Rändaja tütarlaps õnnetähe valgel

Õnne Kepp

 

 

 

 

Marie Heiberg: „Rändaja tütarlaps”.

„Ilmamaa”, 2017. 286 lk.

Marie Heiberg: „Õnnetäht”.

„Ilmamaa”, 2017. 350 lk.

 

Marie Heiberg (1890—1942) on olnud eesti kirjandusloo ääremail. Imelapsena luuletaevasse tõusnud tähe lend kestis vaid hetke. Nooreestlaste loomingu tuules ilmunud esikkogu „Mure-lapse laulud” (1906) sai järje seitse aastat hiljem Voldemar Kangro-Pooli ühe oma aja kaunima kaanekujundusega raamatu „Luule” (1913) lugejate ette jõudmisega. Nende kahe vahel nägi ilmavalgust esimene proosateos „Elukevade” (1910) ja veidi hiljem mainitud kunstniku kujundatud kogumik „Enne viimset päeva” (1914). Ja see on kõik. Aastakümneid haigust ja unustust. Mõnevõrra meenutusi kodu­kohas Urvastes ja pagulaskonnas. Heibergi jõudmine meie aega seondub uue ärkamisajaga, mil tunnetasime taas minevikku ning uurisime läbi kõik seni keelatu ja unustatu. 1988. aastal koostas ja avaldas kirjandusteadlane Kajar Pruul esimese kõhnavõitu, kuid soliidse välimusega valiku „Käisin üksi tähte valgel”. Järgnenud kümnendivahetusel valmis Iivi Lepikul ja Mari Õunap-Urbsool sarjas „Ununenud naisi” põimik Heibergi elust ja loomingust, mida esitati salongi­õhtutel Andres Särevi kortermuuseumis. Vahepeatusena mõjus 2010. aastal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi väljaandel ilmunud Marie Heibergi kirjavahetus armastatud Friedebert Tuglasega „Üks naine kurbade silmadega”. Andeka luuletaja vastu tundis huvi teatrirahvas. Marie Heibergi looming saab aga täielikult kättesaadavaks Hando Runneli koostatud ja kirjastuse „Ilmamaa” abil eelmisel aastal lugejani jõudnud kahes mahukas raamatus: luulekogumikus „Rändaja tütarlaps” ja proosat sisaldavas teoses pealkirjaga „Õnnetäht”.

Marie Heiberg sündis 1880.—1890. aastate vahetuse põlvkonda, kes sai loominguküpseks uue sajandi alguskümnenditel. Heibergi teekond oli aga varajane ja lühike. Omanäoline esimene luulekogu eelnes Juhan Liivi ja Ernst Enno väljaannetele. Kui vaadata ringi Heibergi sugulashingede seas, siis meenuvad küll Marie Haava ja Olli Niinemäe, kuid autor, keda Heiberg kindlasti luges ja keda võis eeskujuks seada, oli Anna Haava. Marie Heibergi poeesia ja ka proosa kujundipilt on üpris lähedane Anna Haava omale, lähtudes romantikute metafoorikast (valgus, pimedus, täht, päike, öö, suure tähtsusega igatsuse-motiiv ja muudki). Mõlemad loojad püüdsid ületada luules laialt levima hakanud subjektiivse elu hallust ja kitsarinnalisust ning tõsta esile isiklikku ja intiimset.

Need kaks Hando Runneli raamatut on tundlikud ja väljendavad respekti. Heibergi on suhtutud pieteeditundega, toimetatud tagasihoidlikult ja lugupidavalt autori sõna vastu. Tõepoolest, mõlemad raamatud tahavad olla enam-vähem Heibergi kogutud värsi- ja jutuloomingu mahuga. Kahe luulekogu kõrval on suure väärtusega „Rändaja tütarlapse” kolmas jagu „Hellumus”, mis sisaldab üle saja kahekümne tundmatu luuletuse Marie Heibergi enda ja Friedebert Tuglase arhiivist. Kui värsilooming on ära toodud peaaegu täielikult, siis „Õnnetähe” uudis- ja mõistujuttude seast on koostaja valinud ainult need, mis on omal ajal näinud trükivalgust, kokku kolmkümmend seitse teksti. See on hea valik, kuigi siia võiks pakkuda veel mõnegi puuduva loo (pikem novell „Tähtede valgel”, „Kaks suve juttu”, „Levkoi”, psühholoogilise novelli suunas pürgiv „Otsustatud abielu” ja veel paar juttu Heibergi viimaste selgete aastate jutu­loomingust). Veidi mõistmatuks jääb, miks just need proosatekstid on kõrvale lükatud. Samuti tekitab kõhklust viimase raamatu „Enne viimset päeva” poolenisti väljajätmine proosa valimisel. Halastust on koostaja silmis leidnud vaid luuletus „Igaviku poole” ja jutt „Kinniste uste taga”. Kui edasi lugeda ja võrrelda, panevad aina rohkem kulme kergitama väljajätete võimalikud tagamaad ja põhjused, mida ei ole avatud. Luulekogumiku saatesõnas puudub üleüldse nii esimese kui teise raamatu koostamis- ja valikuprintsiipide seletamine. Ka toimetaja-redigeerija tööd ei ole kirjeldatud. Nendest vajakajäämistest hoolimata on nii luuletused kui ka jutu(stuse)d hästi loetavad ja vaatamata saja aasta tagusele kõlavusele tänapäeva keele lähedased.

Kirjanik Marie Heibergi loomingusse suhtub kirjanik Hando Runnel loovalt. Ta komponeerib omal algatusel kahe raamatu raame ja piirjooni. Ringi tõmbab Runnel kokku proosaraamatu lõpus. Ühele viimaseks jäänud loole „Enne surma” (1918) lisandub pala „Kuni ma elan…” (1906) Heibergi loojatee algusest. Niisugune on Runneli optimism ja südametunnistus. Luuleraamatu lõpetab lühike teade Heibergilt „Tallinna Teatajas” (1920), et keegi on omandanud tema passi ja tema Tartu elamisest käsikirjad ning kirjavahetuse. See on avalöök Heibergi edaspidisele saatusele. Ei olnud teda ennast ega tema loomingut. Elu jäi seisma.

Nutikalt mängib Runnel kahe raamatu tekstidega, paigutades lühemaid „Mure-lapse laulude” miniatuure-palakesi proosaraamatusse ja pannes isegi selle tagakaanele juba 1906. aasta kogumikus ilmunud lühikese ülevust sisendava „Küll oled sa ilus, oma maa!”. See tähendab, et looja puhul on kõik üks. Ja tema kirjutatut võib vabamalt kasutada. Kas see on just see päris õige võte, on ise küsimus. Süveneva lugemise puhul teeb leidmistuhin siiski rõõmu ega kahjusta Heibergi loomet. Traditsioonilise jaotuse ja kokkupanu juures võib märkida ka mõningast lugemismaterjali segamist kahe raamatu vahel. Koostaja on valinud mitu „Mure-lapse laulude” proosatükki „Õnnetähte” (näiteks „Kevadel”, „Unenägu”, „Ingel” jt). Miks? Ehk on põhjuseks miniatuuri-palakese pikkus? Niisuguseid asendus- ja paigutussoove oleks võinud saatesõnas märkida.

Kõige rohkem küsitavusi tekitavad koostaja pandud või vahetatud luuletuste pealkirjad. Hulk Heibergil pealkirjata või kolme tärniga tähistatud luuletusi on Runnelilt saanud nimetuse. Paranduste ühele osale on Runnel joone all viidanud, teisele mitte. Eriti paistab asendus silma tsüklis „Hellumus”. Pealkirja on saanud „Kurb muinasjutt”, „Igaviku poole” (nii on luuletus pealkirjastatud siiski kogumikus „Enne viimset päeva”), „Üks kodu” jmt. Segadus on juhtunud Ado Reinvaldi austamisõhtuga. Heibergi käsikirjas on luuletus pealkirjata. Ainult alla on kirjutatud „Reinvaldi õhtu”. Raamatus „Rändav tütarlaps” kannab vastav luuletus pealdist „Võõras saalis. Reinvaldi õhtul”. Kui selline lisandus on pärit „Naisterahva Töö ja Elu ja Käsitöölehest”, siis nii võiks märkidagi. Muidu ei saa pealkirjakombinatsioonist aru. Veel mõni sehkendus kuupäevadega. Heiberg on käsikirjades olevate luuletuste pealkirjades üpris tihti ära toonud aasta, millal üks või teine sündmus on toimunud. Tal on selline võte küllaltki kindlameelselt kasutusel, võinuks ju selle eripära säilitada. Näiteks peal­kiri „1908. a. kevadel” (Runnelil „Kurb muinasjutt”), „1908. a. kevadööl” (Runnelil „Kevadööl”), „1914. a. kevadel — kui Sa ära sõitsid” (Runnelil ainult „Kui Sa ära sõitsid”) ja mõni veel. Need aastaarvud luuletuse hakatuses on Heibergile väga sügava tähendusega. Veidi võib ju igatseda Runneli armust ilma jäänud üksikute käsikirjaliste värsikeste järele, aga üldiselt on kiiduväärt ajaline järgnevus ja ka põhjendatud vahetamised ning emotsionaalne pinge. „Hellumuse” 125 luuletust näitavad, et Heiberg oli ühteviisi stabiilne läbi oma loomingu ning Tuglase ja Suitsu näppimine „Mure-lapse laulude” kallal ei takistanud tema isikliku loovuse edaspidist kulgemist. Ta oli juba siis valmis.

Kaks kaunist raamatut, „Rändaja tütarlaps” ja „Õnnetäht”, mille kaanepildid võiksid rohkem omavahel suhelda, on toonud meie sekka ühe traagilise saatusega looja. Marie Heiberg on nüüd klassik ja kuulub eesti kirjanduse nähtava osa hulka. Hando Runnel on juba 1984. aastal tõdenud: „Olen olnud kirjanike, mõtlejate ning luuletajate seltsis, keda näiliselt enam pole, kuid kes on ja kestavad, kui nendega suhtlusse asuda.” Üks, kes nüüd on ja kestab, on Marie Heiberg.

Leia veel huvitavat lugemist

Martin Luther
Kęstutis Navakas
...

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon