Ta laulab ja mina räägin

Jaan Kaplinski

 

 

Olen vahel mõelnud, mis on mul ühist Doris Karevaga pääle selle, et oleme kirjutanud ja avaldanud mitmeid luuleraamatuid. Üht-teist on. Näiteks oleme Kirjanike Liidu nimekirjas peaaegu kõrvuti, ainult Ruth Karemäe jääb vahele. K on eesti keeles väga sage täht. Nagu A. Kreutzwald. Koidula. Kaalep. Kross. Kangro. Kolk. Kivirähk. Kaplinski. Kareva… Meid on päris palju. Aga igaüks isemoodi. Võimalus, et kahe inimese looming kokku langeb, on ilmselt tõenäosem kui see, et nende genoomid kokku langevad. Kuid ikkagi tühiselt väike. Mis määral me teadlikult-alateadlikult sellise võimalusega arvestame ja teeme midagi, et sellist kokkulangemist ei juhtuks? Kuigi­võrd ilmselt küll. Aga vist mitte eriti. Tõsise looja eripära ei sünni püüdest olla eripärane, veel vähem püüdest olla teistsugune kui muud. Kuid ka loojad pole indiviidid, või ehk täpsemini — inimeste individuaalsus pole päriselt nende endi tehtud, vaid see, mis me oleme, tuleb suuresti sellest, kelle hulgas me elame, kellega kokku puutume. Individualism sünnib kollektiivis, olgu see suur või väike. Meemid aitavad kirjanikulgi saada selliseks kirjanikuks, nagu ta on. Juhuse asi suuresti, kuidas, kellelt kellele need meemid rändavad. Juhus, et avastasin luule selle kaudu, et kord lapsepõlves avasin Lermontovi venekeelse luuleraamatu ja sattusin tekstile Воздушный корабль. Juhus, et kord, see oli ilmselt 1982. aastal, sattusin „Vanemuise” kontserdisaalis osaliseks ühel kirjandusõhtul. Kus esines pääle minu Arvo Valton, ent ka Doris Kareva, teisi esinejaid ei mäleta. Mida Doris luges, ma ei mäleta, kuid midagi tema loetus ja lugemises oli, mis minus kaasa helisema hakkas ja midagi lahti tegi. Luulesoone, nagu öeldakse, ühe isesuguse luulesoone. Sellest kaasa-helisema-hakkamisest olen ühe luuletuse kirjutanud.

Ta laulab ja mina räägin

kuid ühest ja samast vist

tähtkujud tulevad meelde

Luik ja Lõuna Rist

miks nemad just

mina ei teagi

(ja ega teadma ei peagi)

leht on valge

ja tint on must

ja nii edasi.

Ning inspiratsiooni jätkus pea paarikskümneks luuletuseks, kõik riimis, enam-vähem sellised traditsioonilised salmid.

Ei julge arvata, et luulekogukeses „Tule tagasi helmemänd” on midagi eriti doriskarevalikku.  Kui on, siis vähe. Oleme ikkagi erinevad inimesed. Aga mingi kokkukõla võib olla ka väga erinevatel pillidel ja toonidel. Vali hüüatus võib valla päästa laviini. Tilluke võti võib lahti teha suure raske ukse. Kellegi värsiread võivad sinus äratada midagi, mida seni pole teadnud-tunnud. Luuletajal võivad olla mõjutajad ja äratajad, mõnikord ei lähe need sugugi kokku. Minu mõjutajatest võib mõni luuleloolane paremini kirjutada kui ma ise. Äratajaid aga tean vaid ma ise. Lermontov. Karksi naiste lauldud regilaul. Jonas Mekas. August Sang. Ruan Ji. Doris Kareva. Georgi Ivanov. Ja küllap veel mõned, kes meelde ei tule, kelle öeldu-kirjutatu on mulle kätte näidanud teeotsa, mida ise ehk poleks märganud.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon