Seelik

Elo Rohult

 

 

Ta oli armunud (mitte küll esimest korda, kukkumisi oli tema elus ennegi ette tulnud, kuid alati oli see sarnanenud pigem juhusliku koperdamise kui kuhugi päris sisse prantsatamisega) poisisse aknast välja vaadates. Ta mäletas selgelt oma näo peegeldust klaasil, väikest träksi või mulli klaasi pinnal, ja heledat valgust, mis selles vikerkaarena laiali jooksis ja varakevadise tänava läätsekujuliseks painutas. Poiss oli seisnud seal oma sõpradega, naernud, edvistavalt suitsu kiskunud (muidu poiss ei suitsetanud, aga sel hetkel, sel ajajärgul proovisid nad kõik oma esimesi sigarette, ka tema) ja paari tüdrukuga juttu rääkinud. Tüdrukud olid tema tuttavad, nad käisid ühes koolis, ühes klassis, täpsemalt öeldes oli üks neist isegi tema pinginaaber ja ta nimetas neid sõbrannadeks, ehkki teine tüdruk talle eriti ei meeldinud, aga sellisel asjal polnud siis veel kaalu; võib-olla olid sõbrannad koguni tema poole teel, oli ta mõelnud, teda välja kutsuma, et mitte midagi teha, lonkida, vaadata, mis juhtub, aga selleks hetkeks oligi see juba juhtunud, enne teda, temata, ja tüdrukud olid paistnud läbi klaasi võõrad, õigemini oli tema neile sel hetkel võõras, pealtvaataja, kes jälgis salaja talle järsku tundmatute noorte naiste veetlusringide veel pisut rabedat virvendamist.

Poisil olid olnud seljas kuluvad tunked, mis olid sel ajal väga moekad, kahtlemata välismaalt, sugulaste saadetud, või siis niinimetatud väikeste viru-ärikate käest ostetud, ja punane pluus, mis oli samuti ülimalt popp, sest ka tavalisi T-särke polnud poes veel saada. Ühesõnaga, poiss oli selga pannud oma parimad hilbud, riietunud nagu diskole minekuks, kuhu ta muidugi ei läinud, sest kindlasti ei olnud tegu nädalalõpuga ega ka kesknädalaga, ja teistel päevadel diskosid ei toimunud. Lisaks olid poisil jalas valged tossud, nii et täisvärk, ta oli nii-i nunnu, ja parajasti puhus ta suitsu välja ja kissitas silmi ja vaatas tema pinginaabrit, kes kiledalt naerma puhkes, küllap oli keegi nalja visanud, või rebinud niisama kildu, neid imelikke sõnu, mis suust suhu rändasid, igasuguse tähenduse ja konteksti kaotasid, aga mille järgi üksteist ära tunti, need olid nagu teetähised, märgid sellest, et juba kuuluti kuhugi: kampa, jõuku, seltskonda, teatud ringkonda, et käidi pidudel ja tunti seda ja toda ning teati üht ja teist, näiteks hittide pealkirju ja esitajaid, ja kui vedas, siis isegi mõne rea jagu sõnu. Poiss ja pinginaaber olid teinud midagi sellist, mida ta nüüd tagantjärele oleks osanud nimetada flirtimiseks, aga tollal ta seda sõna ei teadnud, ei, vale, teadis küll, ta oli sellest lugenud, sest juba siis neelas ta tohutult raamatuid ja teadis, et see kuulub kokku selliste sõnadega nagu kokott ja varietee, ent nende taga luuras ka libu (millega seoses talle siiamaani kangastus vanemate riiulist koltunudvalge raamatuselg, mida ta puudutada ei söandanud, sest autori karm nägu muutis pealkirja kuidagi isiklikuks, fataalseks), nii et loomulikult ei taibanud ta, mida nad seal teevad. Aga sellest sai ta küll juba siis aru, et sel hetkel, seal teisel pool klaasi, on ta kade, ja ta pomises omaette sosinal hämmastunult ja pidulikult ar-mu-kade. Õigupoolest ei kestnud stseen tänaval kuigi kaua, tõenäoliselt oli lihtsalt paar sõna vahetatud, küllap see teine tüdruk, see sõbranna, keda ta eriti ei sallinud, oli poissi või tema sõpra kuskilt tundnud, sest too tüdruk, silmatorkavalt ja ilmselgelt sotsiaalselt deviantne, evis juba tollal tähelepanuväärset suhtlusringkonda. Kui tüdrukud vahest kümmekonna minuti pärast all tema uksekella lasid, ei maininud ta sõnagi, et oli neid ja poiste lahkumist aknast jälginud, teeskles rõõmsat üllatust ja lasi end välja lonkima kutsuda, ehkki teadis, et kõik oligi juba juhtunud, midagi oodata enam polnud. Ta ei küsinud neilt poisi kohta midagi.

Küllap just need kuluvad tunked olid süüdi tema armumises, natuke ehk ka poisi pikaks veninud lokkis rokkaritukk (või oli see fututukk?), ja ta igatses neid üha uuesti näha. Poiss käis nende koolis, paar klassi eespool, aga kohata teda eriti ei õnnestunud, ehkki kuskilt nuhkis ta välja isegi poisi tunniplaani — mis oli suur saavutus, sest Google’it veel ei olnud ja ta pidi tegema palju täppisuuringuid, viima kokku järeldusi ja välistama juhuseid ning vahel esitama ka salakavalalt süütuid küsimusi nii õpetajatele kui koolikaaslastele, küllap avaldus juba siin midagi tema hilisemast valmidusest ja vajadusest valvata oma armukeste eraelu järele —, ja kui ta lõpuks poissi nägi, siis polnud tal enam seljas neid tunkesid: selge see, et need olid olnud piduriided, koolis käis ta ikka samasugustes läikima istutud tagumikuga pükstes nagu kõik. Sellest hoolimata üritas ta kohata poisi pilku, talle tähendusrikkaid signaale saata, aga kõik oli asjatu, poiss ei pannud neid tähele, tuiskas lihtsalt oma poisilikes tegemistes mööda koridore. Mõnikord tabas ta poisi vahetamas tervitusi tema pinginaabriga, aga kunagi ei vaadanud poiss selle juures kõrvale, tema poole, ja taas tundis ta sedasama lõikavat kadedust. Ta ei saanud ju öelda sõbrannale, et kuule, tee meid tuttavaks, nii need asjad ei käinud, abi ei palutud. Armuvalu ajas oma umbseid juuri ja tema oli ikka teisel pool klaasi.

Sel kevadel olid järsku moodi tulnud mingid jaburad seelikud, lühikesed ja kaharad, lapselikud ja pealetükkivalt ilmsüüta, segu kisakoorist, kankaanist, iluuisutamisest ja jumal teab millest. Sõbrannadel olid need muidugi juba olemas; ühe sõbranna (selle, keda ta ei sallinud) vanem õde oli need masinal kiiresti kokku vuristanud odavast ja kärtsust nailonist, tutipaelariidest, nagu pinginaaber edvistavalt huuli torutades toonitas, ühele odekolonnililla, teisele kommiroosa. Nümfeti mõõtudega sõbrannad said neid omavahel vahetada ja eelistasid kanda seelikuid korraga, nii et moodustasid tänavatel veelgi silmatorkavama tutikeste-paari (teadmatuses veel selle asjaolu frivoolsest konnotatsioonist), eputasid, kuis jaksasid, ning harjutasid end kahemõttelise tähelepanuga. Temal niisugust seelikut ei olnud. Oli vaid üks voltidega tumesinine, ja siis see väljaveninud A-lõikeline, seegi tumesinine, nii oli praktiline, sai mõlemaga koolis käia. Mingeid diskoriideid ei olnud, oli küll üks pidulik kleit, hall ja villane, aga sellega oli ta oma esimesel koolipeol ametlikult läbi kukkunud ja andnud endale tõotuse kleiti enam mitte kunagi selga panna. Veel oli üks sametist pusa, uhkus ja imeasi, mida kõik endale igatsesid ja mida pinginaabrist sõbranna isegi mõnikord laenuks küsis. Pusa oli maru suur, meeste oma, häbelikult välja nuiatud ühelt sugulaselt, kes seda ise hinnata ei osanud, ning kattis ilusti tagumiku ning rohkemgi. Pusa ainuke viga oli, et ka see oli tumesinine.

Sel kevadel ei klappinud ta enam oma sõbrannadega, muutus kohmakaks ja nurgeliseks, viiendaks ja logisevaks rattaks, et mitte öelda piduriks. Vahel nad küll kutsusid teda endiselt kaasa, sünnipäevadele ja niisama ringi uitama, aga ta hakkas tasapisi taipama, et pigem harjumusest, kohusetundest (sellest hädisest seemnest, millest hiljem puhkes õeluse ilus ja puhas õis), või ehk isegi, mis veelgi alandavam, oma vanemate otsesel nõudmisel, sest nood pidasid teda korralikuks tüdrukuks, selsamal põhjusel, miks ta nüüd seltskonnast päästmatult välja oli libisemas. Tasapisi jäid kutsed harvemaks, temast sai anonüümne, kade kuulaja, arvamuseta, osaluseta. Mõnikord kostis jutu sees ka poisi nimi, ja siis tundis ta kuskil rindkere keskel magusat pistet. Kujutlusvõimele jäi siin piisavalt ruumi.

Niisiis tuli tal endale muretseda seelik. Ta üritas sellega ise hakkama saada, milleks siis tüdruklapsel käed on, ja kodus leidus kapi ülemistel riiulitel piisavalt kangaid. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Pärast tundidepikkust lõikumist, käristamist, vaikset vandumist ja sihikindlat õmblusmasina tallamist seisis ta koridoripeegli ees, seljas imelik, vihahoos kokkukortsitud asjandus, mis kiskus tema juba sel ajal liiga laia tagumiku pealt, hoidis satside kohalt puhvi nagu krinoliin, andes talle välimuse, mis ei sarnanenud mitte millegagi, ja nägi lihtsalt jube välja. Selle tõsiasja ees võis aga silmad kinni pigistada, oluline oli seeliku olemasolu, ja ta oli täis meeleheitlikku tahtmist otsekohe välja minna ja maailm tagasi vallutada. Ema leidis ta sealt seismast, silmitses teda mõnda aega köögiukselt, tuli siis lähemale ja püüdis veidrale moodustisele mingitki vormi anda. Selle tagajärjel hakkas üks lohakas õmblus hargnema ja pitsitus puusal andis kergendatud ohkega järele. Pisarad ei hakanud voolama, ainult viha kogunes silmanurka ja kipitas seal. Ema vaatas teda mõtlikult, lausumata sõnagi. Järgmisel päeval läksid nad koos tädi juurde.

Tädi, väljaõppinud meesterätsep, ei kohkunudki teda ootava töö lihtlabasusest, vaid hakkas kohe vilunult ja hingeldades mõõdulindiga tema ümber tiirlema, pomises oma tavalisi arusaamatuid ja igavaid manasõnu — prussvolt, passe, diameeter, klotse —, arvutas midagi peast ja kritseldas pliiatsiga suvalistele ajaleheservadele numbreid ja lühendeid, mis tagurpidi vaadates meenutasid pigem ruunikirju. Tema seisis kannatlikult, pea kasvuea madalast vererõhust ringi käimas, nagu oleks tema olnud see, kes, mõõdulint käes, ringi tiirutab, mitte tädi. Ta tõmbas mõttes vaevalisi hädiseid paralleele enda ja sõbrannade vahele, püüdis asjatult sisse tõmmata kohvilauas vitsutatud kookidest punnis kõhtu. Muidugi ei lootnud ta suurt midagi. Tädi oli õmmelnud ka kõik tema eelmised seelikud, kõik need tumesinised ja vanamoodsad (korralikust plingist kangast, kanditud, volditud, salahaakide ja kes teab millega, samasugused, nagu nende kooli õpetajatel, nagu emal, nagu tädil), kõik ema heakskiitva pilgu all. Ema ja tädi olid pärit samast külast, samast (sõja)ajast, miskitpidi — jäi ebaselgeks, kuidas — isegi peaaegu samast talust. Muudki inimeste sugulusastmed ei saanud nende juttudes kunagi lõpuni selgeks, matused ja sünnid segunesid, lapsed vahetasid kohti, meheleminekutest said naisevõtud, metsapagemistest rongilt mahajäämised, ja seepärast tuli neid ikka uuesti arutada, leida kausaalsus, nii nagu vanu rõivaid ei tohtinud kunagi ära visata, vaid õmblused tuli korralikult lahti harutada, tükid kokku passitada ja uue nime all kokku vuristada; nii et tädi ja ema pomin sarnanes pigem pasjansiladumisega, lausumisega, keskendus nihkepunktile, kust iga lünk paistis (või tundus paistvat, asja transtsendentaalset olemust see muidugi ei muutnud) lappimis- ja arutamisväärsena. Märkamatult oli nende juttude muster kuidagi ka temasse sisse kulunud, enesegi hämmastuseks oskas ta mõnikord juba õigel ajal sõna sekka öelda, õige küsimuse poetada, mõne vajaliku nime meelde tuletada, teenides ema ja tädi huvitatud, järelemõtliku pilgu. Nagu oleks ta tõesti juba tundnud asja, olnud tunnistajaks. Tasahilju ja tahtmatult oli ta sisenemas ema ja tädi maailma, ületamas lävepakku loomulikult ja pehmelt, nagu veel langematagi oksaraag kasvab juba teda ootava sambla embuse poole.

Loomulikult sai ka ema kõik oma riided samast allikast, tädil oli neile kummalegi oma põhilõige, mille kontuuri pruukis vajadusel vaid veidi siia-sinna nihutada, mõõtudele veidi juurde liita või neist lahutada (tavaliselt liita), ja jälle valmis uus rõivatükk, mis ei suutnud ometi varjata tõsiasja, et taustal kummitas ikka ja alati üks ja sama siivsalt põlvepiirini ulatuv tädiseelik. Kangaks oli tema suureks pettumuseks seekord ema valitud valge puuvill. Mingi nailonilirakas, tutipaelariie ei tulnud kõne allagi, roosiroosat majas ei olnud ja ainsa lilla oli tema oma untsuläinud katsetusega juba ära raisanud. Vähemalt oli tegu millegi heledaga, veel ühte tumesinist poleks ta enam üle elanud.

Selle seelikujupatsi pärast pidi ta käima mitu korda proovis, siis mõõdeti ja sobitati pikkust (ikka allapoole põlve), sakutati ja sikutati teda õigesse asendisse, torgiti nööpnõeltega, õgvendati pihavolte, vahetati uudiseid (nendesamade vanade asjade kohta), joodi kohvi ja raisati mõnuga aega. Tema närveeris, sest näis, nagu oleks tädi teise, kohustusliku ülemise volangi ära unustanud ja hooliks ainult täiuslikust alusseelikust, sellest, mida, olgem ausad, keegi kunagi nägema ei pidanud. Kolmandal korral pani tädi hingelduseks sulava ohkega joonlaua ja seebitüki ometi kord käest, võttis nööpnõelad suust, surus hoolikalt vana svammitüki sisse ning teatas, et järgmisel päeval teeb palistused ära. Siis võib uuel nädalal järele tulla. Ta mõtles, kas tuletada meelde, et teine sats on ilmselgelt kohustuslik element, aga loobus siis ja otsustas tädi usaldada. Ta tänas kenasti, nad sõid veel kooki, tema esines tasemel, ilmutas kohast huvi mõne tuttava nimega võõra inimese käekäigu vastu, ja varakult leseks jäänud tädi vaatas teda oma heledate silmadega, juttu oleks veelgi aetud, kui ainult tema nii silmanähtavalt minema poleks kibelenud.

Seega seeliku idee nii-öelda materialiseerus kõigi oma salapistes kinnitatud maitsekalt lokkivate ja parasjagu pruutis satsidega, ja isegi kui seelik füüsilisel kujul esialgu vaid kapis rippus, täitis see teda juba nii eneseimetluse kui ka enesekindlusega. Ühel päeval rääkis ta sõbrannadele oma armuloo. Sõbranna, keda ta suuremat ei sallinud, valetas kohe, et poiss võtvat ta igal peol vähemalt korra tantsima ja tahab kindlasti temaga (see tähendab kiitlejaga, mitte temaga) käima hakata. Pinginaaber vaatas kõike suu ammuli ja pööras siis silmad nõutult ära. Ta süda aimas halba.

Tagasiteed polnud, ta kruttis end üles, lisas oma loole üha värve ning libises oma palavikulise lora käigus selle sisse aina sügavamale. Seekord olid sõbrannad kadedad; loomulikult mitte tema, vaid loo peale, sest aimamisi tundsid nad juba kõik vajadust leida oma elule stsenaarium, luua pesa ja täita rolli. Aga seda ta siis veel ei teadnud. Seda oma päritud annet täita lünki võimaluste silmipimestava tulevärgiga ja nii need juba ette luhtumisele mõista.

Enne peole minekut seisis ta peaaegu tund aega koridoripeegli ees ja uuris ennast. Oli ta nüüd kena või mitte, aga peegelpilt meenutas talle seekord tõesti midagi, õigemini tema ise meenutas kedagi. Valge seelik, värskelt triigitud ja palistatud, langes rasketes volangides ilusti põlvedeni; sinine meestepusa ulatus täpselt ülemise satsini; pragunevast lakknahast loodotškad (nii nimetas neid oma vanu kingi ema; tema ja sõbrannad ütlesid nende kohta mallikingad) nägid välja mugavad ja kandmiskõlblikud (mida nad tegelikult ei olnud). Võluväel oli seelik andnud talle õige välimuse, sobitus kehaga nagu uus nahk, hoolikatest kätest pehmeks muditud ja sisse õnnistatud, veidi sülge, armu ja DNA-d igas palistusniidis. Nüüd tundis ta iseenda ära, selle vanadest mustvalgetest filmidest nähtud tarmuka muusikalitüdruku vabariigiaegsetelt albumipiltidelt tuttavas poosis, ja seda ei suutnud rikkuda isegi tema kaheksakümnendate kohutav kahupea (kaskaad või briis). Enne, kui ta uksest välja läks, vaatas ema ta veel korra üle ja pakkus talle kaela vanaemast jäänud pikka valget korallkeed. Ta keeldus. Oli disko ja muusikavideote ajastu.

Kingad olid hakanud hõõruma juba enne peole jõudmist, elevus luitus saali seina ääres konutades vineertoolidega ühte karva, näonahk pragunes teesklemisest, nagu ei hoolikski ta üldse, et isegi oma valges helendavas seelikus istub ta jälle, kellestki märkamata, üksi pimeduses ja vahib sealt nagu loom urust keskpõrandal valgussõõris kõikuvaid paare, ja tahab kogu hingest mujal olla. Aga alati võis teha näo, et vaadatakse huvitatult väikesest telekast videoklippe või lihtsalt kuulatakse muusikat (paljud ehk kuulasidki), kodus oli enamikul see võimalus ainult pühapäeviti püha „Soovisaadet” kuulates. Asjade kulg oli eelmistest pidudest tuttav, väsinult mõtles ta, kas koduses kokkuvõttes emale (endale) võiks valetada, et teda siiski oli tantsima võetud ja juhtus ka üht-teist muud huvitavat. Päris purjus ei olnud keegi, jäi veel võimalus, et garderoobis läheb hiljem kakluseks nagu ükskord varem. Ega sõbrannadki palju tantsinud, sagisid niisama ringi, jooksid oma Lolita-seelikutega vetsu vahet ja tegid end tähtsaks, sest sotsiopaadist sõbrannal oli ju nii-i palju tuttavaid, ja kõigile neile oli vaja kiljudes kaela hüpata ja nii-i palju rääkida. Tema istus kannatlikult ja leiutas endale tegevust. Kuna ta oli lühinägelik, aga prille häbenes, siis ta videoid ei näinud, vaid lasi silmadel fookusest välja joosta ja inimestel laikudeks sulada, nii oli tal oma isiklik värvimuusika ja ühtlasi midagi jälgida.

Poiss kummardas tema ees pingutatud vanamoelise galantsusega. Vastas tema kõõritavale mõistmatule pilgule veel ühe kummardusega ja jäi tumeda siluetina ootama. Paanikas tuli talle meelde, et ta ei oska tantsida, pole kunagi tantsinud, ja alles siis taipas õudusega, vastu valgust lokkide piirjooni ära tundes, et palujaks on see poiss. Isegi tunked olid olemas. Otsekui nõiutud, tõusis ta puiselt, lontsis seeliku laperdades kuulekalt poisi järel keset põrandat ja jäi seisma, nagu oli näinud teisigi tegevat. Lugu oli aeglane (kimmi-kimmi… kimmi-žž-ss-smail...), poiss, ehk isegi korralikult tantsukursustel käinud, kummardas veel kord kergelt. Ta märkas silmanurgast kuskil vasakul sõbrannasid itsitamas ja neid jälgimas, poisile — mitte talle — lehvitamas, ja läks üle kogu keha kuumaks. Kaksipidi mõtlemist ei olnud. Alandlikult proovis ta end väiksemaks teha, vahtis oma pragunevaid kinganinasid (pimedas ei olnud pragusid näha, aga ta teadis, ja see oli peaaegu veel hullem) ning lohises kobamisi poisiga kaasa (šnššain… šnššain rege-e-i). Kui muusika lõppes, pööras ta poisile sõnagi lausumata selja, sammus, pilk ikka põrandal, oma kohale tagasi, istus korraks, tõusis siis jälle, võttis garderoobist jaki ja kõndis koju. Lisaks hõõrutud kandade tavapärasele kipitusele lõid nüüd ka päkad tuld, nagu olekski ta tõepoolest hommikuni uljalt tantsu vihtunud, ning südames ja alakehas kondas ringi tuim pakitsus.

Kodus seelikut seljast võttes märkas ta selle tagaküljel tumedat plekki. Õnneks oli korralik ja tihe alusseelik suurema verehulga endasse imenud. Ta käkerdas seeliku kokku, peitis kapinurka, tõi vannitoast vatirulli ja arvas, et ei harju iial naiseks olemise regulaarse õudusega (harjus küll). Olematusel on eeliseid, seda ei saanud salata.

Mis edasi sai, selles ei olnud ta praegu kindel, sest sel polnud mingit tähtsust (enam); tõenäoliselt ei teinud poiss temast lihtsalt välja, küllap lõpetas järgmisel (või isegi samal) aastal kooli ja sellega oli murtud südame probleem lahendatud, pinginaaber ja teine sõbranna istusid kokku, seda ta mäletas, ja kadusid mingil hetkel üldse orbiidilt, üks neist abiellus vist juba kooliajal, ja eks aja jooksul tulid ka tema elus uued sisse- ja läbikukkumised. Ta ei mäletanud, et oleks seelikut rohkem kandnud, see kadus samuti, jäljetult. Võib-olla pudenes kapipõhjas tolmuks või puhastati ja pandi kuskile igaks juhuks, pidulikeks puhkudeks, „kirikusse minekuks”, ja siis unustati; aga täiesti võimalik, et seelik lihtsalt haihtus, iseenesest, nagu võluasjadel pärast edukat projekti kombeks.

Poissi oli ta näinud siiski veel kord, aastaid hiljem, nüüdseks ikkagi juba ammu; too oli siis vist juba sõjaväeski käinud, ja ta imestas siiralt, et ta poisi ära tundis, kui see teda tänaval hõikas, ja ka seda, et poiss teda mäletas, ta nimegi teadis. Polnud nad ju kooliajal tegelikult ühtegi sõna vahetanud, ja oli üsna uskumatu, et poiss mäletas mingit nooremate klasside nohikut, isegi kui… nojah. Poiss oli endiselt nunnu ja oli koos mingi pikaninalise sehkendava tüübiga, kes hakkas kohe kuskile vabasse suvilasse minekut organiseerima ja tormas jooke ostma. Tema koos oma (uue) sõbrannaga oli nõus, puht ükskõiksusest, tundeid enam ei olnud, vast ehk natuke uudishimu, ja igav oli ka. Suvilas jõid nad liiga palju (selleks sinna ju mindigi), pikaninaline korraldas paaridesse jagunemist, enesestmõistetavalt jäi tema poisiga (talle — tema edevusele — meeldis tagantjärelegi mõte, nagu oleks poiss sõbrale oma eelistuse välja öelnud, tingimuseks seadnud, mitte ainult kergema vastupanu mõttes), nad rabelesid natuke kopituselõhnalisel kušetil, tüdinesid ja jäid magama. Pikaninaline toppis öösel oma peenise korraks tema magava (uue) sõbranna sisse ning sokutas end siis tema ja poisi vahele. Poiss magas norinal. Poisi sõber nihkus sujuvalt edasi tema jalge vahele ja kordas akti (või midagi sellist), seekord sõrmega. Tema tõmbas aluspüksid üles ja lükkas pikaninalise jalahoobiga voodilt põrandale, kus see karjuma hakkas, ajas kõik üles, sõimas teda ja sõbrannat litsideks ja viskas nad suvilast välja. Õnneks juba hahetas ja neil õnnestus üsna pea mingi tööauto peale hääletada.

Seelik tõusis taas päevakorda alles nüüd, kui ta vanemate korterit välja­üürimiseks koristas ja tühjendas. Kõikuval taburetil turnides oli ta loopinud sektsioonkapi ülemistelt riiulitelt põrandale kangatükke, lõngavihte, tühje lõhnaõlipudeleid ja Türgi seepe, kardinaid, käterätte, monogrammistatud ja vist veel sõjaeelseidki voodilinu, pilutatud põllesid, lillelisi kitleid, pudedatelt püüridelt päästetud nööpide ja heegelpitsidega karpe, kilekotte, täis koirohtu, maavillaseid kampsuneid ja muid kunagisi esindusrõivaid, nende hulgas muidugi ka hall kleit. Mõnd asja oli ta isegi selga proovinud, lapanud nostalgiliselt lahti mõned kangad, tuletanud meelde ema lemmik­riideid ja tema käekõrval riidepoes veedetud tunde, kuid virutanud siis kõik ühte hunnikusse. Kõik need ootama pandud mälu süvakihid pidid nüüd minema taaskasutusse, aeg oli kokku lepitud ja seda polnud raisata. Vihakirvendus silmanurkades ei andnud järele, looda sa, aastad olid selle nüüd sinna igaveseks graveerinud, raev oli alles, elu oli ikka veel (mingil määral) elada. Seega ei saa öelda, nagu meenunuks talle seal maa ja taeva vahel kiikudes kauge õnneaeg. Hoopis valgusest tulvil ruum — tädi kitsuke Lasnamäe-köök, kumendavate marmorelevantide rida kummutil, laudlina raskelt langev ja portselani hapralt ülespürgiv valge, lõikepaberi lumine läige, suhkrutükkide summutatud sädelus, kõik koondunud ümber rammusates kooretoonides seeliku — oli see, mis aja mingiks mikroühikuks peatas, paljastas oleviku paratamatu puudulikkuse ning sundis teda taas konstrueerima lüngale faabula.

Õhtul kütmata pliidi ees oma viimast salasuitsu kimudes vaagis ta lõpuks ka võimalust, et seelik on kuskil alles. Teoreetiliselt oli see täiesti võimalik. Kuskilt unustatud kapinurgast, teise-ringi-poest, tundmatu kandja seljast võis see tema poole oma valgust kiirata. Ning maise seeliku vägi võis eksistentsitagi jätkuda, see võis näiteks voolata ikka veel — kui ka veidi katkendlikult — piki ettehoolduse tagurpidi jõge, ja tuli lihtsalt kannatlik olla, kuni see taas kohale jõuab. Või siis levida ja lehvida tema ümber oma pitside ja satside igavese ja staatilise — kui ka veidi lahtunud — jõuväljana.

Unede tavapäraseks saanud novembrihämarusse vajudes tundis ta, kuidas pehme kangas jälle põlvi puudutab, kuidas teda leebe rangusega nügitakse, nagu vahanukku õigesse asendisse sätitakse, kuidas asjatundlikud käed ta nahka siluvad ja triigivad; tundis sooja hingeõhku, kui valutavale südamele peale puhuti, tajus nõelapisteid, kui viledaks kulunud kohti lapiti; kuulis vaikseid arusaamatuid sõnu, kohvitasside kõlksatusi, niidi naksatust, heakskiitvat üminat, tagasihoitud naeruturtsatust, vanu unustatud nimesid. Ja ärgates teadis ta, rahulikult ja kindlalt, et ei, ikka veel ei ole ta läbi kukkunud. Küll polnud ta enam päris kindel selles, kummal pool ta asub.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon