Sundimatu kasvamine

Sirje Kiin

 

 

Kanadas elav eesti päritolu kirjandusteadlane Thomas Salumets avaldas tänavu Vancouveris Jaan Kaplinski esimese biograafia. Teos on ingliskeelne ja kannab pealkirja Unforced Flou­rishing. Understanding Jaan Kaplinski (McGill-Queen’s University Press, 2014, 240 lk.). Pealkirja võiks autori arvates tõlkida „Sundimatu kasvamine. Jaan Kaplinski mõistmine”.

Teos on aastatepikkuse uurimistöö vili, mille käigus autor on usutlenud põhjalikult nii luuletajat kui tema pereliikmeid, lähedasi naissõpru, pidanud kirjavahetust kolleegide ja kriitikute, sealhulgas ka siinkirjutajaga, ta on saanud koguni usutleda omaaegset KGB töötajat Tartus, kes nn. Kaplinski juhtumiga tegeles, nimi ei vääri siin mainimist.

Salumetsa uurimust võib nimetada autoriseeritud biograafiaks, sest uurija ja uuritava vahel on ilmselt valitsenud erakordne usaldus. Jaan Kaplinski on andnud kirjandusteadlase kasutada nii oma intiimpäevikud kui ka kirjavahetused, pidades isiklikest probleemidest kirjutamist oluliseks: „Kirjutamine meie elu üsna intiimsetest detailidest on tähtis, ja see võib isegi aidata teisi inimesi,” kõlab üks paljudest luuletaja tsitaatidest, mis on Salumetsa teoses tõstetud Kaplinski vastuolulisi erootilisi armastuskogemusi analüüsiva peatüki motoks.

Teose peamine meetod on psühhoanalüütiline, s. t. Salumetsa analüüs ulatub meie võimalikult kuivaks väänatud ebaisikulise biograafiatraditsiooniga võrreldes harjumatult sügavale, puudutades Jaan Kaplinski isiku kõige valusamaid arengudetaile: isata kasvamine, distantseeritud emasuhe, oma toa puudumisest johtunud pärsitud seksuaalareng, võimetus luua sotsiaalseid kontakte, mis kasvas üle komplitseeritud (truudusevõimetuiks, ebavõrdseiks) suheteks vastassugupoolega, enesetapumotiivid ja -katse, vastu­oluline sõltuvussuhe Uku Masingu isa- ja gurukujuga jne.

Kõik need traumad on Salumetsa psühhoanalüüsi oluliseks aluseks, mõistmaks Jaan Kaplinski isiku psühholoogilisi ja tema loomingu filosoofilisi lähtepunkte. Teos aitab ingliskeelsel lugejal mõista mitte ainult ühe kirjaniku mõttemaailma, vaid ka seda, milliselt kultuuri- ja poliitiliselt taustalt see pärineb, kuidas sellega oponeerib või sellele vastandub. Just viimane aspekt teeb teose eriti huvitavaks eesti lugejale.

Näiteks peatükis „Enesekolonisatsioon” kirjeldab Salumets põhjalikult seda, kuidas Kaplinski kriitilised arusaamad Euroopa kultuurist vastanduvad meie koduse põhinarratiiviga, mille järgi just kultuur hoidis meid elus läbi raskete aegade, ja kuidas me vabanemisega oleme taas naasnud euroopaliku kultuuri rüppe. Kaplinski arvab vastupidi, et nn. euroopalik reegli- ja sihipärane kultuur on pigem risk, et meile olemuslikult võõras ja vabatahtlikult üle võetud/matkitud kultuuriraamistik on meid võõrutanud meie vanast, ideaalsest kolonialismieelsest sundimatust, loomulikust arengust, regivärsist ja looduslähedusest. Salumets kirjutab, et Kaplinski on euroopaliku kultuuri suhtes allergiline ning sügavalt vastu eestlaste enesekolonisatsioonile. „Erinevalt Juhan Luigast ja Oskar Looritsast, kes uskusid, et kultuur teeb meid vabaks, nägi Kaplinski, et kultuur oli suunatud piiride tõmbamisele, tegeles gruppide erinevustega ning väljendas pigem piiravat kui vabastavat jõudu,” kirjutab Salumets (lk. 143). Ta nendib küll vastuolu valitseva arusaamaga, kuid ei esita Kaplinski väidetele mingeid vastasseisu­kohti ega tsiteeri ühtki oponenti. Ses mõttes on Salumetsa biograafia üsna apologeetiline ja kriitikavaba, aga seda pole autorile aus ette heita, kuna teose eesmärk on ju alapealkirjaks tõstetud soov Kaplinski loomemaailma mõista. Märkasin tekstis vist vaid üht poolikut lauset, kus autor söandab arvata, et luuletaja ei pruugi ühe tema leebe väitega vist nõus olla.

Kõige intrigeerivam vastandumisanalüüs on kuues peatükk pealkirjaga Beyond Dissidence („Dissidentluse tagamaad”), mis kirjeldab üksikasjalikult 40 kirjaga seotud sündmusi, läbiotsimist Jaan Kaplinski Tartu-kodus, intiimpäeviku äravõtmist, alandusi, suure pere nälgajäämise hirmu, ootamatute kompromissartiklite avaldamist ajalehes „Kodumaa”, mida toonased mõttekaaslased käsitasid 40 kirja ideede reetmisena ning mida mõned pole ehk tänaseni talle andestanud; sellele järgnenud Kaplinski naiivseid ning tulutuid katseid kodustada ja inimlikustada oma suhteid KGB-lastega, kellega ta aastaid regulaarselt kohtus, kellele kirjutas raporteid pärast seda, kui teda esmakordselt välismaale lubati, kõike seda lootuses välja rabelda nn. dissidendistaatusest, kuhu teda ta enda hinnangul vastu tema tahtmist tõmmati. Salumets nimetab seda pehmeks kollaboratsionismiks, halliks tsooniks.

Salumetsa katse selles kõige raskemas poliitilises kriisis Kaplinskit mõista jõuab arusaamani, et Kaplinski suurim probleem oli see, et ta uskus nõukogude süsteemi reformimise võimalikkust, vastupidiselt enamikule selle süsteemi toonastest ja hilisematest kriitikutest (lk. 112). Kaplinski uskus avatust ja tõde, läbipaistvust, ta oli vastu vägivallale ning võitlusele ning üritas oma „loomuliku õitsemise” põhimõtet rakendada ka oma suhetes vägivaldse režiimiga. Tulemuseks oli kaasmaalaste täielik mõistmatus, Kaplinski marginaliseeriti viisil, nagu seda polnud juhtunud kunagi varem. Kuidas oleks see saanudki olla teisiti külma sõja olukorras, kus nii Lääs kui Ida vaatasid maailma läbi bipolaarsete prillide, kirjutab Salumets (lk. 116). Kaplinski risti vastupidine arusaamine, mis põhines mittehierarhilisel ja orgaanilisel impulsil, tekitas temas tunde, et ta on hüljatud, teda pole mõistetud ei Idas ega Läänes (lk. 130).

Teose viimases, kaheksandas pea­tükis „Sundimatu õitsemise kunst” valgustab Salumets Kaplinski loomingu idafilosoofilist tausta, Hiina ja Jaapani mõjutusi tema luules, budismi-meeldumusi, aga kõige põhjalikumalt siiski luuletaja kiindumust regivärssi, toonitades Kaplinski usku, et just regivärss on see õige ja ehtne, ainus autentne eesti omakultuuri alus. Siin on küll rikkalikult viiteid Kaplinski esseedele, kuid oleks oodanud ka pilku tema luule ja regivärsi võimalikele seostele.

Originaalse ja mõttetiheda biograafia põhirõhk on viljaka kirjaniku eluloo dramaatilistel pingetel, ilma- ja kunstivaadete arengul. Loomingu analüüs praktiliselt puudub, kuid seda asendavad sügavalt avatud välkseosed eluloo ja loomingu vahel, mis minu silmis on just nimelt ühe hea kirjaniku­biograafia peamine tunnus. Salumets avab paljud vastuolud, mis oma „keha signaale” kuulaval, „karakterita” identiteeti ning „loomuliku õitsemise” filosoofiat otsival kirjanikul on tulnud läbi elada. Ta jätab paljud otsad lahti ja rohked küsimärgid õhku. Lõpupeatükki ega kokkuvõtet ei ole, sest luuletaja elu vastuolusid tulvil kulg jätkub.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon