Stseene ühest kooselust

Mari Peegel

 

 

Milvi Martina Piir: „Pelikanide abielu”.

„Tähepärg”, 2015. 213 lk.

 

Milvi Martina Piiri „Pelikanide abielu” on üks omapärasemaid, kui mitte öelda veidramaid raamatuid, mis mu kätte on sattunud. Alates määratlematust žanrist — see keskmise paksusega raamat pole kindlasti romaan, reservatsioonidega võib seda pidada jutustuseks või koguni muinasjutuks — kuni teema ja tegelasteni välja. Piiri raamatu puhul on selge vaid see, et tegemist on utoopiaga ja sellel on oma eesmärk.

Kaks kahekümnendates eluaastates eesti naist Lili ja Luisa kohtuvad rahvaülikooli ettevõtluskoolitusel linnas, milles tähelepanelik lugeja võiks ära tunda Tartu. Luisa on kolmeaastaseid kaksikuid kasvatav üksikema, töötu, kes töötuskindlustushüvitist ei saa. Lili on samuti üksikema, ta töötab linna lähedal maal algklasside õpetajana. Tema kasvatab poega ja trotsib halbu suhteid kolleegidega, eelkõige korruptiivse koolidirektoriga. Pärast põgusat suhet linnast saabunud arvutiõpetajaga ootab ta oma teist last. Luisa on verivaene, Lili veidi paremal järjel. Seda tänu töökohale, aga ka hoolitsevatele vanematele, kes on talle ja tema pojale ainsaks turvavõrguks.

Naiste esmakohtumine päädib sümboolse aktiga — leivajagamisega. Olgugi et leiva asemel on Lili küpsetatud lihapirukad. Seda söömingut võib pidada naiste elu murdepunktiks. Nad tajuvad alateadlikult statistilist tõsiasja, et iga uue lapsega süveneb üksikema vaesusrisk, ning ettevõtluskoolituse viimasel päeval sõlmivad nad lepingu, et hakkavad koos elama ja lapsi kasvatama. Sealt edasi triivib sündmustik kindla kursiga raamatu peaeesmärgi poole: tõestada samasooliste kooselu seadustamise vajalikkust. Luisa ja Lili kirjutavad notari juures alla kooselulepingule: „Nad registreerisid oma kooselu augusti alguses, vahelduva päikesepaiste ja tujukate vihmahoogudega päeval. Kogu hommiku tibutas sooja suvist seenevihma, mis pesi linna puhtaks ja klaariks. Lõuna paiku jäi sajuhooge vähemaks, ainult kohevad tupruvad kesksuvepilved veeresid rahutult üle sügavsinise taeva. Oli ilus päev selleks, mis neil ees seisis.” (Lk 108.) Sündmuse kirjeldus on poeetiline, naiste teo ajend aga romantikavaba ja praktiline: „Nad vastasid hästi teineteise vajadustele ja kalduvustele, täiendusid ja eristusid, kus vaja. See oli tugev ja kaunis kooslus, iseloomude õnnelik kombinatsioon, millele toetusid parimad abielud.” (Lk 109.) Autor kasutab nii raamatus kui ka pealkirjas sõna „abielu”, ent mõtestab selle ühenduse ümber — tema jaoks pole (ideaalne) abielu võimalik mitte ainult kahe samasoolise isiku vahel, vaid ka kahe isiku vahel, kellel puudub intiimsuhe.

Raamatu üks tahke on kangelannade võitlus eelarvamusega, et nad on lesbid. Milvi Piir ei ütle, kas Lili ja Luisa on lesbid või ei ole, samal ajal on ta nende suhte kirjutanud nii aseksuaalseks, et seksuaalse alatooniga lähedust ei saakski nende vahel tekkida. Seksuaalsus puudub nii Lili ja Luisa kooselust kui ka nende elust üldse.

Intiimelu neil küll sugeneb, kuid alles raamatu lõpus ja meestega. (Kriitik Brigitta Davidjants on oma arvustuses[1] viidanud, et Piir pakub raamatus allusioone, nagu võiks naistel siiski olla lesbisuhted — nende nimed algavad L-tähega, nad elavad L-tähe kujulises majas —, ent mulle tundub, et need on pigem kokkusattumused.)

Sõprus on klassikaliselt suhtevorm, mis ei vaja institutsionaalset määratlemist. Sõbrad võivad anda küll verevande, kuid neil pole selleks tarvis tunnistajaid, ei notarit ega riigiametnikku, nende kohalolu näitaks vaid, et sõprade omavahelisest usaldusest ei piisa ja järelikult nad polegi sõbrad. Aristotelese järgi valitseb täiuslik sõprus kahe inimese vahel, kes on võrdselt vooruslikud, „sest headena soovivad nad teineteisele sama moodi head, kuivõrd ise head on”[2]. Sõprus on ideaalis üllas ja kahe hea inimese liiduna ka mõlemale poolele kasulik. Lili ja Luisa sõprus on kahtlemata ideaalilähedane. Sarnase loomutäiusega inimestena on neil elule samad ootused: stabiilsus, kindlustunne, rahu. Kindlasti ka liberaalsus: lasta inimestel tegutseda nende parema äranägemise järgi ja mitte hoolida neile kahjulikust maailmanägemisest. Nad mõlemad leiavad, et majanduslik sõltumatus ja ettevõtlikkus on õnneliku elu väravateks. Tavalistes oludes võiksidki Lili ja Luisa jääda sõpradeks, kuid nende ja nende nelja lapse ebakindel positsioon ühiskonnas ning Luisa haigestumine raskesse tõppe paneb neid haarama uue abinõu järele, milleks on seadustatud samasooliste kooselu.

„Pelikanide abielu” suurim pluss on see, et autor on nii kiiresti reageerinud muutustele Eesti ühiskonnas. Viimaste kümnendite jooksul on see vaat et harukordne. Milvi Martina Piiri antennid on tundlikud ja sulg väle. Kooseluseaduse eelnõu jõudis riigikogu ette esimest korda 2014. aasta aprillis, seadus võeti vastu sama aasta oktoobris ning „Pelikanide abielu” ilmus juba 2015. aasta suvel. Piir ei osalenud ulatuslikes avalikes diskussioonides, vaid eelistas oma sõnumi ja toetuse edastada ilukirjanduse kaudu — ja tegi sellega kindlasti väga targa valiku. Samal ajal on sotsiopoliitiline reflektiivsus ka selle raamatu suurim miinus, sest oma seisukoha poolt väideldes on autor unarusse jätnud ilukirjanduslikkuse. Piir viib lugu edasi jutustades, mitte näidates, ning teoses puuduvad kõrvalteemad ja -liinid. Lugeja võib säärases kinnises maailmas ennast ahistatuna tunda, näiteks allakirjutanuga nii juhtuski.

Oma raamatuga pakub Milvi Martina Piir praeguseks ikka veel kehtivate rakendusaktideta kooseluseadusele lisaväärtuse, mis teenib kahte eesmärki. Esimene on turumajanduse põhjustatud ainelise ebavõrdsuse leevendamine, sest koos elades saab teatud ressursse kasutada ühiselt. Piir ei võitle kapitalismi vastu, vaid pakub lahendusi sellega hakkamasaamiseks. Teiseks astub see tekst „rahvuspere kaitsjate” vastu nende endi relvadega. Eesti konservatiivid on endale haaranud kõik sümbolid alates riigilipust ja traditsioonidest kuni perekonnani. Moraalse paanika tekitamiseks kasutatakse oskuslikult hüüatust: „Aga lapsed, mis saab meie lastest?!” Liberaalide leeris ongi juba mõnda aega liikunud mõte võtta need sümbolid konservatiividelt tagasi, anda neile positiivne ja lihtsasti mõistetav sisu. (Mõelgem näiteks rahvuslippudele kontserdil „Sõbralik Eesti” 2015. aasta septembris.) Nii sümbolite kui ka moraalse paanika kaaperdamiseks sobiks Piiri pakutud mudel väga hästi, põhjendab ta ju selgelt kooseluseaduse vajalikkust, et vaesusriskist ohustatud üksikemade lapsed saaksid turvaliselt üles kasvada! Jah, kavalusena see töötaks, kuid kooseluseaduse peamine mõte on teadupärast midagi muud: anda vähemustele, geidele ja lesbidele heterodega võrdsed õigused. Sellest aspektist vaatab Piir diskreetselt mööda.

Ehkki raamat on tervikuna kantud teise laine feministide loosungist „Isiklik on poliitiline”, on see idee edasi antud nii pehmelt kui võimalik. Naisõiguslikud momendid — tegelaste tõdemus, et naisele ei piisa suhtlemispartneriks vaid lastest, naiste äri ei pea tingimata olema seotud lastega, ka (mees)partneri kõrval eelistavad nad jääda materiaalselt iseseisvaks ning isiksustena eneseküllasteks — on välja kasvanud autori tähelepanekutest ja elutarkusest, mitte masinlikust teooriatega töötamisest. Sellisena sobib see raamat ka neile lugejaile, kes on feminismi suhtes allergilised.

„Pelikanide abielu” muinasjutul on happy end. Lilit ja Luisat ning nende hõimu ootab helge tulevik, konservatiivide leer on aga kandnud tõsiseid kaotusi. Õiglus võidutseb ja kõike seda tänu ühele seadusepügalale. Hea reklaami korral võiks Piiri raamatut saata lugejamenu: lihtne eesti lugeja ei pruugi armastada kooseluseadust, kuid päris kindlasti armastab ta õnneliku lõpuga muinasjutte.

[1]  B. Davidjants, Rahvuspere kaitsjad emade vastu. „Eesti Päevaleht” 7. IX 2015.

 

[2]  www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/raamat8.html.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon