Saagamaailm

Anu Saluäär

 

 

20. mail lehvisid Tartu ülikooli ees kuumalaines Islandi, Rootsi, Taani, Norra ja Eesti lipud. Oli ka põhjust. Tartusse oli kogunenud Põhjamaade täisesindus, et esitleda 28. aprillil lõpule jõudnud suurprojekti — islandlaste saagade täiskogu tõlkeid taani, norra ja rootsi keelde. Ühel ja samal päeval ilmusid Islandi kirjastuse „Saga” vahendusel soliidsed kassetid 40 mahukama suguvõsasaaga ja 49 lühema saaga (þáttr) uute tõlgetega. Kokku ligi 3000 lehekülge viies köites. Tööd, mis kestis kokku kaheksa aastat, tegi sadakond inimest, nendest umbes pooled tõlkijad. Varem oli seesama komplekt välja antud inglise keeles. Aastal 2020 näeme kogu seda mitmekeelset tõlketööd internetis kõigile kättesaadavana.

Piduliku esitluse juhatasid kordamööda sisse suursaadikud: Kristin Árnadóttir Islandilt (Island rahastas kogu projekti), Anders Ljunggren Rootsist, Søren Kelstrup Taanist ja Lise Kleven Grevstad Norrast. Ettekannetega esinesid professor Jon Gunnar Jørgensen Oslo ülikoolist, professor Gudrun Nordal Reykjavíki Árni Magnússoni Instituudist, Rolf Stavnem Taanist, professor Daniel Sävborg, praegune Tartu ülikooli skandinavistikaosakonna primus motor, ja doktorant Mart Kuldkepp, eesti viljakaim saagatõlkija.

Gunnar D. Hansson, Göteborgi kirjandusprofessor ning vanainglise ja islandi keelest tõlkija, oli üks Rootsi kolmest toimetajast, kes kontrollisid ja koordineerisid 19 rootsi tõlkija tööd. Tema arvates on Rootsi rohkem kui ükski teine Skandinaaviamaa saagamaailmast võõrdunud ja pööranud selja oma kultuuri alustekstidele. See on suur viga, leiab ta, Islandi saagad on Põhjamaade suurim panus maailmakirjan­dusse, ja ka varasemad rootsi kirjanikud, nagu Geijer, Tegnér, Lagerlöf ja noor Strindberg, on neist ammutanud eeskuju ja elutunnetust. Tänapäeva kirjanduses pole peaaegu midagi, mida poleks juba olnud saagades, 500 aastat enne „romaani” kui žanri tekkimist. Inglismaal äratas 1998. aastal ilmunud komplekt suurt tähelepanu. Anglosaksi maailmas on ülikoolides tugev uurimistraditsioon ja saagakirjandus on andnud ohtrat inspiratsiooni filmitegijatele ja tänapäevakirjanikele. Ka Taanis ja Norras on publiku soe vastuvõtt enam-vähem kindlustatud, sest neis kuningriikides on ajalootraditsioon rohkem au sees. Bernadotte’ide Rootsis aga on karta, arvab Gunnar D. Hansson, et see unikaalne saavutus upub jäljetult ülejäänud raamatumerre.

Islandil on saagahuvi elus püsinud läbi sajandite. Kadunud Arvo Alas armastas rääkida oma tuttavast islandlasest, kes ütles aeg-ajalt nukrameelsena, et sel aastal on ta Egilli saagat jõudnud lugeda ainult kaks korda. Islandi raadios on saagasid loetud järjejuttudena, ja lapsed on saagade järgi lugema õppinud.

Meil tekitasid Rein Sepa Edda-tõlked sumbunud 1970-ndatel terve Põhjamaade mütoloogia huviliste poolpõrandaaluse liikumise, nii nagu Linnart Mälli ümber koondunud orientalistikahuvilised moodustasid oma sõpruskonna. Kui Alase vaimukas tõlkes ilmus 1982. aastal Grettir Ásmundripoja saaga, „Loomingu Raamatukogu” pehmete kaante vahel ja 8-punktisesse kirja pressituna (muidu ei oleks see kolmiknumbrile ettenähtud paberikogusele ära mahtunud), siis oli trükiarvuks tänapäeval fantastiline 22 000, ja vihik kadus müügilt üheainsa nädalaga. Samamoodi kadus kakskümmend aastat hiljem välkkiirelt ka järgmine Arvo Alase tõlgitud LR saagavihik, „Viikingid Vínlandis” (Eiríkr Punase saaga ja Gröönlaste saaga; 2003, nr. 7/8), ehkki tiraaž oli siis uues turuolukorras kümme korda väiksem (2000 eksemplari trükiti muide nüüd ka Skandinaavia suurväljaannet igas kolmes keeles). Alase tõlgitud ja „Varraku” 2001. aastal ilmutatud Njálli saaga tiraaž on mulle teadmata, aga kuigi kaua ei püsinud raamatulettidel ka see kaunis väljaanne.

Nüüd on rõõm teadmisest, et Alase käest pudenenud tööjärje on üle võtnud Mart Kuldkepp, kelle tõlkes on praeguseks ilmunud juba kolm raamatu­täit islandlaste saagasid: „Ilmamaa” kirjastusel 2009 Völsungite saaga ja 2011 „Kolm saagat Põhjamaade muinasajast” ning „Loomingu Raamatukogus” (2013, nr. 19—20) kaks lühemat, Hrafnkell Freysgoði ja Gunnlaugr Ussikeele saaga. Ja loodetavasti see töö jätkub. Professor Daniel Sävborgi eestvedamisel on Tartu Ülikoolis korraldatud ka rahvusvahelisi saagakonverentse, viimane neist (Sagas, Legends and Trolls: The Supernatural from Early Modern back to Old Norse Tradition) toimus 12.—14. juunini.

Kui meie uuel skandinavistide põlvkonnal õnnestub edasi kanda ja laiemalt levitada Rein Sepa ja Arvo Alase viljakandvat huvi saagamaailma vastu, võiks ka Eesti mentaalses mõttes arvata Põhjamaade hulka. Meil on küll Tõnno Jonuksi tõlkes ilmunud Snorri Sturlusoni Norra kuningasaagade algusosa, „Ynglingite saaga” (õnnetuseks ainult Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna väikese levikuga väljaandes, 2003), aga kogu „Heimskringla” tõlget annab veel oodata. Kui me ehk ei jõua kunagi kõigi islandlaste saagade täiskomplekti eestindamiseni, aga saaksime varsti eesti keeles lugeda peale Grettiri, Põlend-Njálli, Eiríkr Punase, Völsungite, Hrafnkelli, Gunnlaugr Ussikeele ja teiste ka üht saagamaailma suurimat, Egill Kiilaspea-Grímri poja saagat, oleksime juba õnneseened.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon