Roostega seenel

Andrus Kasemaa

 

 

Jürgen Rooste: „Suur sume, suur tume.”

„Verb”, 2014. 80 lk.

 

Lugesin Rooste luulekogu läbi ühe hingetõmbega. Paks raamat see ju pole. Mõnikord võiksid luuletajad ka pakse luuleraamatuid teha, võiks ikka vahel üle 100 lehekülje julgelt olla, eriti kui luuletused on väiksed, sest mõnikord on 80 lk. ikkagi liiga vähe, et saada kätte… seda midagi. Lummust. Ei saa hoogu sissegi, kui juba läbi. Tahaks nagu veel.

Istusin seenemetsas ja lugesin „Suurt sumedat, suurt tumedat”. Mets oli sama sume nagu Rooste kogu. Ilus, helge. Seeni täis. Päike kuldas läbi mändide. Sammal oli soe, kuiv. Tulin tegelikult metsa seeni korjama. Teel metsa käisin postkasti juurest läbi, niisama, et äkki seal on midagi. Oligi! Postkastis oli Jürgen Rooste uus luuleraamat. Mõtlesin, et alles koduteel hakkan Roostet lugema, aga metsas väsisin seenekorjamisest ära (seeni on see aasta nii palju, inimesed veavad neid lausa kärudega koju, aga ma ei viitsinud enam korjata) ja hakkasin hoopis Rooste luuleteost lugema. See oli kergem ja lõbusam kui seenekorjamine.

Rooste luuleraamatus võid alati kindel olla. Igav temaga ei hakka. Mõnus ajaviide ja meelelahutus. Teda võib alati soovitada nii memmele kui noorele. Rooste on kerge, voolav, meloodiline. Lõbus, kurb. Mänglev. Nagu ta ka ise on lõbus, meloodiline, voolav. Nagu loeks seenemetsas head uut ajakirja. Silmade ette tuleb rõõmsameelne Rooste, lõbus laulik, kuigi ta ise ütleb „Suures sumedas”, et ta pole suurem asi laulik — seda ta siiski on. Ma kujutan küll ette, kuidas Rooste on kord auväärne klassik, umbes nagu soomlaste Saarikoski. Roostest kirjutatakse kord monograafiaid, magistritöid. Doktoritöid. Kindlasti kirjutatakse. Ilmuvad pildiraamatud luuleklassikust, ülevaated, bibliograafiad. Lugejad loevad, vaimustuvad, taasavastavad.

Igatahes, „Suur sume, suur tume”… Hea oli istuda sügiseses metsas, ei ühtegi sääske, samal ajal kui Rooste luuleteose esimene pool rääkiski vaid sääsk-vampiiridest. Ümberringi oli mõnus seenelõhn, puravikud lõhnasid. Sammal lõhnas. Puud lõhnasid. Rooste raamat lõhnas suve järele, Käsmu mereäärse suve järele. Katusepleki ja katusekorteri järele. „Väljas on riiakas torm / kangutab katuseplekki / pilvelaam ülal on morn / üksik sääsk otsib mu mekki” (lk. 26). Lõhnas Keräneni järele, kes kaob oma telki kirjutama ja kes lahkub suvisest Käsmust juba kella viie ajal hommikul. „Hommikul aias / otsin märke sõbra telgist / kirjanik lahkus päiksetõusul” (lk. 17).

Huvitavad pildid! Käsmus olen käinud, võib-olla seepärast tekkiski nii elav mulje. „Korra tänavu / olen käinud armulaual — / Käsmu kirikus” (lk. 11). Vahel on need pildid, mis lummavad, elavad kirjeldused, vahel mingi meloodia, mis jääb kummitama. „Suures sumedas” on palju pildikesi. Üllatavaid. Lõbusaid. Avastasin end vahel muigamast Rooste leidlikkuse üle. Näiteks see haiku: „Kuskilt kaugemalt / kostab ära saekaatri / hommikune ommmmm” (lk. 18). Kui sensei paneksin Roostele selle eest viis plussi. Või siis: „sääskedele on / null reesus negatiivne / hüva õlle eest” (lk. 20).

Rooste luuleraamat on nagu reisikiri suvesse. Luuleklassiku ellu. Ma kohe lausa nägin, kuidas Rooste suvitab Käsmus, laulik suvitab Käsmus. Poeet. Mõnus oli lugeda tema luuleraamatut, nagu oleksin ise saanud seal olla, Kapteni kõrtsis süüa konjakimarinaadis lõhega võileiba ja paar lehekülge edasi lõbusalt saket manustada. Haikude taga oli alati midagi rohkemat. Mingid suuremad pildid ja lõhnad, mida Rooste on sinna enese teadmata pannud. Ja selles ongi luule võim.

Just see suvine tsükkel mõjuski kõige tugevamini. Selles on oma lugu, kindel teema. Käsmu, libedad kivid, sääsed. Mõnus suvi. Üks kindel, konkreetne suvi. Kellegi suvi. Kaunid neiud. Olen ikka seda tähele pannud, et mulle meeldivad niisugused ühe teema, ühe loo luuleraamatud. Neis on midagi rohkemat kui lihtsalt n.-ö. lahtistes lehtedes. Olen ka ise luuleraamatut kokku pannes ikka soovinud, et raamat oleks ühtne. Läbiva teemaga. Aga seda on raske saavutada. Olen veerand või pool saanud, siis lõpeb teema otsa, tulevad muud teemad sisse. Lahtised lehed, kus on teised olukorrad, teised teemad. Teise tunnetusega. Lugedes hing killustub, loed ühest ja teisest, midagi meelde eriti ei jää.

Alates leheküljest 29 Käsmu kaob, Käsmu tsükkel kaob ära, suvi saab otsa. Tulevad sisse erinevad teemad, erinevad paigad. Kaugemad mälestused noorusest. Käsmut enam ei meenutata. Siia kuuluvad sellised luuletused nagu „Platon oli loll”, „Lennale”, „Markole” jne. Mõned neist on juba varem ilmunud. Mida lehekülgi edasi, seda rohkem tuleb sisse kurvemaid noote. Roostelikke noote. Kurbust ja Tallinna. Tallinna, mis on täis mälestusi. Pinke ja tänavaid, ja ilusaid piigasid, kes saavad aukoha ja pilkude osaliseks Rooste luuletustes. Nagu selles „Linnajagude laulus”. Tõeliselt roostelik teema — Tallinn! Ja mu top 1 on kindlasti „Tervitus raadiost”. Selle peale naersin südamest, tõeliselt leidlik. Rooste võiks „Tervitus raadiost” ainel kirjutada terve luulekogu. Nii-öelda raadiotervitused. Umbes midagi nagu E. L. Mastersil. Kindlasti sobiv teos Roostele kirjutada. Rahvalik, lõbus ja hea, kus vanapiigad tervitavad oma sõpru vanapiigasid ja lapsed oma vanaemasid. Ja armunud oma Sirgu Viivesid Valgesoolt. Ma usun, et sellest saaks uhke teos, mida isegi raadios kõlbaks sünnipäevatervitusteks ette lugeda.

„Sirgu Viive Valgesoolt / Su pärast paneks selga parema pintsaku / rinnataskusse kenama taskuräti / sellise et sinna / nina juba ei nuuska” (lk. 66).

Palju õnne sulle, Sirgu Viive Valgesoolt, ka minu poolt!

Igatahes: Rooste on alati Rooste. Ta ei oleks Rooste, kui seal luules poleks alati ilusaid neiusid, kellele ta silma pilgutab, suve, baarisid täis lõbusat rahvast, ja Tallinna tänavaid. Mõni luuletaja muudab liiga tihti oma teemasid, hüppab ühelt teisele. Ja siis see korraga pole enam huvitav. Aga Rooste on ikka Rooste.

Seenemetsast tulin välja korvitäie puravike ja hea tujuga. Ilus päev oli koos Roostega seenel käia. Isegi vanaemale julgeksin ma anda „Suurt sumedat” lugeda.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon