Teraapiline
Mai, 2017
„Ja nüüd võiksite rääkida näiteks oma lapsepõlvemälestustest.”
Innustus noore naise näos peaks nakatama ringina tema ümber sätitud gruppi. Aga need kümmekond istuvad oma toolidel krampis ja kammitsetult. Porilane lendab põrinal üle ringisistujate peade ning suundub saali akna poole. Põrin kõlab suures kõledas ruumis võimendatult ja pinge tõstab kokkukutsutute õlad kõrvadeni.
„See võiks olla mingi lühike lugu. Midagi, mis teiega lapsepõlves juhtus,” jätkab muretu helerohelises kostüümis ilmutis ringi keskel. „Erika,” teatab südamekujuline kleeps tema rinnal. Särasilm laseb pilgu üle kohalolijate südamesiltide libiseda. Erkroosad küünekesed trummeldavad rinna kõrgusele tõstetud tahvelalust, millel ilutseb Euroopa Sotsiaalfondi logo, selle kõrval paisunud sinimustvalge puri allkirjaga „Eesti tuleviku heaks”.
Seltskond ümberringi esindab pigem Eesti minevikku. Paar meest, ülejäänud naised, kõik vanuse poolest üle viiekümne.
„Teeme nii, et räägime midagi, mis on meelde jäänud ebameeldivas kontekstis. Noh, mõni kole lugu,” loodab grupijuht eestilikku vaimu vingumisega virgutada.
„Veronika?” pöördub ta laudalõhnalise naise poole, kellel on suur suu. Nimi on kirjutatud lapselike nurgeliste trükitähtedega ja mahub vaevu tema südamekesele ära.
„Ma esimesena ei tahaks,” kõlab ilustamata vastus.
Naeratus moonpunasel suul tuksatab korraks, aga näitab kohe taas oma pärleid, ja järgneb vallatu ähvardus: „Igaüks püüab täna vähemalt korra eneseväljendamiseks sõnu leida. Ma ei tahaks kedagi sundida.” Pingestatud pilk ergutab üht ja teist nihelejat. Aga nood ei lase pilgul oma tuimast müürist läbi tungida. Üks haigutab avalikult ja põrnitseb taas oma poriseid kinganinasid.
Erika kiikab juhtnööre oma tahvelalusel ning proovib järgmist taktikat.
„Hea küll. Katsume ühiselt aja maha võtta ja oma vaimu lapsepõlvemaadele saata. Teie lõdvestage end oma toolidel, võtke mugav asend ja sulgege silmad.”
Eeskuju näidates langetab Erika mediteerival ilmel silmalaud.
„Sa naased lapsepõlve. Meenuta oma vanematekodu. Selle helisid, lõhnu,” lausub ta pisut hauatagusel häälel. „Kellega mängisid? Kus käisite? Kas pahandusi ka juhtus…”
„Ma võin siis oma osa ära rääkida,” teatab üks pire hääl ja mitu paari õlgu vabaneb pingest.
Erika tuleb hetkega transist välja ja pöördub asjalikult hääle poole.
„Väga hea… Milvi,” loeb ta rinnasildilt sooviavaldaja nime. „Kuulame Milvi lugu.”
Milvi tõuseb püsti nagu esimese klassi õpilane, kellele õpetaja on selleks loa andnud. Tal on vanainimeselikult kõhetu keha ja korralikult kammitud keemilised lokid.
„Ega siin miskit suurt rääkida ole. Eks meid ikka aina hurjutati, et laps räägib siis, kui kana pissib.” Ja potsti istub ta tagasi toolile, pannes sellega oma loole punkti. Erika on aga silmanähtavalt sellest edasiminekust innustunud ja kavatseb õlekõrre lõpuni ära kasutada.
„Nii, väga hea. See… jah. Lugu me muidugi praegu ei kuulnud, aga me kuulsime ühte ilmselget põhjust, miks me peame täna Euroopa fondide toel korraldama selliseid koolitusi eneseväljenduse arendamiseks ning suhtlusprobleemide lahendamiseks.”
„Mina pole kelleltki palunud seda projekti. Sotsiaaltöötaja käskis täna kella kuueks tulla ja ma tulin,” toriseb Muhu mustriga kampsunis kandilise kerega papi.
Jätkusuutliku naeratusega pöördub Erika kohe mehe poole.
„Väga hea, Vambola. Sellest me räägime täna ka veel kindlasti, millistel põhjustel keegi tuli. Aga praegu tahaksin ma siiski, et Milvi meenutaks väheke pikemalt mõnda sellist hetke, kui talle öeldi, et „laps räägib siis, kui kana pissib”.”
Milvi ei mõtlegi enam püsti tõusta. Laseb selja vastu toolileeni ja paneb käed risti rinnale. „Mis siin ikka pikalt rääkida. See viljakuivati põles meil kolhoosis maha. Siis kõik muudkui rääkisid ja arutasid. Osa arvas, et esimees ise laskis põlema panna. Puudujäägi pärast. Noh, siis need Maasikamäed tulid ühel õhtul meile… ja see Ivantsuki Kata oma mehega. Eks me vennaga ka jooksime seal ringi ja jälle nad hakkasid sellest põlemise asjast rääkima. Kiitsid veel Lõhmuse Meelist, kuidas see oli hakkamas ja aitas voolikuid vedada. Vennas ütles, et Meelis on üks libeda näoga lurjus. Ja kui mina tahtsin rääkida, et ta poe tagant taarakaste varastas, siis käratati peale, et „lapsed lähevad nüüd ära teise tuppa”. Pärast tuli ema meid magama ajama ja noomis veel pealekauba, et mis see siis olgu, „laps räägib siis, kui kana pissib”. Mina ei hakanud enam ütlemagi, et Lõhmuse-poiss luusis juba paar päeva ümber kuivati.”
Erika püüab toibuda infotulva üllatuslikust küllusest. Aga enne, kui ta oma paberite hulgast õigeks reaktsiooniks juhendit otsib, jätkab hoogu sattunud Milvi oma koleda loo jutustamist.
„Paar kuud hiljem oli kanalas tulekahju, aga saadi enne hullemat jaole. Aga siis läks üks elumaja. Vanainimene ühes lapselapsega põlesid sisse. Nende noored käisid sealaudas tööl. Poegimiste aeg, pikad päevad. Mina teadsin küll, et Lõhmuse Meelis käis seal aia taga koera kividega loopimas ja sai mutikese käest kepiga üle turja. Aga kui miilits külas maad kuulas, siis ma ei kõssanudki. Ema rääkis ise temaga, kus ma sain midagi vahele ütelda.”
Ringisistujad noogutavad, panevad pead kokku ja üldine arutlev pomin summutab aknal hädaldava porikärbse sumina. Milvi nõjatub, käed rinnal risti, selg sirge, toolileenile ning sirutab jalgu. Tema on oma kohustusekoormast vaba.
„Näed siis, kus lugu,” alustab Erika kobavalt. „Nüüd järeldused… Hallo, palun tähelepanu.” Kohmetult lappab ta oma klammerdatud materjale, mille igalt lehelt naeratab vastu europrojekti logo. Leiab õige koha, kuid ilmselt ei ole sedasorti juhtumite puhul abimaterjalist abi.
„Me teeme omad järeldused,” kogub ta end siiski.
„Aga see Lõhmuse-poiss? Pääseski niisama või?” pärib Vambola vahele ning kogu ring pöörab küsivad silmad Milvile.
„Tema pere kolis varsti pärast seda ära linna. Seal jäi ta algul vargusega, siis süütamisega vahele. Linna asi, tänavad kitsad ja silmad iga nurga peal. Siis oli meil kolhoosis küll tagantjärele tarku, et „eks olnud kohe arvata”. Ei arvanud nad midagi, ainult mina teadsin, ja vend, ja veel mõni laps. Kesse meid kuulas. Lapse juttu,” teatab Milvi trotsiga.
Grupijuht ohkab: „Seal need meie kidakeelsuse juured on. Sügaval lapsepõlves. Aga juba me saime kuulda, kuidas Milvi aastate eest kinninööritud sõnad selle looga valla pääsesid.”
Projektijuht tunneb kergendust, sest ka tema jutt on taas oma laineharja leidnud.
„Väljaütlemata sõnad. Analüüsime neid pärast seda, kui oleme ära kuulanud veel ühe loo. Kes on julge? Kelle lugu me nüüd kuulame?”
Korraga tõuseb mitu kätt, aga üks hääl teatab otsustavalt: „Mina räägin nüüd!” Ja käed tõmbuvad tagasi. Aknal põrisenud porikärbes otsustab ka justkui kuulamiseks hinge tõmmata.
Naise tüsedus on pigem sitkelt lihaselist laadi. Hõrenevaid juukseid pole mõnda aega värvitud, pruuni alt paistab paar-kolm sentimeetrit hallisegust juuksejuurt. Ta surub odava kunstnahast käekoti kaenlasse ja silub põlvedel villast seelikut. Tema rinnasildile on kirjutatud „Ragne”.
„Ma käisin nädalalasteaias,” ütleb ta alustuseks.
„Nädala?” ei saa nooruke juhendaja aru.
„Sinna viidi laps esmaspäeva hommikul ja reede õhtul tuldi järele,” teab keegi selgitada.
„Ega seal nii paha olnudki. Sai teistega koos mängida ja… Mõni kasvataja oli hästi tore. Üks öökasvataja rääkis meile alati enne magamajäämist muinaslugusid. Selliseid rangemaid oli ka. Ma mäletan, üks kasvataja… Tema õnneks öösiti ei valvanud, aga lõunauinaku ajal käskis kõigil selili keerata ja mõlemad käed pea alla panna.”
Naine laseb oma käekoti põrandale potsatada ja demonstreerib. Asetab käed sõrmseongusse ja tõstab kukla taha.
„Vaat niimoodi. Nii pidime lamama terve lõunaaja, ja kui mõni une pealt end keeras ja käed ära võttis, tuli kasvataja, sakutas lapse unest üles ja sundis end jälle õigeks keerama. Mul siiamaani surevad käed ära, kui pean neid üleval hoidma.”
„Nojah, see on nüüd näide valdkonnast…” alustab grupijuht sõnu otsides.
„Ei, ei, ega ma pole veel selle koleda looni üldse jõudnud,” pistab Ragne kiiruga vahele.
„Ega kaader ka väga ei püsinud. Ja see kasvataja oli meil ainult lühikest aega. Ta lihtsalt oli selline… meeldejääv. Aga siis ühel suvel veeti katlamajast lasteaiani uut torustikku. Meil oli hirmus põnev. Suured liivahunnikud hoovi peal ja kraave kaevati. Need töömehed olid seal säärased toredad onud, lubasid traktorisse ronida ja…”
Jutustaja vakatab hetkeks justkui meenutades. Kõik on äraootavalt vait peale kärbse, kes hakkab saalis suuremaid ringe tehes uut väljapääsu otsima.
Naine läheb oma looga edasi.
„Söögiga oli nii, et… ei, ega me ei nälginud. Kilokalorid olid ju täpselt välja arvestatud. Juurde ei saanud, aga järele jätta ka ei tohtinud. Täpselt oli ju välja arvestatud. Eks ikka õhtul oleks tahtnud midagi näkitseda ja mõni jäi köögist leiva varastamisega vahele. Aga kui lauas pirtsutasid, olid kasvatajad kurjad. Ma ei söö siiamaani keedetud pekki. Muidu söön kõike, aga keedupekk ei lähe kuidagi. Lõunaks sai tavaliselt suppi. Liha suurt ei olnud, aga leeme peal ujusid pekikuubikud. Nagu valged vaglad. Mõni oksendas laua taga ja ajas teised ka öökima.”
Erika tõmbab sügavalt hinge ja surub oma saleda käe päikesepõimikule.
„Ma usun, et kõik said juba teie jutu mõttest aru. See oli piisavalt kole kogemus. Ja te olete hea jutuvestja, kui ainult võimaluse saate,” laseb ta pahinal õhu rinnust välja.
„Meil oli igasuguseid nippe, kuidas pekist lahti saada,” jätkab Ragne hoogsalt ega tee märkamagi kahvatunud ilmet Erika hoolitsetud näolapil.
„Enamasti ikka proovisime kõik ilusasti ära süüa. Need olid lollid, kes helpisid vedela sisse ja leivatüki järele ning siis vahtisid oma vaglahunnikuga tõtt. Sedasi oli palju hullem ja järele jätta niikuinii ei tohtinud. Mul oli täitsa oma nipp,” teatab õhinasse sattunud naine uhkelt. „Pärast lõunasööki lasti meid õue mängima. Ma korjasin pekitükid põse sisse ja läksin nii ruttu õue, kui sain. Jooksin esimese põõsa juurde ja sülitasin selle taga suu tühjaks.”
„See ei ole enam kole lugu, see on ju lausa kohutav. Tõesti, mida kõike pidi väike laps…” püüab noor ja juba igas mõttes roheline juhendaja teda peatada.
„Ei, kohe ma jõuangi selle koleda kohani. Jälle läks jutt mujale,” naeratab kõneleja vabandavalt.
„Ükskord ma sülitasin oma suutäie läätspuuheki taha tühjaks. See oli nii tore hekk, algul õitses kollaste õitega ja siis tulid kaunad. Seemneid sai süüa, nagu väikesed herned…. No vaat niimoodi, ma lähengi jutuga jälle metsa,” hurjutab jutustaja iseennast.
„See hekk oli niisugune tihe ja selle taha oli hea end peita. Mina sülitasin peki välja ja korraga kuulen — mehehääl: „See oli nüüd küll üks läila suutäis. Haput kommi tahad selle peale?” Ja seisabki minu ees üks torumees. Muidugi tahtsin ma kommi. Olgu või haput. Ma sain siis kolm „Barbarissi”. Rohkem tal parajasti polnud. Aga ta lubas järgmisel päeval veel tuua ja ka neid moositäidisega karamelle. Sellised ümmargused, ma nende nime enam ei mäleta…”
„See polegi praegu oluline,” neelatab Erika pingsalt.
„Ta tõigi,” jätkab naine. „Rääkisime juttu ja ta silitas mul pead. Võttis sülle ja järgmisel päeval tõi šokolaaditahvli. Sellise suure. Ma ei jõudnud kõike kohe äragi süüa, panin taskusse tagavaraks. Aga tema võttis mu käe, mudis seda niimoodi imelikult ja küsis, kas ma tahan, et ta järgmisel päeval veel kommi tooks. Muidugi ma tahtsin. Siis ta hakkas nagu natuke nutma või kuidagi härdaks muutus ja küsis, kas mina saan talle midagi vastu anda.”
„Palun ärge edasi rääkige,” haliseb Milvi. „Pole vaja. Kõik on niigi selge.”
„Ma pean ütlema, et vastavalt juhendile ei või ma teid takistada, kui te just ise ei otsusta lõpetada,” klammerdub Erika oma kokkuklammerdatud materjali külge.
Ringist käib läbi pobin, tundub, et enamik on huvitatud loo puändist.
„See ongi ju peaaegu läbi. Ta tahtis, et ma katsuksin sealt… püksist. Ja ma katsusin. Ma isegi ei näinud, mida ma katsun. Ta pistis mu käe oma püksiaugust sisse. Ja palus mul sõrmi liigutada. Vaat niimoodi… hea küll, te saite aru,” ütleb ta, kui Milvi plaksti kõrvad katab ja piinatult silmad suleb.
„Siis pärast sai ta korraga kurjaks. Sakutas mind õlast ja ütles, et kui ma sellest kellelegi räägin, siis sureb mu ema ära.”
Kärbes teeb äkilise sööstu, rammib peaga aknaklaasi, kostab väike pots ja ta langeb oimetuna põrandale. Saalis jääb ühtäkki väga vaikseks.
Ragne vaatab korra hämmeldunult ringi ja korjab üles oma põrandale kukkunud käekoti. Grupijuht kogub ennast: „Siis nüüd peaksime…”
„Kas ta ahistas teid hiljem veel?” küsib Milvi, kelle närvid ei pea vastu.
„Kasvataja leidis mu taskust pooliku sulanud šokolaadi. Karjus torumeeste brigadiri peale, et keegi on lapsi magusaga kostitanud. Seda meest ma teiste hulgas enam ei näinud.”
„Riistapidi üles tuleks sellised puua. Kõik viimseni,” teatab Vambola tumedalt.
„Issand, kui hea, et nüüd on niisuguste jaoks registrid olemas,” õhkab keegi naisterahvas.
„Ega nad sinna registrisse vabatahtlikult end üles ei anna,” tänitab teine hääl.
Erika üritab taas oma hoolealuseid ohjata.
„See teema pakub kindlasti palju arutlusainet. Ja meie olemegi täna siin, et suhelda. Verbaalsete vahenditega üksteist toetada, julgustada ja nõustada, keda vaja. Ma küsiksin kõigepealt, kas te avate end selles küsimuses täna esimest korda?”
Ragne vaatab talle udusevõitu pilgul otsa.
„Kas olete sellest kellelegi varem ka rääkinud?”
„Ma olin väike ja siis ununes see lugu mul aastateks üldse.”
„Loomulikult, see on täiesti tavaline, et aju blokeerib traumeerivad mälestused.”
„Siis ükskord, kui ema minu peale jälle karjus ja sõimas tuimaks, juhmiks tümikaks… Ma olin siis kolmeteistkümnene. Ta virutas mulle vastu kõrvu. Täiest jõust. Siis tuli see lugu mulle jälle meelde.”
„Ema kahetses kindlasti löömist, kui seda koledat lugu kuulis.”
„Ma rääkisin sõbrannale. Tema rääkis mulle ka oma võõrasisast ja üldse. Me saime ikka hästi läbi. Ta suri nüüd mõne aasta eest. Maksatsirroos.”
„Ma loodan, et te tajute meie grupi tuge ja mõistmist. Sellised asjad jätavad oma jälje. Sellised katsumused teevad tugevaks. Ja ma tean, et tugevad ei löö oma lapsi…”
„Ei, mina pole neid kunagi peksnud. See psühholoog usutles mind ikka päris pikalt, enne kui ära otsustas.”
Grupp jääb jälle hiirvaikseks ja kõigi silmad imevad tuhmist näost ahnelt järge nüüdsama kuuldule.
„Te olete siis ikkagi ka psühholoogiga vestelnud?” küsib grupijuht kobamisi.
„Siis kui mees vahepeal minema läks. Mul käisid paar korda hood peal. Lõhkusin… lõhkusin seal nõusid ja ühe tabureti lõin puruks. Ema tahtis mu laste hooldusõigust enesele. Siis rääkisin ka psühholoogile.” Naine tõstab käekoti teise kaenla alla ja kärbes hakkab põrandal pinisedes veidralt lohisevaid ringe tegema.
„See tunnistas mind terveks ja kirjutas rohtu. Aga ma ei võtnud seda, sest ema kolis ära teise linna elama. Mees tuli tagasi ja meil oli jälle kõik hästi.”
„Abikaasa teab sellest lasteaia asjast?” Milvi on rahunenud ja suudab jälle kõnelda.
„Mehele rääkisin, kui ta tagasi tuli. Eks ta tookord ema pärast läkski. See käis muudkui meil ja painas küll ühe, küll teise tühja asja pärast. Mees ei kannatanud seda enam välja. Aga ta arvas, et ma ei peaks mitte kellelegi rääkima.”
Erika otsib nõutult sõnu. „Kui on selline abikaasa, kellega saab kõigest rääkida, siis pole ehk tõesti suuremat vajadust psühholoogi järele.”
„Mees suri kolme aasta eest. Insult. Lapsed on õnneks juba suured. Tüdrukul on omal pere ja poiss saab kevadeks ameti kätte.” Naine tõstab nüüd ridiküli sülle. Kärbes masseerib natuke oma vigastatud tiiba ja komberdab tasapisi nurga poole.
Juhendaja kükitab osavõtlikult Ragne ette ja surub vastu rinda abimaterjali, mille vahel ootab juba jätkuprojekti mustand.
„Te saite nüüd vähemalt südamelt ära rääkida. Eneseväljendamise oskusel on suur väärtus.”
Kärbes leiab nurgas kena pehme tolmurulli. Ragne naeratab leebelt.
„Ega sest rääkimisest miskit kasu ei ole. Näh, nüüd rääkisin teile siin ära. Mitu inimest kuulamas. Emal enam ühtegi meest pole. Hooldekodusse ei taha minna. Lubas kohtusse kaevata, kui ma teda enda juurde hooldada ei võta. Selline seadus pidi olema, et lastel on kohustused neid üles kasvatanud vanemate ees. See ei loe, et ma nädalalasteaias olin ja internaatkoolis käisin. Ma ei tea. Ma olen lihtne naine. Rumal muidugi, aga ikka usun. Usun, et see onu seal heki taga ei valetanud, et kui ma sellest kellelegi räägin, siis sureb ema ära.”
