Süütus

KAI AARELEID

 

 

Viieaastaselt sain elu esimese õppetunni selle kohta, et kus on armastus, seal luurab alati surm.

Vanaema ja vanaisa elasid väikeses rohelises aedlinnas, kus möödusid minu lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad. Seal õppisin ma tundma elu maitseid, vanaisa lõputu valduse lõhnu, värve, hääli: niiske turvas, küpsed tomatid, kollaste ja valgete nartsisside sirged rivid, vurrist suurde purki nõrguv merevaigune mesi, toanurgas käiva veini vaiksed mulksatused mõõtmas sügisõhtuid, siis talve, väljas aknani hanged, toas hommikuste ülepannikookide lõhn… Nii me elasime. Nii nad elasid, ja mina sain sellest osa.

Maja oli ehitanud vanavanaisa, kiviraidur ja hauakivimeister. Temast oli värkstoa nurka jäänud kümme hauakivi. Ma ei saanudki kunagi teada, miks need seal olid. Kas vana Johannes oli need kivid äkki oma järeltulijatele kõrvale pannud. Kas mõni neist võis olla näiteks mulle.

Ühte ma tean, mina neid ei kartnud, ja mu sõber Hendrik ei kartnud ka. Seal hauakivide vahel proovisime me esimest korda musi teha, ja kuigi alguses jäid ninad ette ja see tegi meile nalja, oli see nii magus, et me proovisime mõne korra veel. Hauakivide juures tegime ka ükskord ja lõplikult selgeks meie anatoomilised erinevused. Hendrik ütles, et tema meelest on minul kõik ilusam. Mina ei öelnud midagi, osalt sellepärast, et ma arvasin samamoodi, aga kuidas sa seda ütled, kui teine on just nii kena olnud, osalt sellepärast, et ma olin üleni kuum ja mul oli hing kinni, sõnu poleks lihtsalt tulnud.

Süütusel ja selle kaotamisel on nii mitu astet, et seda saabki kaotada mitu korda. Esimest korda kaotasin süütuse viieaastaselt, Hendrikuga, värkstoas hauakivide vahel, kui ta mind vaevu puudutas.

Teist korda kaotasin süütuse umbes aasta hiljem, kui Hendriku ema tuli vanaemalt valgeid kallasid tellima. Ta oli üleni mustas ja mind nähes hakkas ta suure häälega nutma.

Mu vanaisa, aednik ja surnumatja, saatis Hendriku teele. Nad võtsid mind lõpuks ikkagi kaasa. Ma kuulsin, kuidas nad seda omavahel arutasid, ja vanaema oli see, kes ütles, et tüdrukul on selleks õigus, igaühel peab olema võimalus vähemalt hüvasti jätta. Vanaisa ütles lõpuks ainult: „Jah, nii see on”, ja kirjutas kõnet edasi.

Ma teadsin, et Hendrikul on mingi haigus. Ta rääkis mulle suvel, pool aastat varem, jaama taga vanas veduris, kui me luurasime joodikuid, et nende tagant pudeleid korjata. Ma olin märganud Hendriku muutumist. Ta oli paisunud, ja alguses uurisin ma murelikult ennast, et kas me kõik peame kasvades paisuma või ega see ei nakka. Aga siis ma sain teada, et see on rohtudest, ja mu süda oli kohe kergem. Oli ju ometi nii, et rohud aitavad. Oli ju ometi nii, et lapsed saavad terveks.

Kuigi ma oleksin pidanud muretsema.

Või kas oleksin?

Siis meil poleks olnud seda suve, siis me poleks nii hulljulgelt varemetes roninud, nii kindlalt surnuaial kätt hoidmas käinud. Augustis punus Hendrik mulle heinakõrtest sõrmuse ja küsis, mis ma arvan, kas me võiksime kunagi mees ja naine olla, tema ei taha ühtegi teist tüdrukut. Mina arvasin, et jaa, ja siis ta pani mulle sõrme sõrmuse, mis mahtus täpselt. Pärast läksime surnuaia lähedale ploomiraksu ja õhtul oli kõht lahti.

Viimati nägin Hendrikut septembri lõpus. Ta oli kodus, ma käisin teda vaatamas. Paisumine oli järele andnud, minu meelest oli Hendrik kasvanud. Pikemaks, vanemaks. Tal oli toas palju raamatuid, ta ütles, et eriti muud teha ei saa kui lugeda ja pilte vaadata.

Hendrik oli mulle kingituse teinud. Kuju. Ta oli voolinud kohutavalt koleda paksu naise kuju, suure kõhu ja suurte tissidega. Ta rääkis, et oli leidnud selle kuju pildi ühest raamatust ja teinud mulle samasuguse amuleti, et see toob mulle õnne ja viljakust ja turvalisust ja edu. Ma küsisin, mis on amulett, ja Hendrik vastas: „Õnnekuju.” Ma küsisin, mis on viljakus, ja Hendrik ütles: „Kui on palju lapsi.” Ja lõpuks ma küsisin veel, mis on turvalisus, ja tema mõtles veidi ja ütles: „Kui on kindel olla.” See kõik sobis mulle. Hendrik oli sõnadega nii osav.

Pärast me mängisime linnade põletamist ja viit lehte, sest muud ma ei osanud. Siis veel doominot, aga nupud läksid teki peal ümber. Mina eriti kabet ei osanud, tema ei osanud malet. Aga mängisime siis lõpuks ikkagi kabet ja mina kaotasin kogu aeg, kuni Hendriku ema tuli ütlema, et Hendrik peab nüüd rohtu võtma ja puhkama ja vanaema kindlasti ootab mind kodus.

Kui ema oli ära läinud, andsin ma Hendrikule põsemusi ja tema pigistas mu kätt, ja mina ütlesin, et ma hoian tema Venust alati alles, sest õnne ja viljakust ja turvalisust ja edu läheb meil vaja.

 

 

Valge kleit

Kui olin väike tüdruk, nurkadeta, pehme ja heledapäine, veetsin pikki õnnelikke aegu vanavanemate juures väikeses Kesk-Eesti linnakeses, mis oli tol ajal rohkem suur küla kui linn. Vanavanemate majal oli tohutu aed, mu lapsepõlve džungel, kasvuaastate paradiis.

Vanaema oli olnud või oli ikka veel poejuhataja, ja vanaisa oli ehitanud telefoniliine, mis tundus tollal naljakas, sest kõik ütlesid, et ta töötas „sides” ja mina muudkui mõtlesin, mis sidemed või seosed need küll olid ja kuidas sai nendes töötada. „Sidemed” on lapsele oluline sõna katkikukutud põlvede pärast, ja „sidemed” oli ju tol ajal ka teistpidi oluline sõna, isegi laps teadis, et kui neid oli, sai… asju. Nüüd meil on Nokia. Connecting people ja kõik on väga selge. Vanaisa töötas lihtsalt inimeste ühendamise äris.

Aga tegelikult ma ei mäleta, et kumbki neist oleks kunagi tööl käinud. Peale selle, et vanaisa tegi oma aiatööd, hoolitses, et oleks kollaste ja valgete nartsisside sirged rivid, vurrist suurde purki nõrguv merevaigune mesi, ja peale selle, et ta oli poole kohaga ilmalik surnumatja. Ja peale selle, et vanaema oskas kokku panna kõige ilusamaid lilleseadeid ja õmmelda, õmmelda, õmmelda. Õmmelda kleite ümbruskonna prouadele, sest mamma juures olid nad kõik ikka veel või jälle prouad, mitte seltsimehed ega kodanikud. Õmmelda kleite endale ja mulle.

Minu esimesed kleidid olid prouade kangajääkidest, aga küll need olid kenad. Mitte ühegi teise tüdruku kleidid ei olnud nii värvilised, fantaasiarikkad, mitmekülgsed. Jah, sest vanaema teadis täpselt, mis mul vaja on, ta teadis, et peab olema taskuid, ja ta kandis alati hoolt selle eest, et voltide vahele oleks kavalasti ära peidetud mõni kommi- või kopikatasku. Mõnikord tegi ta mulle isegi selliseid kleite, mis nägid välja nagu satsimeri, aga olid tegelikud laiad pihikuga püksid, et ma saaksin koos tädipoja ja ta sõpradega puude otsas ronida, ja joosta, joosta.

Vanaema õpetas mind kleite kandma, ja mitte lihtsalt kandma kleite seljas, läbi, ära, vaid ka kleite välja kandma.

Vanaema ei pidanud eriti jutlusi, vaid kasvatas mind oma toimekate kätega, korralikkusega, eeskujuga vististi. Sellega, kuidas ta kõndis, kuidas ta hoidis pead, kumaras ja ometi püsti, ja kuidas ta naeratas, omaette, kuidagi sissepoole, sest ennekõike oli vanaema mõistatus. Ja kuidas ta ise kleite kandis.

Kuidas ta elu kandis.

Nii et kokkuvõttes õpetas mamma lisaks kleidikandmisele ka seda, kuidas tiivad kannavad.

Sellises maailmas ma elasin, ja kui mõtlema hakata, oli see päris väikekodanlik saareke nõukogude tegelikkuses.

Ajad on muutunud, mamma on ammu surnud, läinud on isegi papa, kes pidas vastu üheksakümneni, sirgena ja kurvana.

Nende maja põles hiljem maha, ja legendaarne, kunagi nii toimekas jalaga „Singer” sulas tulekahjus tumedaks metallikänkraks, mida ma ikka veel alles hoian.

Ostsin antiigiärist vanaema „Singeri” täpse koopia, aga kasutan seda ainult abilauana ja ostan enda ja oma tütre kleidid poest või lasen need teha venelannast õmblejal, kellel on töökoda meie turu juures ja kes kipub kõik kleidid ja seelikud liiga lühikesed tegema, ütleb: „Tjeil nii head jalad, nii head jalad”, nii et me peame alati mitu korda ütlema, et tahame pikki-pikki kleite, kuigi me ju ei taha.

Mul on arvatavasti umbes viiskümmend kleiti, millest suuremat osa ma ei kanna. Aga need, mida ma ei kanna, meenutavad mulle mu enese ja teiste eluvintsutusi, ajahammaste vääramatut puremist. Ja mõnikord meenutab kirju kleidirida mu kapis lihtsalt seda, kuidas aeg venib, venib selles mõttes, et kestab edasi ka siis, kui mina olen läinud.

Nende kleitide seas, mis on alles, aga mida ma kunagi ei kanna, on kahvaturoosa siidsatsidega titekleit, milles ristiti mu ema. Ja seal on mu enda leerikleit, mis oli tegelikult hoopis peen öösärk, mille Ameerika vanatädi oli oma garderoobist välja visanud ja vaestele eesti sugulastele saatnud. On meresinine tillukeste valgete lilledega polüesterkleit korraliku alusseelikuga, selles mäletan ema veel õnnelikuna.

Seal on siidkleit, mille mu siis veel tulevane mees tõi oma esimeselt välisreisilt ja mis pidi talle tollal maksma minema terve varanduse. See oli tema viis näidata, et tal on tõsi taga: ta oli küsinud, mida ta võiks mulle tuua, ja mina olin naljatanud, et kui juba tood, too kleit! Ja ta tõi, kandsin seda lõpupeol ja palju kordi peegli ees, aga enamasti hoidsin kenasti ärapakituna kapis. See kleit on klassika, ei lähe kunagi moest, aga kanda ma seda praegu ei saa, sest elu on mind väiksemaks teinud.

Seal on veel punasetäpiline kleidike, mida on kandnud kolm põlvkonda meie pere naisi, ja lõpuks on seal mu enda pulmakleit, mis ei ole mul kordagi päriselt seljas olnud.

Teiste kohta, mida ma kannan, ei ole teada, missugusel on kunagi piisavalt kaalu, et seda tasuks alles hoida, edasi kanda, et sellest võiks saada ajalugu.

Kõik värvid on kokku üks: valge. Kõik kleidid on kokku üks valge kleit. Valge on mälu ja mäletamise värv, valge valgus katab kinni kõik mälestused.

Isegi tumeda metallikänkra rusude hulgas, isegi tühja krundi, kaotatud paradiisi, mis isegi ei kuulu enam meie perekonnale.

Isegi vanaema soonilised käed, lebamas jõude haiglalinal, tema murdunud, tühja naeratuse pärast insulti, ja minu, kes ma istun seal abitult ja püüan talle öelda:

„Mamma, ma lähen mehele, mamma, mul on vaja kleiti, mis kasvaks koos minuga, mamma, ainult sina oleksid teadnud, kuidas sellist õmmelda, kuidas peita väike olevus voltidesse, kuidas teha salatasku monogrammiga taskurätile, mille kinkisid mulle siis, kui sain viieseks. Ära mine, mamma, ära veel mine.”

Pulmapäeva hommikul koputas vanaisa mu uksele. Värisevate käte vahel hoidis ta karpi. „Mamma oleks tahtnud, et selle saad sina. Võta, proovi selga. Sa oled nii tema moodi, kas sa teadsid, et ta ootas su isa, tookord augustis, kui me abiellusime, viimasel õnnelikul suvel enne sõda?”

Kleit sobis ja on sellest ajast peale alati sobinud nagu valatult. Ükskõik kui palju ma olen kasvanud või kahanenud, ükskõik, mis elu on toonud.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon