Taskud kruusa täis, tripp…

Mihkel Kaevats

 

 

Kalju Kruusa: „Äädikkärbsed: oma luulet ja tuttavat”.

„Kirimiri”, Tallinn, 2015. 121 lk.

 

…mere äärde, läinud aastatesse (luuletused aastaist 1995—2002). Huvitav. Miks praegu? Iseenesest paneb vana, osalt avaldatud ja ka avaldamata kraami kättesaamine lugeja huvitavasse seisu. Laagerdunus on justkui enam majesteetlikkust ja… kõik need muud asjad, mis tulenevad antoloogiate paksust pidulikkusest ja kirjandusloo müütide suurejoonelisusest. Vana oleks just nagu väärtuslikum kui praegu nikerdatu. Sest on alles, on ellu jäänud. Muidugi peab ütlema, et Kruusa kogust ei õhku mingit pidulikkusetaotlust, pole ta väga paks ja lullasid mahub ühele lehele sageli mitu (sümpaatne paatose-eemaldi kujunduslikus mõttes). Pealegi on antoloogiate-vana kellegi tähtsa poolt kokku pandud, selle raamatu on aga koostanud luuletaja ise. Ja ikkagi: miks praegu?

Luuletused on kronoloogilises järgnevuses, vanim alguses, uusim lõpus. Elu komponeerib hästi ja lugejal on võimalik jälgida (ka äramärgitud kuufaaside järgi) ühe luuletava inimese rännakut läbi päevade, nädalate ja aastate. Lisaks omadele on kogus ka üksjagu tõlgitud luulet, mis loob päris hea rütmi kogumiku järjest-lugemiseks: kui ühe kirjutaja rahulik käsi hakkab pääs ketrama, tuleb sisse teine meeleolu. Vaheldusi on doseeritud kenasti, need moodustavad luulekogu sees väikseid tõlkekogusid. Tõlgitud autorid on erinevad, eri kultuuridest ja ajastuist. Mulle meeldivad väga Kruusa Montale-tõlked, huvitav üllatus on ka Momoe Malietoa von Reiche (vaimukas ja kade tädi).

Kui paljugi kohta, mida müüakse luule pähe, võib mõelda (ja vahel ka öelda!), et see pole unenägu, vaid hommikune kohustus minna tööle, ummik, milles igaüks on üksi kinni oma autos; et see pole lainetus, isegi vaht mitte, vaid šašlõkiplastmass, mida meri peab loksutama enda ja maa piiril, saades sellega justkui ka ise räpase märgi külge — olles selles justkui ise süüdi —, siis on hea, et keegi veeretab lainet, lubamata endale suuresõnalisust ja oletatavat glamuuri. Juri Lotmani jutu järgi seisneb kunsti kui keele tähendus tema põhimõttelises võimatuses olla tõlgitav mitte-kunstilistesse keeltesse; sellega saab vastandus selgeks: kui palju on „luulet”, mis mitte üksnes ei ole „tõlgitav” mitte-kunstilisse keelde, vaid õigupoolest ei vajagi tõlget. Kõik on selge nagunii, ning kustutades back-space’iga ridasid loonud enteri-löögid, saab keskpärase human-interest nupu kätte. Jama lugu. Aga katsuge näiteks tõlkida Kalju Kruusa lullasid mitte-lulladeks: mitte midagi ei tule välja! Tõlgenduste ruum on sama avar, stiihiline ja mõttetu nagu mere puhul — ütled: „Meri on ilus,” aga tema loksub ikka edasi, selle komplimendi vastuvõtmine ei kuulu ta grammatikasse.

Kruusa teemad on enamasti argised. Avaruse igapäevaelu kaadrites aga suudab ta rahulikult viia kohati hirmutava totaalsuseni — kui annad ta tekstile järele, põrutab katus laksti maha („kuid miks ei vyta vesi kannu kuju / vaid hoopis kann vee uju vytab”, lk. 38 jpt.). Kindlasti on seos meelevaldne, kuid mingil moel meenutab mulje, mis „äädikkärbsete” lugemisest saan, seda, mis on tulnud näiteks Kaplinski „Õhtu toob tagasi kõik” lugemisest. Või ka Õnnepalu lulladest. Just see argisus. Aga Kruusas on rohkem mängulisust, maagilist irrealismi ja kõlavad erisugused hääled, sobitatud klišeed, laulu-laused, muukeelsed ütelused. Kruusas on vunki küll, ja veel — vahel ka naljakat pahatahtlust („ja mytlen et kui korra / veel kavatseb löön ma / tal pealuu lömaks / kyrgele kõnniteeäärisele”, lk. 53; „vytsin üleyla- / kotist revolvrikese, ei hakanud soojenduseks pikalt / keerutama, lasin tüübil esikummi sossiks”, lk. 103). Kuid veel enam kannavad „rahulikud” luuletused imetabast energiat. Ta suudab kerge sammuga üle astuda mina-fookuse võimalikust egoismusest: Kruusa luule-mina pole endasse armunud ega ka endas kinni. See tegelane tundub isegi mingis plaanis juhuslik, nagu ka juhtumistes on juhuslikkus; aga kirjeldustes ja passaažides on kindlus ja selgus.

Samamoodi, nagu vahelduvad oma luule ja tõlked, liigub raamatus veel teinegi dünaamika: metafoorsus, mis vahepääl võimendub ja siis taandub ära. Seegi dünaamika on mõnus, jällegi selline tagasi-juurte-juurde asi (hilisemaid lullasid iseloomustab pigem metafooride kadu, mida on nähtud kaasaegse eesti luule ühe dominandina — aga on vaks vahet, kas oled sinna ise jõudnud või lihtsalt vaatad, kuidas kirjutatakse). On luuletusi, nagu „…ja mu närviotste jätkuks / on trummid ja neil mängib / hiiglaslikule lagritsnaisele / valgel ööl must mees kes läigib / kui stepihundi lakkkingad” (lk. 37, aastal 1998), ja teisi: „tee ostuks raha ei ole / olen joonud lihtsalt / keeduvett / kallutan kannu / ja hommikuvalguses sillerdav / vesi voolab / kylinal tassi” (lk. 120—121, aastal 2004, raamatu viimane lulla). Juba mainitud dünaamikaile lisandub veel see, et Kruusa ei järgi mingit vormilist trafaretti, vaid teeb nii, teeb naa. Ei ole väga ühte asja kinnijääja mees.

Ma ei tea kedagi teist, kes kirjutaks nagu Kalju Kruusa. Ta ei ole ahvija ja tal ei ole ahvijaid. Sest ta pole ahvitav. Kruusa luule on üsna totaalne dekonstruktsioon, erinewust ei looda mitte üksnes omapäraste transkriptsioonide, osaliselt tsenseeritud tähtede ja sisse­susatud kreeka, vene, ladina, hiina, prantsuse, itaalia vms. sõnade-fraaside ning veidralt kirjutatud sõnade kaudu. See kõik on pinnalainetus, mis helgib vaataja silma ja lõhub ta pilti tavakeelest, kuid dekonstruktsioon peitub kirjutamisviisis sügavamal. Korralik keele­toimetaja katkuks Kruusa luulekogu toimetamist kaaludes juukseid, nõuaks poolt töötasu juurde või kõige tõenäolisemalt loobuks tööst sootuks… sest kuidas sa toimetad korrektseks lauseid, nagu: „kastanjeyied kui jugendlikud luchtrid kyiguvad tuule / käes, püüdes ületada cadripiire. zitron. appelsin. piim. lumi. kaks / birnipuud koolduvad hõirikaareks” (lk. 14) ja nii lehekülgede viisi!

Kruusa pole oma dekonstruktsioonis sugugi järjekindel — kuigi samas see ehk ongi ülim järjekindlus. Sellessamas näites kasutab ta tavalise õ tähistamiseks nii igrekut kui õ-d. Ta miksib kirjakeelt ja isekompunnitud murdekeelt, aga mängib ka transkriptsiooniga: tekib tunne, et kirjutatud eesti keel läheneb taas alam-saksikeelsele kirjaviisile, tagasi oma reeglipäratute juurte juurde. Kui meile poleks (veel) koolis õpetatud, et kirjutama peab nii, kuidas paneks siis oma mõtteid kirja vanaema köögis? Kui tihtipeale tundub igasuguste y-de ja muu sellise värgiga väljatulemine mõttetu uhkeldamise või praalimisena, millel puudub uut loov sisu — eriti torkab selline asi silma kehva kraami sees —, siis Kruusa puhul on see osa mängust. Nagu Derridad teatakse „erinewuse” järgi, võiks Kruusale omistada weidruse. Selle millegi, mis lükkab tõlgitavust pidevalt edasi. Aga nagu öeldud, ei ole Kruusa ka oma weidruses järjekindel, nii et vahepeal sõidab sisse üsna imelik kirjaviis, juba järgmine luuletus aga võib juhtuda peaaegu kirjakeelne. Ja nii edasi.

Siinkohal saab tagasi tulla küsimuse juurde, miks anda need luuletused välja praegu. Ajastus tundub õige: kui „omal ajal” oleks kriitikud lahkelt (või mitte) käsitlenud ehk algaja segaseid radu (kriitika patroneeriv funktsioon!), siis praegu saab öelda, et see on küpse ja andeka luuletaja tundlik vormimäng. Ha-ha-haa, krii-ti-kaa!

Kokkuvõtteks liigun veelgi isiklikumale plaanile, kui see arvustus juba on olnud. Mis ma sellest raamatust sain? Peab ütlema, et kui vahel paneb mõne kogu lugemine kirjutama, tuleb kirjutamislaks ja mõni lulla, siis veidi üllatuslikult (sest raamat on inspireeriv) sedakorda mitte. Ma ei näegi seda väga halva asjana. Sain olla puhtalt lugeja, ja nagu ütles Borges, oluline pole see, mida kirjutad, vaid see, mida loed. Mõtted ja pildid hakkasid liikuma, Kruusa teksti ruumilisus hakkas mind ümbritsema, teksti samaaegne rikkalikkus ja askeetlikkus, nagu teisedki juba mainitud dünaamikad, hakkasid mängima. Ühesõnaga: soovitan kaifuitada.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon