Toimetamata toimetaja
Märts, 2016
Ott Raun: „Vaimu vend. Meenutusi: esimene veerandsada”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2015. 383 lk.
Mullu 75-aastaseks saanud Ott Raun on kaua olnud ajalooajakirja „Tuna” peatoimetaja ja enne seda siinsamas „Loomingus” publitsistikatoimetaja, lisaks omajagu luule- ja proosaraamatuid avaldanud, aga vähemasti praegusel sajandil ei ole ta naljalt kuhugi kultuurimelusse ja teravatesse debattidesse trüginud, endale tähelepanu nõutanud või end trendide suhtes positsioneerida püüdnud. Nii harva, kui me kohtume — peamiselt kirjanike üldkogudel —, on ta ka pingete kuhjudes jäänud mõtlikuks pealtvaatajaks, kes ometi kuluaarides kavalal pilgul mõne tabava märkuse poetab. Omajagu on neid märkusi luulendatuna sattunud näiteks 2002. aasta kogusse „Kaheks saa”, mida toona ka arvustasin, ent üldiselt on Raun jäänud mõnevõrra salapäraseks kujuks. See tekitaski huvi tema mälestusteraamatu vastu, ja enamal määral, kui nii mõnigi end pidevalt ja valjemalt esile kirjutav meenutaja on suutnud tekitada.
„Ilmamaa” memuaristikasarjas „Palju aastaid” ilmunud teos kannab alapealkirja „Meenutusi: esimene veerandsada” ja siin-seal annab autor mõista, et järjed on tulemas või vahest juba valmiski. Ehk on siis juba hilja esitada siin mõningaid kriitilisi tähelepanekuid teose struktuuri ja vormistuse kohta, aga võib-olla ka ei ole, sest need on tehtud siiski arusaamaga, et autoril on nüüd ja edaspidi mõndagi väärtuslikku jagada nii kultuuri- kui isikuloolises plaanis.
On mitmeid küsimusi, mida nii memuaaride kirjutaja kui ka nende lugeja peaks endale esitama. Mis on meenutamise ja meenutuste jagamise eesmärk: oma säilinud mälestuste detailne kataloog või hoopiski autentne maagikamakas, millest alles lugejad ja ajaloolased süsteemi ja sõnumi välja lihvivad? Mida on üldse teistel õigus nii isiklikult žanrilt nõuda? Millest ei kirjutata, millest pole sünnis või vajalik isegi suure üksikasjalikkuse ja avameelsuse puhul kirjutada? Kellest ei kirjutata, kui näiliselt kirjutatakse peaaegu kõigist, keda tuntud? Kellest ja millest kirjutatakse rohkem või vähem ja miks? Ning mille meenutamine (ja kuidas) on puhtalt või eeskätt isikliku väärtusega; mis on oluline perele ja suguvõsale, mis kodu- ja mis ajaloole, ning mil viisil omandavad kirjapandud mälestused erilise inimliku üldistusvõime, poeetilise väärtuse?
„Vaimu venda” vaagides siin kõigile küsimustele vastama ei mahu ja mitmele peaksid vastama ikka pigem need, kes autorit ja ta algusaega paremini tunnevad. Selle mälestusteraamatu mõttelisest lõpust kümme aastat hiljem sündinuna tihkan siin keskenduda vaid sellele, mis isiklikumalt puudutas, milles nimelt võiks olla raamatu kirjanduslik väärtus. Ja ühtlasi sellele, kuidas järgmiste jagude väärtust annaks paremini esile tuua.
Niisiis, Ott Rauni (peretava kohaselt just Rauni, mitte Rauna, lk. 133) mälestustest jääb silma eelkõige too esiletikkumatus: keskendumine pigem teda ümbritsenud inimeste portreteerimisele, ajalikele muutustele, linna- ja paigaruumi kaardistamisele. Juba pealkiri viitab Vaimuks kutsutud Vallo Raunile, kellele teos on ka pühendatud ja kelle varju noorem veli mõnigi kord kippus jääma, ent kes teda siiski hoidis ja toetas, ehkki Oti sünnist kuuldes olevat ta nõudnud, et vanemad imiku aknast välja viskaksid (lk. 155). Ning see rõhutab veelgi teose keskset paradoksi: ühelt poolt ei ole need mälestused mingi „edulugu”, triumfide jada, kuna Raun mainib ikka ja jälle ebaõnnestumisi ja lootuste täitumatust, andepuuduse adumist ühes ja teises vallas, (headegi) tekstide avaldamata jäämist; teiselt poolt — kas pole tal ülimalt vedanud sellega, et ta jäi ellu sõjas, nii kuumas kui külmas? Et tervisehädad ja õnnetused pole temast jagu saanud, kui ometi nii palju tuttavaid-lähedasi ja noorpõlve armastuski on läinud? Ka väiksemate jamade või ajastu normide vastu vääratamiste puhul on refrääniks, et ega suuremat pahandust tulnudki.
Elu ja surma paradokside täheldamises avaldub ka Rauni mõrkjastume huumorimeel. Teos algab: „Venelased tahtsid mind tappa. Nagu muuseas. Ei midagi isiklikku. Ainult et mina ei oleks ealeski oma olemasolust teada saanud. Minu asemel saanud nad kuuldavasti aga mõnisada meetrit kaugemal pihta surnud mehele, kelle pomm koos kirstuga või ilma hauast välja visanud.” (Lk. 9; järgmisel leheküljel selgub, et too olnud Theodor Lippmaa.) Löövalt kujundlik; võinuks olla rohkemgi: kas ikka oli vaja rõhutada kuulduslikkust ja seda, et võis olla nii ja naa? Siin ja mitmel pool mujalgi võinuks julgem kirjanik-jutuvestja kahtlevast ajaloolasest võitu saada. Aga milline tihedus, muhedus ja liigutavus on selleski: „Mari peiedel Tali kodus jõi tema vanem poeg Juhan end lonti. Kuna ta istekoht oli seinakella all, ärkas ta iga kümne minuti tagant üles, sest oli järjekordselt pea vastu kella ära löönud. Tema ja ta vend Kaarel töötasid Laiksaares metsatöödel ja jäid elu lõpuni vanapoisteks. Nad ehitasid hiljem kahepeale Pärnusse maja ja elasid koos, kuni noorem vendadest pulmarongi alla jäi ja suri.” (Lk. 88.)
„Vaimu venna” võib tinglikult jagada neljaks osaks. Kõigepealt varajane lapsepõlv Rahumäel ja suviti Kilingi-Nõmmel. Siis kooliaeg ühes suurema kirjandushuviga, tutvused noorautoritega. Edasi mitme ebaõnnestumise järel õpingud ja tööd kalanduse vallas, mis oli viimane paopaik väeteenistusest, mitte kutsumus („Ainsad rõõmud olid vastuvõtupunkti värava ees heeringaga „vutti taguda” ja jälgida laohoones poolelus tintide vingerdamist”, lk. 289). Ja neljandaks ikkagi pikk ajateenistus Kaliningradi oblastis. Enesekaemuse, inimtüüpide ja anekdootlike lugude, aga ka ajastu läbivalgustamise poolest on ehk külluslikumad esimene ja viimane (teose lõpu poole on põnev võrrelda Rauni praegust rahunenud sõnapruuki tema kunagiste ülevoolavalt tundlevate päevikukatketega). Kuigi nii Teise maailmasõja järgsest ajast kui Vene kroonust on omajagu mälestusi kirjutatud, murendab Raun mitmeid stereotüüpe. Vabariigiaja järelmeid ja ka tsaariaja mälu oli veel 1950-ndailgi, ja kiuslikuks kippuvad eestlased on üksteisele aina päris palju argivaeva tekitanud. Avarat mõtlemist ja süsteemikriitikat oli ka Vene ohvitseride seas, samuti respekti eestlaste isepäisuse suhtes.
Kuid ega Raun nii rangelt ei periodiseeri. Talle on oluline hüpata ajas edasi, näidata, mis kellegi järeltulijaist sai, kuidas kunagiste tutvuste kajad tänapäeva ulatuvad. Mõnikord satub ta ehk liigagi meelevaldselt tunastest asjadest välja ja tänaseid klaarima (on see ikka õige koht, kus praegust kirjandusruumi vennapoja tunnustamatuse eest nuhelda?), aga ju need on siis hingel. Teisal jälle unustab ta end ajaloolist konteksti analüüsima: Hruštšovi-teemaline mõtisklus lk. 298—302 on küll lausa omaette essee, aga langeb veidi liiga pikaks venides siiski tervikust välja.
Ent nüüd veel kriitilisemalt. On kummastav ja kurvastav, et kutselise toimetaja raamat on nii alatoimetatud. Kui ERR-i kultuuriportaalis teost arvustanud Tõnu Pedaru[1] viitab küll mitmetele „ühetähevigadele”, mida ta siiski oluliseks ei pea ja üldiselt vormistusega rahule jääb, siis mina küll ei saa silmi sulgeda tähe-, koma- ja rektsioonivigade ning kohmakate lausete ees, mida jagub peaaegu igale leheküljele. Kas „Vaimu vend” on üldse korrektori pilgu alt läbi käinud?
Samavõrd või veel rohkem hämmastab aga mälestuste hüplik stiil, mis võib ju olla autori tahe, ent ometi oleks karm ja kongeniaalne sisutoimetaja võinud tublisti kaasa aidata raamatu suuremale kirjanduslikule kvaliteedile. Kohati „lippab” tekst sujuvalt ja värvikalt, peatükid või isegi üksikud lõigud on omaette terviklikud lood (näiteks „Vanaema, nii nagu mina teda nägin”), ent sagedamini on „Vaimu vend” nagu poolikute treppide ja suletud tubadega Winchesteri maja: paljud teematõstatused või isikumeenutused katkevad enne, kui on jõudnud belletristilise hoo sisse saada, samas on omajagu mõtte- ja teemakordusi ning lõigulõppudes eelnevaga vaid riivamisi seostatud teavet. Või siis teeb Raun segadust tekitavaid ajahüppeid, mille tausta alles hiljem lahti seletab: nii on ta isa leheküljel 124 riigiametnik, järgmisel aga kaotab juba ajakirjanikutöö; isa ametikäigust lähemalt kõnelev peatükk tuleb märksa hiljem.
Mõni üleminek lõikudes või nende vahel on kohati nii idiosünkraatiliselt assotsiatiivne, et loed mitu korda üle ja ikka ei mõista, miks ta nii teeb. Leheküljel 220 on juttu õnnetuist surmajuhtumeist, kuid ühtäkki võtab autor ette hoopis koolipeod — kas ühenduslüliks on väidetavalt uppumisel kuuldav muusika ja koolipidude elav muusika? Aga pimesooleopi-aegsetelt haiglamälestustelt koolikoridori meenutavale Viru tänavale sattumine ja seejärel hoopis koolikoristajana paraadfoto tegemine on juba püüdmatu seosepilotaaž (lk. 226—227).
Ehk tasunuks jutustada vähema(i)st rohkem ja selgemini liigendatult? Oma nimekülluses hakkab „Vaimu vend” juba „Kolmevalitsust” meenutama; suguvõsa liikmetele, koolikaaslastele või paikkondsetele võib kõik olla põhjendatud, aga kui nime või tänava kohta pole olnud lisada paarist üldsõnalisest fraasist rohkemat, siis võinuks ju mõelda, kas need kaugemale lugejale toda niigi mitmekülgset ja paljudest tuntud ja/või omapärastest inimestest pajatavat elujutustust liialt killustama ja hägustama ei hakka. Ehk pole see minu kui palju noorema mehe norida, aga Geni-konto kandmine maakaardile ei ole see, millesse kuigi paljud sisse elada saaksid või millest inimesena õppida suudaksid, nii nagu iga lugeja peaks suutma kasvada ühe autori sügavalt läbitunnetatud tegelaskuju, armsate radade-paikade helistiku ja õhu, mõnes tavandisündmuses tabatud ajavaimu ja riukliku eksistentsiaalse huumori varal.
Mida kõike siin raamatus ikka ja jälle ka on. Ootan järge ja loodan, et see on nii sisu kui vormi poolest märksa põhjalikumalt toimetatud.
[1] T. Pedaru, Arvustus: elulugu, mis oleks võinud olemata olla. kultuur.err.ee 15. VII 2015.
