SÜGAVALE NÄHTUD

Olev Remsu

 

 

Mart Kadastik: „Kevad saabub sügisel”.

„Varrak”, 2013. 222 lk.

Öeldakse, kes ei suuda üllatada, see pangu pillid kotti ja mingu koju. Ma arvan, et Mart Kadastikul pille kotti panna pole tarvis. Mis siis üllatab?

Mina tean Kadastikku vaid ajakirjanduse kaudu ja ma poleks eales uskunud, et temasuguse positsiooniga mees avaldab ilukirjandusliku teose. See on ju riskile minek, võidakse maatasa materdada. Aga eneseväljendussoov, tahtmine olla just proosa autor, öelda maailmale midagi sellist, mida publitsistika kaudu öelda ei saa, on olnud suurem kui kartus, et äkki mu teos ei meeldi lugejatele või kirjandusavalikkusele või mõlemale. Lihtsamalt öeldes, mulle tuli see nagu välk selgest taevast, et Kadastik hindab ilukirjanduse väärtust nii kõrgeks ja tahab sellega tegelda. Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskond, mis on teda koolitanud, mõjub endiselt hästi. Ja eks siit vaata vastu ka kummardus meile, vaestele sulesoldatitele, olgu see tahtlik või tahtmatu.

Tunnistan, et oma arvustuse sissejuhatusega olen rikkunud kriitika üht põhiprintsiipi — kirjuta teosest, ja mitte selle autorist. Ometi oli seesinane mõte minus nii valdav, et ma ei mallanud seda vaid endale pidada.

Nüüd siis teosest. Üllatused aina jätkuvad.

Juba paarikümne lehekülje läbilugemisel tekkis mulje — see on tark raamat, see on hea raamat. Edasi jäi vaid pinge — kas Kadastik suudab vastu pidada ja taset hoida? Ja ta suutis.

Teose peategelane, endine ajakirjanik ja nüüdne kirjastaja Henn Paavel ütleb, et ta kirjutas oma lugusid aina ümber ja ümber, pärast viskas minema. Hiljem, juba romaani autorina ja kirjastajana põlastab seesama Henn keelelist ja väljenduslikku lohakust, mille on kaasa toonud arvutiajastu. Henn on stiilimees, ja kindlasti on seda ka Kadastik.

Kuskilt keskpaigast hakkab siiski tarkus domineerima headuse üle. Ma mõtlen, et lõpu poole on seletamist rohkem kui kujutamist. Mida siis meile kujutamise asemel seletatakse? Siin panebki Kadastik mängu oma peamise trumbi — imetlusväärselt sügava elutundmise. Milliseid hingesaladusi teab ta inimeste kohta ning kirjeldab neid ka oma tegelastel!

Kes tahab teada, millised on tema enda salaihad, tema enda või tema lähedaste varjatud motiivid, lugegu Kadastiku romaani „Kevad saabub sügisel”.

Henn Paavel ei varjagi, et tema mõtted juhinduvad freudismist, sellest, et inimest juhib seksuaaltung, et kõik olulise elus määrab lapsepõlv. Henn on selle teadmise saanud oma isalt, doktor Paavelilt. Mina mäletan psühhiaater Heiti Kadastikku, Mart Kadastiku isa, korduvalt trükitud brošüüri „Vestlusi noorukitele” autorit.

Romaanis pahandab endine ajakirjanik Henn Paavel, et ajakirjandust enam ei olegi. Ja edasi: „See, mis on, on meedia. See on midagi muud. See on sama, nagu oleksid WC-d, kemmergud ja käimlad ära kaotatud, isegi peldikuseinu enam ei ole, ja igaüks laseb sinna, kuhu juhtub, ning kõik peavad selle jälkuse sees sööma ja sigima. Kujutage ette, üks krooniline vaimuhaige — mu kadunud isa patsient — nimetas oma blogis mu isa sadade inimeste Siberisse küüditajaks! Isa oli kogu elu kannatanud seetõttu, et oli teeninud Saksa sõjaväes. Ta polnud end kunagi komparteiga sidunud. Kas Google’ist vaatab nüüd vastu mu isa kui austatud arst? Ei, teile vaatab vastu küüditaja! Ja kuidas ma saaksin oma isa kaitsta? Võimatu!” (Lk. 158.)

Guugeldasin minagi, toksisin otsikasti Heiti Kadastiku nime. Tõsi mis tõsi, kohe esimese võimalusena pakutakse 24. märtsil 2009 kirjutatud anonüümset kommentaari „Aeg rääkida eestlaste küüditajatest” ajalehest „Kesknädal”, kus meie hulgast ammu lahkunud lugupeetud psühhiaatrile esitatakse alusetu süüdistus. Esimese võimalusena! Klatš kõigepealt, nõnda et seda on võimatu mitte märgata! Alles tagapool tulevad Heiti Kadastiku tööd ja raamatud.

Mina ei näeks asja nii trööstitult nagu Henn Paavel. Muidugi oleks hea, kui halbu inimesi ei oleks, kui keegi kedagi taga ei räägiks. Seljataga mustamist ei mõelnud välja siiski arvutiajastu, see kuulub meie tsivilisatsiooni juurde aegade algusest saadik. Arvutiajastu on pannud tühijutud kulutulena levima, kuid võimaldab meil ka teada saada, mida meist räägitakse. Vähemalt mingit osa sellest. Varem võisime elada uhkes eneseimetluses, et inimesed ümberringi armastavad ja austavad meid, nüüd paisatakse meile näkku kohutav tõde. Mis sest, et tohutu vähemuse kuulutatav jälkus, aga mis parata, ka nemad on meie kaaskodanikud, ka neile laieneb sõnavabadus.

Tagasi teose juurde!

Võib vaielda, kas tegemist on romaaniga, nagu seda nimetab tekst nii esi- kui tagakaanel. Algul tundus, et ega ole, et žanriliigitus on kaantele pandud reklaami pärast. Võrdlemisi õhuke raamat, ja kohe romaan. Meelitab ostma, inimene võib ennast pidada üksnes väikest vaeva nähes romaani läbilugejaks. Algul tundub, et romaani asemel on meie ees belletriseeritud portreed, milles kirjeldatakse ja analüüsitakse tänapäeva, peamiselt umbes viiekümneseid-kuuekümneseid inimesi, keda on tabanud vanusekohased vaevad. Keda on tabanud armastuse- ja lähedusepuudus, mille juured on kalgivõitu lapsepõlves. Edasi lugedes selgub, et portreed-lood on siiski kenasti läbi komponeeritud, me saaksime rekonstrueerida teose faabula, panna tegevuse kronoloogia paika esimesest ajapunktist kuni lõpplahenduseni. Ja kui on faabula, siis on ka romaan, vähemalt lühiromaan. Klassikalised portreed on osavalt romaaniks komponeeritud tegelaste sugulussidemete või siis varasemate kohtumiste kaudu.

Ütlesin juba, et mida rohkem lõpu poole, seda enam on teoses kujutamise asemel seletamist. Nüüd kirjutan, et lõpu poole muutub teos lugejagi (s. o. minu) jaoks üha romaanilikumaks, kuna süžee ei avaldu kohe, vaid selle olemasolu tabamine nõuab raamatu läbilugemist.

Jään siiski ka oma esialgse kinnituse juurde, kuigi kahe väite vastukäivus on ju ilmne. Mis parata, ega aus ja täpne saagi olla ilma endale vastu rääkimata.

Nimetasin Henn Paaveli peategelaseks. Vahepeal tundub, et ta seda pole, jääb mulje, et tegemist on pigem nn. kollektiivse rühmtegelasega ja kujud selles on väga värvikad ja eripalgelised, näiteks üheksanäpuline kröösus Tambet Alver, ooperitäht ja Hennu lähisugulane Erik Roos, arst Toivo Laidvee ja loomulikult Henn ise, kogu aeg stressis, krambis, erutatud, kogu aeg seda maha surumas. Rühmtegelase loetelusse said ainult mehed, aga ilmekad on ka teose naised, mis sest, et neid ei ole piisavalt individualiseeritud nagu mehi. Minu arvates mehed domineerivad, olgugi et näiteks Moonika on koguni võtmetegelane, tema kaudu seotakse faabula tervikuks. Kas meeste parema kirjeldamise on autorisse sisse programmeerinud vahest talle endalegi tajumatu meesšovinism? Igatahes on meestegelaste hingeuuring sügav ja põhjalik. Mida mõtleb ja tajub hedonist, kes suure osa oma vabast ajast veedab maailma bordellides, kes hindab kümneid prostituute nende teenuse kvaliteedi järgi? Seda on Kadastik meile öelnud konservivabriku endise direktori Tambet Alveri kaudu. Ent autoris lööb samuti välja ühiskonnakriitik, lähiajaloo röövellikku erastamist-varastamist on kirjeldatud Tambet Alveri tegevust valgustades. Muuseas, kirjastaja Henn Paavel ripub Tambeti toiduahelas, kas selles tõigas peitub kibe tilk autori eneseirooniat? Hennu kaudu kirjeldab Kadastik ajakirjanikutööd seestpoolt, ja seda ta tunneb. Ja siin on mul esimene küsimus — kas Hennu tõesti ei vaevanud südametunnistus, kui ta pidi Nõukogude perioodil kirjutama seda, mis nõuti? Või mitte kirjutama seda, mida ei lubatud kirjutada?

Doktor Toivo Laidvee portree ütleb, et ka arst vajab arstiabi ning ehk rohkem kui keegi teine. Armastusevajadus on ka varsti kuuekümneseks saaval mehel nõnda suur, et ta haarab kinni juhuslikust netitutvusest ja… Juhinduks Kadastik stereotüüpidest, laseks ta Laidveed tillist tõmmata (analüüs on freudistlik, sestap kasutan vulgarismi), ent Laidvee armub e-kirjade kaudu naisesse, kes talle igati sobib, kes on armastust väärt ning kes ka ise kirjutades ja Laidveelt meile saades teda armastama hakkab. Naise nimi on Maarja, algul tundus seegi mulle veidi pretensioonikas ja suureline, kuid just tema kaudu avab ühiskonnahinda­ja Kadastik meil maad võtva usuhulluse hingelised tagamaad. Nii et las ta olla Maarja. Kadastik ei ole ka nõnda odav, et laseks vastastikusel armastusel igaveseks lahvatada. Ei, liiklusõnnetus maanteel invaliidistab doktor Laidvee, kui mees kihutab esimesele kohtumisele oma Maarjaga. Invaliidist arst, siin on midagi kõnekat ja sümboolset.

Ooperi- ja operetilaulja Erik Roosi kaudu on kirjeldatud Tartu teatrielu, selle sidemeid seksi, kompartei ja KGB-ga. Kahe viimasega kahjuks kasinalt, ent esimesega küll ja küll. Ja mitte sugugi labaselt, ikka sügavalt, alateadvuse kihte valgustades nagu mujalgi. Just Erik peibutab Hennu esimesele seiklusele, ja freudistide meelest on sellel otsustav tähtsus kogu eluks.

Ka mulle on see tähtis. Nimelt on Kadastik pannud Hennu ja Eriku veetma lapsepõlvesuvesid Haapsallu Jüriöö tänavale, sealsamas elab ka tüdruk Eda, kes poistele oma paljaid rindu näitab. Võib-olla pole see õige, kuid mulle on mõnikord tähtsad ka üsna kirjandusvälised asjaolud. Mina pean talvel lumme mattunud ja muidu rohelist Jüriöö tänavat üheks ligitõmbavamaks Eestis, püüan sealtkaudu liikuda nii tihti kui võimalik. Viimastel päevadel seal rattaga sõites olen mõtisklenud selle üle, millises neist õdusatest äärelinnamajadest veetis oma suved Henn. Ja millises vallatu Eda? Ja Kadastiku romaani väärtus minu silmis on tõusnud.

Teose viimane peatükk on mõneti küsitav. Siin muudab Kadastik otsustavalt oma romaani tinglikkusenivood, ta teeks nagu katseid luua romaani romaanis või kirjutada oma teosele ise ka arvustus. Loomulikult ei ole sellised mängud keelatud, neis ei ole midagi halba. Ainult et minu meelest oleks võinud sellest kuidagi ette teada anda, teha mingi vihje. Praegu sajab tinglikkusekriteeriumi muutmine täiesti ootamatult lugejale pähe. Hea on aga, et selle osa kirjutamisel on karm enese­tsensuur veidi leebemaks muutunud ega ole enam talitsenud eneseväljendussoovi.

Milleks on autoril läinud viimast peatükki vaja? Selleks, et pilada prototüüpide otsimist, mis Hennu arvates tema romaani „Armutu armastus” ilmumise järel tuleb. Ma olen nõus, et prototüüpide otsimine on kollane tobedus, kuid ikkagi oleks võinud lõpuosa kuidagi sujuvamalt teosesse klapitada. Romaani viimases lõigus lubab Henn kirjutada uue romaani, pühendada selle kas oma tütardele, psühhiaatrist isale või koguni doktor Freudile. See on hea mõte.

Eespool mainisin enesetsenseerimist ning ka seda, et vaid mõne sõnaga, ebaromaaniliku pealiskaudsusega libisetakse üle partei- ja julgeolekuteemast. Kui Mart Kadastik kirjutaks uue romaani, siis tahaksin ma selles näha möödaniku ühiskonna analüüsi. Mu usun, et Kadastik on inimene, kes üsna täpselt teab ENSV siseelu, seda, kuidas oblastvabariiki juhiti ja mis siin tegelikult toimus. Minu meelest ei tohi selliseid teadmisi endale hoida, isegi mitte siis, kui on antud vaikimistõotus. Endalepidamine oleks süütegu meie rahvusliku kollektiivse mälu ees. Kõik, kes midagi teavad, võiksid sellest rääkida. Ja kui mitte muidu, siis ilukirjanduslikus vormis.

Pole vist kuigi viisakas žüriidele midagi ette kirjutada, ent kui hakatakse valima 2013. aasta debüüdipreemia kandidaate, siis minu meelest on „Kevad saabub sügisel” siin arvestatav kandidaat.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon