Teekond unenäo teise otsa

Tiit Aleksejev

 

 

Nikolai Baturin: „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”.

Menu Kirjastus, 2016. 135 lk.

 

Nikolai Baturini romaani pealkiri[1] on hästi valitud, küllaltki haruldane, et teose sisu ning olemus paari sõnaga sedavõrd selgesti esile tuleksid. Nomaadid, invasioon, Euroopa, unenägu… Ühendatud Euroopat on ju samuti Karl Suure unenäoks nimetatud, mis ei tähenda, et me sellesse unenäosse jätkuvalt uskuma ei peaks. Paavst Franciscus, kellele anti 2016. aasta maikuus üle Karl Suure auhind, ütles oma kõnes, et ta unistab Euroopast kui alma mater’ist, kes suudaks oma lapsi toita ning neile elulootust anda. Kujutelm Euroopast kui kütkestavast naisterahvast, kui toitvast rinnast, on väljastpoolt tulijaile alati midagi erilist tähendanud, sageli ühtaegu iha ning põlgust. See, mida võis Euroopa tähendada XIII sajandi mongolitele, ei ole lõplikult selge, võimalik, et ühtainsat suurt rohumaad. Ning selles kontekstis on 1242. aasta sissetungijate ootamatus tagasitõmbumises midagi unenäolist. Sel ajaloolisel sündmusel olid ilmselt proosalised põhjused (kliima, võimuvõitlus jne), aga sellest on saanud müüt, lugu kristliku Euroopa imelisest pääsemisest. Nikolai Baturin ongi nüüd selle müüdi ette võtnud.

„Mongolite” tegevus leiab tekstis mainitud ajalooliste sündmuste põhjal otsustades aset 1240-ndatest kuni 1570-ndateni, mis moodustab loo seisukohalt umbes ühe inimpõlve. Aga tegemist on unenäolise invasiooniga ning unenäos ei tähenda aeg midagi. Romaani keskseteks tegelasteks on Suurkhaan ja tulevasele Euroopa valitsejale sobiv heledavereline Jaluspoiss, kellest saab valitseja omalaadne alter ego. Jaluspoiss armub Suurkhaani liignaisesse, tekib armastuskolmnurk, millest hargneb kaks sirget: maine riik ja taevane. Siinkohal on huvitav märkida, et Baturini loodud Suurkhaani karakter järgib keskaegset traditsiooni kujutada mongolite käskijat õilsa või vähemalt vaimuannetelt rikkana. Juba Chauceri „Canterbury lugude” „Paaži loos” on juttu veatust tatarlaste valitsejast Cambuscanist,[2] kes on loomult „kindel nagu tsentrum keset ringi”.

Suurkhaan läkitab Jaluspoisi oma saadikuna Euroopasse. Noormees, kes aimab, et õhtumaa päevad on loetud, ahmib endasse kristlikku kultuuri ja pöördub lõpuks ka ise ristiusku. Jaluspoisi usulise leidmise ning hilisema kloostrieluga seostuvadki teose poeetilisemad leheküljed, kust ilmneb, et meistri sulg on aja jooksul ainult vahedamaks muutunud. Näiteks järgmine lõik: „krakelüüridega peenelt kaetud maalid ja hõrgult hõngavad papüüruserullid avasid talle igatsetud hämar­ilmu ja eelootavaid heledaid päevi. Hiigelmõõtmetega kirikud ja Pühi histooriaid kajastavad altariehitised panid Jaluspoisi loomulikult nende ette põlvitama. Ta oli igatsenud endale sügavat läbivat usku — nüüd ta tundis, et see oli ristiusk. Inimsoo kannatav kangelane Jeesus Kristus.” (Lk 36—37.) Jaluspoiss seabki end kloostris sisse ning jääb mongolite vältimatut sissetungi ootama…

Kui nüüd teost lähemalt vaadelda, siis võiks alustada selle žanrimäärangust („ajalooline romaan”). See on eksitav, tegu ei ole ajaloolise romaaniga. Definitsioone on erinevaid,[3] aga üldjuhul iseloomustab ajaloolist romaani üleloomulikkuse puudumine ning suundumus ajaloolise tõe ja kinnitust leidnud faktide autentse kujutamise poole. Jah, selle tõe tabamine ei ole võimalik… aga siiski.

Baturini üle-eelmine romaan, aastal 2009 ilmunud „Delfiinide tee”, on määratletud kui „romantiline histooria”. Sellele 2012. aastal järgnenud „Lendav hollandlanna” on autori tahtel romaan. Kui nüüd kolm viimast teost ajaliselt ritta seada, siis võib jääda mulje, et areng on konkreetsuse poole. Ent see ei ole nii, suund on täpselt vastu­pidine ning „Mongolid” on pigem ajaloolis-unenäoline romaan, kus need kaks — või siin- ja sealpoolsus — on omavahel lootusetult segunenud. Ning selles on teose tugevus, mitte nõrkus. On ju terve Baturini proosalooming unenäoline, erinevate reaalsustega mängiv.

„Mongoleid” lugedes tekib tahtmatu paralleel Karl Ristikivi „Rooma päevikuga”, mis oleks vormiliselt justkui samuti ajalooline romaan, kuid kandub märkamatult XVIII sajandi Roomast „teisele poole”. Lugejas säärase meeleseisundi tekitamine näib igal juhul väärtuslikum kui järjekordse möödunud aja loo kirjapanek. Baturini mäng XIII sajandiga meenutab Jevgeni Vodolazkinit, kes oma „Lavris” viib lugeja käekõrval keskaega, laseb ajastuga kohaneda, ning seejärel poetab metsa alla tühja plastpudeli. Tavalise ajaloolise romaani autorile oleks see õudusunenägu. Baturinile mitte.

On ilmselge, et mineviku tõepärane avamine, selle võimalikult autentne taastamine huvitab Baturinit kõige vähem.[4] Baturinile on ajalugu väärtuslik ainult kui näitelava, millele ta saab oma lugude tegelasi asetada. Ning nagu sageli teatriski, on säärane fiktiivne tegelane kunagi elanud isikust märksa elulisem ja usutavam. Me tajume teda ajendavat emotsiooni, mis on ajalugu hoopis rohkem mõjutanud kui ratsionaalsus, ent mis on ajalookirjutuse käigus enamasti kaduma läinud.

Baturin on oma teostes sageli kasutanud mõistet „avarilm”. Tundub, et maailma avardumine toimib tema puhul korraga kahes mõõtmes. Esiteks ja esmajoones keeles. Luuletaja ning prosaistina on Baturin pidevalt eesti keele piire kompinud ja neid nihutanud. Kõigile ei pruugi baturinlik keeleuuenduse kurv meeldida. Aga see ettevõtmine on väärtuslik iseenesest.

Teiseks ei ole Baturin end kunagi „oma ja võõraga” piiranud. Asjakohasena võib ära tuua lõigu Ain Kaalepi 1978. a ilmunud artiklist, mille üheks ajendiks oli veel ühe mongolite (salajasest) ajaloost tõukunud silmapaistva romaani, täpsemalt siis Arvo Valtoni „Tee lõpmatuse teise otsa” ilmumine. Kaalep kirjutab: „Nii nagu tänapäeva rahvaste kirjanduslik arenemine on mõeldamatu osasaamiseta maailmakirjandusest, oleks imelik kõneleda ajaloolisest maailmapildist, mis toetuks ainuüksi oma rahva ajaloole. Iga rahvuskirjandus on seoses maailmakirjandusega, iga rahvusajalugu maailmaajalooga. See tunnetus peab varem või hiljem rahvuskirjanduse arengutki mõjutama. Peab tulema kirjanikke, kes ajaloolist žanrit viljeledes astuvad üle rahvuspiiride, et siis rahvuskultuuri taustale projitseerida omaenda maailmaajaloolisi visioone. Niimoodi öeldes olen suutnud ehk ära seletada sellegi, miks meie maailmaajaloolisi lugejaid päriselt rahuldada ei tohiks need ajaloolised romaanid, mida tõlgitakse teistest keeltest (neid võiks muide tunduvalt rohkemgi tõlkida): nende projektsioonide taustaks ei ole olnud ju siiski mitte eesti rahvuskultuur.”[5]

Teiste sõnadega: tõeliselt omasteks saavad ainult need lood, mis meie oma autorid läbi kirjutavad. Ja võõraid lugusid pole tegelikult olemaski. On ainult võõristused, hinnangud ning eelarva­mused. Siinkohal ilmnebki põhjus, miks ma Baturini tekste väärtustan: ma naudin tema keelekasutust (mitte alati, aga enamasti) ning ma hindan tema suveräänsust, julgust välja astuda, erinevatel teemadel kirjutada. Võimalik, et see on ühe mündi kaks külge, üks ja seesama maksimalism, seesama soov lõpuni minna.

Vormiliselt on „Mongolid” Baturini varasemate teostega võrreldes fragmentaarsem, aga lugemise seisu­kohalt mõjub see pigem hästi, kogu selles hakituses on mingi selgus. Fragmentaarium on ohtlik valik. Kui autoril on, mida öelda, siis tuleb see võimsamalt esile. Samamoodi tuleb esile mõttetühjus. Baturin oma lugejat alt ei vea. Tuleb tunnustada ka toimetajat, kes on aidanud kogu seda mosaiiki kokku panna.

„Mongoleid” lugedes jääb silma teoses kajastuva tsüklilisuse ning ajaloo destruktiivse poole masendava korduse idee. See on midagi, mis on 2016. aasta Euroopas aktuaalseks muutunud ja eriti aktuaalseks on see muutunud Eestis, kus idapoolsed arengud on vanad hirmud uuesti esile toonud. Aasia ning nomaadide vallutusega seoses meenub Ciorani väide, mille kohaselt ulatub õnn Euroopas ainult Viinini, sealt kaugemal on vaid „needus needuse otsa, igavesest ajast”.[6] Tõsi, seesama Cioran on öelnud, et „ajalugu, kui täpne olla, küll ei kordu, aga kuna inimene on võimeline vaid piiratud hulgal illusioonideks, siis tulevad need ikka ja jälle tagasi, ainult uues maskeeringus, nii et ka kõige kulunum jõledus omandab uudse ilme ja traagilise värvingu”.[7] Nii et ühtaegu meil on lootust ning ei ole ka, mingi helgem või jumalik alge suunab maailma lõpuks sõjaväljalt kõrvale. See näib Baturinigi sõnum olevat, kuigi konkreetse indiviidi seisukohalt on see enamasti liiga hilja. Võib-olla on seegi üks „salajase ja suurema ajaloo” paradokse, millele romaani tutvustuses viidatakse.

[1]  Arvustuses „Mongolid”.

 

[2]  Cambuscan võib Lauri Pilteri sõnul olla tuletatud Tšingis-khaani nime ladina­pärasest vormist Camius Khan. Vt: G. Chaucer, Canterbury lood, Tartu, 2006, lk 434.

 

[3]  Ajaloolise romaani teekaardina võib soovitada Märt Väljataga ülevaatlikku artiklit „Dialoog ja demarkatsioon ajalooteaduse ja kirjanduse vahel”, mis on ilmunud „Keele ja Kirjanduse” erinumbris „Ajalooromaan ja kultuurimälu”, 2013, nr 8—9.

 

[4]  On omaette küsimus, kas unenäolises reaalsuses kehtib ajalooliste terminite täpsuse ja keelelise korrektsuse nõue. Näiteks riivab silma sõna „otomanid” kasutamine „osmanite” asemel. Romaani esimeselt leheküljelt võib leida „Böömimaa” asemel ingliskeelse „Bohemia”.

 

[5]  A. Kaalep, Suure eepose seaduslik järeltulija. Rmt: Maavallast ja maailmakirjandusest. Vestlusi. Vaatlusi. Arvustusi. Käsitlusi. Tallinn, 1984, lk 43.

 

[6]  E. M. Cioran, Sündimise ebaõnnest. Tallinn, 2012, lk 149.

 

[7]  Sealsamas, lk 159.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood