Tähendus võiks ka olemata olla

Jan Kaus

Marko Mägi: „Maitsestatud kanad”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 80 lk.

 

1

„Maitsestatud kanadest” on raske kirjutada. Loomulikult on tegu huvitava teosega, mis haakub hästi kirjastuses „Jumalikud ilmutused” ilmuva aforistliku, absurdi kalduva, keelemängulise ja ajastutundliku luulega. Marko Mägi asetub siin mõneti samasse voolusängi Kaupo Meieli, Siim Pauklini ja Jüri Kolgiga. Minu raskused on seotud pigem teksti ja selle autori suhtega. Kui näiteks Meieli, Pauklini ja Kolgi looming on autoritest lahutatav, s. t. sellele saab läheneda ilma autorit lähemalt tundmata, siis Marko Mägi puhul on asjalood teised. Ammu enne seda, kui Marko Mägist sai debüütkogu „Maitsestatud kanade” autor, oli ta tuntud eelkõige kui Tallinna öö- ja klubielu üks värvikamaid tegelasi, kes muu kõrval aeg-ajalt ka justkui kogemata luuletas. Teisisõnu: vähemalt minul on raske lahutada Marko Mägi luulet tema kujust. Lugedes Marko Mägi luuletusi, kangastub mulle kohe nende autor ise, tegevuses, laval, ööklubis, kergelt kühmus, lahke ja loppis nägu peas, õlu klaasist loksumas ja tuhk sigareti otsast pudenemas, suu karjumas „anarhia!” ja inimestele naeratamas, jalad koperdamas, pilk ekslemas paberi ja publiku vahet. Kaupo Meiel on kirjutanud: „Inimesel, kelle põhitöö näib olevat täie rinna ja pooltühja õllepudeliga elust läbi kulgemine, ei saagi kirjutamiseks-loomiseks väga ohtralt aega olla.” (Vt.: K. Meiel, Kas on Marko Mägil muret? „Vikerkaar” 2012, nr. 6.)

On iseloomulik, kuidas Marko Mägi kuju, tema natuur ja olek kipuvad ajuti varjutama või defineerima tema loomingut. Veiko Märka kirjutas „Jumalike ilmutuste” suvepäevadest Kavastus: „Suurima elamuse pakkus elu vormi tõusnud Marko Mägi, kes oma ekspressiivse esinemise ajal kännult maha kukkus, kümme meetrit mööda mäenõlva alla veeres, kuid seejärel häirimatult jätkas. Jälle tuleb rõhutada: võimatu, et mõne teise Eesti kirjastuse autorkond sarnase jõu- ja ilunumbrite kaskaadiga toime tuleks.” („Sirp” 14. IX 2012.) Nagu on näha, ei saanud sellest täiesti tõepärasest kirjeldusest teada sõnagi Mägi luuletuste sisu kohta. Kindlasti põhineb tema luule populaarsus osalt tema isikul — ja mitte ainult seetõttu, et Marko Mägi on tahtmatult või tahtlikult värvikas, ebakonventsionaalne esineja, vaid eelkõige seetõttu, et ta on Marko Mägi.

2

Tundubki, et Mägi isik on omandanud teatud sümboolsuse, tähenduslikkuse. Võimalik, et ta sobiks hästi viimse punkari kujuks, eluõhtus vaevleva punkliikumise irdunud, hämarusse tuigerdavaks hääletoruks. Punk on muidugi kihiline liikumine, kuid kindlasti on Mägis piisavalt ebakonventsionaalsust ja räpakat lihtsust, lokaalide ja urgaste suitsus vinnutatud ja vintsutatud huumorimeelt, taotluslikku ebapühadust (kogu see kaka-temaatika, mis „Maitsestatud kanades” siiski üsna tagaplaanil), et teda korrakski pungi konteksti kujutleda. Ta on viimane kirjanik, keda võiks kujutleda Eesti Kirjanike Liidu etteotsa. Tõsi, kui purjus anarhia-karjatused välja arvata, pole Mägi minu teada ennast punkliikumisega järjekindlalt sidunud. Kuid see ehk lähendab teda pungi meelelaadile enamgi. Üks kõigi aegade kuulsamaid punk-ikoone John Lydon rõhutab oma intervjuudes ja sõnavõttudes alati iseenda ebakonventsionaalsust ja erinemist massidest, originaalsust ja sõltumatust establishment’ist, ning selle poolest tundub Mägi koguni Lydonist autentsem, sest ta ei jutlusta massidest erinemist, ta on ebakonventsionaalne ilma selletagi. Kaupo Meiel kirjutab oma arvustuses, et Mägi isik on „elav etteheide väikekodanlusele”. Kui ta esineb, luuletusi loeb, ei välju ta oma tavalisest sõbralikult vaaruvast ruumist, ta ei transformeeru, ta on seesama, kes ta on alati olnud. Marko Mägi võlu seisneb osalt ju selles, et tema elustiili ei saa n.-ö. kodus järele proovida.

Selles suhtes sarnaneb Mägi Kaur Kenderiga — tema looming on lihtsalt tema isiksuse osa. Inimestel, kes on näinud Marko Mägit aktsioonis, on eeldatavasti raske lugeda tema teksti ilma mingite eluliste konnotatsioonideta. Aga kui tätokatega ambaal Kender on sellist seost taotluslikult võimendanud ja turundanud, siis Mägiga on see lihtsalt juhtunud, see on tema elu, mitte ainult (rock’n’)roll; isegi kui Mägi lähtub soovist šokeerida, siis kännult kukub ta maha siiski iseenesest.

3

Kui lähtuda seisukohast, et Mägi luule on osa tema isiksusest, peaks teatud pungilik hoiak kajastuma ka „Maitsestatud kanades”. Seda võiks pisut lähemalt vaadata.

Teos sisaldab muidugi igasugust kraami, tegu on erandliku debüüdiga, mis on ühtaegu omamoodi best of, seiklusrikaste ja ähmaste aastate jooksul kirjutatu paremik. Toimetaja fs on Mägi siia-sinna karglevat loomingut „Maitsestatud kanades” suutnud üsna kenasti korrastada. Siit leiab küllaga üht-teist, mida saaks pungi teatud joontega siduda, aga kindlasti on võimalik vaadata Mägi isikut ja loomingut pigem pungi vastandina. Villu Tamme kirjutas kümmekond aastat tagasi siinsamas „Loomingus” Jürgen Rooste koostatud punkluule antoloogiat „Tagasi prügimäele” kritiseerides, et tänapäeva punk „on siiski (maailma mastaabis) päris tõsine ultravasak­poolne poliitiline liikumine, mis kajastub ka punktekstides”, kus peateemadeks on „kapitalistlik röövpoliitika, ebavõrdsus, keskkonnakaitse, loomade, heidikute, vaeste, seksuaalvähemuste jms. „õigusetute” õigused” (vt.: V. Tamme, Tobe raamat. „Looming” 2001, nr. 3). Tõsi, „Maitsestatud kanadest” leiab kõige muu sekka ka sotsiaalkriitilist irooniat, mis ulatub päris teraste tähelepanekuteni praeguse Eesti vaimsetest kitsaskohtadest, nagu tarbimismentaliteet („Sisekujundus”, lk. 24) või siis hoopis rahvusküsimused, mida käsitletakse läbi huumoriprisma luuletuses „Kalev ja Sergei” (lk. 20). Ent sellele sekundeerib teistlaadi kraam, iseloomulikud on aeg-ajalt infantiilsuseni ulatuvad keelenaljad („kes need olid // kas / siiami kassid // või / siiami kaksikud”, lk. 59) või tekstid, kus keelenalja motiiv ühendub sotsiaalse närviga (nagu üks Mägi suurimaid hitte „Iraan ja Uraan”, lk. 22). Siit leiab isegi väikseid intertekstuaalseid vinjette, nagu Milan Kundera „Olemise talumatule kergusele” viitav „Kakaintsident kultuurikeskuses” (lk. 39). On joodikupoeesiat, nagu „Ülistus pohmellile” (lk. 8), mis tekitab seoseid hoopis Wimbergi credo’ga, veendumusega, et luuletust võib kirjutada ükskõik kui triviaalsena tunduvast ainesest. Nii leidub „Maitsestatud kanades” argiabsurdi, nagu „What the Fuck” (lk. 56), kus probleem on selles, et üks kajakas hüppas katusele ja teine katuselt alla. Aga kui Villu Tamme kirjutas, et punkluules ei tohi olla „mitte midagi luulelist”, see ei tohi „mitte mingil juhul lüüriline” olla, siis on ühisosa Marko Mägi luulega jälle ilmselge.

Pean siin eelkõige silmas mingit üldisemat, ehk isegi intuitiivset hoiakut, mis võib tõesti Mägit ja punki kõige laiemas mõttes siduda. „Maitsestatud kanadest” kipub paistma teatud eluhoiak, mis annab justkui mõista, et tähendus on üle tähtsustatud. Mingis mõttes on see hoiak väga ebalüüriline ja anarhiline. Kuigi Mägi luulest leiab absurditunnet, erineb tema luule mõnevõrra sürrealismist, kus tähendus mängitakse ümber, aga sellest ei loobuta. Mägi luuletusi lugedes ei teki mingit läbivat tähendusvälja — kui selleks mitte lugeda ühtse laiema tähenduse puudumist. Mägi sõnastab selle ise luuletuses „Uitsoov”: „tahaks dešifreerida / omaenese teksti / nagu Sergei Stadnikov / muistset Egiptuse kirja” (lk. 36). Just nimelt — uitsoov, mis tuleb ja läheb. Anarhiline vabanemine tähendusest on kõige paremini esindatud kuulsas tekstis „Nih / Poh”: „Niihhui, naahhui, / nihhuijaa. / Piihhui, poohhui, / pohhuijaa!” (Lk. 60.) Elurõõmus „pohhuijaa!” rebib Mägi lahti luulelise tähenduslikkuse köidikutest.

Tähenduse vähendamine ilmneb ka luuletustes, kus kirjeldatakse mingit olukorda, ilma et sellele antaks hinnangut või asetataks see laiemasse konteksti: „Kaks härrat said / omavahel kokku. // Üks ütles teisele: „Tere, / mis teil vaja on?” // Teine vastas: „Ei midagi, / ma ainult nägin teid.” (Lk. 66.) Selline tekst iseloomustabki üldiselt Mägi luulelaadi — kirjutada sellest, mis parajasti pähe valgub või silma hakkab, ükskõik, kui triviaalne või ebapoeetiline see ka pole; ükskõik, kas see võib ka midagi tähendada või mitte.

4

Kui kogumikus on üldse mõni programmiline tekst, siis on see „Arvamustund”, mis on Mägi üks organiseeritumaid poeetilisi sõnavõtte. See on üles ehitatud korduvale motiivile, autor on väsinud kõndimast mööda erinevaid mõttelisi nööre ja kuulutab, et „mul täna / on oma arvamustund” (lk. 6—7). See luuletus annab ehk kõige täpsemalt edasi hoiakut, et tähendus on üle tähtsustatud, loeb vaid ühemehe-show, mille käigus taandub teksti tähendus — või mille käigus teksti tähendus muundub esituse, ühemehe-show’ tähenduseks. Programm on see, et programmi pole. Selle teksti põhiline tähendus avanebki mu meelest just Marko Mägi hääles, kehahoiakus, pilgus, kui ta seda teksti kusagil välja hüüab. Väljahüüdmise hetkel kestabki just Mägi tund, ühemehebänd astub lavale ja teeb oma kaootilise kava, mis on palju ebakonventsionaalsem, kohanematum ja tihtipeale just pungilikult ärritavam kui mõni „Vennaskonna” kontsert või keskealise erudiidi Villu Tamme soeng. Marko Mägi luule on nagu see känd, mille otsast alla kukkuda ja kümme meetrit mööda mäenõlva veereda.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon