Teekond Kirjasõna Vabariigis

Märt Väljataga / Marek Tamm

 

 

MAREK TAMM: Mäletan, et kui lugesin paarikümne aasta eest ajakirjas „Akadeemia” su tõlgitud Richard Rorty artiklit „Pragmatism ja filosoofia”, siis mõtlesin, et seal manatud visioon „post-filosoofilisest” kultuurist võiks olla selline, kus sa ise hea meelega elaksid. Meenutan lugejatele, et Rorty sõnul on post-Filosoofiline kultuur selline, kus poleks ühtegi klassikalises mõttes filosoofi, „kes võiks seletada, miks ja kuidas teatud kultuurialad on reaalsusega eriliselt seotud”, vaid seal oleks parimal juhul asjatundjad, kellel „pole lahendada mingeid erilisi „probleeme” ega rakendada mingit erilist „meetodit”, neid ei piira mingid erilised distsiplinaarsed mõõdupuud ja neil ei ole kollektiivset enesekujutust ehk „professiooni””. Rorty resümeerib oma nägemuse uue ajastu filosoofiast järgmiselt: „Ühesõnaga ta näeks välja üpris sarnane sellega, mida mõnikord nimetatakse „kultuurikriitikaks” — termin, mis on hakanud tähistama seda kirjanduslik-ajaloolis-antropoloogilis-poliitilist karusselli, millest ma rääkisin eespool. Pole asja, mida kaasaegne Lääne „kultuurikriitik” tõrguks kommenteerimast. Ta on post-Filosoofilise kultuuri universaalse intellektuaali eelkäija, filosoof, kes on loobunud pretendeerimast Filosoofiale. [—] Ta on nimedepilduja, kes kasutab näiteks eespool nimetatuid [erinevate erialade tuntud esindajaid — M. T.] selleks, et osutada kirjelduste, sümbolisüsteemide või nägemisviiside kogumitele.”[1]

Tsitaat venis pikale, ent mulle tundus, et see Rorty joonistatud pilt uue ajastu filosoofist kui kultuurikriitikust võis olla üsna lähedane su enda toonasele enesepildile, ja võimalik, et on seda ositi veel praegugi. Mis ajendabki küsima, et kellena sa ennast ise kõige parema meelega ette kujutad, kelleks oled ihanud saada, ja kas tunned (veel) mingit lähedust Rorty manatuga?

MÄRT VÄLJATAGA: Rorty utoopia võis tunduda veetlev küll. Kuid veetlevam veel oli ta kirjutusstiil, mis erinevalt muude postmodernistide hämarusest sõidab rasketest probleemidest naljaga üle, taandab keerukad konstruktsioonid löövatele vormelitele, toob vägisi välja täiesti eripalgeliste mõtlejate ühisosi. Perestroika ajal õhkus sellest ka vabastavat vaimu. Üks kartusi oli tollal ju see, et ühest totalitaarsusest pääsedes kaldutakse vastandmärgilisse totalitaarsusse. Rorty seostas ühiskondlikke koledusi sellega, kui inimene hakkab oma ülevusepüüdlusi erasfäärist avalikku ellu üle kandma. Erasfääri jääv kinnismõttelisus, fundamentalism või tõe- ja õndsuseotsing on sallitav, kuni see seal püsib. Rorty esindas ülihästi toda 1980-ndate lõpu—1990-ndate alguse küpse iroonilise postmodernismi aleksandrialikku vaimu — koos näiteks Milan Kundera või Francis Fukuyamaga. Laiemas perspektiivis kuulub ta vanasse humanistlikku, retoorilisse ja vestluslikku eneseabifilosoofia traditsiooni, mida esindavad Cicero, itaalia renessansi mõtlejad ja Montaigne kuni Alain de Bottonini välja ja mis vastandub radikaalsele või fundamentaalsele filosoofiale. Sellist filosoofiat viljeles ta ise küll vähe, aga õigustas palju.

Tsiteeritud kirjeldus post-Filosoofilisest kultuurist, kus ei otsita tõde, vaid hoitakse käigus eklektilist harivat vestlust, mõjub samas lamedalt. Mis on sellise tsiteerimise ja nimedepildumise mõte? Tänapäeval, Google’i ajastul, võib ju iga koolilaps erudiiti mängida. G. K. Chesterton ütles juba XX sajandi alguses, et pragmatism käib inimese vajaduste kohta ja üks esmaseid inimvajadusi on olla midagi enamat kui pragmatist. Seda aforismi tsiteerin ma „Sattumuslikkuse, iroonia ja solidaarsuse” järelsõnas, kus püüan Rorty lummusest distantseeruda ja tema mõtteviisi piiridele osutada.

Rorty eeldab, justkui oleks suure algustähega Filosoofia (kultuuriüleste kriteeriumide otsimise ja kehtestamise tähenduses) mingisugune terrorist, mis püüab kultuuris igale valdkonnale õiget kohta kätte näidata. Ilmselt oli selle taga kogemus sõjajärgsest loogilisest positivismist, mis kuulutas metafüüsika, kunsti ja kõlbluse lihtsalt afektide tilu-liluks. Marksismi-leninismi filosoofiline hegemoonia oli veelgi vägevam. Võib-olla kommunism oligi ehtne Filosoofiline kultuur — vähemalt Boris Groys on seda niimoodi näinud: kommunismis oli kesksel kohal Sõna, Läänes Raha.[2] Ma ei tea, kas nüüdiskultuur on post- või pre- või lihtsalt a-Filosoofiline, aga Filosoofiline ta kindlasti pole.

Minu meelest on Rorty hoiak vastuoluline. Ühest küljest ta justkui väidab, et mis tahes teooria mobiliseeriv mõju avalikele asjadele on enamasti tühine või vähemalt alamääratud. Palju tähtsamad on pildid, narratiivid, isiklikud eeskujud jms. See tundub igati usutav. Teisalt annab ta mõista, nagu kujutaks põhialuseid otsiv Filosoofia endast suurt takistust liberaalsesse kultuuri jõudmise teel ja tuleks välja juurida.

Kui too essee „Pragmatism ja filosoofia” (viimane peaks olema tegelikult suure F-iga — mõeldud on seda fundamentalistlikku värki, mille vastu Rorty sõdib) 1992. aastal „Akadeemias” ilmus, korraldas Maarja Pärl sel puhul lausa raadiosaate, kus ajasime juttu Madis Kõivuga. Kõiv küsis imestunult, et mis pagana pärast tahab Rorty filosoofiast (või Filosoofiast — suulises vestluses ei saa vahet teha) nii vihaselt, peaaegu fanaatiliselt lahti saada. Mina jälle imestasin, et kas see pole siis tekstist ilmne: Filosoofia on Rorty meelest muutunud dogmade surnud ringis tammuvaks kimääriks, kus kõik positsioonid on läbi proovitud — see on nagu kristlik teoloogia, mis oma klammerdumisega arusaamatute dogmade (või intuitsioonide) külge on saanud takistuseks progressi teel. Selle peale märkis Kõiv, et esiteks on filosoofia palju vanem kui teoloogia. Teiseks pole see põhjustanud ususõdu. Ja kolmandaks, vähemalt tema jaoks ei ole filosoofilised probleemid või intuitsioonid muutunud sugugi arusaamatuks. Ta möönis, et küsimusest „Kas Jumal on olemas?” või „Kas sa Jumalat usud?” ei saa ta tõesti aru. Seevastu filosoofilisi probleeme, näiteks „Kas välismaailm on olemas” või „Kuidas oleks olla nagu nahkhiir?” (Kõivu konkreetsete näidete asjus võib mu mälu petta), mõistab ta väga hästi.

Vahepealsed aastakümned on Rorty kergemeelsuse tõe küsimuses seadnud ka pahaendelisse valgusse. George W. Bushi kaaskonnas valitses „pragmatistlik” veendumus, et tõde maailma kohta on jõupositsioonist vabalt kehtestatav. Seda, kuidas postmodernistlikud või ironistlikud teooriad tõe plastilisusest on leidnud teadliku praktilise rakenduse, võime näha tänapäeva Venemaal. See on üks Peter Pomerantsevi sageli korratud mõte — nii nagu üht Lääne-Euroopa mõttevoolukest, marksismi, rakendati Venemaal ellu koledate tagajärgedega, võime praegu näha, kuidas kunagine prantsuse postmodernism on leidnud praktilise väljundi Putini propagandatööstuses. Osalt kinnitab see muidugi Rorty enda vaadet, et mis tahes filosoofia praktilised viljad on etteaimamatud.

Aga „heastamaks” Rorty maaletoomist olen nüüd tõlkinud ära ühe Rorty nemesis’e, Thomas Nageli raamatu „Vaade eikusagilt”. Nagel on kenasti ütelnud, et Rortyl olid igas asjas õiged vaated, välja arvatud filosoofia.

M. T.: Rorty uue ajastu filosoofid on sarnased nendega, keda Ameerikas nimetatakse „avalikeks intellektuaalideks” (Rorty ise räägib ka „humanitaarintellektuaalidest”, kelle hulka loeb ka iseennast[3]), Euroopas aga lihtsalt intellektuaalideks, sest siin on avalikkuses osalemine üks intellektuaali peamisi tunnuseid. Eestisse jõudis intellektuaali-mõiste siis, kui mujal hakati rääkima üha enam „intellektuaalide kriisist”, 1990-ndate alguses. Sümboolse teetähisena võib esile tõsta „Vikerkaare” esimest topeltnumbrit 1995. aasta juunis, mis oli kaanel kuulutatud intellektuaalide-eriks.[4] Sind ennastki nimetati toona ajakirjanduses sageli intellektuaaliks, kui mitte suisa „uue ajastu intellektuaaliks”, nagu näiteks Kalev Kesküla ühes „Ekspressi” portreeloos.[5] Kas see intellektuaali-nimetus on selline, mis kõlab kokku su enesepildiga? Ja üldisemalt ning eelmise küsimuse juurde uuesti naastes: kuidas sa ennast ise eelistad määratleda või kas see enesemääratlus on sulle üldse oluline?

M. V.: Jah, intellektuaalide teema oli siis õhus, selline kultuuris figureeriv tegelane pakkus huvi, räägiti nii tema kriisist, vastutustundetusest kui ka rollist ja vajalikkusest. Raske öeldagi, miks see Läänes just siis päevakorda tõusis — kas intellektuaalid tundsid oma tähtsuse ammendumist? Aga kui tähtsad nad siis varem olid olnud? Riigiti on need asjad kõvasti varieerunud, aga selliseid literaate ja teadlasi, kes võitlevad ebaõigluse vastu, püüavad parandada rahva kombeid, populariseerivad teadust või ajavad lihtsalt ladusat juttu maast ja ilmast, on leidunud igal pool, nii siin- kui sealpool Inglise kanalit ja Atlandi ookeani. Ma ei usu ka, et see (Ida-Euroopa) intelligentsi ja (Lääne) intellektuaalide eristus oleks nii põhimõtteline, nagu see Donskise silmis on. Kuigi Eestis seda sõna enne 1980-ndate lõppu ei kasutatud, on intellektuaali kuju ka siin ju ammu olemas olnud: Gustav Naan, Jaan Eilart, Jaan Kaplinski või Linnar Priimägi, rääkimata Kreutzwaldist ja Jakobsonist.

Mõnikord püütakse intellektuaali määratleda kuidagi kitsamalt, nii et see tähendaks automaatselt vasakpoolset, liberaalset, kosmopoliitilist, universaalset või idealistlikku intellektuaali. On isegi ütlemine, et „intellektuaal” on paremintellektuaali sõimusõna vasakintellektuaali kohta — Paul Johnsoni totter klatširaamat Intellectuals (1988) justkui kinnitaks seda. Aga mu meelest pole see õige — miks parempoolsed, konservatiivsed, natsionalistlikud, kildkondlikud või küünilised intellektuaalid sellest tiitlist ilma jätta?

Kuidas teda siis määratleda? Laias mõttes oleks intellektuaal see, kes leivateenimiseks kätega füüsilist tööd ei tee. Kuid see määratlus hõlmab üha suuremat hulka inimesi, ka poliitikuid, juriste, PR- ja ärimehi, ning välistaks näiteks kunstnikud ja muusikud. Kui kitsendada seda täiendiga „avalik”, siis oleks intellektuaal see, kes kaldub sõna võtma väljaspool oma kitsast eriala, eriti ühiskondlikes asjades. See oleks siis demokraatliku kodaniku sünonüüm. Nende kohta, keda ka kuulda võetakse, öeldakse nüüdisajal „arvamusliider”. Ja päris viimasel ajal saab rääkida ka arvamusliidrist kui ideoloogiatöötajast — hulkade meelsuse kujundajast. Neid rolle ma nüüd küll ei igatse. Sellel, kel on ambitsiooni suurt ühiskondlikku elukat endale meelepärases suunas liikuma ajada, oleks vist efektiivsem kasutada mitteavalikke, telgitaguseid võtteid, kas või teenistusvalmis intellektuaalide teeneid, kui üritada ise suuri hulki avalikult oma vaatenurga õigsuses veenda.

Loomulikult võib meid vaevata nägemus, et igaviku kohtu ees küsitakse: kus sa olid ja miks sa vaikisid siis, kui sinu valitsus või rahvas käitus nurjatult? Kimbatuse ennetamiseks, sisetunde rahustamiseks, võib-olla isegi mõne kujuteldava kildkonna au päästmiseks tuleb vahetevahel suu lahti teha kohe, isegi kui sellelt mõju oodata pole. Aga mõju saavutamiseks peab olema perfektne ajataju, võime tabada just õiget hetke millegi ütlemiseks. Vahel võime ju näha pilti, kuidas suured intellektuaalid raiskavad moraalset kapitali suhteliselt tühiste asjade peale. See on nagu hundi hüüdmine.

Seoses muutustega meediumides on avaliku intellektuaali kohta hakanud täitma blogijad, kes esitavad oma isiklikku vaatenurka päevasündmustele paar korda päevas ja peavad oma järgijatega pidevat vestlust. Eestis vist sellist tegelast polegi — isegi Inno ja Irja hoog on raugenud. Ingliskeelses maailmas on siin esirinnas majandusteadlased: Tyler Cowen, Brad DeLong, Paul Krugman, Mark Thoma, Noah Smith, Simon Wren-Lewis, Branko Milanovič jt. Seoses Andrew Sullivani poliitikablogi lõppemisega on sel aastal Ameerikas juba kurdetud blogide kriisi üle, mille põhjuseks olevat Twitter.

Jah, olen käinud Helsingis ühel intellektuaalide konverentsil, teemaks Euroopa idee; alles eelmise aasta mais sain kutse Kiievisse klassikaliselt stiili­puhtale intellektuaalide üritusele „Ukraina: mõtleme koos”, kuhu kogunes oma solidaarsust näitama ja Janukovõtši paleesid vaatama sadakond intellektuaali Bernard-Henri Lévyga eesotsas. Kindlasti polnud see päris mõttetu Suure Marsi üritus, nagu „Olemise talumatus kerguses”, aga ma ei osanud selles endale mingit kasulikku rolli näha.

M. T.: Kui ametialaselt vaadata, siis kõige järjepidevamalt oled ennast teostanud kultuuriajakirja toimetajana. Mäletan varasematest vestlustest, et „Vikerkaarde” tööle sattusid sa juhuslikult, alternatiiv olnuks alustada oma ajakirjanduskarjääri hoopis ajalehes „Kodumaa”. Nüüdseks oled „Vikerkaare” juures püsinud varsti pea kolmkümmend aastat, neist viimased paarkümmend peatoimetajana. See ajendab küsima, kuidas sa mõtestad oma toimetajatööd — on see miski kultuurilise liikluskorraldaja ja väravavahi missioon, ülesanne tagada ideede ringlemine ja piisav kvaliteet? Tean, et sulle on olnud oluline mõte Kirjasõna Vabariigist — kunagi kümmekonna aasta eest korraldasime selle nime all Tallinnas Euroopa kultuuriajakirjade aastakonverentsi. Kas tänapäeva kultuuriajakirjatoimetaja on Kirjasõna Vabariigi kodanik? Või kas meil ülepea on sellist nähtust?

M. V.: Usutavasti mainisin toda põgusalt mõttes mängitatud „Kodumaa” võimalust lihtsalt kui näidet sellest, mida filosoofid nimetavad moraalseks vedamiseks. Kui ma 1987. aastal otsustasin perekonna luua ja minna ülikoolis kaugõppesse, pidin hakkama Tallinnas töökohta otsima. Käisin esmalt kirjastuses „Eesti Raamat” ennast korrektoriks pakkumas. Sealne palk oli 80 rubla ja hoiatati, et noorele mehele eneseteostuse võimalusi töö ei paku. Seejärel sokutas ema mind ühe kolleegi abikaasa jutule, kes oli nädalalehe „Kodumaa” peatoimetaja. Seal pakuti juba 200 rubla ja töövaldkonnaks „noorteprobleemid”. Kui ajalugu läinuks teisiti, s. t. kui poleks avanenud „Vikerkaare” kohta, siis ma pole 100% kindel, kas mul jätkunuks oidu „Kodumaa” pakkumine tagasi lükata — ajalehe päises ju ei seisnud, et tegu on KGB häälekandjaga. Oleksin saanud märgi külge, oleksid järgnenud kompleksid, alkoholism ja kõik see, mida õrnatundelisemate kollabo­rantide juures näha võib. Või siis vastupidi, oleksin sõitnud igale poole üle maailma, Esto päevadele jm., loonud sidemeid ja figureeriksin peaaegu et vabadusvõitlejana. Õnneks jäi „Kodumaa” etapp mu eluloos ära. (Ja kui mind oleks 1984. aastal Afganistani sõtta saadetud, siis oleksin võib-olla praegu massimõrvar.)

„Vikerkaart” tehes on tulnud päris palju reflekteerida selle tegevuse sisu ja mõtte üle. Oleks see vaid nii, et kultuurilehe toimetaja on passiivne filter — liiklusdispetšer või uksehoidja! See eeldaks meie kultuuris palju tihedamaid spontaanselt ringlevaid ideevoogusid. Pigem tuleb olla nagu filmi produtsent või lavastaja — ajada igaks ajakirjanumbriks kokku trupp, s. t. grupp helgemaid päid ja teravamaid pliiatseid ning veenda nad enam-vähem etteantud teemal esseesid kirjutama. Selles mõttes on asjad läinud paremuse poole — algupäraste ja tõlke-esseede vahekord on viimastel aastatel kaldunud esimeste kasuks. Me pole enam ainult ideede maaletoojad, ideid sünnib ka kohapeal, peamiselt küll kohalikuks tarbimiseks.

Valgustusliku Kirjasõna Vabariigi idee minevikule ja tulevikule oli pühendatud kultuuriajakirjade võrgustiku Eurozine 2004. aasta konverents. Tollal olid kultuuriajakirjade võrguversioonid veel algelised, kuid arutleti rahvusvaheliste kultuuriportaalide ja koostöövõimaluste üle. Samuti oli päevateemaks Euroopa avalikkuse sfäär — kas Euroopa Liidus saab olla demokraatiat või poliitilist dialoogigi, kui puuduvad üleeuroopalised meediakanalid ja -hääled. Selle poolest on midagi muutumas küll — kuigi föderalistliku ühtsuse ideed on taandunud, on tekkinud üha rohkem rahvusüleseid kommentaatoreid ja intellektuaale, kes kirjutavad otse inglise keeles rahvusvahelisele auditooriumile. Tõsi, Ida-Euroopast pole neid võrsunud palju, aga mõned siiski: Ivan Krastev, Evgeny Morozov, Leonid Bershidsky, Branko Milanovič, Žižekist rääkimata. Või Ahto Lobjakas — mõni aasta tagasi leidsin Istanbuli hotellis ühest ingliskeelsest türgi lehest tema arvamusloo. Ei tea, kui hästi Kirjasõna Vabariigi idee selle olukorra kirjeldamiseks klapib. Pigem on kosmopoliitiliste kommentaatorite fenomen tingitud majanduslikust ja poliitilisest globaliseerumisest ning sörgib selle sabas, mitte ei liigu globaliseerumise avangardis.

Kirjasõna Vabariigi idee mõjub tänapäeval nostalgilisemalt kui kümmekond aastat tagasi. Pole ka ime — rahvusvaheline kord on lahti hargnemas ning intellektuaalid, kes mingit laiemat mõttevahetust püüavad koos hoida, jutlustavad kas juba pöördunutele või on rahvusvahelisel areenil tähtsamad kui omaenda kodumaal.

M. T.: Võimalik, et nüüd on sobiv juhus rääkida veidi sellest, kuidas sünnib üks „Vikerkaare” number. Minu kogemus viimasest viieteistkümnest aastast kõneleb tõepoolest seda, et vähemalt artiklite ja arvustuste tellimisel on jäme ots toimetuse käes — neid tuleb ise tagant tõugata, eriti kui tegemist on teema­numbriga. Samas laekub ilukirjandus pigem isevoolu teed, ehkki ka siin on kindlasti mõjutustegevus vajalik. Teine kogemus räägib sellest, et mida hullem või lootusetum tundub olukord uue numbriga, seda huvitavamaks osutub lõpptulemus. Aeg-ajalt üllatab mind ennastki, kui ettekavatsematult sünnivad meie teemanumbrid, nagu näiteks viimane, mängule pühendatud kaksiknumber (2015, nr. 1/2), mis sai alguse ühest Jaan Puhveli saadetud Rigveeda hümni tõlkest.

M. V.: Kajar Pruuli kui ilukirjandustoimetaja pro-aktiivsust ei maksa alahinnata. Arvatavasti on ka suurem osa ilmuvast luulest või lühijuttudest autorite käest tellitud. Lugude tellimine on üks delikaatne ja natuke piinlik tegevus. Kui pöörduda autori poole lihtsalt palvega „kirjuta meile midagi ei tea millest” või pakkuda välja mingi täiesti kohatu, kõnealuse inimese huvidega haakumatu teema, siis võib potentsiaalne kontakt kiirelt katkeda. Eriti keerukas on säärane kahe subjekti paaripanek arvustuste tellimisel ja Kajar — või sina ise — teate sellest kunstist ilmselt rohkemgi. Tuleb ära mõistatada, milline väljakutse võiks autorit kannustada.

Aga alati on väga tore, kui autorid ka ise kaastööd pakuvad. Ja siis tuleb pead murda, mida pakutuga peale hakata. „Vikerkaare” numbrid — isegi kui katusteema puudub — on tervikud, ajakiri ei ole lihtsalt kogumik artikleid. Mõni omaette igati kena essee või tõlge jääb ajakirjas irdu või ripakile — kirjutise ilmumisel puudub see, mida formalistid nimetanuksid motivirovka’ks, õigustus, motiveering, toetav kontekst. Ideaallugeja ei saa aru, miks pagana päralt nüüd siis selline asi ilmub. Tõsi, on kirjutajaid, kelle toodang püsib alati omal jalal ega vaja tingimata kontekstilt tuge. Aga vahel, kui saabub mõni särav kaastöö, hakkab see tööle nööbina, mis ärgitab enda külge mantlit õmblema. Nii oli viimati mängunumbriga. Rigveeda laulu ümber saanuks õmmelda ka teistsuguseid erinumbreid — näiteks kitsamalt idamaa- või hasartmänguainelisi.

Aeg-ajalt võtab mõni seltskond väljastpoolt „Vikerkaart” ühendust, ideega panna üheskoos kokku erinumber. Aga mõnikord pole numbri seemetki ning tuleb hakata kiiresti otsima kaastöölisi ja tõlkimisväärseid tekste. Tähtaegade-eelne ärevus, kõrgenenud energiapuhang muljub alateadvusse tõenäoliselt jälje, mis tekitab tahtmist ka järgmistel kordadel prokrastineerida — et säärane kõrgepingesituatsioon uuesti korduks. Samas pole asi ealeski kontrolli alt väljunud, kõik on saanud tähtajaks toime. Seetõttu ei meenu mulle mingit meeleheite või lootusetuse tunnet. (Kui on õnnestunud kolleege sellisesse seisundisse viia, siis palun vabandust.) Numbri valmissaamisele järgneb pingelangus: nii palju on käsil olnud teema üle pead murtud, materjali otsitud, nõu peetud, ennast juba peaaegu spetsialistina tuntud — ja nüüd äkki tarvis see kõik unustada ja asuda tööle järgmise numbri kallal. Pigem vastab just see aeg ajakirja mõnevõrra bipolaarses ilmumistsüklis depressiooniperioodile. Selle kõige kõrval ei jõuagi autoreid alati piisavalt kiita, innustada ja tänada — teeksin seda siis nüüd.

M. T.: „Vikerkaare” kõrval oled usutavasti kõige enam oma aega ja energiat pannud Avatud Eesti Raamatu sarja käigushoidmisele. Praeguseks oled küll sarja kureerimisest taandunud, ent seda suurema aktiivsusega panustad sinna tõlkijana. Ja tõtt-öelda ma ei teagi eriti kedagi teist, kellel teoreetiliste tekstide tõlkimine nii kiirelt ja hõlpsalt välja kukuks. Kuid jah, vahest vaatad sellele sarjale korra veel tagasi — kas see on kujunenud umbes selliseks, nagu seda paarkümmend aastat tagasi vaimusilmas kujutlesid? Või kas on midagi, mida tagantjärele-tarkuses teisiti teeksid?

M. V.: Ma ei ole AER-i sarja rohkem aega ja energiat pannud kui muudesse administratiivsetesse või akadeemilistesse ülesannetesse. Ka ei mäleta ma, et sarja algatamisel oleks olnud suurt visiooni, kuhu asi peaks välja jõudma. Sada raamatut tundus algul ilus ja väga kauge eesmärk. Praeguseks läheneb arv pooleteistkümnele sajale, kui pole seda juba ületanud. Kui kaaluda töös olevaid asju, siis kahesaja piiri ületamine on enam-vähem kindel.

Sari on ju ainult vahend, mitte eesmärk. Eesmärk on hõlbustada teoreetiliste tekstide ilmumist eesti keeles. Sari sobib selleks välisvormina. Seejuures on kogu aeg tulnud reageerida konjunktuurile ning pikki plaane aastakümnete peale pole saanud teha. Pole mõtet hoida värskemate teoste ilmumist senikaua kinni, kuni pole tõlgitud suurem kogus Platonit või Kanti.

Praeguseks on sari veninud hõlmamatult pikaks ja eklektiliseks. Kui paar aastat tagasi tuli AER-ile suur rahasüst, visandasin kava lüüa sari kaheks-kolmeks. Umbes nii, et A-sarja jääks metafüüsika, klassikaline moraali- ja poliitikafilosoofia, B-sarja kultuurimõtestused ja esseistika ning C-sarja mitmesugused sissejuhatused ja populaarteadus, ning ühtlasi lasta kujundusliku ühtluse nõue B- ja C-sarja puhul lõdvemaks. Kolleege ja kirjastajaid see plaan ei vaimustanud.

Muud ma ei oskakski teisiti teha. Minu teada ei ole rahuldamata jäänud ükski väärt ja läbimõeldud ettepanek sarjale midagi tõlkida. Samas on sarjas tõesti teoseid, mis võiksid seal olemata olla või mis pole kvaliteetselt publitseeritud. Aga taas — need ei ole ilmunud tähtsamate arvelt. Kui ma oleksin universumi tegevjuht ning enam-vähem piiramatu raha ja ajaressursi käsutaja — siis oleks sari tänaseks mõnevõrra ühtlasem ja kvaliteetsem, aga kardetavasti kõigest hoolimata ka kõvasti lühem. Ja ühe asemel oleks mitu spetsiifilisemat sarja.

M. T.: Teoreetiliste tekstide kõrval on sind väga varakult hakanud köitma poeetiliste tekstide tõlkimine. Sa debüteerisid luuletõlkijana juba 1982. aastal, „Loomingu Raamatukogu” väikeses vihikus „Sõna 5”, olid siis 17-aastane. Sellest ajast peale oled eestindanud luulet ilmselt rohkem kui ükski teine pärast sind. Õigupoolest ongi sinust nooremate seas vaid mõni üksik, kes suudab klassikalist värssi tõlkida. On sul mingi seletus oma varasele ja vaibumatule luuletõlke-huvile? Uute luuletuste kirjutamine pole sind sealjuures kunagi eriti tõmmanud.

M. V.: Luule tõlkimine on tõesti natuke absurdne hobi. Hiljuti ütles Paul-Eerik Rummo, et kui juba luuletamine on absurdne, siis luule tõlkimine on topelt-absurdne. See, kuidas Umberto Eco on iseloomustanud oma nimekirjade koostamise harrastust, käib võib-olla ka luule tõlkimise kohta: „Mulle meeldivad nimekirjad samal põhjusel, miks mõnele inimesele meeldib jalgpall või pedofiilia.” Hea küll, tegelikult ma ei tea, miks mõnele inimesele pedofiilia meeldib, ja luule tõlkimine on kindlasti kahjutum hobi.

Sõnade meetrumisse ajamine ja riimide külgepanek on piinav protsess. Keelt peab painutama, taguma, väänama, pressima, venitama, triikima — enne kui tulemus hakkab paistma millegi sundimatu ja kaunina. Aga samas on päris ekstaatiline tunne, kui oled mitu tundi arvutiekraani passinud, kombineerinud, katsetanud kümnete riimidega, tesaurust lapanud, silpe, sõnu ja fraase ümber tõstnud, täitesõnu leiutanud — ja siis ühtäkki justkui spontaanselt langevad neli või viis või kuus värssi mingisugusesse korda ja riimid ilmuvad justkui iseenesest. Nagu kõrgema väe sekkumine. Siis tuleb jälle mitu tundi või päeva ekraani passida, et korduks sama. Alati ei kordu ka ja tuleb leppida töntsivõitu värssidega. Ja kuna selle tehnoloogia valdajaid on tõesti väheks jäänud, siis kaob endalgi selgem ettekujutus, kuidas võiks tulemus kõrvaltvaatajale paista. Võib-olla su enda meelest kõige õnnestunumad leiud jätavad lugeja ükskõikseks, mõjuvad surnud keelena, ning ta leiab midagi hoopis neis töntsides ridades.

Mul poleks midagi selle vastu, kui mul algupärased luuletused kergemini välja tuleksid. Ma ei poolda õpetust, et luuletusi tohib kirjutada ainult siis, kui kuidagi teisiti ei saa. See oleks justkui obsessiooni propageerimine. Luuletused võiksid sündida ikka vabadusest ja rõõmust, mitte sunnist ja paratamatusest. „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti” kirjutasin enam-vähem ühe päevaga, sest idee oli nii inspireeriv. (Paar päeva kulus viimistlemiseks.) Hiljem pole osanud endale samalaadseid tellimusi esitada. Selle õigustamiseks kirjutasin äsja Igor Kotjuhi kogumikule esseekese „Miks ma luuletaja ei ole” — aga sinna jäi liiga palju hapude viinamarjade maiku sisse. Väitsin, et kui tahad luuletajaks saada, ei piisa ainult luuletuste kirjutamisest, vaid tuleb endast vormida ka poeetiline karakter, mis on minu jaoks juba kõrgevõitu hind. Aga arvatavasti saaks ilma ka — olla luuletaja, ilma kohustusliku eluvõõruse jm. taoliseta.

M. T.: Luules paistab su kõige varasem ja pikaajalisem kiindumus olevat inglise romantikud. Mäletan, millise näilise kerguse, ja ütleks, suisa romantilise kirega koostasid kümme aastat tagasi „Vikerkaare” inglise romantismi erinumbri (2004, nr 7—8), mis koosneb põhiosas su enda tõlgetest. Kuna mina ei ole suutnud romantikutega kunagi head kontakti luua, siis küsin naiivselt, et mis sind nende juures nõnda köidab. On sellel kiindumusel miski ratsionaalne seletus?

M. V.: Romantikud — vähemalt esimesed neist — elasid ajal, mil paistis, et kohe-kohe on nurga tagant saabumas suur murrang, uus taevas ja uus maa, ning inimkond ületab oma võõrdumise iseendast, loodusest, teispoolsusest. Midagi samalaadset tunti küllap ka Vene revolutsiooni aegu, 1968. aastal jm. ajalooliste pöörete ootuses. (Imelik, et ISIS-e islamirevo­lutsioon nii loominguvaene paistab — ilmalik entusiasm ilmselt soosib loovust, usuline mitte.) Me teame küll, kuidas joovastus lõppes pettumusega ja romantism hääbus aegamisi dekadentsiks. Kuid need kõrged visioonid ja unistused inimese ilmalikust eneselunastusest lõid erakordse loomingulise elevuse. Saksamaal avaldus see filosoofiana — ma käsitleksin ka saksa idealiste laias laastus romantikutena, kuigi nii mõnigi püüdis „pärisromantikutest” distantseeruda —, Inglismaal aga luulena. Midagi nii head, nagu Blake’i, Wordsworthi, Coleridge’i, Shelley ja Keatsi luule, on inimkond ainult harvadel kordadel sünnitanud. E. M. Cioran on öelnud, et inglaste (ka väiksemate autorite) luule on juba nii hea, et neil pole filosoofiat tarviski. Sina oled Prantsuse vaimu peal kasvanud ja nende romantism — Hugo ja Chateaubriand ja Musset, ja kes nad kõik on — paistab tõenäoliselt nagu mingisugune klassitsistliku retoorika ja sentimentaalse lääguse segu. Prantslased said klassikalise retoorika krambist üle vist alles koos sümbolistidega.

Me elame ikka veel romantismi, kuigi vulgariseerunud ja mandunud romantismi ajastul — igast torust räägitakse ju eneseleidmisest ja -leiutamisest, kosmilise ühtsuse saavutamisest ning romantiline armastus on kindel asi, mis müüb. Meie kunst on läbi ja lõhki romantiline. Selles mõttes on kasulik tutvuda selle vaimuvooluga algsel, puhtamal, intensiivsemal ja õilsamal kujul. Minu temperament on vist pigem klassitsistlik, aga nagu Saul Bellow’ Moses Herzog pean ma romantikutega sisedialoogi.

M. T.: Muusikas sind seevastu romantism vist ei paelu? Pigem oled minu teada olnud klassikalise nüüdismuusika aktiivne kuulaja. Samas muusikast kirjutanud sa õieti polegi, meenub vaid väike mõttearendus Schönbergist essees „Kunst kunsti vastu” („Vikerkaar” 2005, nr. 3) ja üks intervjuu Charles Roseniga, mille tegid kahasse Jaan Rossiga („Vikerkaar” 2001, nr. 5—6). Teostad ennast igapäevaselt kirjasõnas, mis suhe sul muusikaga on?

M. V.: Muusikast kirjutamiseks peaks olema natuke aimu sellest, kuidas see on tehtud. Kuulata saab ka ilma. Olen kirjutanud Charles Rosenile jä­relehüüde („Vikerkaar” 2013, nr. 3), kus tsiteerin ta passust: „Tahtmine kuu­lata klassikalist muusikat ei ole kaugeltki midagi loomulikku. Selle hin­dama õppimine on nagu Pascali kihlvedu: sa teeskled usklikkust ja üht­äkki usudki. Sa teeskled, et armastad Beethovenit — või Stravinskit —, sest arvad, et see näitab sind haritud, kultuurse ja intelligentsena, sest sedasorti muusika on professionaalsetes ringkondades prestiižikas, ja ühtäkki sa armastadki seda tõeliselt, sinust on saanud fanaatik, sa käid kontsertidel, ostad plaate ja koged tõelist ekstaasi, kuuldes mõnd head esitust (või isegi keskpärast, kui sul on kriitikameelt vähe).” Teismelisena oligi see nii — Šostakovitš, kelle ma põhikooli lõpul avastasin, tundus varem, veel lapsena kuulates täiesti kohutav, Stalini sõnu kasutades: „Сумбур вместо музыки.” Aga üks snobistlikum klassivend kinnitas, et ta on hea, siis hakkas endalgi koitma, et ta ongi hea, väga hea, vaimustav. Ja nõnda edasi, ka teiste heliloojatega. Viimasel ajal aga on mu suhe pigem nagu Zbigniew Herberti luuletuses „Pan Cogito seiklused muusikaga”. Pärast noorusvaimustust hakkas pan Cogito koguma argumente muusika vastu: „…kuulas muusikat harva / mitte enam endise aplusega / vaid kasvava piinlikkusega … / selle kunstiliigi türanlik võim / ei anna talle rahu … / kes on andnud muusikale õiguse / niimoodi juustest kiskuda / pigistada pisaraid silmist / kihutada rünnakule” jne.

Muidugi on veel tausta-, tantsu- ja popmuusika, mida ei kuulata, vaid kuuldakse, aga see haigus sai varakult ja peaaegu jälgi jätmata läbi põetud. Eemaltkuuljana olen veendunud, et selles vallas ei olegi viimase veerandsajandi jooksul, ütleme pärast rap’i, midagi uut sündinud. Need, kes on asja sees, ei taha sellest jutust küll midagi teada. Aga kui võtta mis tahes tänane hitt ning küsida, kas selline muusika olnuks võimalik ka 1980-ndatel või 1990-ndatel, siis on vastus alati jaatav. Samas, 1980-ndate hitid ei oleks olnud võimalikud 1960-ndatel. Pole võimatu, et aeg on samamoodi peatunud igas kultuuriharus. Aga kuna popmuusika pretendeerib justkui kiirele muutumisele, moele, uudsusele, isegi mässulisusele, siis on stagnatsioon seal hämmastavam.

M. T.: Sünniaasta järgi kuulud sa sellesse põlvkonda, mille Mikk Titma tituleeris omal ajal „võitjate põlvkonnaks”. Ent rohkem kui küsimus võitjatest huvitab mind see, kas sa tunned mingit põlvkondlikku kuuluvust? Küsin seepärast, et väikeselt distantsilt tundub see praegu 50-aastaseks saanute põlvkond vähemalt humanitaaria valdkonnas haruldaselt viljakas ja huvitav, näiteks endavanuste seas ringi vaadates tundub mulle pilt palju hõredam.

M. V.: Mikk Titma alustas 1983. aastal suurt üleliidulist jätku-uuringut „Teed ja rajad”, milles küsitleti 1965. aastal sündinud noori. Mina tegin sel päeval koolist poppi ja pääsesin vastamast. Ka hiljem olen püüdnud järgida W. H. Audeni käsusõna: Thou shalt not answer questionnaires — sina ei pea mitte küsimustikele vastama!

Aga mu klassikaaslasi hakati tülitama jätkuküsimustikega iga viie aasta tagant. 1998. aastal, kui see kontingent oli 33-aastane, kuulutatigi nad „võitjate põlvkonnaks”. Mis pole ju üllatav, sest selles vanuses inimeste karv läigib isegi halbadel aegadel kirkamalt kui teistel. Huvitavam oleks teada, kuidas käib nende käsi praegu või kümne aasta pärast — kas ka siis ollakse veel võitjad. Samas on tõsi, et viimane aastakümme on olnud noor-olemiseks suhteliselt vilets aeg — tööpuuduse, piiratud tegevusvõimaluste, allakäinud kõrghariduse pärast.

Minu peamised sõbrad ülikoolis olid minust umbes viis aastat vanemad ja põlvkondlik lahterdamine on mind isegi pisut solvanud — see on kuidagi individuaalsust tasalülitav zootehniline lähenemine, nagu kusagil rebasefarmis, kus puuridel on vastava aastakäigu sildid küljes. Põlvkondliku kuuluvuse teadlik manifesteerimine tundub kuidagi sündsusetu (v. a. ehk väga nirudesse oludesse sündinute puhul, nagu praegused noored). Generatsioonidele tähtede ja nimede panek oli vahepeal või on ka praegu üks nädalalõpulehtede lemmikteemasid, aga katsed põlvkondi määratleda, alates Priimäe—Juske „Tartu sügisest”, siis disko-teksa, siis võitjate põlvkond, kuni X-, Y- ja Z-generatsioonini välja, on mulle tundunud mingi arusaamatu astroloogiana. Tõsi, üheealiste inimestega on ikka kergem ühiseid jututeemasid leida ja võib-olla objektiivselt vaadates paistan minagi mõne põlvkonna „tüüpilise esindajana”. Sellise lahterdamise sotsioloogilist kasulikkust ei saa välistada, aga ei, mina ise ei ole põlvkondlikku kuuluvust tundnud.

M. T.: Kui Jaan Kaplinski sai 50, tegid temaga intervjuu „Keelele ja Kirjandusele”,[6] nüüd pead ise juubeli künnisel oma töödest ja tegemistest aru andma, nii „Keelele ja Kirjandusele”, kus sind küsitles Johanna Ross, kui siinsamas „Loomingule”. Mulle on sinu ja teistegi endast vanemate sõprade puhul olnud alati huvitav vaadata, kas saan nende käekäigust ja kogemusest õppida, pöörata see ajaline vahemaa justkui enda kasuks. Lõpetuseks küsingi, et mida soovitaksid, et sellest esimesest juubelist võimalikult väheste kahjudega välja tulla?

M. V.: Moodusta näiteks juba varakult juubelikomisjon. Või hakka maast madalast nii madalat profiili hoidma, et 49. eluaastaks oleksid juba kõikidel meelest läinud — selleks on sul vist juba hilja. Intervjuudest saab ka keelduda. Alati on parem, kui üldsus küsib, miks pole selle ja sellega ammu ühtki intervjuud ilmunud, selle asemel et küsitaks, miks temaga ilmub juba jälle üks intervjuu. Samas, inimeste seas elades ja kultuurielus virvendades ei saa teisi ka ära tõugata. Isegi tagasihoidlikkus võib sujuvalt üle minna üheks edevuse vormiks, nagu me nii mõnegi (eba)eraku puhul näeme. Võib-olla tasub juubeliks avaldada korraga palju raamatuid lootuses, et need tõmbavad tähelepanu autorilt eemale?

Mu mäletamist mööda avaldas Kaplinski tolles ammuses intervjuus kartust, et juubeli puhul hakatakse kiitma ja tähele panema, mis toob lõpuks kaasa depressiooni. Ta sõitis 50. sünnipäevaks välismaale ja sellest sündis üks ta ilusamaid raamatuid „Teekond Ayia Triadasse”.



[1]  R. Rorty, Pragmatism ja filosoofia. „Akadeemia” 1992, nr. 2, lk. 281—282, 285.

 

[2]  Б. Гройс, Коммунистический постскриптум. Moskva, 2007.

 

[3]  R. Rorty, The Humanistic Intellectual: Eleven Theses. Rmt.: R. Rorty, Philosophy and Social Hope. London, 1999, lk. 127—130.

 

[4]  Lisaks võib välja tuua ka L. Donskise essee „Postkommunistliku Leedu intellektuaalid ja intelligendid” („Vikerkaar” 1996, nr. 4), ning selle eelkajana Kajar Pruuli artikli „Maskeeritud intellektuaal” („Eesti Ekspress” 19. IV 1996).

 

[5]  K. Kesküla, Vaimne isa noore mehena. „Eesti Ekspress” 27. III 1997.

 

[6]  Kõigest eimidagi. Intervjuu Jaan Kaplinskiga. Usutlenud Märt Väljataga. „Keel ja Kirjandus” 1991, nr. 1, 1991, lk. 39—41.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon