Taani kirjanduse uusi alustusi

Eva Velsker

 

 

Kirjanikul ja teosel on vaja lugejaid, on vaja arvustusi ja tõlkeid. Mis aga kõigi teiste seast suudab välja paista, ei ole alati etteaimatav. See võib olla midagi, mis kulgeb parasjagu kirjanduse  peahoovuses, aga võib olla ka midagi hoopis ootamatut. Taanis näib praegu erakordselt hästi minevat krimikirjandusel: autoreid on palju, raamatuid ilmub rohkesti ja menukad on need ka väljaspool Taani piire. Põnevikud ja detektiivromaanid said palju tähelepanu ka mullusel, 2014. aasta Kopenhaageni raamatumessil. Avakõne pidas Taani praegusaja kõige tuntum krimikirjanik Jussi Adler-Olsen, kes oli kogu messi kõige nähtavam autor, niihästi omaenda esinemiste poolest kui ka pappkujudena raamaturiiulite vahel. Ja debüüdipreemia, mida igal aastal BogForumil välja antakse, võitis tänavu omamoodi põnevik või detektiivilugu, Thomas Rydahli (s. 1974) romaan „Eremiit” (Eremitten). Selles leidub päris palju jooni, mis on klassikalisele ja eriti skandinaavia põnevikule iseloomulikud: elust räsitud üksildane meespeategelane, kohalik politsei, kes tahab varjata hämaraid tegusid, veidi vägivalda, seksi ja märulit, ühest niidiotsast hargnema hakkav üha keerukam intriig. Ometi suudab raamat teiste seast välja paista ja on saanud kriitikutelt üsna üksmeelselt kiita. Eelkõige teeb raamatu omanäoliseks peategelane: Erhardt on taanlasest taksojuht ja klaverihäälestaja Fuerteventura saarel, ta on üle kuuekümne aasta vana ja tal puudub üks sõrm. Ta elab laokil majas, loeb taksos kliente oodates kulunud raamatuid ja peab kaht kitse. Taanisse on seitseteist aastat tagasi maha jäänud luhtunud abielu ja vist ka sõrm. Kui ühel õhtul leitakse rannal seisva auto tagaistmelt pappkastist väike surnud poiss, ei saa Erhardt lugu sinnapaika jätta, ehkki ametivõimud tahaksid selle kiiresti summutada. Sündmusi seejärel jagub, aga raamatu võlud on siiski peidus pigem peategelases ja raamatu keeles, kirjaniku oskuses anda edasi meelelisi varjundeid, kirjutada vana mehe seksuaalsusest, ihast, ilma et see mõjuks kiimalisusena, muuta tajutavaks ümbruskonda ja  pisiasju, nii argiseid kui iseäralikke.

Raamatut on kiidetud küpseks ja kindlakäeliseks, autor ise ei peagi seda päriselt alguseks — ta on varem avaldanud novelle, tegelikult võitis ta olulise novellipreemia juba seitsmeteistaastaselt. Küllap siis on neljakümneaastasena paras aeg kirjutada esimene suur romaan, vihjamisi on kirjanik lubanud järgmist raamatut, mille tegevus toimub samas ümbruskonnas, mõne sama tegelase ja paari kitsega.

BogForumi debüüdipreemia on kindlasti midagi, mis aitab autorit nähtavamaks teha, erakordselt suurt tähelepanu on pälvinud eelmise aasta võitja, palestiina juurtega Yahya Hassani (s. 1995) luulekogu, see jõuline ja raevukas eneseväljendus köitis lugejaid küll juba enne auhindagi, oma osa on kindlasti varjamatul isiklikkusel. Eesti keeles on mõned tema luuletused ilmunud ajakirjas „Värske Rõhk” Carolina Pihelgase tõlkes. Ka Thomas Rydahli „Eremiiti” on mujalgi märgatud, juba enne ilmumist olid tõlkeõigused müüdud Hispaaniasse, mis on esikteose puhul harukordne saavutus; nüüdseks võib raamatu ilmumist oodata rohkem kui kümnel maal, muuhulgas näiteks Jaapanis.

Väikesele keelele on tõlkimine ja suurte poolt märkamine tähtis, nii sai eelmisel aastal sündmuseks hoopis mitu aastat tagasi ilmunud raamat. Dorthe Nors (s. 1970) debüteeris 2001. aastal romaaniga „Soul”, 2008. aastal ilmus novellikogu „Serva­löök” (Kantslag), mida arvustustes kiideti, ent lugejahuvi jäi sellest hoolimata leigeks. 2014. aastal ilmus teos (pealkirjaga Karate Chop) USA-s ning on sealgi pälvinud ülistavaid arvustusi, mis tõi muidugi kaasa taani lugejate huvi tärkamise, teos anti uuesti välja ka taani keeles, nüüd juba õige mitmes trükis, nii et sedagi võib pidada omamoodi uueks alguseks. Raamatus on viisteist nappi ja tabavat novelli, ehk just pealkirja innustusel on neid nimetatud „löövateks” ja „löögijõulisteks”. Need lood on omamoodi serval-olemisest, kiiva kiskunud eludest. Siin on budistiks hakanud välisministeeriumiametnik; sügavas depressioonis ema; mees, kes loeb õhtuti internetist naismõrtsukate kohta, enne kui naise kõrvale voodisse läheb; isa, kes muigvelsui oma naist loomaks nimetab. Neis lugudes võib olla sünget tumedust, nii nagu niminovellis, kus hoope saanud naine istub ja vaatab voodis lamavat liikumatut, võib-olla elutut meest, ent jaheda lühiduse ja irooniaga tabab hoop lugejat vahest alles mõni aeg hiljem. Dorthe Nors suudab vaid mõnel leheküljel luua maailma ja samas ka lammutada, eriti on hinnatud ta tegelaste välja­joonistamise oskust, nii et need võivad ka paaril leheküljel tunduda sama mitmekihilised kui pikas romaaniski. Novellis „Pardipoeg” võiks isa olla üsna ebameeldiv tegelane, ent lapse silmade nähtuna saab ta ometi hoopis inimlikumad jooned. Lood on enamasti esitatud meenutusena või tagasivaatena, neis on omamoodi jutustamistunnet, lugudel ja jutustajatel on selge ja iseloomulik hääl, ehkki dialooge lugudes eriti ei ole. Nors valdab ka novelližanris vajalikku ütlematajätmise kunsti, vihjamist, asjade jätmist pinnaaluseks virvenduseks, nii et midagi jääb õhku ja lugeja mõtlema, mida talle õigupoolest on räägitud.

Pärast novellikogu on Dorthe Norsilt ilmunud veel lühiromaanid „Päevad” (Dage, 2010) ja „Minnal on vaja harjutusruumi” (Minna mangler et øvelokale, 2013). Tavapärase romaaniga need kuigivõrd ei sarnane, on pigem vormieksperimendid, mis jätkavad novellide nappi stiili. „Minnal on vaja harjutusruumi” on lugu heliloojast, kes on liiga hea inimene ja kel seetõttu ei ole oma häält, tekst koosneb omaette ridadele paigutatud lühilausetest. Kriitika on sellegi romaani hästi vastu võtnud ja see on nüüdseks tõlgitud ka inglise keelde. Juba „Servalöögi” esmailmumise puhul kirjutas üks arvustaja, et Dorthe Nors kirjanikuna liigub tavapäratut rada pidi, tema esikromaan oli üle 300 lehekülje pikk ja edasi muutusid teosed järjest lühemaks. Ja eks ole tavatu seegi, et kirjanik saavutab edu ookeani taga veel enne kui kodus. Kirjanduse teed on imelikud.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon