Tõeline Jüri Kolk

Peeter Helme

 

 

Jüri Kolk: „Suur võidujooks”.

„Tuum”, 2015. 191 lk.

 

Jüri Kolk on vaikselt, aga kindlalt nihkunud Eesti kirjanduse tsentrisse — kui sellist nähtust tänapäeva killustunud maailmas üldse veel olemas on. Aga kui tsentrist rääkimine tundubki ülepakutuna, siis võib ometi nentida, et võrdlemisi väikselt-vaikselt alustanud kirjanikust on nüüd saanud tuntud ja tunnustatud nimi. Tõsi — Kolgi debüüt, 2009. aastal ilmunud luulekogu „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” nimetati lausa Betti Alveri debüüdiauhinna nominendiks — ning ka arvustajad olid teose vastu üsna üksmeelselt sõbralikud. Jüri Kolgi teine kogu, 2011. aastal avaldatud „Jää on paksem kui veri” sai aga Karl Martin Sinijärve käest 2012. aasta oktoobrikuise „Loomingu” veergudel kergelt sugeda. Sinijärv sedastab, et oli „väikest viisi vaimustuses” autori esikkogust, kuid oodanuks järgmiselt midagi enamat. Teose „peamine häda ongi selles, et ta laseb aimata rohkem, kui kindlalt kinnitab”, kurdab Sinijärv ning siit võib välja lugeda vana hea teise-raamatu-sündroomi, mis on samavõrra vastuvõtja kui saatja, kriitiku kui kirjaniku probleem — hästi alustanud autorilt oodatakse järgmises raamatus väga palju ning olgu ta siis kui hea tahes, leiavad kriitikud ikka, mille kallal norida, ning see eelteadmine ise võib nii mõnegi hästi debüteerinud autori teise teose ära rikkuda…

Samas see polegi oluline. Oluline on hoopis miski muu. Nimelt viitab Sinijärv lausa prohvetlikult Veiko Märkale, kes ise esimesena oli soovitanud Kolgil „prosaismuse peale mõtelda”, ning ühineb selle soovitusega. Sest „teine kogu laseb aimata, et autoris võib sees olla midagi säherdust, mis paberilt veel ei peegeldu”.

Nüüd on see peegeldumiste aeg siis käes. Kolgilt ilmus möödunud aastal järjekorras juba kuues luulekogu „Otse aia taga” ja proosakogumik „Teisi­päevamaa”. Nüüd on meie ees „Suur võidujooks”, samuti proosakogumik. Kui see ei kõlaks halvasti ja üleolevalt, võiks öelda, et Kolk on kohale jõudnud — temast on saanud lühiproosas igati kibe käsi. Jüri Kolgi atmosfääriloomise meisterlikkust kõlbab võrrelda Lauri Pilteriga, tema oskus kujutada argipäeva tegelikkusest veelgi ängistavamana ei jää oluliselt alla Mait Vaigule ning tema puändid ja anekdootlikkus pole nõrgemad Jan Kausi proosa­luuletustes ja vinjettides loetust.

Aga kõigest järgemööda. „Suur võidujooks” pole revolutsiooniline teos — Kolk jätkab juba varasematest raamatutest tuttavat rida. Ta võtab vaatluse alla iseenda ja oma maailma ning asub seda justkui toppima eri vormidesse, et siis vaadata, kas mahub või ei mahu, mis välja tuleb, mis juhtub tegelikkusega, kui see pigistada näiteks tuntud muinasjutu vormi. Või siis vastupidi: mis juhtub muinasjutuga, kui see toppida hoopistükkis tegelikkuse vormi.

Nii ehk teisiti tuleb välja miski, mida võib parema sõna puudumisel nimetada groteskiks, kuid grotesk pole selles mõttes hea sõna, et Kolgi ebardid on võrdlemisi nunnud, ei pane kedagi õudusest kisendama ega ehmatusest röökima. Ajavad hoopis naerma või meelitavad lugeja enese oma mängulisusega peategelase positsiooni. Olgu selleks siis tõesti veidi kõhedust- ja iiveldusttekitav lugu sellest, kuidas minajutustaja otsustab puhkuse ajal lugeda endale valjul häälel ette kõik arvud ühest miljonini („Miljon”) või pedantlikust statistikast pakatav lugu, kus jällegi minahääl räägib lasteaias valitsevast alatust ebavõrdsusest, mis paljastub lasteaia lõpupeol kõigile peredele jagatud fotodega mälupulgalt, kus mõnda last on eksponeeritud ohtralt ja häbitult, mõnda teist aga justkui möödaminnes ja vastu tahtmist („Armastus arvude keeles”). Ei jagune armastus siin ilmas võrdselt, nendib Kolk mõru muige saatel…

Tõsi, on ka lugusid, mis jäävad veidi liiga visandlikuks või anekdootlikuks: olgu selleks siis „Ants-Madis Raudpea”, mille nali seisneb selles, et äsjalahkunu lesele helistatakse ning lähedase leina miskiks panemata aetakse mõttetut tööjuttu, või „Kirsiäri” — väike dialoog-lustmäng Bullerby teemadel (üldse koosneb terve raamatu teine, keskmine osa „Uuestisünnid” tuntud filmide ja lugude motiivide enamjaolt päris teravmeelsest väänamisest).

Nii et jah, kogumik poleks mõne jutu väljajäämise tõttu midagi kaotanud, oleks ehk hoopis tihedust juurde võitnud. Kuid mine tea — tihedad, nii üsna korralikku lugemust nõudvad kui ka kaasamõtlemist ja autoriga samal lainel olekut eeldavad lood moodustavad „Suure võidujooksu” enamiku. Nõnda vaadates ei tee mõne kergema, lühema teksti (on lugusid, nagu „Ennustus”, „Mees läks metsa”, „Keset oma eluteed”, „Korralik kasum” või „Kümme väikest kurja saadanat”, mis pole pikemad ajalehe sabas avaldatavatest anekdootidest, kuid see pole hinnang nende tuumakusele — nimetatud tekstidest ei täi ma mitte ühtegi nimetada kerglaseks) lisamine pikemate vahele halba, vaid annab väikese hingamispausi enne sukeldumist Jüri Kolgi järjekordsesse kõverpeeglimaailma, kus peategelast piinab surnud vanaisa surivoodil lausutud kahetsusest pakatav lause: „Kahju, et ma oma varandust teile edasi anda ei suutnud” („Varandus”), või kus väljasõidust saarele saab tõetruu ja õõvastav, kuid viimaks teravmeelselt laheneva lõpuga õudus­stsenaarium („Ta teab, mis ma tegin mullu suvel”).

Tõesti — kui Eesti kirjandus on ka minetanud käegakombatava tsentri, keskala, siis ometi on Eesti kirjanduse metsas mingi valendik, kuhu meie parimad prosaistid on kogunenud, ning peeglitaguselt maalt alustanud Jüri Kolk on tasapisi sinna välja murdnud. Tema tekstid on tugevad. Nad on omanäolised. Kolk ei karda eksperimenteerida vormiga ning kasutab ka keelt julgelt, enesekindlalt, näiliselt pingutamata, saades tulemuseks jutud, mida on täiesti ühemõtteliselt põnev lugeda. Jüri Kolk suudab lugejat üllatada, isegi kui viimane teab, et kirjaniku veider omailm on see meie kõigi ühine maailm, seesama Eesti, seesama aeg ja ruum, kus nüüd elame. Kolk lihtsalt näeb sellest läbi. Või näeb selles midagi, mida keegi tavaliselt ei oska tähele panna. Nii et kui „Varanduse” minajutustajast peategelane muretseb selle pärast, et „olla äpardunud kirjanik on millegipärast häbiväärne” (lk. 65), siis võib kindel olla, et see muretseja ei ole Jüri Kolk, Juhan Liivi luuleauhinna ja Tõelise Juhan Liivi preemia laureaat.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon