Tsivilisatsiooni absurdne haprus

Asta Põldmäe

 

Leena Krohn (s. 1947) on soome kirjanduse olevikuklassikuid, keda on tõlgitud paarikümnesse keelde. Ta on töötanud kõigis žanrides, mitte küll vist luules. Tema 1992. aastal Finlandia preemia saanud teos „Matemaatilisi olendeid ehk jagatud unesid” on ilmunud 2009. aastal ka eesti keeles. Kokku nelja eesti keelde tõlgitud raamatuga esindatud viljakas autor võiks kindlasti olla siinsele lugejale emakeeles veelgi paremini kättesaadav. Sobiks siis ehk juttu teha tema praeguseks värskeimast, 2013. aastal kirjastuselt „Teos” ilmunud raamatust „Hotel Sapiens”, mis jõudis ka Finlandia preemia nominatsiooni.

Romaani „Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutustusi” pealkiri koos alapealkirjaga jätab esialgu mulje, nagu oleks tegemist juttudega, lugude kogumikuga, mis koosneb suveräänseist osadest. Nii see ei ole. Tegemist on romaaniga novellides. Peatükkide ühekaupa lugemisel võib neist midagi aru saada, kuid mitte täielikult. Ja et sisu avaneks kogu selle rafineeritud „arhitektuuri” vääriliselt, tuleks peatükke lugeda järjestikku.

Teose tegevus on paigutatud määratlemata tulevikku, aega, kus tsivilisatsioon planeedil Maa on sunnitud tunnistama oma üleküpsemise sellist astet, kust edasi liikuda ei ole enam kuhugi. Kõik on vanaks saanud ja ammendunud. Mäed on tühjaks kaevandatud ja peidavad oma põues veel vaid energiatootmise aherainet, kiirgusohtlikke jäätmeid, vesi ei ole joodav, muld ei ole viljeldav ega õhk hingatav. Linnad, mis veel mäletataval ajal olid täis elu, värve, liikumist ja rõõmu, on tühjenenud tontlikeks labürintideks. Taevast katab piimvalge hajumatu udukaas.

Koht, kus leiab aset teose keskne tegevus, „Hotel Sapiens” on täpsustamata paik arvatavasti kusagil Euroopas, lähedal on mägi või küngas, ühendusteed ümbrusega puuduvad. Ainsa sõidetava maantee ehitamine lõpetati sealsamas hotellipargi servas sõiduvahendite puudumise tõttu, seda enam, et vähesed hotelli väisavad välisilma ja kaugete aastasadade saadikud ei saabu maad ega merd mööda, nad kujustuvad õhust ja lahkuvad õhku kerge ploksatuse saatel, misjärel muutuvad nähtamatuks. Magistraale nad ei vaja ja hotelliasukad ise samuti mitte, kuivõrd nemad ei saa hotellist lahkuda.

„Hotel Sapiens” on inimeste kinnipidamispaik, aga samavõrd ka nende kaitseala. Paradoksaalsena tekib võrdlus Siberi vangilaagritega, kust samuti peaaegu ei põgenetud, sest veel tuhandeid kilomeetreid polnud lootust kohata tsivilisatsiooni. „Hotel Sapiensist” samuti ei põgeneta, sest enam ei ole lootust kohata tsivilisatsiooni. Nähtamatud valvurid jälgivad hotelliasukaid õhust, kuulda on vaid nende kellatiksumisega sarnanevat hingamist. See valgete koridoridega haigla moodi hoone on ühtaegu hullumaja, koolitus­keskus, haigla, evakuatsioonikeskus ja ka pagulaslaager. Viimane laager, kuhu tulnud või toodud inimesed on peidus maailma eest, mille olemasolust või puudumisest neil pole isegi teavet. Oletatavasti küll polegi väljaspool enam midagi. Puuduvad nii raadiod, ajalehed kui isegi kellad. Üks raadio, tõsi küll, on, see on kingitud ühele lapsele, poisikesele nimega Sakarias, ja see sisaldab üheainsa laulu — Sakariase ema hällilaulu, mida poiss kuulab õhtuti. See laps on orb. Ta on ka hotelli ainus laps.

Tähtis koht on hotellis koolitustel. Nende tarvis manatakse viiesaja aasta tagant kohale näiteks Descartes, kuid nii, nagu ta ise näib veidi luitunud ja väsinud, on ka tema õpetuses paljugi käändunud nuripidi; kui ta varem väitis Jumala olemuslikemaks omaduseks abistamise, siis nüüd hoiatab ta hoopis saatana ja deemonite eest, kes valitsevad maailma ja kelle eest tuleb pageda. On olemas ka oimulokkidega hingetohter, kelle nimest on tuletatud ta õpetuse nimi, ent seegi intrigeeriv külalislektor ei suuda kohalviibijaid elektriseerida. Franciscusel Assisist on veidi rohkem kõlapinda ja mõni tunneb end tema juuresolekul „Hotel Sapiensis” juba peaaegu koduselt, kuid siis lahkub toogi ploksatusega.

Siduv, kuid mitte kõige olulisem tegelane on Väino K-nen, kes koolis oli keskpärane, kuid vaatles meelsasti pilvi. Tema elus on märgilised kaks asja: pilved, mida ta ikka lõputult vaatleb, ja kell. Üks kaose, teine ettemääratuse võrdkujuna. Kõigi oma kaaspagulaste kohta ütleb ta: „Meie siin „Hotel Sapiensis” jääme juhuse ja saatuse, pilve ja kella vahelisse kitsasse vuugivahesse. See pitsitab meid nii, et ma ei imestaks, kui oleksime varsti lapikud nagu varjud.”

Hotelli rohkete asukate hulgas ei ole ainsatki armastajapaari, kõik armastused kuuluvad minevikku. On Lillekaupmees ja Argi-inimene, Mehetapja, Surmahaige, H. H-patsient ja Pime Silmaarst, Hindu, Mustlaseit ja koguni Higgsi Boson. Toimuvad lõputud filosoofilised keskustelud. Hotell on ka arstiteaduslik uurimisasutus, sest maja asukaid uuritakse, otsekui oleksid nad mõne ravimatu taudi kandjad. Ja nad ongi — selle tõve nimi on inimsus (või inimene-olemine?).

Kes siis keda uurivad? Õhuolendid, keda nimetatakse Kaitsjaiks, lühendatult K-d. Ja on aru saada, et lühendiga K peetakse silmas ka masinaid — soome keeles kone. Väidetavalt on Kaitsjad masinolendid, inimeste endi kätetöö, kõrgtehnoloogiline leiutis, mis nüüd on alustanud oma „elu”. Olendeina tajuvad K-d oma ebatäielikkust eeskätt selles, et neil puudub kõik see, mille olemasolu teeb inimestest inimesed — võime midagi tahta ja selle nimel pingutada, võime tunda süüd ja häbi, kahetseda, armastada ja kurvastada. Teisalt siis ju veaohtlikud kvaliteedid, mis eristavad inimest laitmatult toimivast ideaalist. Ehk… masinast. Kaitsjate käealused hotellis on sootud Nunnad, neid on tohutu hulk, nad kannavad ette maitsetut kallerdisetaolist rooga, mis näib elavat, ja hommikuti viivad nad kanderaamil välja järjekordse surnu, astudes marsitaktis üht jalga nagu sõdurid. Nad sammuvad sinna, kus on soikunud maantee-ehitus, ja asjaolu, et tee kuhugi ei vii, ei peata nende marssi.

Päike suureneb ja hakkab läbi alatise piimja udukaane ähvardavalt eretama. Teos siiski ei päädi Armageddoniga, mis näikse olevat ainus võimalus. Asukad viivad hotelli pehastunud katusele roika külge kuidagiviisi kinnitatud süsimusta lipu — just nagu iseenda kui mõtleva liigi läbikukkumise kuulutuse. Toimingut jälgib alt ilmetul pilgul mustvalgete Nunnade tuimsõnatu mass, üha laienedes ja laienedes, nagu tekitataks neid koopiamasinaga kogu aeg juurde.

Laua taga istumiste ja filosoofiliste arutelude rohkusega — asukate ja ka taaskujustunud suurvaimude vahel, kes küll teinekord iseenese eitusekski saanud — meenutab teos Thomas Manni „Võlumäge”. Leebe tonaalsuse, mahendatud tungiva hoiatuslikkuse ja kujutelmade värskuse ning rikkuse poolest aga Mari Saati, kes ongi vist meil tänapäevakirjanduses Leena Krohnile lähim autor.

Teose keel on lihtne ja selge, edevuseta, ülehoolduseta. Lause lühike, hästi hõlmatav. Stiil, milles ei puudu huumorihelk, lubab tugevale konstruktsioonile toetudes enesele sagedasi fantaasiasööste — asjaolu, mis võiks lugejaskonda laiendada ka ulmesõprade arvel. Nagu see on varem toimunud nii novellikogu „Matemaatilised olendid” kui ka romaanide „Tainaron” ja „Inimkuues” puhul.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon