Tubli, väga tubli

Maimu Berg

 

 

Mihkel Mutt: „Õhtumaa Eesti I”.

„Fabian”, 2014. 416 lk.

 

Ükskord väga ammu, kui peeti Arvo Valtoni juubelit Kirjanike Maja musta laega saalis — kas see võis olla tema viiekümnes? —, ütles Mihkel Mutt mulle, et täna tuleb siia kindlasti hirmus palju tundmatut rahvast. Sest Valton on rahva seas haiglaselt populaarne. Nüüd võib sama öelda Muti enda kohta. Viinistus oli teatrisaal täis tema „Pingviini ja raisakassi” vaatama tulnud rahvast, kes tänulikult naeris ja palju aplodeeris, otsekui illustreerides Muti tegelikult väga tõsiseltvõetavat ja murelikkugi artiklit „Kultuur kui tilulilu”, mis kirjutatud 2011. aastal. Kuigi — murelikkus ei ole see, millega iseloomustada MM-i loomingut. Seal, kus MM muutub sisimas ehk tõesti murelikuks, valib ta kirjanduslikuks väljundiks pigem peene iroonia kui hala ja hädaldamise. Nii või teisiti, kuid lugedes nimetatud lugu, ei saa olla nõustumata, et oleme jõudnud aega, kus „kunsti ja meelelahutuse vahele on pandud võrdusmärk” (lk. 26), „inimesest, tema hingest ei kuule me mitte üks piuks”. Ja: „Inimene ei mõtesta elamist, vaid ta tarbib elamist.” (Lk. 27.) MM ennustab kunstile veelgi raskemaid aegu. „Kunsti osa ühiskonnas väheneb,” on Mutt sõnastanud kurva tõe juba 2007. aastal (lk. 34). „Kunstnik, kes tahab jõuda otse keset ühiskonda, soovides näidata oma tõde publikule siin ja praegu, on surutud rohkem vand­litorni kui iial enne. Ja torni all pole suurt kedagi.” (Lk. 41.)

Sestap vintsklevad ehk mitmedki loovinimesed tänapäeval erinevate võimaluste vahel, otsides oma edevusele, ja miks mitte ka andele lihtsamat ja tasuvamat väljapääsu kui puhas kunstitegemine. MM ise ei ole raskelt kunstnikuteelt päriselt kõrvale pööranud, kuigi on maitsnud riigiametniku leiba ja püüdnud läbi lüüa poliitikas. Tänaseks tegelikult tõestades, et kunstnik võib ka nendes sfäärides hakkama saada, kuid tal oleks targem siiski oma südame häält kuulata ja iseendaks jääda ning häda pole midagi. Osav mees saab ka sellega hakkama ega lõpeta näljas ja unustuses. Kuigi tuleb tegutseda oludes, kus: „Kõige nägemine kerglase puudutuse võtmes on praeguse mentaliteedi üks tekitajaid ja koostisosi.” (Lk. 52.) Eks sellega tule siis arvestada.

Ent aitab, kõnealune kogumik annab selgesti märku autori hoiakust praeguse mentaliteedi suhtes ja arutelud kultuuri, riigi, kultuuritegija ja -tarbija vahekordade üle hõlmavadki suuresti raamatu esimese osa „Hamlet ja küsimused”. Mõtted korduvad eri variatsioonides, mis ongi nende kinnistumise hea tagatis. Ma ei tea, kuidas loeb neid lugusid kirjandusest kaugemal seisev inimene, minule läksid nad liigagi korda, eriti veel sellepärast, et olen ühtpidi kirjandusele ehk lähedalgi, aga teisalt sellest kaugele jäänud, ja kindlasti käib minusuguste kohta passus: „Väheste autorite iseloom võimaldab vahetada registreid „süva” ja „kerglase” vahel puhtalt ja kadudeta, töötada hommikul kloostris ja õhtul kabarees. Sageli saab kerglasem pool ülekaalu ja hakkab mõjutama „stiili kui inimest”.” (Lk. 69.)

Kui olin kõik need raamatu esimese osa arutlused läbi lugenud, nendega haakunud ja õudusega aru saanud, milline Kulturbanause — toreda kõlaga saksa sõna kultuurikauge, kuid ennast nn. kultuuri-inimeseks pidava tüübi iseloomustamiseks — siinkirjutaja tegelikult on, sai selgeks, et tuleks igasugu avalikest arvamusavaldustest, eriti nii olulises kultuuriväljaandes nagu „Looming” kaugele hoida. Trauma oli nii sügav, et hakkasin Mihkli raamatut võõrastama ja koguni kartma, otsekui istuks seal lehekülgede vahel Hamletiks maskeerunud pilkaja ja parastaja, kes mulle irooniliselt kohta kätte näitab. Panin raamatu kõrvale ja sulgesin kõrvad toimetaja delikaatsetele küsimustele, kas arvustus valmis. Uskusin siiski siiralt, et saan oma täiesti põhjendatud kompleksist üle ja kirjutan kunagi selle arvustuse valmis, pealegi tunnetades „avaldamiskoha ja selle lugejaskonna eripära” (lk. 69). Kandsin paksu raamatut truuvilt endaga kõikjal kaasas, et temaga harjuda, ja nii tegi „Õhtumaa Eesti I” läbi kaks reisi Prantsusmaale, käis tihti Helsingis ning kõige krooniks loovis kaasa laevareisil, mis algas Nizzas ning viis Gibraltari kaudu üles Põhjamerele, Londonisse Thamesi jõele ja päädis 24-tunnise pealesunnitud loksumisega tormis Ijmuideni sadama lähistel. Laeval oli rikkalik raamatukogu, ja teadmises, et nende raamatute juurde ma enam kunagi ei pääse, lükkasin Muti, tegelikult ju ühtpidi ka mõnusalt koduse raamatu kõrvale ning süvenesin saksakeelsete kirjanike võrratusse novellivalimikku, mis pakkus lugemist pea terve reisi aegu. Ent Ijmuidenis tormis vaeveldes võtsin lõpuks taas kätte „kohustusliku” kirjanduse ja sattusin otsekohe osale pealkirjaga „Klassikutest”, ning peab ütlema, et nautisin seda täiega. Väljas ulgus võõraste merede tuul, raamatus käis jutt mullegi ju nii tuttavatest asjadest, meie rahva ühistest arhetüüpidest, aga natuke teise nurga alt, vahest ootamatultki ja kindlasti julgelt. Eks see julgus olegi tõsise ja pedantsusse kalduva uurija ja vaba loova kammitsemata vaimu vahe, viimane pakub oletusi, võrdlusi ja järeldusi hoogsalt ja kõhkluseta, elulugudes või uurimustes liigselt järge vedamata ja ometi põhilises faktitruuks jäädes. Ning tulles välja oma põnevate ja ootamatute mõttekäikudega. MM-il on need pealegi esitatud talle iseloomulikus, vaimukas ja kergelt irooniliseski stiilis, ent samas väga tõsiseltvõetavana. Paralleelid Dostojevski ja Tammsaare vahel — suurepärane kirjutis, ettekanne, mida oleks tahtnud kuulda ja millele võib ette heita vaid labasevõitu pealkirja. Või lähedase momendi leidmine Kõrboja Anna ja Raja Teele vahel.

Minule oli see klassikute peatükk raamatu kõige mõjuvam osa, misjärel teised, mida (kui esimene välja arvata) hiljem lugesin, enam sellist elamust ei pakkunud. 2006. aasta proosaülevaate oleksin pigem sellest kogumikust välja jätnud, võib-olla kogu peatüki „Teosed ja inimesed”, sest mitmete vaadeldavate teoste puhul ei saa aru, miks MM ennast nende lahkamise ja mõtestamisega vaevab, kui need talle tegelikult kaugeks jäävad ning ta tahaks pigem otse ja selgelt välja öelda, et need talle ei meeldi, et need ei ole seda laadi asjad, mida MM kirjanduses hindab ja sellelt ootab. Aga mis parata, eks seda olegi üldises konjunktuuris raske teha. Ent keerutagu MM ükskõik kui palju, selge on see, et kui Haug, Soosaar ja Kesküla on Mutile lähedased, siis Vahing, Teder, Ehlvest ja tegelikult ka Õunapuu ilmselt mitte. Kokkuvõtteks: need kirjanduskriitilised heietused pakkusid vähe. Kui kõike, mis kunagi kirjutatud, tõepoolest kaante vahele peab seadma, milles ma küll üldse veendunud ei ole, siis oleksid need lood võinud jääda mõnda teise kogumikku.

Mis puutub „Kallitesse kadunutesse”, siis needki mõjuvad paratamatult ühekordsetena, aga las nad olla, pole vist tegelikult enam need ajad, kus raamatukaaned kõike kirjapandut väärtustavad. Ja eks raamatust saa kunagi ka lihtsalt tolm ja põrm nagu selle kirjutajastki, nii et kui raamat sajandite pärast turvalisest unustusest ja kapisügavusest päevavalgele tuua, võib see värske õhu käes olematuks pudeneda.

Ent milleks lõpetada vulgaareksistentsiaalse lobaga. MM-i kõnealune raamat on juba aastapäevad lugeja laual, kriitika on seda ülistanud, auhindajad pärjanud, kõik au on kahtlemata kenasti ära teenitud ning hoogsal kirjamehel kindlasti juba valmis mitu uut teost — eks kanna ju „Õhtumaa Eestigi” kaanel rooma numbrit I, mis näitab, et oodata tasub veel teist, kolmandat ja kes teab mitmendat lähedase sisuga köidet. Lugude kimpu köitmine ja raamatuks raiumine võibki hasardiks saada, ja mida sellele ette heita — tore, kui ilmub raamatuid, veel toredam, kui häid, nagu see kogumik ju on, ning kena, kui andekal, arukal ja viljakal autoril on oma kirjastus. Tubli, väga tubli.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon