Täitsa võimalik…

PEEP ILMET

Täitsa võimalik…

Jõesilla käsipuul
luuleraamatut loeb tuul
voolule ette.

Luule kulg

Silla käsipuul käsikiri
eks kellelgi unus see sinna
nyyd tuul seda jõe poole tirib
et võiks allavoolu see minna

kõik need laotusest langenud mõtted
saanud paberil varesejalgeks
pole läbind veel trykitöö võtteid
pole päikses veel pleekinud valgeks

tuul nyyd sillal lehitseb luulet
kinni laksab siis kiirköitja kaaned
kyllap mõtteid tõid taevased tuuled
kyllap paber ja kaaned on laanest

tõuseb käsikiri siis lendu
tuul veel luuletusi loeb ette
pannes hetkele erilist rõhku
puistab paberid laiali vette

kandub vetevoos lahustuv luule
kuhu mujale — ikka vaid merre
osa voolu jääb — osa jääb tuulde
osa alles jääb meelde ja verre.

*

Mida võiks tähendada vastsyndinud lapse kisa?
Kas lihtsalt:
„Emm-aaa! Olen paljas ja näljas!”
või
„Emm-aaa! Ruttu-ruttu mind synnita tagasi!”
või siis
„Emm-aaa! Tahan ikka veel juua su sydame verd!”
või ehk
„Emm-aaa! Kuidas sa ometi võisid?”
ehk siis
„Emm-aaa! Kas sul tõesti kahju ei olegi?”
või hoopis
„Emm-aaa! Ah nyyd sa siis said mida tahtsid!”
igatahes
isast kyll juttu ei tehta
isegi mitte hirmust
uue kohutava maailma ees.

Oma ema rinnapiimgi on vaid asendustoit
ema sydame verele.
All lubjastudes pakseneva rabeda kultuurikooriku
aina tuikab ja tuikab suur verejanu.

*

Kui võrrelda armastust kriitilise massi tõmbega
siis vahel synnib sellest palju soojust ja valgust
endale ja teistele
ja vahel synnib sellest katastroof
endale ja teistele
kas kohe — või laste läbi.

*

Koltuvas kaasikus korrga tunnen
keegi jälgib ja piidleb mind pingsalt
oo kas tõesti too olla võib Jumal
jumala ilves mis ilves.

*

Kõigil neil kes ytlevad et on Jumalat mõistnud
on yks yhine joon
nad on Jumalat mõistnud puudulikult.

Kõigil neil kes ytlevad et Jumalat pole olemas
on yks yhine joon
nad pole Jumala peale yldse mõelnud.

Lahkunud ei lahku lõplikult

Pärast seda kui mu isa keha oli Raadi leinaliivikusse liidetud
tuli ta igal öösel mu unne
ja me rääkisime edasi nagu poleks midagi juhtunud
eks sellepärast mu poisikesemõistus kahtlustaski
et kõik on ainult teiste kuri salanõu mu vastu
et nii kuri salanõu ei saa kesta kaua
ja et siis nad alles näevad
kui isa jälle yhel päeval uksest sisse astub
just nagu siis
kui ta Stalini vangilaagrist vabanedes
astus yllataval kombel mu teadlikku ellu.

Salanõu kohta pärisin isalt unes ka järele
et miks salatsetakse minuga nii julmalt
isa kehitas õlgu ja lausus vaid
ah tead neid ju kyll
nad ei tea isegi mis nad teevad
kuid kui kysisin
millal sa ometi päriselt tagasi tuled
siis ta vaid ohkas
ma tõesti ei tea.

Hiljem jäid isa kylaskäigud harvemaks
aga mina juba teadsin
et rändamine yle elu ja surma piiri
pole seotud toaukse avanemisega
et ei isegi isa saa tulla mu juurde
kui minu meel on suletud.

Omasoodu kulgenud aastakymnete järel
ei käi isa enam kuigi tihti mu juures
võib-olla
on tal nyyd lihtsalt palju kaugem tulla.

*

Yheksa vaksa pikk
kaks ja pool vaksa lai
on mu hingemaa uks
et ma pead ära ei lööks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon