Riia mu arm

Vahur Afanasjev

 

 

Pāvs Matsins: „Sinine kaardivägi”.

„Lepp ja Nagel”, 2013. 104 lk.

 

Reisikirjanduse õitseaeg on jõudnud loogilise jätkuni, mida kuulutasid kahe aasta eest ilmunud Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” ja Mart Kivastiku „Vietnami retsept”. Välismaal õnnelikult või õnnetult mehele saanud eestlannade olmekirjelduste turg on jõudnud küllastuspunkti. Dokumentaalsus ammendub ja võõrad paigad kolivad ilukirjandusse, kord tausta, kord peategelasena. Kiiduväärt areng, sest maailma ja mõnda, mida sealt leida võib, toovad kas või Jules Verne’i hoogsad teosed palju lähemale kui mõni XIX sajandi pisiasjalik ja tõigatäpne reisikirjeldus.

Tõsi, päris eksootilistest paikadest on eesti lugeja ehk veidi tüdinud ning geograafiline fookus kandub kodule lähemale. Paavo Matsini, lätipäraselt Pāvs Matsinsi „Sinine kaardivägi” on igati mõnus ilukirjanduslik reisi- või paigalugu, mille keskmes seisab Baltimaade ainus suurlinn Riia. Alates piiskop Albertist on Riia mitu korda suuremal või vähemal määral Eestigi võimukeskuseks olnud ja vaimu mõjutanud. Vabadussõja järel nihkus Riia tagaplaanile. Endagi hõimkonnas on inimesi, kelle seal elanud esivanemad naasid Eestisse. Kes jäi, lätistus või venestus.

Riia on jäänud müstiliseks, kaugeks ja erutavaks. Kauneim hümn igatsetud Riiale on muidugi Tõnu Trubetsky ja Vennaskonna „Riia mu arm”. Prostitutsioonile, revolutsioonile ja pättidele, kellest Trubetsky lüürika räägib, on pühendatud ka läti luuletaja Aleksandrs Čaksi tekstid. Čaks on kirjutanud oode nii Läti punastele küttidele kui ka tagahoovide litsidele, aga eeskätt Riia linnale. Ja Čaksist lähtub Pāvs Matsinsi „Sinise kaardiväe” kirev olustik.

„Sinise kaardiväe” avang, kus helde käega pillatakse veidraid paiku ja tegelasi, on paljulubav. Realismi ja fantastika tasakaal meenutab Boris Viani või vendade Strugatskite teoseid — esimesed seitse lehekülge on puder ja kapsad, aga edasi muutub keskkond harjumuspäraseks. Raamatu minajutustaja on kaasajooksiku tüüpi elukunstnik, kes töötab Čaksi majamuuseumis vanemteadurina, kannab uhkusega korporatsioonivärve, paneb ohtralt tina ega põlga ära šniakokiks kutsutavat meele­mürki, mida ta leiab ammusurnud Čaksi kõrtsipintsaku taskust.

Peategelase lemmikjook on jälk kokteil lord Byron. Õigupoolest ei oska ükski raamatutegelane inimese moodi napsu võtta ning iiveldus paistab olevat eesmärk, mitte kõrvalmõju. Matsin­si raamatu joomises ei ole midagi religioosset nagu Jerofejevi „Moskva-Petuškis”, tegu on lihtsa koomikaga. „Kui Tartu tudeng oksendab kuhu juhtub, siis Rīga burš läheb selle toimingu sooritamiseks alati tänavale, ootab natuke, pistab pea siis elegantselt kõikudes trammi uste vahelt sisse ning öögib end frapants-efektselt jahmunud vagunisse tühjaks.” (Lk. 18.)

Matsinsi koomika ongi pigem lihtsakoeline. Kõvasti tehakse läti keele ess-tähe nalja. Läti keele oskaja, näiteks meie rahvakirjanik Contra, oskaks paremini hinnata, kui hästi need essid paika peavad. Kahtlustan, et kui kohvik Osirissi või kirjanik Tuglassi nime läti-grammatika pädeb, siis tegelane Vainoss võib ka mitte pädeda ning päris kindlasti on „helilooja Sibeli-Uss” liig mis liig. Õnnitlen siinkohal tõlkijat, kes varem või hiljem raamatu läti keelde peab panema.

Riia tänavad, uhked juugendmajad ja vähemtuntud sopid on tekstis kenasti olemas. Kuigi kaarti ei ole juurde joonistatud, saaks mõnetunnise kodutööga turismimarsruudi kokku küll. Tõsi, „Sinine kaardivägi” ei ole ainult kvaasi-reisiraamat geograafilises mõttes. Mitmes suunas on nihkes ajaline dimensioon ja kõiki kirjeldatud kohti ei pruugi enam alleski olla. Tegevus algaks justkui eelmisel sajandil, tegutsevate institutsioonide järgi vanemaski ajas, kuid samas tarvitatakse autosid, koptereid ja televiisoreid. Viinapitsidele on trükitud „Hertsog Jekabs 400”, nii et kuulsa hertsog Jakobi sünni järgi võttes viib Matsins lugeja aastasse 2042, kuid samas „purgiõlu oli alles päris uus nähtus Rīgas” (lk. 86).

Vist pole Matsinsi raamatus ühtegi mitte-groteskset tegelast. Čaksi muuseumi direktor meenutab „autistlikku dobermanni”, rahvakirjanik Kilikiliks varastab muuseumist käsikirju ning „Kilikiliksil ei olnud nii nagu kõigil moodsatel kirjanikel ühtegi väljapaistvat teost” (lk. 11), kaklushimulisel Eesti agendil Kibuvitsal on peen tõukass Vasja, Vainoss aga kannab kaasas beebitoidu purki äädikaga, et valmistada restoranilaual mune Kuramaa hertsogi moodi.

Juba Teet Kallase suurepärases fantaasiaraamatus „Heliseb-kõliseb”, mida „Sinine kaardivägi” omamoodi meenutab, ilmusid ootamatute kõrvategelastena neli lastekirjanikku. Kindlasti avaldab Eesti kirjandusringkondadele muljet, et Matsinsi jutustuses esineb vanem kirjanik Uno, nähtavasti Laht, ja siseruumideski jalgrattaga sõitev karske ja mõistlik kirjanik Kaus, nähtavasti Jan. Kiigake leheküljele 86, kus on kirjas ülejäänud raamatusse peaaegu üldse mitte puutuv anekdootlik juhtum. Tõsi, mis üldse selles fantastilises virvarris millessegi puutub? Milline on skalpellide ja süüfilisepritside seos vabamüürlikku loožiga Jaanituli ja Grebentšikovi-nimelise vanausuliste kirikuga?

Uhke dispositsiooni ehk tegelaste ja olude paigutuse järel jääb kirjanik tihtilugu hätta sündmuste edasiviimisega. Kuidas edasi? Matsins on teinud kõige mõistlikuma otsuse — kuidas iganes, peaasi, et edasi, söötes lugejale üha uusi sündmusi ja sümboleid. Üldine raamistus on snobistlik-konservatiivse ja tehnokraatlik-proletaarse maailmapildi põrkumine. Ühte poolt veavad rapiiride ja õllekannudega varustatud korporandid ja enda sarkofaagi kaasas kandev hertsog Jakob. Korporatsiooni konvendihoones on ardipithecus’e, Läti müütilise jänesekõrvadega naise skelett.

Hea vana maailma vastaspooleks on Moskova aguli asukad, madalkultuursed kottpüksid, keda suunab salapärane Opiatus. Muuseas, millegipärast nimetab Matsins Daugava paremkaldal paiknevat Maskavas Forštatet Moskovaks, ehkki mujal on ikka Rīga, mitte Riia, ja iela, mitte tänav. Nimi nimeks, Moskova/Maskava proletariaat haarab korraks võimu, kuid surutakse armutult maha. Raamatu kulminatsioonis tormavad proled järvejääd mööda rikkuse ja lodeva elu sümbolite poole, vastu kindlale hukule. Ses mõttes on „Sinises kaardiväes” täiesti olemas Strugatskite tasemel üldistav mõõde, ehkki rõhk on kindlasti mängu ilul, mitte sügavamal sõnumil. Võib isegi ütelda, et sügav sõnum on kõigest üks „Sinise kaardiväe” barokliku heldusega lisatud kaunistusi.

Kordagi ei hakka lugedes igav, sest sündmused ja viited moodustavad külluslikke kihte. Samal ajal, kui taevas põrisevad hertsog Jakobi kopterid, hukkub autoavariis armastatud rokkmuusik Viktor Tsoi, raamatus muidugi Viktors Tsoiss, päris-läti keeles Viktors Cojs. Eesti pealinnaks on saanud Tartu (sic!) asemel Pärnu ja sealgi tunduvad olevat võimul kottpüksid. Surnud kirjanike naha alla ilmuvad peegelpildis nende kirjutatud teosed. Vahel tõuseb Matsinsi sulg poeesia kõrgustesse: „Ma olen latern! Ma olen romantiline latern! Minu all suudeldakse! Minu leegis säriseb tükike muusaliha! Siis tulevad Moskova pätid ja mind visatakse sisse.” (Lk. 13.)

Kui peaksin Matsinsi raamatut kolme sõnaga iseloomustama, ütleksin „koduloolis-paikkondlik grotesk”. „Sinine kaardivägi” on turvaline lugemine, sest olemas on koomika ja põnevus. Loomi ja inimesi tapetakse hulgakaupa, aga see-eest heatujuliselt. Kõigest sajaleheküljeline kompott ei jõua igavaks minna. Vägev Riia hõng teeb raamatu, mis muidu oleks küll fantaasiarikas, kuid mitte ülearu üllatav põnevik, hulga köitvamaks. Karta on, et kui Matsins oleks kirjutades Matsiniks jäänud ja näiteks Tartu-raamatu teinud, ärataks see hulga vähem tähele­panu. Reisiraamatuks liigitamine on kindlasti vaieldav, kuid igatahes tekkis mul kange isu Riia põhjalikumalt läbi kolada.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon