Retk soojade mändide juurde, tütar käekõrval

Peeter Helme

 

 

Mathura: „Kumalasepäev”.

„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.

Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha igaühele, teisalt aga ümbritseb seda müstika ja saladuse loor ning see on side, mis on mõistetamatu kõigile väljaspoolsetele. Isa ja lapse omavahelised suhted on seevastu kultuuris alati midagi teisejärgulisemat. Midagi sellist, mis on pigem teadliku otsuse ja tahtliku valiku kui vältimatu füüsilise ühenduse küsimus. Vahest ka midagi sellist, mis on pigem intellektuaalne kui emotsionaalne?

Raske öelda. Igatahes on Mathura oma seitsmenda luulekogu pühendanud tütrele. Nõnda võib „Kumalasepäeva” lugeda kui isa ja tütre vahelise sideme kirjeldust või kui kultuuriloolist dokumenti — säärase sideme soovist ja tõendit selle olemasolust. Paljudes tekstides pöördubki autor ilmselt just tütre poole. Tõsi, teinekord jääb tunne, et oma raamatu sooje ja järelemõtlikke tekste püüab poeet kasutada selleks, et sirutada tütrele käsi üle aegade, teha luuletused talle arusaadavaks ja teda kõnetavaks siis, kui tütar ise on sama vana, kui on Mathura neid ridu kirjutades: „Sa tead, et suvi tuleb / ja laotab üle maa oma petliku sooja; / sa tead, et põllul võrsub vili, / mis jääb sinust kauaks kuiva kätte.” („Luuvalgus”, lk. 42). Sedavõrd filosoofilised, teatud vanust, elu- ja kultuurikogemust ning lugemust nõudvad on nad. Kuigi ometi mitte rasked ega raskepärased.

„Kumalasepäev” on kerge ja helge ning soe lugemine. Kuigi siinse loo alguses sai see tituleeritud autori seitsmendaks luulekoguks, pole sugugi selge, kas see pruunide kaantega raamat ikka on üheselt luulekogu. Sisaldab see ju ka proosatekste. Kas need on siis proosaluuletused? Mis üldse on proosaluule? Või on tegu filosoofiliste vahepalade, oskuslikult, loogiliselt ja lugemisnaudingut soodustavalt ülesehitatud kogumiku vahetekstidega? Seda teesi näivad toetavat ka raamatut illustreerivad fotod — niisiis „Kumalasepäeva” kolmas komponent. Ühe jao fotode autoriõigused kuuluvad Paavo Eensalule, teise osa omad aga Mathurale, ning fotod kannavad samuti liigendavat rolli.

Ühest küljest oleks see teos tõesti nagu Gesamtkunstwerk, kus on midagi nii proosa- kui luulesõpradele ning näpuotsatäis fotosid neile, kes vajavad tekstide juurde kujutavat materjali. Kuid teisalt on see siiski ja ikkagi luulekogu. Olgu proosaluule defineerimisega kuidas tahes, rannaküla elust, inimmälust ja iseenda ajaliku olemise igavikulisega põimumisest kõnelevad Mathura proosatekstid on väga poeetilised: „Päevast päeva armun nende tubade lihtsusse: madalad laed ja kitsad uksed, aasalilled aknal sünksinises vaasis, toanurgas kulunud kirjutuslaud, sellel pliiats ja virn koltunud paberlehti, teises toas vana vedruvoodi, mis keskelt lohku vajunud. Päevast päeva koristan pikki raamaturiiuleid ja kappe, loon mõtetele reeglipära…” (Lk. 15.)

Põhimõtteliselt võiks selle teksti murda ka luuleridadesse ja midagi ei muutuks. Nõnda on proosavormis tekstide roll tõepoolest liigendav, kuid seda mitte ainult vormi, vaid ka sisu mõttes. „Kumalasepäev” kujutab endast rännakut läbi suve — selle õrnast algusest kuni melanhoolse lõpuni, lõpus näpuotsatäis päris-sügistki sees („Jäätunud kitsejälgede tee / tahumatu rannajoone servas, / sügisene mets nagu leegitsev meri”, „Tumeroheline”, lk. 79).

Kas just isa käekõrval, kindlasti aga tema mõtetes on selles rännakus ka tütar sees. Pidevalt muutuv, ilmselt isa mõtetes võimalikke eri tulevikke asustav, eri võimalusi teostav, eri elusid elav — nagu lapsed vanemate meeltes on, teostuda tahtvad võimalused, mitte teostunud muutumatused. Suvi ja tütar põimuvad teoses üheks tervikuks ning neist mõlemast õhkub võluväena soojust ja õdusust, mida on eriti mõnus kogeda nüüd, külmal talveajal. Lugedes ridu: „Suur sipelgapesa pika rannatee lõpus, / musträhn, kes poolelt töölt puulatva pageb” („Esimene pilt”, lk. 27), tunneb ilmselt iga lugeja suvepäikese sooja puudutust ning suvise rannametsa männivaigu ja -okaste järele lõhnavat palavust.

Mathura mõne varasema koguga võrreldes on „Kumalasepäevas” ehk veidi rohkem konkreetsust — tema looming ei ole varemgi olnud laialivalguv, küll aga teinekord kõrgfilosoofilisem, hermeetilisem, vihjelisem, kaugeid aegu, paiku ja mõtteid manav. Siit, uuest teosest leiame eest lihtsalt vana hea Mathura, kes on võib-olla suveigatsuse tõttu, võib-olla aga lihtsalt tänu aja jooksul kogunenud kogemustele kuidagi eriti vahetu, siiras ja sõbralik, kaotamata seejuures tema luulele iseloomulikku ürgluulelikkust või sõna väge.

„Kumalasepäeva” luuletuste keel on otsekohene: „Pärast seda kui neeme ots autodele suleti, / on üha enam suvitajaid ilmunud lahe poolele.” („Pärast seda I”, lk. 72.) Ent seda paremini pääsevad tundevarjundid esile — autor ei püüa neid ei peita ega tõsta pingutatult kuskile parnassile, kus lihtsurelik neile ligi ei pääseks. Selle asemel on meie ees üks siiras, heas keeles kirjutatud, korraliku maitsetajuga liigendatud ning just parajal määral tundeliselt laetud luulekogu. Tõelise õpikuna igale algajale luuletajale, kes püüab kuidagi oma tekstidest kogumikku kokku panna, on „Kumalasepäev” näide sellest, et autor teab — vähem on teinekord rohkem ning otsekohesus ei tähenda luulelisuse puudumist. Vastupidi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon