Tatjana kiri Oneginile

Eda Ahi

Tatjana kiri Oneginile

 

ma teile kirjutan, mis enam.

kui oleksite noorem, kenam,

ehk võiks veel siiski läbi minna

see teie plaan. kuid mis sest ikka

— ma olen ju vaid külaplika.

kas pole nii, mu lahke isand?

 

te poleks ilmselt uskund eal —

kuid nüüd on minul üle visand.

 

mis teha, ahv on ikka ahv.

ükskõik, kas kuningas või krahv.

ja mitte ükski paragrahv

ei sunni seda pilpa peal

mind hoidma, mis on ilmne sitt.

ka mitte teid, Oneginit.

 

 

fishy

 

see meie lugu on üks luine lugu.

luine jah. ja lame nagu lest.

me püüame. kuid siiski ühtelugu

jääb väheks meist ja meie õngedest.

eks igaüks võib leida oma niši,

kuid see siin tundub pehmelt öeldes fishy.

 

nii väga kipub keelele mul, et

nüüd keetsime me kokku ilge supi,

see maitsetu ja lahjavõitu tupik

ei meenuta kuid muud kui keeduvett.

 

 

revolutsionäär

 

oo, sinu ulakus, ülbus ja uljus

säravad võidukalt tänasel pühal.

ripun su küljes kui kullatud kuljus,

helisen helisen vaguralt üha.

 

tean aga hästi,  et hoian end vaos,

kuni veel mulle on armas see vagu.

praegu ehk võluv võib tunduda kaos,

varsti saab siiski mu mõistus must jagu.

 

usu, oh, usu — minagi tahan

rahvaste sõprust ja kabriolette.

kuid kes see jõuab siis tantsida kaasa

su riigipöördeid ja -piruette.

 

 

Tallinn pisaraid ei usu

 

olgu nad kui tahes üllad,

Tallinn pisaraid ei usu.

niiskust on tas niigi küllalt,

see ei tunne veert või äärt.

 

Tallinn pisaraid ei usu.

ega saagi iial valmis

tema majad, teed, ei usk.

 

linnaplika, kui sind rusub

mõni wertherlikum tusk,

tea — see pole nuttu väärt.

 

hoia löögivalmis ikka

oma linnasüda, plika,

 

usalda vaid saapasäärt.

 

 

vahtraleht

 

kuni meie mõrvarlikus kliimas

vahtraleht veel roheline püsib,

võtan temast võimalusel viimast.

luba on. ja rohkem ära küsi.

 

mõlemal on sidur pidur gaas,

aga lihtsalt erinevad margid:

sul on Saab ja minul on ei saa

(jääda kauaks passima garaaži).

kuigi sul on veidi rohkem staaži,

igaks juhuks siiski selgitan:

see, kus sa naiivselt autot pargid,

pole parkla, vaid mu mängumaa.

 

 

ajalik

 

Gabriel, mis saab meist? puudub aim.

aeg vast näitab. pahatihti keelt.

vaimukas, see meie aja vaim —

elatab meid valesti ja valjult.

küllap oleks Hegel sama meelt.

 

veel ma veel sind tahan. seda veelt

nõuab minu tuulepäine haljus

veel

sest sellel veel on veini mekk.

 

jää veel siia, järjekordne mees,

võta minu ümbert külm ja tekk.

jää.

 

ja sellel seisan paljajalu.

jah,

ma olen omadega sees.

vii mind täna õhtul välja.

palun.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon