Tuhakottides hõõguvad söed

Tiit Hennoste

 

 

Jan Kaus: „Ma olen elus”.

„Tuum”, 2014. 280 lk.

 

Ma olen sattunud rumalasse olukorda. Mu lubadus arvustust kirjutada pärines kusagilt detsembrist, aga kirjutamine sai algusest peale sätitud veebruari, sest varem lihtsalt ei olnud aega. Ja nüüd on ilmunud juba ma-ei-tea-mitu arvustust. Ma olen mitmeid lugenud ka, sest neid olid kirjutanud inimesed, kelle jutt mind alati huvitab, olgu teemaks Kausi romaan või midagi muud. Ja lõpuks Kausi enda intervjuu Kirjandusministeeriumis, mis romaani kriitiku pilguga paigale pani. Mida sellisel juhul teha? Ma valisin lihtsaima tee: viitan, kui tahan, kordan, kui tahan.

Algusest peale jäi mind painama teksti rütm. Aare Pilv on kirjutanud umbes nii, et see romaan voolab vabalt ja samas on autori mõtlemine novellipärane: elliptiline, valikuline, tihendatud tegelikkusekujutus. Nii on. Tekst liigub spurtide kaupa. Autor vahetab pidevalt jutustajaid ja nende positsioone. Peatükid voolavad enamasti ülipikkade (sise)monoloogiliste lõikudena, mida mõnikord katkestavad lühikesed dialoogid. Monoloogid viivad üldjuhul inimeste mällu, ületavad pikki aastaid, hargnevad nagu mälestused ikka. Dialoogid kestaksid reaalajas vaid mõned minutid.  Tulemuseks on kummaline, kõikuv temporütm, milles tekst kihutab otsekui täiskiirusel, et siis järsult peatuda. Mõned peatükid on ümara lõpuga tervikud, mõned lõpevad lausega, mis lahendab ühe pinge ja avab kohe ka uue. See on klassikalise novelli võte. Aga teos ei ole katkestatud novellide rida. Kausi loodud maailm püsib kindlalt koos ja moodustab võrgustiku, millest osa niite viib välja ja kaob tundmatusse.

Siiski ei ole mu meelest see tehnika ennekõike novellipärane, vaid klassikaliselt modernistlik. Fragmentaarne. Filmilik. Kaus on kasutanud ära vist kõik modernistliku proosa nipid. Põhiline on ikka vana hea sisemonoloog (kuigi ilma punktideta lausete kasutamine tundus mulle punnitatud võttena anno 2014). Aga selle kõrval on ka argikeelde püüdlevat teksti ja isegi Céline’i korduva kolme punktiga kohake.

Vist kõik loetud retsensioonid tõid üha uusi ja uusi seoseid teiste teostega. Lõpuks tekkis tunne, et romaan ise mattub teiste tööde alla ära. Huvitav, aga mina ei leidnud sealt hoopiski neid tekste. Lugedes sain aru, et seostuvad tööd ärkasid lugeja-retsensendi teadvuses tänu mõnele üksikule märksõnale, lõigule, kohanimele jne. Võib ju juurde ehitada, näiteks nii: mittevananev jalutuskepiga Arnold Huitberg (vrd. Dorian Gray ja dekadents); Kassnaine metsast (vrd. Libahunt, Mati Undi „Kuuvarjutuse” libakassnaine ja eesti metsamütoloogia); Tarurootsi poolsaar (Paul-Eerik ja mesilastaruna seismine); inimene kui masin kirurgi kirjas (futurism ja inimmasin, mille roll Marinetti silmis oli tappa hing ja romantiline kuuvalgus). Jne. Jne. Lõpuks kehitad õlgu.

Mulle sai olulisemaks üldine taust, kuhu romaan paigutub: klassikaline ladina-ameerika maagiline realism ja García Márqueze „Sada aastat üksildust”. Mitu generatsiooni. Keerukalt põimunud pingsate perekonnasuhete võrgustik. Maailma kõrvaline paik, poolsaar kui midagi saare ja maa vahelist. Raudtee. Ajalugu ja tänapäev. Elu ja uned. Reaalne elu ja (pool)mütoloogilised tegelased samas argimaailmas. Ema kahanemine ja koos Karliga lahkuvad mesilased. Fatalism. Jne. Unenäolisust on Kausil muidugi palju vähem ja Eestimaa lääneranniku puisniidud erinevad džunglist. Aga see ongi just nimelt Eestimaa lugu. Väga eesti maagiline realism.

Kõik rõhutavad tegelaste suurt hulka. Ametite nimekiri on muljetavaldav: meremees, jaamaülem, laulja, õpetaja, professor, sportlane, arst, nõustaja, poliitik, kirikuõpetaja, raamatupidaja, muusik, külajoodik. Kas oli veel keegi? Suurem osa teemasid, mida viimastel aegadel ühiskonnas puudutatud, on olemas: lahutused, armukesed, rinnavähk, vägistamine, KGB, globaalse äri tungimine Eestisse, suurkorporatsioonide maailm, loodushoid. Jne. Keerukas kärgpereline inimsuhtevõrgustik. Üldistus on kerge tulema. See on mastaapne pilt Eesti ühiskonnast. Eestimaa romaan. Ma ei salga, teemasid ja inimesi sai mulle liiga palju. Inimeste sugulus ja muud suhted läksid lugedes segi, nii et pidin eestpoolt uuesti üle vaatama. Tegelikult ei ole mu meelest need kümned nimed, ametid ja probleemijupid eriti olulised. Oluline on see, et kõiki vaevavad samad probleemid.

Mis on õieti tähtis?

Kaus ise on öelnud: meis korduvad esivanemate loomujooned, vaimne DNA. Peeter Helme: vere sund, kimpus-olek esivanemate verega. Aare Pilv: kuidas inimesed püüavad „antusega” toime tulla. Mu arust on vaimne DNA väga hea väljend. Selle on inimesed kaasa saanud ja see valitseb nende elu. Isad näevad, kuidas poegades tulevad esile nende endi jooned. Pojad näevad tagantjärele, kuidas nad on korranud oma isa saatust. See on üsna jube tunne, kui hakkad järsku nägema oma laste tulevikku. Hakkad nägema, kuidas neis löövad järjest ja järjest välja sinu enda loomujooned, mille hävitav jõud on sulle tuttav. Ja küsid, kas on lootust? Või tuleb kannatada? Kes kannatab, see kaua elab, ütleb eesti vanasõna. Üks väheseid, millele pole maailmas paralleele.

Eesti kirjanduses on ikka olnud suuri fataliste, kes on mõistnud, et inimene ei saa muuta seda, mis ta on (Luts ja Ristikivi tulevad kohe meelde). Kas inimene saab lahti saada sellest, kes ta on? Selleks tuleb väga vaeva näha, ütleb venelane Lara, kes on muutunud pooljuurtetuks ja kelle surm saabub venelaseks jäänud venna käe läbi. Selleks on vajalik geneetiline muundamine, mis on katse lahti öelda oma pärandist, kaasa-antusest, traditsioonidest ja mis toob kaasa klaasakendega suurkorporatsioonide libeda maailma. Selleks tuleb katkestada vananemine ja üha uuesti sündida, nagu Huitberg, kuid saatus saab su ikkagi kätte. Mingil kombel aitab ka asumine teisele poole, nende inimeste sekka, kes kasutavad ja naudivad oma võimu muuta teiste inimeste saatust. Nagu Dehelar ja KGB tegelane Pereškov. Niisiis, lootust on, aga selles on ka hävingu hõngu.

See oli üks teema. Teine on isade ja laste probleem. Haraldi isa viha tema vastu, sest isa meelest ei saanud temast seda, keda isa lootis. Mihkli viha isa Haraldi vastu, mis paiskub märatsevaks monoloogiks (sinul pole minu eduga mingit pistmist). Sisemusse maetud nimetu viha, mis nimetul hetkel välja purskab. Pojad, kes tõstavad oma käe isa vastu. Petetud lootused ja unistused. Kõiki valdab lõpuks lõputu psüühiline väsimus sellest elust, mida nad ennast elama sunnivad. Või põgenevad nad loodusesse oma viha ja inimeste maailma eest. (Karl: lill ei valeta ega varja. Gustav Suits aastal 1915, kuulutades Noor-Eesti ideaalide surma alanud maailmasõjas: „Kui ka kõik muud ootused ja lootused valetavad, tormidega vahelduvad päikesepaisted ja sinililled ei valeta.”)

Ja on veel kolmas minule oluline teema. Argus teha õigel hetkel õigeid otsuseid ja öelda õigeid sõnu. Inimeste elus on alati vaheldumisi pikad tuimad rahulikud ajad ja hetked, kus tuleb teha otsuseid. Need hetked tulevad mõnikord väljastpoolt, ootamatult nagu kagebešniku ettepanek hakata KGB keldrinäitlejaks. Mõnikord mitte. Mõnikord on inimesele selge, et see otsus määrab kõik, nagu astumine KGB teenistusse. Aga suurem osa otsuseid ei paista inimesele sel hetkel isegi tähtsad. Nende tähendus selgub alles aastaid hiljem. Aga saatus on juba määratud, väga pikaks ajaks.

Need hetked, öeldud ja ütlemata sõnad jäävad inimesse hõõguma. Selles romaanis on nende taga kaks tunnet: võimas armastus ja võimas viha. Kumbki neist ei vanane, kumbki ei aegu. Nad ärkavad uuesti, olgu või neljakümne aasta pärast. Just see paistab mulle Kausi töös olulisim. Inimesed selles romaanis mõtlevad liiga palju ja räägivad liiga vähe. Miskipärast tuli meelde Tammsaare lugu sellest, kuidas inimesed elavad aastaid nagu tuhakotid üksteise kõrval. Aga tuhk ei ole ainult tuhk. Suure tuhakoti sees on jäänud kummalisel ja mõistmatul kombel miilama mõni tukk, mis järsku ennast välja rebib ja süütab inimese ja maja.

Mis ei veennud? Kassnaise hetkeline elluärkamine. Legendina oli see kena ja sümbolväärtusega põige, aga siis pani õlgu kehitama. Rahvusvahelise äriimpeeriumi jutt. Kaus tunneb hästi tundeid ja mälu, aga ei ole just veenev, kirjutades rahvusvahelisest suurkorpist. Aga taas, sümbolina vist vajalik. Ehk sai ka tähendustiineid lauseid liiga palju, kuigi üldiselt nad häirima ei hakanud ja odava filosoofitsemisena ei mõjunud.

Põhitegelased on individuaalsed, neil on oma nägu ja hääl (nagu Karl, kes räägib minilausetega). Aga kõrvaltegelased räägivad liiga palju nagu tüüpkujud tüüpraamatutes. Nii suurkorporatsiooni tegelane Dehelar ja nii ka Rebeka. Natuke jäi häirima kogu nende lugu. Väike kena novell, aga liiga palju klišeed.

Romaani keskpaik hakkas minu silmis tükkideks kiskuma ja lõpus oli liiga palju otsade kokkutõmbamist ja antiiktragöödia deus ex machina’t (nagu kaugest minevikust tulev vend, kes tapab sümboolsel hetkel Lara). Aga võimas on Harald, kes süütab maja, mis on näinud ja aidanud luua kogu seda elujoonte kordumist, armastust, viha ja argust. Tuli, millest kõik algas ja millega me kõik lõpetame, ütles Bulgakovi Saatana saatja Azazello. Samas usus tegutses Tammsaare Vanapagan. Siin oli mu jaoks romaani lõpp. Edasine pani veidi õlgu kehitama, eriti pealkiri ilusa lõpulausena.

See on sünge teos, aga hoopiski mitte painav. See on kindlasti väga hea romaan. Siiras ja kirglik.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon