Sõites trammiga Viljandis…

Paavo Matsin

 

 

Viljandi on väga trammilik linn. Tabasin end korduvalt sellelt mõttelt, kui asusin 2014. aastal tasapisi kirjutama uut romaani tööpealkirjaga „Gogoli disko”. Kuna raamatu tegevus toimub tuleviku-Viljandis, siis tundus mulle täiesti loomulik ja möödapääsmatu, et linnas on trammiliin. Ma ei juurelnud pikemalt, kust ma sellise idee peale tulin. Kunagi olin kuulnud vist juttu, et mingi Moskva metroospetsialist oli puhkuse ajal Viljandisse juhtunud ja sedastanud kohe, et siia saaks reljeefi poolest (orud ja mäed) väga hästi metroo ehitada. Ma ei oska seda linnalegendi kuidagi õigeks või valeks arvata. Naljatamisi võib vaid lisada, et Suure-Jaanis oli kunagi baar, mida kutsuti „Metroo”, sest inimesed kadusid sinna sisse tihtipeale pikaks ajaks ära. Aga jah, kui asusin kavandama fiktiivset romaanikeskkonda, kerkis mu vaimusilma ette Viljandi trammi- või metrooliin, mis ühelt poolt ulatuks üle Lossi­mägede Männimäele, teiselt poolt hargneks kuskilt turu juurest Paalalinna kanti, ja ühe „Gogoli disko” tegelase, vana taskuvarga Konstantin Opiatovitši pärast tundus mulle vajalik isegi Tartu-suunaline rööbastik kuni võsas puhkava Juudi kalmistuni.

Ilmselt ma ei olekski selle idee algupära üle pikalt juurelnud, kui mitte ühel 2015. aasta juunikuu hommikul ei oleks helisenud telefon. Olin just parajasti süüdanud talu raamatukogutoas vanal kodualtaril punase tulukese, läitnud paar lõhnaküünalt ja sättinud end mõnusalt kirjutuslaua taha viimistlema romaani lõpuosa, kui helistas Lauri Sommer. Ta oli Viljandis käimas ja mina olin teda juba ammugi külla kutsunud. Nüüd aga tekkis probleem kohaletulekuga, sest elan Heimtali juures Vardi külas, mis jääb linnast kümmekond kilomeetrit Pärnu poole. Lõpuks sai Lauri auto peale ja õhtul viskasime ta Viljandisse minevale bussile. Veetsime suurepärase päeva verandal, kuulates vinüüle ja jälgides kasside aristokraatseid tegevusi murul. Ometi tabasin ennast (mäletan, et just sel hetkel kuulasime Lauriga ansambli Gryphon tähendusliku pealkirjaga plaati „Midnight Mushrumps”) mõttelt, et tõepoolest, kui lihtne ja mugav oleks tal olnud kohale tulla trammi või metrooga! Kui käepärane oleks see olnud!

Kui külaline lahkus, otsisin meie ammuse kirjavahetuse välja, sest mulle tundus mõte Lauri Sommerist Viljandis trammiga ringi sõitmas kuidagi ürgloomulik. Ma mäletasin õigesti! Varsti oligi mul käes elektronkiri, kus Lauri kirjutas Viljandi trammist, kiri oli jõudnud minuni 8. mail 2008 kell 12.34.

Huvi pärast asusin oma valmivas teoses „Gogoli disko” ringirappuvaid trammiliine ja Lauri unes nähtud rööpaskeeme võrdlema. Kui Lauri oli paigutanud trammi stardikoha üsnagi praktiliselt kuskile raudteejaama kanti, siis mina kaldusin pidama keskseks hargnemiskohaks millegipärast Viljandi turuplatsi. Aga oh imet, ka Juudi kalmistu, mida teavad koguni väga vähesed Viljandi põliselanikud, oli Lauri marsruudil esindatud! See pisike Viiratsist veidi Tartu poole jääv imearmas kalmistu heebreakeelsete hauakividega oli ka Lauril pandud üheks võimalikuks sihtpunktiks! Üldiselt oli tema unenäo­trammi imaginaarne sõidukujund aga ümaram ja rahulikumalt kulgev, minu nägemuses oli kogu trammivärk äkilisem, sööstis siia-sinna ja ka ringisõitev seltskond oli hulga kriminaalsem! Aga selge oli see, et me mõlemad olime omal kombel Viljandis päris palju trammiga ringi sõitnud… ja ilmselt võis selliseid unetrammisõitjaid olla veel rohkemgi, sest Lauri unenäo algtõukeks oli hetk, kui Valner Valme 1991. aastal raudteejaama taga Helle Leppiku pool käinud seltskonnas ütles lause: „Mina tahaksin oma eluajal Viljandisse yhe suure trammiliini käima panna.” Siin kogu see salapärane kirjalõik Laurilt, mis oli mulle saadetud 2008. aasta 8. mail kell 12.34.

„Seda ta ytles siis, kui Helle pool raudteejaama taga hakati veinise peaga tegema sellist ringi, et igayks sõnastagu oma elueesmärk. Temal on oma tollane eesmärk vist ununud, aga mulle jäi, näe, vägagi meelde. Noh, käes oli õhtutund ja keres roidumus, Paalakas oli Raudteejaamast kaugel ka ja väga mõnus oleks hilisõhtul niiviisi peatuste kella kaikudes mööda rööpaid koju kolistada, saades osa sygisõhtu nukrusest või kevade pikast loojangust. Tramm sobiks osaga Viljandist väga hästi. Ja leides end täna öösel Viljandis trammiga sõitmas, taipasin, et see on olnud korduv unenäomotiiv, mis algas Valneri lausest sel kaugel 1991 lõpul või 1992 alguses. Kõigepealt sellest, milline see liin on. Ta stardib loomulikult Raudteejaama kandist — rööpsõidukid tunnustavad teineteist. Sealt sõidab ta Pärnu maanteed pidi Ugalani ning keerab selle tagant ja surnuaia vahelt Reinu teele, sealt Lauluväljakule, Jaani kiriku juurest tiira-taara mõnusaid tänavaid pidi läbi vanalinna, pikema peatusega Laidoneri platsil, mööda Lossi tänavat, kuni vastu tuleb tammedest palistatud Maramaa puiestee ja lõpuks Paala järv, mille kaldale pannakse maha need suplejad ja napsimehed, kes Vanalinnast yle jäid. Sealt paisjärve kallast pidi paremale ja yle truubi pardisöötjate kylje alt mäest yles ning Valuoja puiesteed pidi Kaugesse, meie hoovist mööda. Ja sealt muidugi Suurt Kaart pidi Paalalinna gymnaasiumi juurde, ning otse garaažide juurest läbi Kantrekyla seda pikka tänavat pidi Raudteejaama poole tagasi. Vaheldust kui palju. Sel sõidukil poleks tavalise linnatranspordiga muidugi mingit pistmist. Ta väldiks kärarikkaid tänavaid, oleks liikuv idyll, milles reisijad saaksid hajameelselt piipu pahvida ja tunnis korra „taskulõokesest” iidset likööri maitsta, lehitseda vanu kirju, kuulatada kaugeid aegu, uurida rööbaste vaikse kolina taktis möödalibisevaid vaateid ja mõtiskleda mineviku, tuleviku ning igaviku yle. Selle yle, mis selles linnas on ilusat ja kordumatut, mis seal elanutele veel aastate pärast ja kaugetel maadelgi selgelt meenub. Tramm oleks mõeldud sama palju turistidele kui pilku selgitavatele omainimestele, ja ludrisid peale ei võetaks. Siiski saab iga pealesaanu vaadata seda, mida ihkab, ja minna maha seal, kus jalad kihelema hakkavad. Peatusest pole kauged tuntud „hitid”, nagu Filosoofi allee, Trepimägi ja Lossimäed, aga ka vähem kylastatud kohad, nagu Juudi kalmistu, mõned Kantrekyla punkmajad, ning raudteetammi lõpus asuv suursuguse vaatega „Maailma Lõpp”, kuhu tramm lõpuks seisu jääb. Pisikesed laternad põlevad udus kogu öö ja istmed on allalastavad. Kojuminevalt suurte vuntsidega konduktorilt saab omandada ka ööpileteid ja sooje magamiskotte, toit ja vein peavad endal kaasas olema. Seal ei räusata, vaid armastatakse, ei pilluta repliike, vaid mõeldakse, ei vaadata telekat, vaid nähakse und, nagu mina nägin ja näevad kõik, kes teevad endale oma mõtetest unistamise kuupileti. Minu unes oli see korraks isegi köisraudtee ja ma nägin, kuidas elatakse pööningukambrites. Võib-olla on sellise trammi rööpad kergesti teisaldatavad ja tuju korral saab liini liigutada ka läbi Uueveski ning Reinu teelt saab pöörata mööda Hariduse tänavat alla järve poole, ja veidi järve äärt mööda sõitnuna peaks haruldast Pikka tänavat mööda jälle yles rappuma. Paalalinnast võib teha tiiru ka Jämejalga, pargi alguses on seal endine bussipeatus, kuhu saaks panna paar kohvikulauda või teha õdusa ootepaviljoni. Kõik need võimalused on lahti ja peidus selle Viljandi kesta all, kus justkui trammi ja muud taolist nagu polekski. Head und.”

Mida öelda lõpetuseks? Kirjanikud, unistajad ja raamatute tegelased las muidugi sõidavad ilmsi ja unes igasugu olematute trammidega, aga kassidele (neid on siin Vardi külas Vahe talus praegu kolm — valge Rudolf, punane Ronja ja must Mirjam) oleks ilmselt selline taluni ulatuv rongi- või trammiliin vist ikkagi liiga ohtlik ning bulgakovlikult-saatanlikult meelitav! Kunagi siit paari kilomeetri kaugusel olnud Sinialliku raudteejaamas oli pidevalt kitsarööpmelisel igasuguseid õnnetusi nii maainimestega kui ka loomadega, kes polnud niisuguse imeasjaga harjunud. Näiteks võib leida ühest igivanast „Postimehest” sellise lühilookese: „Wiljandi—Laatre raudtee rongile oli 17. juunil 1897 Sinialliku jaama ligidal takistust tehtud, selle pärast tuli rong ka hiljem Wiljandisse. Hooletu talumees jätnud hobuse raudtee ülesõidu juurde ning wiibinud ise Wardi kõrtsis. Korraga ilmunud rong, hobune kartnud masinawilet ning tahtnud koormaga üle tee sõita, möödasõitja rong aga haaranud roobastel olewa hobuse ja koorma, tõuganud koorma ühele ja wedanud hobuse sammu 20 teed mööda edasi ning lükanud teisele poole kraawi. Hobune näitas esiotsa eluta olewat, aga kui reisijad ta riistadest lahti harutasiwad, ajas ta ennast jälle jalule. Kõrtsist tulija talumehe, kes ennast hobuse omanikuks tunnistas, annab raudtee walitsus hooletuse pärast kohtu kätte karistada. „Felliner Anzeiger” tähendab, et Wiljandi—Laatre raudteel palju ülesõidukohti ilma kärbisteta on, millest kergesti õnnetust wõib sündida.” („Postimees” 21. VI 1897.)

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon