vormiliste eneseotsingute eksirännakud, mille jälgi õigustamatusse eklektikasse kalduvad (esik)-kogud muidu luule ajaloos alati paksult täis on olnud”[1]. Nüüd aga, tuleb tunnistada, on Triin Tasuja lõpuks oma debüüdini jõudnud — traditsioonilises mõttes. Tema uues luulekogus on stiilikatsetusi ja erinevaid registreid ühe ebaleva debüüdi jaoks rohkem kui küll. Niisiis on tõeks saanud Alvar Loogi ennustus, et kui arvestada mõningaid tendentse kogus „Armastust on ja armastust pole”, ei tasu ilmselt loota, et Tasuja ühendaks oma kirg­likkuse edaspidi näiteks nullstiiliga — pigem võib ta stiil muutuda isegi vastupidiseks sellele, mis on ilmnenud esimeses kogus.[2]

Selgituseks veel, et minu enda ootus uue kogu suhtes nii kõrge nagu Loogil ei olnud, tundsin eelhäälestusena pigem, et küllap võib uus kogu olla veidi rahulikum või mõtlikuma laadiga. See eeldus ei osutunudki väga valeks, küll aga ei osanud ma oodata, et üks luulekogu võib niivõrd toimetamata kujul ilmuda (toimetajaks Igor Kotjuh). Vigu leiab tõesti igal tasandil: lisaks kergematele trükiapsudele (lk. 6, 22, 32) jäid silma näiteks sisuliselt vigane topelteitus (lk. 12) või vale kääne (lk. 42: „unistused [—] millega elu kui kirves / pooleks saaks lüüa”). Juhtub ka, et mõningaid sõnu on kasutatud vales tähenduses või kohmakas seoses: „et iseenda tõele vankununa / karistan neid / kes sellesse ei puutu” (lk. 19) või: „Need, kelle kostitus siin / elus on olnud rohkem / valus kui vastuvõtlik / inimheadusele” (lk. 51). Tihtipeale ei ole päris hästi aru saada, millise objekti kohta käib täiendav osalause. Säärase lohakuse kõige kurvem tagajärg on see, et mõnikord sigineb kentsakaid kujundeid, mis ilmselt pole sellistena mõeldud. Näitena sobib jälle tuua read luuletusest „Ühe kingaga laps kiigul” (lk. 51): „nad igatsevad lõpuni / puudutusi, mis ripuvad / kui hingevarnas tühjad nagid”. Eeldatavasti ei ole need puudutused ise, mida võrreldakse tühjade nagidega. Pigem on tegemist ikka üksinduse ja tühjusetundega, mis tekib puudutusi igatsedes, ning sel juhul võib tõesti tühjade ja puutumata nagide vaatamine/kujutlemine kanda meele­olu.

Esitan need näited illustreerimaks kohutavat kadalippu, mis tuleb läbida, et veidigi lähemale pääseda luulekogu mõtetele ja selles kirjeldatud tunnetele. Lootes leida end tekstidega kaasa mõtlemas, avastasin, et pidin võitlema hoopis teistmoodi ahastusega: kuidas on võimalik, et neis luuletustes, kus on niigi napilt sõnu, on need vähesedki nii halvasti valitud?

„Provintsiluule” puhul nautisin, kuidas see kogu mu endasse imeb. Maailm, kuhu sisse elada, oli seal olemas: noore tüdruku jutustus oma elust oli haarav. Tema refleksioonid ja tagantjärele-mõtisklus olid vahvad ja valusad ühtaegu ning luulemina eneseanalüüs muutis ta pigem hoopis peategelaseks tervet luulekogu läbivas lugude jadas, nii et luulemina polnudki enam lihtsalt „hääl”. „Provintsiluules” võis täheldada ka oskust rääkida valusatest mälestustest võrdlemisi rahulikul toonil, ja see oli vägagi sümpaatne. Ehkki tekstid olid pikemad, ei paistnud neis olevat üleliigseid sõnu, sest selleni, mis on oluline, jõuti ilma keerutamata.

Teises kogus kestab mingi varasem liin edasi, aga on lisandunud rohkem eneseõigustust ja poosi, mis kohati mõjub ärplemisena. Nõnda on ehk loogiline, et niisugune luule võib ammenduda ning tekib soov proovida midagi uut. Ja „Vastuseta kirjad” ongi veidi talitsetum ja peenekoelisem luuleraamat. Eneseanalüüsis on sellegipoolest säilinud paljud vanad teemad: rahapuudus ja tühi kõht — kuidas „saada rikkaks / et osta omale igavene rahu / asjadest, mida me ei vaja” (lk. 39), armumine ja suhted, ka lihtsalt oma emotsioonidega hakkamasaamine. Boheemlaslikule püüdlusele elada kires on lisandunud veidi enam rahuotsinguid ja mõtisklusi jumalast. Seesugune temaatiline areng on loogiline, aga näiteks usulise kirglikkuse asemel (mis mõnel juhul on ju võimalik, võtkem või Allen Ginsberg) on see kaasa toonud pigem pinnapealse rahunemise. Ta kirjutab: „rahu on näiline / luksus / mida endile vajame” (lk. 8). Niisiis võib rahuneda üksnes näiliselt, aga see on siiski luksus, mida on hakkamasaamiseks vaja — nii nagu rahagi. Teisal jälle kirjutab autor rahust, mis luuleminal on olemas, aga kodanlikel, n.-ö. rahuarmastavatel inimestel puudub: „Laenud, millel lapsenutt on taustal / me ellu eal ei mahu / tean mina, tead sina / mis hind on sõnal rahu” (lk. 38).

Missugust luksust ja rahu jaksab Triin Tasuja luulemina endale lubada? Näib küll, et mitte sellist, mida pakub oma korteri üürimine (see käib pidevalt üle jõu), aga teatud näiline rahu on siiski leitud luulekeele maharahustamise abil. Näiline, sest „kui tunnen, et kõik / luuletused on kirjutatud / aga haigus ega öised / luupainajad pole mind ikka / rahule jätnud / siis soovin jälle / ärgata su kõrval” (lk. 49). Luulekeele maharahunemise all pean silmas endise voogavuse puudumist ning madalama kõnekeele vältimist, sest kujundite rohkus annab märku pigem vastupidisest tendentsist — rahulikkus kui lihtsus on kadunud.

Kujundid ise on kahjuks küllaltki kistud moega ja võrdlemisi kohmakalt ritta seatud, nii et luuletused võivad seetõttu jääda isegi hämaraks või muutuda tühjalt abstraktseks. Vahel võib tegu olla ka väga keeruka ja „kummastava” sõnastusega: „silmad ei näe suuremat ega väiksemat / kui ise olemise tähtsusetu vängus” (lk. 50), mille puhul näib, nagu oleks midagi oksüümoronilaadset valel ajal ja valesse kohta sattunud (sünesteesiast rääkimata).

Triin Tasujale niisugune sõnadega keerutamine ei sobi, sest ta ei näi seda kunsti veel valdavat. Seda näilist luksust, n.-ö. rahu sõnades ei saa ta endale päriselt lubada. Kui kodanlikult rahulik eluviis käib ta põhimõtetele üldiselt vastu (olgugi et majanduslik kindlustatus ei teeks paha), siis luule puhul ta neid põhimõtteid nii rangelt ei järgi: „Vastuseta kirjad” oma muutunud vormi ja keelega on justkui korter, millele on võetud liiga suur laen.

Huvitav, kas otsuseni nii suurt laenu võtta on ta jõudnud muuhulgas tänu luulekriitikutele, nagu (:)kivisildnik ja Mihkel Kunnus, kes on viimasel ajal üritanud agiteerida noori luuletajaid raamatuid lugema. Iseenesest on ju tegemist väga tervitatava projektiga, kuid mul on kahtlus, et niisugustele noortele, n.-ö. veeuputusejärgsetele luuletajatele teeb see tarbetult kurja. Kui luulekriitikas annavad tooni kriitikud, kes kõiki ühele liistule tõmbavad (aluseks klassika — see läbiproovitu), siis kas saabki sealt midagi muud tulla kui teada-tuntud, provintsliku arusaama järgi kirjutatud, näiliselt peen luule?

Paratamatult jääb mulje, et ka Triin Tasuja on nüüd rohkem raamatuid lugenud ning loetust mõjutatuna paneb spontaanselt kirja kõik, mis meeles mõlgub. Ja kuna meeles mõlgub veidike ühte ja veidike teist, siis väänduvad ka tema mõtted kord nii- ja kord naasuguses stiilis, aga üldjuhul mitte kunagi lõpuni väljapeetult. Üks häirivamaid kõikumisi on mu meelest vabavärsi ja rütmilise või silbilisrõhulise värsi täiesti põhjendamatu vaheldumine mõne rea kaupa keset mõnd salmi, või näiteks tasujalikult voogava proosaliku luuletuse muutumine „luuleliseks” ootamatult ebaloomuliku sõnajärjekorra või kunstlikult mõjuva sügavamõttelisuse tõttu.

fs on kirjutanud read: „mis muutub / kui võtta lausest / ma ei taha enam elada / ära sõna enam / läheb konkreetsemaks”.[3] See on üks kaval luuletus, mis peale kõige muu esitab ka küsimuse, mida tähendab „konkreetne”. Tasuja luulega seostub see mitmel moel. Samasugune otsekohesus on iseloomulik ka Tasujale. Kahjuks on „Vastuseta kirjade” puuduseks just üleliigsete sõnade rohkus (näiteks lk. 42: „enam ma siiski mitte / sel tuulel / end kanda ei lase”). Aga mis on siin tähtis — ka otsekohesemas konkreetsuses või lihtsuses (ilma klassikutele viitamata) võivad avalduda sügavus ja maailma mõistmise keerukus. Loomulikult on konkreetsused erinevad: üks on tõepoolest see kollane, mis laseb meil „piiluda” teise inimese eraellu, aga see teine, olulisem (ja keerulisem välja tuua), on see, mis annab meile kätte niidiotsa, et püüda mõista teise inimese hinge; et aru saada, millega tegeleb tema teadvus või mis on talle üldse oluline (see ei pea olema kirjanduskaanoni mõtestamine, kuigi võib selleni viia).

Paistab, et Triin Tasuja luules on olulisel kohal ellujäämine ja eluga hakkamasaamine ning samal ajal kannab seda kõike tugev soov ise otsustada selle üle, mis on talle oluline. Kas ka selle viimase luulekogu puhul tehtud otsus „võtta kiirlaen”, et elada traditsioonide poolt ettekirjutatud kirjanduselu, oli tõepoolest tal endal läbi tunnetatud, ei tea.

[1]  A. Loog, Ära jää jumalaga, puberteet! „Vikerkaar” 2012, nr. 1—2.

 

[2]  Sealsamas.

 

[3]  fs, Alasti ja elus. „Ji”, Pärnu, 2008, lk. 45.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon