Rohelise seljakotiga Teisipäevamaale

Sirel Heinloo

 

 

Jüri Kolk: „Teisipäevamaa”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 150 lk.

 

Jüri Kolgi „Teisipäevamaa”, autori esimene proosakogu, on kindlasti üks viimase aja lugejasõbralikumaid teoseid. Selle lugemiseks ei pea ootama mingit erilist hetke või meelestatust. Ega pea end teistest inimestest eraldama — veel parem, kui seda ei teegi: muudkui lööd aga raamatu lahti ja hakkad lugema (veelgi parem, kui kõva häälega). Seda on lihtne teha, lood on lühikesed, haaravad ja väga vaimukad ning midagi ei juhtu, kui „see hetk” ka möödub, sest küll varsti tuleb uus.

Ma olengi seda raamatut mõnel korral seltskonnas ette lugenud — justkui otsinuks ma Jüri Kolgi mõlemat lugejat.[1] Tundus aga, et laadanarri asemel, kes minust oleks võinud saada, sai minust hoopis rohelise seljakotiga mees: ma suutsin tekitada seltskonnas mingi nihke, häirida nende Teisipäevamaad, ja seejuures — mis on oluline — ei teinud ma seda lihtsalt kõige tavalisema Pühapäevamaaga. Vähemasti tahaksin nii uskuda. See Pühapäevamaa ei olnud pelgalt laisklemis- ja luulemaa ega ka tavaline ilukirjandus, mida luges ette rohelise seljakotiga mees ja millest rongi ootajad suurt välja ei teinud — ja millele reageeris peaasjalikult süsteem (pigemini küll kirjanduse lugemise faktile, mitte kirjandusele). Tahaksin väita, et see, kes „Teisipäevamaad” kuulama jääb, ei ole mitte ainult too inimese enda korrastatud Teisipäevamaal elav ametnik, vaid ka need kõrvalised, „tähtsusetud” ootajad. Ootajad, kes enam ei viitsi Pühapäevamaad oodata, sest nad teavad, kuidas pühapäev käib. Neil ootajail võib vabalt olla tüütuse presumptsioon („Tüütuse presumptsioon”, lk. 131—133), mis tähendab: „Kui sul on midagi öelda, siis arvesta, et me oleme seda juba kuulnud. [—] Kõike.” (Lk. 131.) Aga kui nad siis sellegipoolest jäävad kuulatama?

Olgu nii või teisiti, aga üks viis tüütuse presumptsiooniga toime tulla on lugeda tüütutele sõpradele Jüri Kolgi „Teisipäevamaad” — siis ei saa nad pidevalt ennast väljendada. „Tüütuse presumptsiooni” õpetussõnad kõlavad nimelt nõnda: „Ära suhtle nii kangesti, eks! Sul pole mingit põhjust ennast väljendada. Tõesti ei ole.” (Lk. 132.) Ja kui siis võtta oma kaaslastelt võimalus ennast pidevalt väljendada, ilmneb veelgi markantsemalt, kuivõrd intensiivne eneseväljendus on Jüri Kolgi „Teisipäevamaa”. Neis proosapalades on muuhulgas väga palju niisugust sisekõnet, mis väljendab minategelase arvamusi ja hinnanguid. Kusjuures „sisekõne” ei pruugigi olla õige sõna, ehk on see hoopis monoloog. Igatahes ei ole see teadvusevoolu assotsiatsioonide jada, kuigi ka neil on siin suur osa, ning hoolimata eneseväljendusest ja monoloogilaadsest kõnest ei usu ma, et minajutustaja väljendaks pidevalt just kodanik Jüri Kolgi mõtteid. Tal on küll autoriga kattuvaid tunnuseid, kuid kogus on piisavalt mängulisust ja ka rollimängu, et niisugust muljet hajutada. Samuti ei ole see mina sugugi nii ühtne.

Sellegipoolest, kas monoloogi pidamine ja lugeja tümitamine või lausa vaimne-verbaalne peksmine, nagu nimetab Kolgi — ja (:)kivisildniku — agendat Jürgen Rooste,[2] ei lükka mitte ümber seda esimest väidet, et „Teisipäevamaa” on lugejasõbralik? Eks lugejasõbralikkust võib mõista nii ja teisiti, aga igatahes peksmist ja togimist tuleb selles proosakogus ette küll. Siiski mitte ainult vaimselt-verbaalselt, vaid ka temaatiliselt. Näib, et lisaks kaaskodaniku togimisele, mida kohtab rohkem luules, laseb Kolk oma uues proosakogus kaaskodanikul ka minategelast ennast hoopis tihedamini togida. Proosaminal on pidevalt lahendada mõni konfliktne argiolukord, olgu see siis väljastpoolt peale surutud või tegelase mõtetes sündinud. Nii ühel kui teisel juhul kasvavad pinge ja frustratsioon ka seetõttu, et tegelane ei pruugi enda valitud lahenduse või leitud väljapääsu(kese)ga rahule jääda. Eeldatav ja mõistlik oleks lahendada situatsioon rahulikult, normaalse inimese kombel; umbes nii, nagu teinuks kõige esimeses loos pereisa Jüri, kel kästi mänguasjapoes nukumajadest tehtud fotod telefonist ära kustutada ning kes sellega ka enam-vähem leppis. Paraku segab ikka ja jälle vahele ka Anton — tegelane, kes astub Jüri asemele, kui too on liiga korralik või ei suuda ennast kehtestada. On juba iseküsimus, kas ja kuivõrd on see Anton lihtsalt minategelase isiksuse söakam pool, kes vajadusel aitab midagi korda saata, sealhulgas naistele läheneda (nagu näiteks viimases loos), või on ta pelgalt fantaasiamäng, see igatsuslik kuju, kes tahab mässata, tahab barrikaadidele („Mässuigatsus ja adrenaliinijanu”, lk. 123—126) ja kes enamjaolt peab hoopis leppima sellega, et korralik pereisa Jüri teda vaikselt ja kõhklevalt togib (!), ise ilmselt olukorrale juba alla vandudes (lk. 13). Seda mõistlikkuse ja rahulolematuse/kärsituse konflikti leidub ka paljudes teistes lugudes, kuid kõige kontsentreeritumalt tuleb see ehk välja kunstmuinasjutus „Kolm poega”, kus noorim poeg Jaan on vanemate vendade eeskujul võtnud nõuks kodust lahkuda: „Ega tal kodus midagi häda ei olnud, oleks võinud ju veel veidi oodata, aga millegipärast paisus temas tunne, et ta on millestki ilma jäänud, et Jüri ja Peeter õpivad ära kõik, mis õppida on, ja võtavad kaks viimast töökohta. Muidugi sai ta mõistusega aru, et see ei saa kuidagi nii olla, aga see tunne, see kärsitus ja igatsus rebisid hinge.” (Lk. 107.)

„Teisipäevamaa” lugude tuum võib tihtipeale põhineda mõnel huvitaval ja tabaval seosel, olgu see sõnamänguline, intertekstuaalne või mõlemat. Lugude skeletiks on tihtipeale seesama mainitud konflikt mõistlikkuse ja mässuigatsuse vahel või siis tegelevad kaaskodanikud Jüri Kolgi lugudes veelgi tihedamini üksteise togimisega. Küll satub minategelane joodikute „teele ette”, küll peab ta hoiduma, et järjekorras seistes või tänaval mitte peksa saada (ja vahel see ei õnnestugi), küll tungib keegi mittekorralik inimene järjekorras tema enda privaattsooni jne. Mõnikord jõuab ka minategelane ise teisi inimesi tänaval togida, näiteks oma luulega, nagu ühe paarisloo teises loos „Kuidas tegelikult oli” — ja ehk on just see märgiline?

Togimisega on seotud ka minategelase vanaema, kes esineb vähemalt kolmes loos. Esimene neist, „Paigutan neetud risti otse oma aknale”, analüüsibki peaasjalikult vanaema mõjusid minategelase iseloomus ning täheldab, et söakuse puudujääk tema hilisemas elus on kindlasti (väidetavalt) seotud vanaema iseäraliku käitumisega. Ka teistes lugudes võib mingi probleem või tähelepanek lõpuks vanaemani viia, kuid seal ei ole seosed enam nii läbinähtavad, vaid lood ise on vanaema-lõigukesega justkui puänteeritud. Nii on need lõpulõigud ühest küljest ootamatud, kuid teisalt tekitavad toredat äratundmisrõõmu, on ju vanaema nüüdseks juba natuke tuttav tegelane. Igatahes „Hirmu allikatest” selgub, et pidevast „togimisest” võivad jääda armid, eelkõige vaimsed, aga võib-olla ka füüsilised. Selles loos tekib seos vanaemaga üsnagi õõvastaval ja hirmuärataval viisil. Kõigepealt kirjeldab minategelane oma hirmu poe mannekeenide ees: „Perifeerne nägemine annab hoiatuse, tulukesed mu meeles hakkavad vilkuma: keegi käitub valesti, kellegagi minu nägemisväljas on midagi kapitaalselt viltu. [—] Kokkuvõttes mõjuvad nad vist umbes nagu liputajad. Nad ei häiri otseselt, nad ei ahista otseselt, nad ahistavad vaimselt. Nende inimlähedane kuju, sõnumi absoluutne puudumine ja läbiv haiglus tekitab aegruumis turbulentse, rikub tajuvälju, tallab loomulikel refleksidel ja elutervel tunnetusel.” (Lk. 82.) Eeldan, et lihtsalt veidi kummaline vanainimene niisuguseid tundeid ja seoseid ei tekita, kuid nõdrameelse või Alzheimeri tõvega vanaema puhul võib olla juba teine lugu.

Ja kui nüüd tuleks üks rohelise seljakotiga mees ja loeks Jüri Kolgi „Teisi­päevamaad”, kas ta oleks siis pigem spontaansust ja elutervet tunnetust otsiv tegelane või saaks temast tajuderikkuja, tasane, aga järjekindel kepiga togija? Ma väitsin alguses, et „Teisipäevamaa” on lugejasõbralik ja vaimukas teos, kuid võib-olla on rohelise seljakotiga mees tänapäeva mõistes pigem lihtsalt püstijalakoomik? Seda enam, et avalik ettelugemine vaevalt praegu kedagi väga segadusse ajaks. Aga ühiskonnas, kus on tekkinud piisav tüütuse presumptsioon, ongi ehk nii, et ei jää enam muud üle, kui vaikselt, ent järjekindlalt teisi vaimselt ahistada. Samas, selleks on ju Jüri Kolgi „Teisipäevamaa” ometi liiga eluterve suhtumisega teos. Nii et pigem oleks rohelise seljakotiga mees, kes loeb „Teisipäevamaad”, ikkagi püstijalakoomik, seda enam, et ta võib kuulama panna ka mõned tüütuse presumptsiooniga ootajad.



[1]  J. Kolk, Ära mine valguse poole. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2013, lk. 8—10.

 

[2]  J. Rooste, Togides saapaninaga kaaskodanikku. „Vikerkaar” 2014, nr. 3, lk. 102.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon