Sõda sõja pärast

Mart Kangur

 

 

(:)kivisildnik: „(:)soari evangeelium. Valuraamatu II köide”.

„Ji”, Saarde-Pärnu, 2012. 89 lk.

(:)kivisildnik: „Enne sõda ja kõike seda”.

„Ji”, Saarde-Pärnu, 2012. 60 lk.

Mis meile (:)kivisildniku raamatutes „(:)soari evangeelium” ja „Enne sõda ja kõike seda” huvi võiks pakkuda? Poeetiliselt on nad esmapilgul küllaltki lõdvad ja hõredad, nii mõnigi tekst on lihtsalt jõhkruste ja roppuste loend, sisuline ja väljenduslik laamendamine. „(:)soari evangeelium” (Valuraamatu II köide) on Navitrolla primitivistlike illustratsioonidega lugulaul saarlasest prohveti Redik Soari õpetustest ja ettevõtmistest, mis seisnevad peamiselt Soari ja tema jüngrite korraldatud genotsiidis panga orjade, humanistide, roheliste, neegrite ja lõpuks kogu inimkonna kallal. Piinamise ja tapatöö vahele kirjutab prohvet oma värdjaraamatusse üsna irdseid, aga kohati vaimukaid luuletusi. „Enne sõda ja kõike seda” räägib sõja eelaimusest ja tulekust, läbivat narratiivi ja kangelast siin pole, kui viimaseks mitte pidada sõda ennast, mis mõnikord võtab antropomorfseid jooni (hulgub ümber maja, kuulab vestlusi pealt jne.).

Kujundlikkus luuakse mõlemas raamatus (:)kivisildnikule iseloomulikul moel peamiselt intertekstuaalsete viidete ja erinevate stiili- ning keeleregistritega, kuigi selliste kahe teksti ülestikku­asetamisest tekkivate minimalistlike pärliteni nagu „(:)mõõga aaria” või Raskolnikovilt kirve laenamise lugu nad päriselt ei küüni. „(:)soari evangeelium” paigutub eksplitsiitselt piibellikule taustale, Soar on korraga prohvet ja evangelist ning võtab lausa (super)lunastaja jooni. (Tal on protoprohvet, kes annab seakarjale laenu, mille tagajärjel seakari end surnuks kukutab (vrd. Mt 8, 30—32); ta korraldab lunastustalguid jne., aga kõikjal asetatakse pühale alustekstile argiseid ja lausa obstsöönseid kihte, näiteks prohvetile tee valmistamist nimetatakse asfaldi rullimiseks või pindamiseks, aameni asemel öeldakse idiaamen (viide Uganda verisele diktaatorile Idi Aminile) jne. „Enne sõda ja kõike seda” on vaheldusrikkam, siin on Piibli kõrval viitealuseks kirjandusteosed, Henriku Liivimaa kroonika, populaarsed laulud. Ühteaegu väljendile, intertekstuaalsele viitele ning üleva ja madala kontrastile ülesehitatud luuletuse meisterlikuks näiteks on „(:)ei mingit üllatust” (lk. 46): „ma tean seda / põrgulikku müra // nato lahingukopterid / panevad pidevalt / üle sanga talu // seinad värisevad / maa väriseb // mis maa see on”. Teksti muudab kujundiks viimane rida, mis on korraga väljend „mis… see (selline ka) on” (tähenduses „see ka mõni maa”) ja viide isamaalisele laulule „Mis maa see on”. Kõigepealt antakse proosaline ja kõnekeelne kirjeldus jõhkrast argisest olukorrast ning siis teisendatakse seda korraga kahel moel: a) väljend annab negatiivse märgi lahingukopterite asemel maale, mis muutub nõnda eestlaste allaheitlikkuse ja enesehävituslikkuse sümboliks; sama motiiv on ka „(:)soari evangeeliumis”, kus Hiina saadik Soari lausete peale „mis inimesed need on? / mis meedia see on? / mis suhted need on?” end ise paljaks röövib, ära vägistab ja maha tapab (lk. 50—51); b) ülev ja isamaaline laul asetab kogu episoodi eestlaste raske saatuse konteksti, andes sellele sügavuse ja tõsiduse. Aga need kaks teisendust hakkavad omakorda üksteist mõjutama, nii et luuletus jääb (:)kivisildnikule iseloomulikult võnkuma iroonia ja tõsise ning isegi südantvalutava tooni vahele; või täpsemalt on ta tõsine ja irooniline korraga — mida tõsisem, seda iroonilisem, ja vastupidi.

See ambivalentsus koondub nende raamatute võtmemotiivis — sõjas. Sõda on vägivaldne, sõda hävitab, aga ka puhastab, teeb õigust. Ta uhub minema mandunud massiinimese, aga on samas ise ülim meelelahutus: „esimene ilmasõda / teine ilmasõda / kolmas ilmasõda // seriaal nagu / iga teinegi” — „(:)ka täna õhtul”, „Enne sõda ja kõike seda”, lk. 50. Ta purustab maitsetused ja labasused, liigselt vohava mälu, aga toob kaasa midagi veel jubedamat: „sõda polegi / vist / läbinisti hea // ka kõige / õiglasem / sõda toob kaasa / häirivaid jubedusi [—] ma olen ise näinud // kuidas värdjad söövad / nende samade kätega / millega nad sepitsevad / memoriaalkomplekse” — „(:)kõhklused ja kahtlused”, sealsamas, lk. 36—37. Sõda hävitab korruptandid ja võimurid, aga võib need ka puutumata jätta, nende võimu hoopis tugevdada, hea sõda võib kaduma minna: „ma räägin sõjast / nagu allergiast // tegelikult / ma kardan // kardan / kohutavalt // et riigitegelased / jäävad ellu ja / muud sellised // ja hea sõda / läheb kaduma” — „(:)tervis enne sõda”, lk. 18—19. Hirmu tuntakse ühtaegu sõja ees ja sõja pärast, sõda on teatav absoluut, mis korraga lunastab ja hävitab, puhastab ja rüvetab, vabastab ja orjastab, maailmakorda muudab ja tsementeerib. Sõda ähvardab, aga mitte niivõrd hävituse, kuivõrd korruptsiooniga: kõige suurem ähvardus on see, et sõda kui võimalus kogu korruptsioon hävitada ise korrumpeerub ja saab võimu tööriistaks. Soari lahendus sellele probleemile on viia sõda äärmuseni, totaalse verepulmani, mille igasugust printsiibitust rõhutavad ta absurdsed ja narratiivi enamasti mittepuutuvad sissekanded „värdjaraamatusse”. Soari jüngrid, jumala koerad, ei ole palju paremad neist, keda nad tapavad, panga orjadest; tegu on üleüldise hullusega, mis siiski suudab — küll ülima hinnaga — vältida suurimat ähvardust, korrumpeerumist.

Sõda kui ambivalentset absoluuti, kui põhjaniminevat valu ja kannatust, mis samas hävitab ka kõik oma lohutused ja põhjendused, kirjeldab hästi luuletus „(:)roos hommikukastes”: „või kui / lähemalt / vaadata // siis ilma / roosita / okkad // okkad ilma / okaskroonita // okkad ilma / lunastajata // okkad ilma / igavese eluta // okkad ilma / valede ja / propagandata”. (Lk. 52—53.) Pealkiri annab meditatiivse idülli, populaarse laulu „Okkaline lill” korduvmotiiviga „ilma okasteta roos” pööratakse see millekski hoopis karmimaks, nimelt okasteks ilma roosita, mille traagilisust süvendatakse viitega Kristuse okaskroonile (roos on ka Kristuse haavade ja märtrite vere sümbol), lunastaja ja igavese elu kui okaste mõtte või mõtestaja puudumisele, ja lõpuks pööratakse see traagilisus, see mõtte puudumine veel kord ümber, samastades okaskrooni, lunastaja ja igavese elu vale ja propagandaga. Me võime siin näha kolmikut: nautlemine; põhjendatud (õigustatud, seletatud) kannatus (või põhjenduse puudumise negatiivsus); põhjendamatu (õigustamatu, seletamatu) kannatus (või põhjenduse puudumise positiivsus). Või kui rääkida sõja kaudu, siis: rahu(lolu); ideoloogiline sõda; ilma ideoloogiata sõda, kus viimane faas märgib teatavat heroilist jaatust, mille puhul jaatatakse absoluuti, mis ei taandu enam ühegi vormi alla, mitte ühegi ideoloogia teenistusse, mis on ületanud nii panga orjad (raha ja naudingu võim) kui jumala koerad (transtsendentse tõe võim) ja tunnistab ainult põhjatut, põhjendamatut, kõike loovat ja hävitavat sõda, polemos’t.

Sõda käib niisiis korraga kõige mandunu — tarbiva, meeltlahutava, loomastunud massi, humanistide, pankurite, poliitikute ja inimeste kui kollektiivi, kui inimkonna vastu — aga ka iseenese, sõja enese kui millegi vormi ja vahendid omandanu vastu, mis asub niisugusena sellesama võimu teenistusse. Sõda on ambivalentne, ja ambivalentne on ka, nagu näitasime, (:)kivisildniku viis sellest rääkida — tema mure on alati mure sõja ees ja sõja pärast, aga teistpidi ka kultuuri, tsivilisatsiooni, inimkonna pärast ja selle ees. Ennekõike ähvardabki teda ju inimkond: „kui inimkond / aimaks mu / olemasolu // kui ta ainult / aimaks oleksin / ma juba surnud // ammu / surnud // surnud veel / enne sõda” — „(:)inimkond tuleb inimkond tuleb”, „Enne sõda ja kõike seda”, lk. 29—30. Ja nõnda ei saa ta piirduda luule tavalise ambivalentsiga, tavalise kujund­likkuse või kahemõttelisusega, sellest oleks selgelt liiga vähe — sest kui luule on see viis, millega keel ja kultuur sõdib iseenda mandumise, iseenda kivistumise ja tardumise vastu, kui luule on sõda, siis ähvardab luulet seesama ohtudest suurim, mis sõdagi — korruptsioon, (uni)vormi langemine, impotentseks muutumine, ta saab võimu (olgu siis panga orjade või jumala koerte, mis on lihtsalt kaks nihilismi liiki) tööriistaks, osaks meediast, meelelahutuseks. Kui kujund on lihtsalt kujund, näiteks ainult (irvitav) iroonia või ainult (ülev) südamevalu, siis on sõda juba kaotatud — sõjast ollakse siis ilma. Kahemõttelisusest ei piisa, kahemõttelisus peab ise olema kahemõtteline, kahtlane, kaheldav.

Nõnda olemegi jõudnud (:)kivisildniku luule teatava tuumani. Kui tema tekstis on ambivalentne ennekõike see, kas see üldse on ambivalentne, siis võib see tähendada nii ambivalentsi suurenemist kui ka vähenemist. Harjumuspärasest luuletajapositsioonist loobumine annab (:)kivisildniku sõnale erakordse liikuvuse ja tundlikkuse, võime ühendada keele ja kultuuri iga punkti iga teisega, poetiseerida ja teatavas mõttes lunastada isegi kommentaariumisõimu ja paremjauramist. Aga see sõna riskib ka tähenduse kollapsiga, mask kasvab näo külge, muutub robustseks ja lamedaks, ilma igasuguse kujundlikkuseta ärplemiseks, millel puudub nüüd ka faktuaalse lausumise pretensioon tõsiseltvõetavusele ja vastutusele. Kujundlikkuse etableerunud vormidest ja positsioonidest loobumise hinnaks on pidev oht, et kaduma läheb kujundlikkus ise, et koos pesuveega visatakse välja ka pesu. Värskuse ohuks on toorus. Aga seda ohtu ei ole võimalik vältida. Kui peetakse sõda sõja pärast, siis ei saa kunagi kindel olla, kas tegu on kõige ülevama või kõige madalama mõeldava asjaga.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon