Suure Loo sünd

Livia Viitol

 

 

Doris Kareva: „Perekonnaalbum”.

„Verb”, 2016. 88 lk.

 

Esimene tunne pärast Doris Kareva uue luuleraamatu läbilugemist oli üllatus. Nagu keegi oleks võitnud maailmameistrivõistlused ühtaegu males ja iluuisutamises. „Perekonnaalbumi” kaante vahel saavadki kokku mitu „ala”, mitu kunstiliiki. Seetõttu on raamatu täpset žanrilist kuuluvust keeruline määratleda. Teose proloogis on öeldud: „Nelikümmend pilti ühes vaatuses, / ühendatud ja pühendatud”, mis viitab ühtaegu nii draamale kui ka piltide „vaatusele”. Igal juhul tundub, et sõna „vaatus” ei kasutata siin tavatähenduses. Tekstide dünaamilisust ja kõrget visuaalsuse astet arvestades võiks „Perekonnaalbumit” vabalt käsitada ka kui moderntantsuetenduse libretot. Raamatu tagakaanel vihjatakse aga hoopis Sõna ja Suhte kohtumisest sündinud Loole. Niisiis: Lugu. Üks suur lugu, mille sees palju teisi. Suur mõistujutt. Müüdilugu. Sest müüdi loomine selles raamatus toimubki, kui võtta müüti selle sõna algses tähenduses: jutulugu, samuti üleslugemine, arveteõiendamine, õigustamine, millele hiljem lisandusid suhe, proportsioon, seletamine, tõestamine, mõistus, aruanne, esitlemine, (tõsi)lugu, lausung, sõna, väljend, õpetus.[1]

Kirjandusteadlane ja müüdiuurija Jaan Puhvel on väitnud, et müüt on oma tekkekeskkonna surmtõsine koostisosa ja et müüdiline sündmustik on tänapäeval saanud ajalikuks toiminguks.

Kareva raamat on ühtaegu ajalik ja ajatu. Siin esitatud lood on justkui ühe perekonna, laiemalt võttes ühe suure suguseltsi projektsioon. Kõik on kõigiga seotud otse või kaude. Ühel hetkel muutub aga perekonnaelu projektsioon ühiskonnaelu projektsiooniks.

Tegelaskond on suur. Püüdsin välja selgitada peategelast/peategelasi, kuid tuleb tunnistada, et lihtne see polnud. Sest tegelaste ühendamised ja vastandamised loovad üha uusi kombinatsioone. „Perekonnaalbumi” tegelastest ja nende suhetest koorub aga välja üks oluline seik: moraali- ja eetikakategooriate meenutamine, läbivalgustamine ning läbimängimine. Samal ajal ka müüdilise maailmakorra meeldetuletamine. Ühtpidi minnakse teoses justkui ajas väga kaugele tagasi, tehakse „nähtavaks” tekkelood: kes kellest sünnib jne, teisalt mõjuvad Kareva personifitseeringud ülimalt tänapäevastena. Kui nad nii poeetilised poleks, võiks öelda, et nad on raamatu kaante vahele jõudnud mingist salapärasest ajamasinast.

„Perekonnaalbum” pole pelgalt pildiloome ega vaatleja (loe: kõikenägeva autori) sedastuste esitlemine. Kareva poleks Kareva, kui ta ei pakuks enamat. Tema lugude/piltide minimalistlik vorm kätkeb sügavmõttelisi filosoofilisi arutlusi, fookusse tõuseb elu ise ning personifitseeritud eetika- ja moraalikategooriad. Paeluvaks teeb need tekstid nende sisemine muusika, rütm, riim ja harmoonia, tajutav on ka kirjutamise rõõm. Kalambuuride rohkuse kõrval on tähelepandav eesriimi kasutamine, kõlalistel nüanssidel on täita eriline roll suure koondkõla saavutamisel.

Nii Saxo Grammaticuse kui ka Islandi saagade allikad koosnevad keerulistest sugulussegadikest. Niisamuti india „Mahābhārata”. Tähelepanuväärsed on nii kõmulised abielud, kihlused kui ka nendega seotud skandaalid. Ka Kareva raamatus harutatakse lahti keerulisi sugulussidemeid ja tegelaste omavahelisi positsioneeringuid ning antakse teada poegadest, tütardest, kasulastest ja pärijatest. Siingi on kõmulisis abielusid, kihlusi, nendega seotud skandaale jpm. Seda, kas ollakse üksi või paaris, kes kellega suhtleb jne. On negatiivseid ja positiivseid tegelasi. On väga nutikaid leide: õdedele, kelle nimed on Nutt ja Hala, laenab vahetevahel leiba naaber Naer. Õeksed on ka Õndsus ja Sündsus, kuid omavahel nad ei räägi. Neil on halvatud täditütar Tänutunne. Hea tunne oli teada saada, et Armastuse ema on Ohvrimeel. Või et kordamine polegi Tarkuse ema, vaid selleks on sünnist saati pime Mõistmine. Lugeja kujutlusele antakse tiivad.

„Perekonnaalbumi” napis sõnastuses tekstid osutuvad intriigiderohkeks. Intriig käivitub elulistest situatsioonidest. Juhtumustest. Elu lavastab, autor vaatleb. Suhete kombinatsioonid teisenevad pidevalt. Sarnased tõukuvad, vastandid tõmbuvad, vastandamise kaudu osundatakse ka näivusele ning antakse teada, kuidas asjad päriselt on. Vastandite vahel valitseb seejuures kummaline ühtsus ja tasakaal. Tekstid paistavad olevat järjestatud gradatsiooniliselt. Sõlmitus saabub 23. loos, kus Uhkuse maja põleb maha ning Julgus ja Juhus päästavad vastsündinu tulest. Päästetud lapsuke saab nimeks Ime. Seejärel antakse teada, et Võrdsus ja Vendlus istuvad kaelakuti kõrtsis, ent Vabadus on suundunud Ranguse radadele. Raamatu kulminatsioon jõuab kätte aga selle koha peal, kus Kunst tahab näha Vabadust tantsimas. See on väga võimas koht, kuigi lugeja mõte läheb paratamatult sellele, kui palju Kunst Vabaduse tantsimist — suures plaanis — üldse näinud on.

Tõde on tegelaseks tervelt kahes pildis (lk 69 ja 71). Armastus on jäetud lõppu. Ja päris lõpus on Mälu.

Piia Ruber on loonud pildid, mis jutustavad Doris Kareva tekste edasi, laiendavad lugeja kujutlusvõimet ning annavad uusi vihjeid, jäädes samas väga diskreetseteks. Punktiirjoonega tehtud silmitud pildid mõjuvad nagu kujutluslik „tõlge” ühest kunstiliigist teise, tabades just nimelt oma hapruses ja visandlikkuses neid momente, mis moodustavad teose tuuma. Tundub väga sümboolne, et teose kaanele on paigutatud Tarkuse pime ema — Mõistmine koos juhtkoeraga. See on võib-olla selle raamatu kõige alateadvuslikum pilt.

Luuletaja alateadvusega on usutavasti nagu maa-aluse sepikojaga, kus kogu aeg on tuli ääsil, metall hõõgvel ja käsi liigutab vasarat. Sest see, mis toimub, on lakkamatu maailmale kujuandmise protsess.

Üks asi on selle raamatu läbilugemise järel päris kindel: see, mis oli adutav Doris Kareva 1992. aastal avaldatud ja 2014. aastal kordustrükina ilmunud kogu „Maailma asemel” luuletustes, on jõudnud „Perekonnaalbumis” uuele „tasandile”. Võib öelda, et Eesti luules on märgi maha pannud nais­filosoof.

Kunstil on läinud hästi: ta on näinud Vabadust tantsimas.

[1]  E. Kasak, Müüdist. „Akadeemia” 1999, nr 1, lk 32—47.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon