Seiklused ajaloo sõlmpunktides

Jan Kaus

 

 

Rein Põder: „Voor”.

„Eesti Raamat”, 2013. 208 lk.

1

„Riigisekretär saatis Ullo nende tekstidega Maapanga poolkaarjasse tornituppa. Halli sügistaevasse ja „Estonia” tahmunud varemeile avaneva akna all, vanal rohelise kaleviga kirjutuslaual seisis seal suur lahtine rohekas kohver kaitsevärvi sõjaväeraadiojaamaga, mille külge oli ühendatud mikrofon. Maandi näitas talle, milline nupp selle avas ja sulges.

Kella poole kaheksast kella kümneni hommikul, tähendab kaks ja pool tundi, istus Ullo seal üleval laua ääres ja kõneles mikrofoni musta raudvõrega ümbritsetud mugulasse: „Attention! Attention! Here is the Broadcasting of the Government of the Republic of Estonia calling —” Kümme. Kakskümmend. Kolmkümmend. Kolmkümmend üheksa korda.”[1]

See stseen Jaan Krossi „Paigallennust” on mulle alati mõju avaldanud. Kummaline, et alles Rein Põdra uut romaani „Voor” lugedes hakkas mulle täpsemalt selginema, miks. Võib-olla on nii, et need suhteliselt lühikesed, ent intensiivsed, põgenemisi, arreteerimisi, reetmisi, kiireid pöörakuid täis ajahetked Eesti lähiajaloos (või ajaloos üldse), kus senine maailm kiiresti segi paiskub ja ajaloo kurku vajub, mõjuvad tagasivaates eriti peibutavalt — lugeja mõistab, et ise ei tahaks ta sellise kaootilise olukorra keskel viibida, kuid seda põnevam on jälgida, kuidas kirjanik püüab ärevust tulvil, luupainajalikke murdumispunkte esile manada ja kuidas tema tegelased neis hetkedes orienteeruvad. Kuigi Rein Põdra „Voor” räägib eelkõige sündmustest, mis toimuvad juunipöörde lävel ja „Paigallennu” tsiteeritud stseen leiab aset mitu aastat hiljem, 21. septembril 1944, on Põder samuti püüdnud tuua lugejale lähemale eelmise sajandi neljakümnendate mõned pöördelised ajahetked, milles lugeja ehk isiklikult, „naha ja karvadega” viibida ei sooviks.

2

„Voor” naaseb sama teema juurde, mida Rein Põder käsitles oma 2010. aastal ilmunud romaanis „Unustatud”. Kahel teosel on selge ühisosa: kaduvast Eestist põgenemine. Tänu põgenemismotiivile kuuluvad mõlemad Põdra raamatud tema põnevamate teoste hulka. Kuid „Vooris” muutub ajalooline taust eriliselt tähenduslikuks. Salapärase ja riiklikult olulise lastiga voor läheb liikvele 13. juuni esimestel tundidel 1940. Mäletatavasti alustas Nõukogude Liit Balti riikide õhu- ja mereblokaadi 14. juunil, samal päeval esitati Leedule ultimaatum. Kuna voor liigub nii maismaad kui merd pidi, on loogiline, et voori saatjaskonna isiklikud saatused ristuvad romaanis ajalooliste sündmustega. Voori juht Gustav Salu­org loeb teel instruktsiooni: „…meieni on jõudnud salajane ettekanne, et lähemail päevil, seitsmeteistkümnendaks selle kuu päevaks peab kogu Läänemere akvatoorium olema okupeerija poolt suletud. See tähendab, et me oleme blokeeritud ka mere poolt, mis on senini olnud me ainus võimalus. Kuid teie voori last peab läbi pääsema.” (Lk. 102.) See haakub otseselt Eesti ajaloo pöördeliste sündmustega: „Laidoner tunnistas NKVD-le, et 14. või 15. juunil oli merejõudude juhataja Sandbank teda informeerinud, et Nõukogude sõjaväelaste suhtumises on toimunud muutus. Punaarmeelased olid hakanud süüdistama Eestit vastastikuse abistamise pakti rikkumises ja punalaevastik oli lahkunud sadamatest merele”.[2] Nii ongi voori saatuseks kohtuda keset tormist Läänemerd punalaevastiku alusega.

Samas ei oska vähemalt mina kommenteerida Põdra kirjeldatud loo ajaloolise paikapidavuse ulatuslikkust — kas ja millisel moel säärane last läbi Eesti laante Pärnu suunas ning hiljem Läänemerel liikus. Kas tegu on täies ulatuses fantaasiaga või mängib autor mingil määral faktilise materjaliga? Sellest hoolimata on tulemus põnev ja väärib lähemat tähelepanu.

3

Lähiajaloolise tausta intensiivsus „Vooris” tekitab mitmeid huvitavaid küsimusi. Kuna Põder ei ole valinud oma tegelasteks tuntud ajaloolisi figuure, vaid n.-ö. tavainimesed, siis osutub kohe oluliseks, kuidas need inimesed kriisi­situatsioonis käituvad. Siin on kaks mõttelist otspunkti. Esimest on korduvalt esindanud Jaan Kross. „Paigallennu” kangelane Ullo Paerand pole mitte ainult erakordselt andekas, hiilgava mälumahu ja keelevaistuga haritlane, vaid mees, kellele ajalugu ei suuda lihtsalt väärilist saatust pakkuda ega ka teda maha murda. Andrei Hvostov on selliseid kangelasi kritiseerinud, leides, et palju huvitavam oleks lugeda inimestest, kelle selgroog ei jäänud ajaloo hammasrataste vahel sirgeks, vaid kes ise vabatahtlikult muutusid hammasratasteks, ajaloo pisikesteks tentsikuteks. Sellise vaateviisiga sobib paremini näiteks Edgar Parts, Sofi Oksaneni romaani „Kui tuvid kadusid” keskne tegelane, kes tahab olla kasulik ja vajalik nii Nõukogude korrale kui natsidele.

Rein Põder on püüdnud valida „kuldset keskteed”. „Voori” kangelased on vaid riivamisi, justkui sattumuslikult „elust suuremad”, ajaloo mantliga varjatud tublid mehed, kuigi suuremalt jaolt pole nad mingid suurkujud ega ka erilised kaabakad. Kõige rohkem on nad mehed „lihtrahva” hulgast: „Jah, Hannes Kalda oli vaese pere laps nagu Toomaski, aga veelgi vaesema pere oma.” (Lk. 88.) Muidugi on vooris ka kõige nõrgem lüli, Julius Lelovi nimeline varganägu, aga temagi puhul pole tegu ideoloogilise selgrootusega, vaid tühipalja ahnusega. „Voori” keskne vaatepunkt kuulub kahele mehele, juba mainitud Gustav Saluorule ning nooremale Toomas Alajõele, kellega koos lugeja rändab loo lõpuni. Toomas on mõnevõrra elukauge tegelaskuju, näiteks Lelovi kohta mõtleb ta nii: „Kuidagi liiga palju praaki säärase kaaluga retke puhul…” (Lk. 168.) Ometi võib öelda, et loo seisukohalt on Lelov kui mitte hädavajalik, siis vähemalt loogiline lisandus, näitamaks, et halb iseloom ei ole siiski tingitud rahvusest. Toomas tundubki pisut liiga vooruslik, eriti hetkel, kui ta tunneb süümepiinu vahekorra pärast, mis juhtus enne kohtumist oma abikaasaga: „Mõnelgi korral mõtles ta sinna metsade rüppe jäänud neiu Mareti peale, tundes iga kord, et juba üksnes oma hälbiva mõttega teeb ta Luulele haiget.” (Lk. 184.) Kuid üldiselt suudab Põder manada esile luust ja lihast inimesed, kelles meelekindlus vaheldub kahtlustega ning kelle julgus ei välista hirmu ega vastupidi.

4

Rein Põder on vähemalt viimastel aastatel avaldanud umbkaudu romaani aastas ning „Voori” võib lugeda õnnestumiste hulka. Millegipärast on Põdra looming jäänud kirjanduskriitilise ja -loolise inertsi tõttu suurema tähelepanu piirile. „Voor” näitab siiski, et keskmisest põnevama ja samas laiema taustaga loo punumisel on autor saavutanud teatud vilumuse.

Esiteks. Väga hästi on üles ehitatud loo liikumise loogika. Romaan algab nagu odüsseia-arhetüübile rajatud põnevik. Mehed peavad täitma kunagi antud ähmasevõitu lubadust ning hakkama ööpimeduse varjus liikuma salajase vooriga Tallinnast välja. Saladus on ülepea üks romaani märksõnu — voori suund hakkab selguma alles 63. leheküljel, last tuleb nähtavale veelgi hiljem, 139. leheküljel, justkui viimase kolmandiku sissejuhatuseks. Kuna kõik voori liikmed kasutavad salanimesid, siis Toomase pärisnime mainitakse alles loo lõpus (lk. 180). Kuid tasapisi muutub kaasaelamine voori saatjate saatusele kaasaelamiseks millelegi suuremale. Põnevikust saab lähiajaloo käsitlus. Ühel hetkel tunnetab Toomas „ootamatult kogu oma põlvkonna saatust, mingite üldiste suurte võimaluste korvamatut kaotust” (lk. 202) — see motiiv on paralleelne näiteks Ullo Paeranna käekäiguga.

Teiseks. Autor vahetab osavalt vaatepunkte. Mõnikord jutustatakse lugu isegi Julius Lelovi, teose ühe ebameeldivama tegelase pilgu kaudu. Kõige põnevam võte on aga autori pidev, pisut poisilik sekkumine loo käiku, mis tekitab süžees kummalisi nihkeid. Olukorrad, kus lugeja teab vähemgi kui tegelased, muutuvad sulgudesse pandud, sündmuste käigust etteruttavate lisanduste kaudu olukordadeks, kus tegelaskuju võib teada sama vähe või isegi vähem kui lugeja. Üks näide: „Seal puu otsas pidi ta tõdema, et oli täiesti eksinud. (Teist korda juhtus see temaga alles kümne aasta pärast hoopis ääretumas Siberi taigas, kui ta oli esimest korda kergemeelselt vangilaagrist põgenenud ja kui talle siis oma esimene metsakogemus meelde tuli.)” (Lk. 78.) Autor ütleb siin kas tahtmatult või tahtlikult ette ära, et tegelane pääseb kitsikusest eluga.

Ühesõnaga: Rein Põder tuletab pidevalt oma positsiooni lugejale meelde, annab vihjeid sellest, mis „tegelikult” saab. Juba mainitud müstiline metsanaine Maret tekitaks justkui autoris endaski kimbatust: „„Ära mine, sa satud kohe suurde maailma, kus halvad ajad tulemas…” (Nõnda ju läkski. Kust ta oskas sedagi ette aimata?)” (Lk. 96.)

Kolmandaks. Põder võtab ärevate ja pöördeliste aegade kirjeldamiseks käiku mõned järeleproovitud võtted; elemendid, mis võivad küll olla juba olnud korduvkasutuses, kuid töötavad ometi edukalt atmosfääri loomisel. Näiteks tühja maja motiiv: „Ja nüüd, nüüd siis ei teadnudki emake, kus ta poeg asub. Küllap ta käib lähemail päevil ise seal ristiisa majas, kuid leiab eest suletud uksed. Teisi võtmeid tal tõepoolest pole — need ainsad kõlisesid praegu Toomase taskus. See kõlin sisendas justkui mingit lubadust, et ta jõuab sinna majja tingimata tagasi.” (Lk. 44.) Dramaatikat lisavad seiklused Läänemerel, eriti mõjuv on Hannesele kalli hobuse uppumine, mis toob meelde Curzio Malaparte „Kaputis” esineva kirjelduse Talvesõjas Laadoga järve külmunud hobustest. Sellised suurema või vaoshoituma laenguga dramaatilised elemendid annavad värvingu tervele loole, võimendades unenäolist atmosfääri, millest omakorda tuleneb tegelaste ebakindlus. Samuti aitavad need tuua esile seiklusloo taustal veiklevaid suuremaid küsimusi saatusest, juhusest ning inimese võimest ja vabadusest vastutada: „Jah, ikkagi, ikkagi polnud see olnud asjatu retk, kui ka üksnes vooris osalenute seisukohast vaadata. See oli olnud kõigi nende, üheksa eestlase järelekatsumise lugu, mida küll kõik polnud kahjuks väärikalt suutnud üle elada. [—] Kas see rääkis midagi eestluse kui sellise kohta?” (Lk. 174.) Sellele võikski tegelikult vastata üheselt, et ei. See rääkis midagi inimlikkuse kui sellise kohta.

5

Olgu ära mainitud ka üks autori tehtud kahetsusväärne viga. Toomas, kes elab vanaduspõlves lõunapoolkeral ja hakkab tundma keskendunumat huvi tähistaeva vastu, tuleb vanuigi veel Eestisse: „Eestis olles oli ta juba jõudnud harjuda põhjapoolkera taevavaatega, oli endale suurema vaevata taas selgeks saanud Suure ja Väikese Vankri asukoha ja asendi teineteise suhtes, aga ka teised tähtkujud, nagu Kassiopeia, Jahipenid, taevasse tõstetud kütt Orioni, sealhulgas ka üksikud olulised ning heledad tähed, mis kõik algasid millegipärast ühe ja sama kirjatähega — Aldebaran, Arcturus, Antares, Altair.” (Lk. 204.)

Siin on Põder vist küll lähtunud taevakaardist, mitte taevast. Nimelt satub Toomase viibimine Eestis juunisse, aasta kõige heledamasse aega (Eestis lõpeb nautiline valge öö alles juuli lõpus). Olgu sellega kuidas on, aga mingil juhul ei ole suvetaevast võimalik leida Orioni, mis sirab täies uhkuses talveöödel — ja mis peaks olema jälgitav ka lõunapoolkeral. Sama lugu on Sõnni tähtkujusse kuuluva Aldebaraniga.

Loos, mis võib küll olla enamjaolt väljamõeldis, kuid kasutab faktilist materjali ja tausta, võiks selliseid häirivaid ebatäpsusi vältida. Loo struktuuri silmas pidades on tegu pisiasjaga, kuid „tõelisuse presumptsiooni” valguses võib sellest saada oluline pisiasi.

6

Olgu siiski lõpetuseks öeldud: „Voor” võimendab mu veendumust, et Rein Põdra looming vajaks senisest palju põhjalikumat tähelepanu. Väga võimalik, et järgmine kord üle Pärnu silla sõites ja jõele pilku heites kerkib mu silme ette tihe udu ning üks väärtusliku vooriga piki jõge põgenev praam.



[1]  Vt.: J. Kross, Paigallend. „Virgela”, 1998, lk. 306—307.

 

[2]  Vt.: M. Ilmjärv, Hääletu alistumine. „Argo”, 2004, lk. 777.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon