Püha Augustinus ja Ferrari

Triinu Tamm

Prantsusmaa „uus kirjandushooaeg”, la rentrée littéraire, on kahtlemata üks sealse kirjanduselu kesksemaid sündmusi: massilisele raamatute ilmumisele augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani — seekord 426 algupärast romaani, neist 69 debüütromaanid — järgneb tähtsamate kirjandusauhindade jagamine oktoobri lõpus—novembri alguses. See, et potentsiaalsed auhinnaraamatud ilmuvad lühikeses ajavahemikus, on kirjastuste teadlik poliitika, just need teosed on žüriidel värskelt silma ees ja sealt nopitakse enamik nominente, sügis on ka see aeg, kui kirjandus saab tavapärasest palju rohkem tähelepanu meedias. Eelmise aasta kevadel kirjandusfestivalil „HeadRead” osalenud prantsuse romaanikirjanik ja mitme kirjandusauhinna žürii liige Paule Constant rääkis, et jaanuarikuus on ka teine, väike rentrée, siis tavatsevad oma teoseid avaldada need kirjanikud, kes saavad tähelepanu nagunii.

Kuigi lähemalt tuleb juttu üksnes Goncourt’i auhinna laureaadist, olgu ära mainitud ka mõned teised olulisemad 2012. aasta tunnustused. Prantsuse Akadeemia suur romaaniauhindläks noorele Šveitsi autorile Joël Dickerile romaani eest „Tõde Harry Quebert’i afääri kohta” (La Vérité sur l’Affaire Harry Quebert), Renaudot’ laureaadiks osutus ootamatult Scholastique Mukasonga romaaniga „Niiluse Jumalaema” (Notre Dame du Nil), žürii liikmed ei suutnud nimelt viimases hääletusvoorus kompromissi saavutada ja nii läks preemia hoopis n.-ö. nimekirjavälisele teosele. Preemia Médicis sai Emmanuelle Pireyre’i „Üleüldine muinasjutt” (Féerie générale) ja Fémina läks Patrick Deville’i romaanile „Katk ja koolera” (Peste et choléra), mis oli ka üks Goncourt’i favoriite. Ja 110. Goncourt’i vääriliseks arvati Jérôme Ferrari „Jutlus Rooma rüüstamisest” (Le sermon sur la chute de Rome, kirjastus „Actes Sud”).

Huvitaval kombel saab juba teist aastat Goncourt’i kooliõpetaja. Kui eelmisel aastal oli selleks geograafiaõpetaja Alexis Jenny, kellele „Prantsuse sõjakunst” oli pealegi debüütromaan, siis filosoofiaõpetaja Jérôme Ferrari on varem avaldanud neli romaani ja nii mõnigi neist on juba ka tähelepanu äratanud. Kindlasti pole aga tegu etableerunud kirjanikuga ja tema sattumine kõige ihaldusväärsema kirjandusauhinna laureaatide sekka teeb muidugi au Goncourt’i žüriile, kes võtab vaevaks hiiglaslikku tekstimassiivi laiemalt läbi töötada kui ainult teada-tuntud autorite loomingu ulatuses. Tulid ju sügisel uue romaaniga välja ka sellised kirjanikud nagu Pascal Quignard, Tahar Ben Jelloun, Patrick Modiano, Laurent Gaudé, Olivier Adam, Philippe Claudel, Philippe Delerm, Amélie Nothomb. Neli esimest neist on küll korra juba Goncourt’i saanud ja teist korda seda teatavasti ei anta, kui just pole tegu „eksitusega” nagu Romain Gary ehk Émile Ajari puhul. Eelmise aasta jaanuarist on žüriis ka kaks uut liiget: pensionile läinud Françoise Mallet-Jorisi asemele tuli kirjanik ja kirjanduskriitik Pierre Assouline ja aasta alguses lahkunud Jorge Sempruni kohale asus eesti lugejatelegi tuttav kirjanik ja filmimees Philippe Claudel.

44-aastane Jérôme Ferrari on ülikoolihariduse saanud Sorbonne’is, kus ta õppis filosoofiat, pärast õpingute lõppu asus ta elama Korsikale, kust on pärit tema perekond. Ta töötas kaks aastat kohaliku ajalehe toimetuses, mis oli piisav aeg selleks, et pettuda talle algselt sümpaatses Korsika iseseisvusliikumises, kuid ka selleks, et õppida korralikult selgeks korsika keel ja hakata tegutsema kohaliku kultuuri heaks. Pärast ajakirjanikutööst loobumist sooritas Ferrari õpetajaeksami ja töötas õpetajana mitmes koolis Korsikal ja vahepeal ka Alžeerias ning tõlkis korsika keelest prantsuse keelde kolm romaani. 2012. aasta septembris otsustas ta oma elus uue lehe keerata ja kolis elama Araabia Ühendemiraatidesse, et alustada tööd Abu Dhabi prantsuse lütseumis. Kuid juba novembris tuli jälle uus leht keerata, pärast auhinna väljakuulutamist otsustas ta võtta koolist sabatiaasta ja pühenduda Goncourt’i laureaadi rollile: vähemalt aasta jagu tuleb laureaadil arvestada meedia kõrgendatud tähelepanuga, kutsetega tele- ja raadiosaadetesse ning intervjuudega, lisaks tuleb jõuda kohtumistele lugejatega nii Prantsusmaal kui terves maailmas, kus kibekähku viimast Goncourt’i-romaani tõlkima on asutud. Muidugi võib kirjanik sellest karussellist keelduda, kuid enamasti ta seda ei tee, mõned toovad põhjenduseks, et selline asi juhtub elus nagunii vaid korra, teised väljendavad sellega tänutunnet oma kirjastaja vastu. Kirjastusele on Goncourt mõistagi taevamanna, preemiaraamatu keskmiseks tiraažiks on 310 000 eksemplari, lisandub tõlkeõiguste müük, ja eks oma osa sellest mannast saa ka autor. Hea tahtmise korral võiks too edaspidi ka vabakutselise kirjanikuna ära elada.

„Maailm on nagu inimene, ta sünnib, kasvab ja sureb,” ütles Püha Augustinus 410. aasta detsembris Hippo katedraalis jutlust pidades, kui linna olid jõudnud kuuldused, et barbarid on taas Rooma müüride all ja ka vahel käinud. Augustinuse teksti De civitate dei lugedes sai Jérôme Ferrari tema enda sõnul aru, et alateadlikult on tema loomingus alati olulisel kohal olnud lood hääbuvatest maailmadest, ja seekord otsustas ta sellest teha oma teose keskse teema. Tema viimase romaani tegevus toimub väikeses Korsika külas ja täpsemalt võttes kõrtsis. Kõrtsipidajateks satuvad igasugu värvikad tegelased, kes aga järjest pankrotti lähevad. Kuni viimaks saabuvad sinna lapsepõlvesõbrad Matthieu Antoinetti ja Libero Pinus, kes on otsustanud filosoofiaõpingud Pariisis pooleli jätta ja tulla koduküla elu uueks looma. Nad palkavad ettekandjateks kenad hakkajad tüdrukud, pakuvad häid jooke ja maitsvaid sööke, inimesi käib palju, kõik sujub. Neile endile näib, et nad on loonud Leibnizi vaimus „parima võimalikest maailmadest”. See arvamus osutub muidugi naiivseks, sest miski siin maises maailmas pole määratud kestma. Inimeste vahel tekivad lahkarvamused, keegi läheb minema, keegi sureb, kõrts käib jälle alla. Kõrtsi looga põimub ka Matthieu’ perekonna ja mitmeti tema vanaisa lugu. Too Marcel Antoinetti oli Korsika poiss, kes polnud elus kodukülast suurt kaugemale saanud, kui ta Teise maailmasõja puhkedes Prantsuse armeesse värvati ja sattus Aafrikasse. Sõjategevust ta otseselt ei näegi, mida ta kahetseb, rändamine osutub talle aga sedavõrd meelepäraseks, et pärast sõja lõppu võtab ta nõuks koloniaalametnikuna leiba teenida. Kuid ühel heal päeval Prantsuse koloniaalimpeerium laguneb ja Marcel on sunnitud kodumaale naasma. Tema naine on vahepeal surnud, poeg temast võõrana suureks kasvanud.

„Jutlus Rooma rüüstamisest” on ilmumisest saadik meedias väga positiivset vastukaja leidnud. Eriti üksmeelsed on kriitikud Ferrari stiili kiitma, iseloomustades seda virtuoosseks, lüüriliseks, rütmiliseks. Suuresti tänu sellele pole ka romaan sünge, mida ehk sisukokkuvõtte põhjal võiks oletada. Ferrari jutustamisviis ei ole pessimistlik, olgugi et pisut nukker ja omamoodi fataalsusest kantud, aga samas ka läbinägelik ja illusioonivaba. Püha Augustinuse sõnum impeeriumide paratamatust hävimisest pidi omal ajal kinnitama usklike südames veendumust, et tõeliselt oluline ja igavene ongi üksnes taevane riik. Ferrari romaanist jääb pigem kõlama noot, et vana peabki kaduma, selleks et uus saaks sündida. Elu läheb edasi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon