Sõit

Tiina Laanem

 

 

Hans ütles ikka, et apaatia on kõige hullem. Sealt edasi tuli puhas allakäik, üks lõputu vindumine ja määndumine. Ema, sa peaksid end kokku võtma, ütles Ines iga päev, kui oma toidukotiga saabus ja ärgitas midagi ette võtma. Aga see Hans, see oli tema mees, kelle iga mõtet ja väljaütlemist aina korrati. Ega teda ennast polnud just kuigi tihti näha, aga ta oli sellest hoolimata alati kohal. Suurt kasvu mustajuukseline mehejurakas, kes lösutas nähtamatuna diivaninurgas ja õpetas oma naisperet elama. Muidugi, eks Hansu juttu tuli juba puhtast viisakusest kuulata, sest tema aitas ju arveid maksta. Nojah… Hans arvas pidevalt, et ämmal oleks aeg arsti juurde minna. Ega meeleolu tõstvad ravimid pole tänapäeval ju mingi häbiasi. Kui elutüdimuse tõbi mõnikord ka Hansule kallale kippus, siis krõbistas temagi tujutõstmise pille. Miks siis ämm ei võiks? Ei saa ju lihtsalt voodis vedeleda, lapitekk kõrvuni tõmmatud.

Ja mis ma siis teen? küsis Emmy seepeale sõjakalt, hakkan riiki juhtima või?

Miks sa ei võiks natuke maalida? pakkus Ines sõbralikult.

Ja kes neid pilte tahab, ah? Emmy viskas tüdinult käega ja keeras külge.

Tead, ära liialda, vastas tütar, sa ise ütled inimestele ära. Mäletad, Eva tahtis sugulase juubeliks üht meremaali. Aga mida sina talle ütlesid?

Hah! Sugulase juubeliks. Meremaali. Seda jah! põlastas Emmy pahaselt.

Niimoodi vaieldes nende kohtumised viimasel ajal möödusidki, kuigi mõttes lubasid nad endale pidevalt, et järgmine kord hoiduvad sõnelusest. Mõnikord see isegi õnnestus, kuid sel juhul kippus õhk väljaütlemata pingest nii vineseks muutuma, et raske oli hingata. Pigem ikka paristada kui keelt neelata.

Ühe säärase kibeda vaidluse keskel helises ootamatult telefon. Diivanil külitav Emmy lasi sel rahus pläriseda, kavatsemata end vähimalgi määral liigutada. Ta teadis, et Inese närv ei pea vastu ja lõpuks haarab tütar ikkagi toru. Kuulab viisakalt ja valetab kergelt punastades, et ema läks korraks välja. Aga muidu on ta kodus, jajah, muidugi võib tulla, kas või kohe, emal olekski seltsi vaja. Kui Ines toru hargile pani, peegeldus ta kitsas ja tedretähnilise näos võidurõõm.

Kes see oli? uuris Emmy, kui tütar tekkinud vaikust meelega venitas.

Sinu vana sõber, Bruno, teatas silmi vidutav Ines justkui muuseas.

Soh? Ja mida see veel tahtis? küsis ema lössivajunud diivanil istuma tõustes.

Sulle kohvi teha, vastas Ines end minekule sättides.

Täitsa lolliks läind või? imestas Emmy.

Sa tead väga hästi, et Bruno hakkas kohvi müüma, jätkas tütar, see on ju tore, kui inimene endale uue väljakutse leiab.

Muidugi, miks see siis tore pole. Emmy noogutas pilkavalt. See on ju ikka tore, kui saad noortelt jalaga perse. Kohe nagu omaette vägev kogemus.

Ega ükski amet pole igavene, vaidles tütar vastu, kõik peavad selleks valmis olema, et homme sind enam ei vajata. Bruno oli tore õppejõud, selge see, aga tema aeg sai lihtsalt ümber. Ega ta ei saanud sinna ülikooli ju surmani jääda.

Mis surmani?! käratas kannatuse kaotanud ema. Bruno sai alles mõned aastad tagasi kuuskümmend. Ega ta pole mõni hauast leitud muumia.

Nojah, aga võib-olla talle meeldibki nüüd kohvi müüa? pakkus tütar lepitaval toonil. Igatahes tuleb ta kohe siia, nii et palun sea end valmis.

Nende tutvus Brunoga ulatus juba üliõpilaspõlve, mil satuti pidevalt ühistele olengutele ja ükskord isegi suusalaagrisse. Vahelduva eduga suheldi kord tihedamalt, kord harvemini, mõned aastad jäid üldse vahele, kuid teatud kontakt säilis alati. Nüüd elati juba aastaid teineteise lähikonnas. Vana harjumust mööda riietas Bruno end alati soliidselt, nagu seisaks endiselt auditooriumi ees. Ikka armastas ta poodi minnes pintsaku selga tõmmata ja kingad kenasti ära viksida. Isegi tema juuksed hoidsid endistest aegadest kinni ega kavatsenudki hõredamaks muutuda. Ka samm oli tal reibas, nagu tuleks paraadilt. Rääkimata koputusest, ta trummeldas energiliselt vastu ust. Aga seekord näis miski teisiti. Alles mõni hetk hiljem taipas Emmy, et teine mõjub kuidagi sportlikuna: kaasas suur trennikott, jalas pisut kulunud teksased ja peas heledast suveriidest soni. Ise veidralt elevil nagu poisike.

Kas sa tulid minu juurde elama või? uuris Emmy mehe kotile viidates.

Tuleks küll, aga sa ju ei kutsu, aasis Bruno kotist asju välja võttes. Kuigi üks kohvi teeks sulle vist ikka head, on ju nii?

Ei tea, mind ajab see higistama, vastas Emmy kahtlevalt.

See küll ei aja, kinnitas mees askeldades, selle masinaga tuleb väga hea jook.

Nii et pärast ei saa jälle öö otsa magada, täheldas naine ja vangutas pead.

See ei mõju üldse nii, see ei jäta isegi halba hingeõhku, seletas Bruno, ma pole eluski nii head kohvi joonud.

Mida sa siis varem jõid? Teed või? küsis Emmy pisut pilkavalt.

Eks ma midagi ikka jõin, jätkas teine segamatult kohvi valmistamist ja ulatas üsna pea aurava tassi. Emmy jõi pikkamisi paar lonksu, aga ei öelnud midagi.

Noh, kuidas tundub? On ju hea? uuris Bruno naeratades.

Ei tea, minu jaoks on liiga kange. Emmy kehitas õlgu.

Eks see ole harjumise asi, arvas Bruno, kui harjud ära, siis enam muud ei tahagi.

Veidi aega joodi vaikides, näksiti küpsist peale ja oodati, et just teine võtaks jutuotsa üles. Samas tundsid mõlemad, et eluaegse tuttavaga polegi ju vaja kogu aeg juttu jahvatada. Võib ka niisama istuda. Läinud korral oli Bruno justkui möödaminnes täheldanud, et Emmy seltsis on kuidagi kerge olla ja mõnikord poeb isegi vaikne rõõm sisse, kuigi pole ühtegi põhjust. Emmy oli seepeale pisut imestunud, sest talle meeldis ju mehe kallal pidevalt aasida. Kas see võiks kellelegi rõõmu valmistada? Aga Bruno arvas, et aasimine kuulub lihtsalt Emmy juurde ja selle peale pole mõtet vihastada, sest ilmselt aitab keeleteritamine naisel hinges püsida. Kuigi… üheskoos vaikida oli siiski kõige parem. Seetõttu ei öelnud kumbki tükk aega ühtegi sõna. Selle asemel jälgiti hoopis üht kärbest, kes sumises aknalaual ja üritas õhuakna kaudu välja pääseda, kuid põrkas ikka vastu klaasi. Lõpuks katkestas Bruno siiski vaikuse.

Tead, ma mõtlesin, et me võiksime hoopis… Ta takerdus poolel lausel.

Mida? päris Emmy otsekui ärgates.

Ratastega sõitma minna, pakkus mees ootamatult, lähme näiteks mere äärde.

Nalja teed või? jahmus Emmy.

Ei tee, see oleks ju nii tore, arvas Bruno innukalt, võtame mõned võileivad kaasa ja teeme mere ääres väikese pikniku.

Rattaga mere äärde? Läbi metsa, mitu kilomeetrit, tuletas naine talle meelde.

Äkilisest ettepanekust segadusse aetud Emmy püüdis kätega vehkides kõiksugu vabandusi välja mõelda. Peamiselt raius ta seda, et tema ei oskagi enam sõita. Ta pole juba aastaid sadulasse istunud. Ta ei pea enam nii palju tasakaalugi. Mis hull jutt see nüüd ometi olgu?! Aga mees vaidles vastu, et rattasõidu oskus tuleb ju kohe meelde, kui oled korra selgeks saanud. Pealegi seisab Emmy ratas kenasti kuuri all. Ainult võta ja sõida!

Sina, ja pelgad rattasõitu? Ära tee nalja! imestas Bruno. Vanasti tahtsid üksi Siberisse ja Kamtšatkale sõita, et seal kõik hundid ja karud ära pildistada.

Aga ei sõitnud ju, täheldas Emmy mõtlikult pluusikraed siludes.

Nojah, lapsed olid väikesed, kus sa nende kõrvalt ikka lähed, sõnas mees.

Ja pärast jäi Aleks haigeks, jätkas Emmy aknasse vaadates.

Jah, see tuli küll ootamatult, nõustus Bruno. Ise oli veel noor mees, aga kukkus jalapealt voodisse. Kuigi… eks elus vist olegi nii, et kogu aeg tuleb midagi ootamatult ja täitsa valel ajal. Just nagu kiuste.

Ja lõpuks polegi muud, kui üks lõputu ring, nõustus Emmy. Ikka päevast päeva, kuigi ise muudkui loodad, et ükskord-ükskord-ükskord…

Jah, ükskord… noogutas Bruno, ma olen seda ikka mõelnud, et ükskord me…

Mis ükskord me…? uuris Emmy küsival ilmel.

No et ükskord me sinuga… lisas mees lausele vaid ühe sõna.

Tõesti? imestas naine.

Eks alguses võib ju aeglaselt sõita, jätkas Bruno. Ega meil pole kiiret kuskile, aga võib-olla saame sõidutunde ikkagi kätte.

Paistis, et Bruno ei kavatsenudki oma plaanist loobuda, pigem vastupidi. Ta tuletas teisele meelde, millist õndsust valmistas rattasõit lapsepõlves. Vihisesid kui tuul mööda maastiku, otse mäest alla ja käänaku taha, endal kõhus kõik veidralt võbelemas. Selline joovastus ja vabadusetunne, et lase aga olla. Miks ei võiks seda pisitasa ja tükikesekaupa meelde tuletada? Eriti veel keset suurt suve, mil kogu ülejäänud aasta reeglid peaaegu ei kehti. Pika veenmise peale hakkas miski Emmys siiski järele andma, seda oli tema suurtest hallidest silmadest näha, kuigi suu vaidles ikka visalt vastu. Lõpuks ei jäänud tal muud üle kui riideid vahetada ja Brunoga koos kuuri minna, et vaadata oma ratta seisukord üle. Ehk oli see sootuks katki ja kummid tössid, lootis naine endamisi, kuigi pidi üsna varsti vastupidist tunnistama. Brunol oli isegi õli kaasas, et ketti kohendada, ja sadula sättis ta ka otse. Kõik oli sõiduks valmis.

Noh, roni nüüd sadulasse, julgustas ta enda kõrval seisvat naist. Ma hoian esialgu kinni, siis on kindlam tunne. Ära nüüd karda!

Issand jumal, ma ei oska ju sõita, vaidles Emmy veel ratta selga ronideski vastu.

Sõida rahulikult, pole seal hullu miskit, ärgitas Bruno, tuleb ju välja küll!

Kuhu ma nüüd sõidan? hõikas naine veidi abitult.

Mine aga otse edasi, sealt saab lühemat teed pidi, õpetas sadulasse hüpanud mees hoogu võttes, las ma lähen ees, sõida sa minu järel.

Varsti sõidetigi üksteise kannul männimetsa vahel kulgevat teed mööda mereranna poole, esialgu siiski aeglasemat tempot hoides. Ilm oli tõesti suurepärane, tuulevaikne ja väga soe. Päike pani männimetsa mõnusasti lõhnama ja okkad krõbisesid kummide all. Julgust saanud Emmy söandas varsti juba ümbrustki silmitseda, kuigi hoidis leistangi ikka kramplikus haardes. Ega see vanainimese tasakaalutunne pole ju kiita, tegelikult võib see päris ootamatult alt vedada, sa võid ju arvata, et sile maa ja kindel pind, et pole seal hullu midagi, aga äkki ilmub ei tea kust libe puujuurikas teele, nii et sa ei saa arugi, kui…

Oota, ma tulen sulle appi, ehmus Bruno kolinat kuuldes ja selja taha vaadates. Issand jumal, mis sul juhtus? Kuidas sa nüüd niimoodi…?

Mu jalg on täitsa… ma ei saa seda üldse liigutada, hüüdis Emmy nutuselt. Mul lööb sellisse valu sisse, et… ma ju ütlesin sulle, et ma ei oska sõita.

Teepervele prantsatanud naine püsis abitult ühes asendis ja oigas vaikselt, endal ehmatusest ning valust pisarad silmi tõusmas. Kogu keharaskusega vasakule jalale kukkunud Emmy püüdis end liigutada, kuid iga katse tegi valu. Jahmunud Bruno tõttas talle appi, tõstis ratta eemale ja uuris ettevaatlikult vigasaanud jalga, kus märkas kohe luuotsa, mis turritas jonnakalt seal, kus poleks üldsegi pidanud. Näost ära vajunud, otsis ta värisevi käsi taskust telefoni, et kiiresti abi kutsuda, ise seejuures naisele lohutussõnu pobisedes.

Halloo, meil juhtus siin õnnetus. Kas te saaksite kiirabi saata? Ta püüdis kurku tõusnud klombi kiuste asiselt rääkida. Proua kukkus rattaga ja tal on jalaluu katki. Ei-ei-ei, ta ei saa üldse liikuda. Palun saatke auto kohe välja. Millal see jõuab? Ahah, jajah, muidugi, aadress ikka ka, see on….

Nädal hiljem lasti Emmy haiglast lõpuks välja. Kahest kohast murdunud jalale tuli operatsioon teha, et see korralikult kokku lappida. Lisaks sellele kippus tal pea ringi käima ja kukla tagant tuikama ning seetõttu jäetigi ta pisut pikemaks ajaks arstide järelevalve alla. Juhtunust veelgi enam masendusse vajunud Emmyl polnud tuju haiglasse saabunud külalistega lobiseda. Kõige vähem tahtis ta näha Brunot. Päev pärast õnnetust kuulis ta mehe tuttavat häält koridoris, kui see õdedelt tema palati numbrit uuris. Ehmunud Emmy pani silmad kiiresti kinni ja teeskles magamist, tõmmates teki peaaegu silmini. Lilledega voodi kõrval seisev külaline ei julgenud teda äratada. Ta konutas paar minutit noruspäi palatis, sättis kaasatoodud lillekimbu öökapil seisvasse vaasi ja hiilis lõpuks vaikselt minema. Järgmistel päevadel Bruno helistas ja uuris õdedelt üksikasjalikult Emmy tervise seisu, kuid vaatama ei söandanud enam tulla. Ka pärast seda, kui Ines oli ema koju toonud, võttis mees mitu päeva hoogu, et külla minna. Emmy kooris parasjagu köögis kartuleid, kui Bruno uksele koputas. Tal tuli seda mitu korda teha, sest keegi ei kavatsenudki vastata. Lõpuks avas ta vaikselt ukse ja jäi ootavalt lävepakule seisma.

Tere, kas tohib sisse astuda? küsis ta pisut ebaledes.

Näe siis, pühad mehed ja samariitlased kah kohal, sõnas Emmy pilku tõstmata.

Ma mõtlesin, et toon sulle natuke moosi, lausus Bruno tuppa astudes.

Moosi? imestas Emmy. Kas kohvi sai otsa või?

Sa ei joo ju kohvi, sõnas teine. Aga moosi vast ikka sööd.

Nojah, eks moosi läheb ikka vaja, noogutas kartuleid kooriv naine. Mis ma praegusel ajal näiteks säärikute või suusapükstega teeksin, ah? Mitte kui midagi. Need ei mahuks jala otsagi. Aga näe, moosi, seda võib vabalt süüa, ilma et jalg segama hakkaks. Kui see just varba peale ei tilgu. Vaat sealt oleks raske kätte saada, jalg ei anna ju painduma.

Paistab, et sa oled päris heas hoos, täheldas mees pisut elavnedes.

Muidugi, miks ma siis hoos pole, nõustus Emmy. Plaanisin just ratastooliga tantsima minna.

Võime minna küll, kui sa tahad, noogutas Bruno.

Muidugi, sant peab ju kah elu nautima, eks ole, noogutas Emmy. Pealegi oleks nii tore sul rattaga üle varba sõita, isegi vabandama ei peaks.

Võid sõita küll, kui see sul olemise kergemaks teeb, arvas mees muiates.

Sa oled kohe kõigega nõus või? uuris naine pisut kõrgendatud toonil.

Nojah, ma võin isegi kartuleid koorida ja sokke nõeluda, naljatas külaline.

Ja kui vaja, siis ööbid mul koridoris mati peal, jätkas Emmy. Haugud seal koleda häälega, kui võõrad peaksid juhtumisi tulema.

Muidugi võin haukuda, ma laulsin vanasti ju meeskooris, noogutas Bruno.

Jajah, sulle kohe sobib see heategevus, kinnitas Emmy ikka kartuleid koorides.

Kuule, tead, ma mõtlesin tegelikult, et… Mees otsis oma jutule sobivat algust.

Mida? küsis Emmy, lõpuks kartulitelt pilku tõstes.

Et viiks sind ikkagi välja. Õue, värske õhu kätte, lausus teine ääri-veeri.

Kas sa oled peast põrunud või? pahvatas naine nuga käest pannes.

Ei ole, raputas Bruno häbeliku naeratusega pead. Ma rentisin isegi ratastooli.

Seda öeldes kiirustas mees tagasi koridori ja lükkas jutuks olnud abivahendi suurema vaevata tuppa. Ta seisis pisut kohmetult selle kõrval, tõmbas käega mitu korda läbi juuste ega teadnud, kuidas jätkata. Näost punaseks värvunud Emmy tundis, kuidas vererõhk ärritusest kõrvades kohinat tekitab. Mida kuradit see veel peaks tähendama?! Kas mees tahab teda päris lolliks teha või?

Ära nüüd ole nii kurja näoga, lausus Bruno lepitavalt. Ma võin kas või tuhat korda vabandust paluda, kui see asja kuidagi paremaks teeb.

Minul ei ole sinu vabandusi vaja, pööras Emmy pilgu aknasse. Ise olin loll, et ratta selga ronisin.

Mõnikord lihtsalt juhtub, arvas Bruno. Läheb lihtsalt sitasti ja ongi kõik.

Tead, sinuga ühenduses juhtub mul kogu aeg midagi, viskas Emmy kurjalt.

Kuidas kogu aeg? imestas Bruno. See oli ju esimene kord… kui sa just seda kunagist matka silmas ei pea, no seda, kui need kanuud ümber läksid. Aga see oli ju sada aastat tagasi ja pealgi läks seal kärestikus mitu kanuud uppi.

Ma ei mõelnud seda, vastas Emmy pisut vaiksemal toonil.

Mida siis? küsis Bruno ja kergitas kulme.

Aita mind siia kuradi kärusse, kamandas Emmy laua äärest püsti tõustes.

Ratastooli istunud naine sai käru käsitsemise mõne hetkega selgeks ja asus veidrast vihahoost kannustatuna mööda tuba ringi sõitma. Aina suurema hooga. Endale armu andmata lisas ta muudkui kiirust, põrgates kohati vastu mööbliesemeid, kuid kihutas sellest välja tegemata üha edasi. Kohkunud Bruno haaras kärust lõpuks kinni ja sundis sõitja vägisi peatuma.

Kuule, ole nüüd mõistlik, võta hoogu maha, lausus ta jahmunud ilmel.

Ma olen terve elu mõistlik olnud. Kas sa ei arva? küsis Emmy ärritunult. Käige te kõik kuradile! Mida te must tahate?

Mina tahtsin sind lihtsalt aidata, pomises Bruno.

Mida siin veel aidata, ah? Selleks on juba liiga hilja, pahvatas naine. See kuradi käru aitab seda ju kõige paremini meelde tuletada.

Ma ei saa aru, millest sa räägid? lausus segadusse aetud mees.

Aga sellest, et Aleks istus tookord täpselt samasuguses kärus, vastas Emmy väsinud häälel ja vajus jõuetult ratastooli tagasi.

Millal tookord? küsis mees täpsustavalt.

Tol kevadel, kui sa Berliinis töötasid ja mulle helistasid, selgitas naine. Sa ütlesid, et saaksid mulle Stefan Mülleri meistrikursusel koha. Ja võib-olla õnnestuks mul isegi veidi aega tema ateljees töötada.

Jah, meist olid ülikooli kaudu päris head sõbrad saanud, lausus Bruno.

Aga mina polnud juba mitu aastat pintslit kättegi võtnud, sõnas Emmy süngelt. Ma olin ainult ülikoolis loenguid pidanud ja oma meest hooldanud.

Sellepärast ma arvasingi, et see muutus teeks sulle head, selgitas Bruno. Ärataks sind jälle ellu. Sa olid end ju täiesti maha matnud.

Ma olingi surnud, noogutas Emmy mujale vaadates. Ma olin nii väsinud, et jäin isegi süües magama. Mul polnud enam millekski jaksu.

Aga sa ju kirjutasid, et Aleks paraneb, meenus Brunole. Ja sellepärast ma mõtlesingi, et võib-olla sa saaksid ikkagi tulla.

Jah, Aleks proovis juba kepi najal ringi kõndida, nõustus naine noogutades. Tema taastusravi hakkas lõpuks tulemusi andma.

Jah, ma mäletan seda, kinnitas Bruno veel kord.

Aga see neetud suhkruhaigus oli ju ka, tuletas Emmy teisele meelde. See ei kadunud ju kuskile.

Seda lausunud naine suunas pilgu põrandale ja surus huuled tihedalt kokku, pikaks kriipsuks. Üksisilmi kaugusse vahtiva Emmy vaimusilma ette kerkisid pildid Aleksist ratastoolis. Kõik need vaikust täis päevad, mil tusane mees paistis olevat elule käega löönud ja istus tundide kaupa akna all, lausumata sõnagi. Vihmastel päevadel muutus ta eriti eemalviibivaks, isegi ärritus kergelt, kui keegi teda kõnetas, justkui segataks teda vihmapiiskade kokkulugemisel. Esialgu püüdis Emmy tal vägisi tuju üleval hoida, rääkis sellest, mis töö juures uudist, või tassis teda ilusa ilmaga aeda. Ta kinnitas mehele, et varsti saab kõik korda, tema jõud taastub ja keha hakkab jälle sõna kuulama. Küll ta läheb töölegi tagasi. Aga ajapikku tuli meeletu väsimus, isegi tõrge kojumineku ees. Nii veniski tema kodutee iga kuuga aina pikemaks, mõnel päeval kõndis ta tundide kaupa. Eks see oligi toona tema ainus meelelahutus: leida iga kord kas või natuke teistmoodi tee, mõni uus tänavajupp või pingike, kus jalgu puhata. Mõnikord oli Emmy valmis kas või hommikuni kõndima, peaasi, et poleks vaja koduust avada. Pigem kondaks öö läbi tänavatel ja  läheks sealt otse tööle. Aga paraku suunas kohusetunne teda lõpuks ikkagi alati koju.

Ma tukkusin tookord ülemise korruse voodis, kui sa helistasid, jätkas Emmy poolelijäänud juttu. Ma võtsin seal toru ja mul polnud aimugi, et Aleks tegi alumisel korrusel täpselt sama.

Kas ta kuulas siis meie jutuajamist pealt? küsis Bruno.

Jah, kui ma alla tulin, istus ta ratastooliga telefoni kõrval, noogutas Emmy.

Ja mida ta ütles? uuris Bruno, kel polnud sest kõigest aimugi.

Et mina võin teha, mida ma heaks arvan, sõnas naine. Et tema ei ole mul tee peal ees ega taha minu elu ära rikkuda.

Ilmselt ta arvas, et saab varsti terveks, oletas Bruno tagantjärele.

Ei, seda ma küll ei usu, raputas Emmy pead.

Miks mitte? imestas Bruno.

Sest mõni nädal hiljem läksin ma paariks päevaks kodust ära, ühele seminarile, selgitas Emmy. Mulle tundus, et kõik on korras. Ta ütles, et saab üksi hakkama, ja kui midagi vaja, siis helistab Inesele.

Ja mis siis juhtus? uuris Bruno teraselt naist silmitsedes.

Ta jättis endale insuliini süstimata ja vajus koomasse, lausus Emmy üle hulga aja Brunole otsa vaadates.

Võib-olla ta lihtsalt unustas? oletas hämmeldunud Bruno.

Ei unustanud ta midagi, raputas Emmy veendunult pead. Ta teadis väga hästi, et keegi ei tule talle appi, sest kedagi polnud ju kodus.

Miks sa sellest mulle ei rääkinud? küsis Bruno löödud ilmel.

See ei oleks ju enam midagi muutnud, tähendas Emmy õlgu kehitades.

Aga sel juhul oli see tema otsus, jätkas Bruno, sina ei peaks end sellepärast…

Aga ta otsustas pärast seda, kui ma ütlesin, et tahan ikkagi Berliini minna, katkestas Emmy teda järsult. Just siis ta ütleski, et ärgu ma muretsegu, küll asjad varsti lahenevad.

Aga sa ei tulnud ju mitte kuskile, tõdes Bruno nukralt. Isegi hiljem mitte.

Ma lihtsalt ei suutnud, lausus Emmy napilt ja lõpetas sellega jutu.

End karkude najal püsti ajades vaatas ta veel korra mehele otsa ja läks seejärel puhvetkapi juurde. Esiteks võttis ta välja kaks valget portselanist kohvitassi, seejärel kohvikannu ja lõpuks kausikese Bruno toodud moosi jaoks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon