Tühjusse, kaugusse

Juhan Hellerma

 

 

*

Hall päev, rahu kumab kuskilt kaugelt, seestpoolt — muu on midagi muud. Aga kui peatuda, korragi seisatada, aimub siht ja eesmärk — jää veel korraks, jää.

Nii ilus valgus täna hommikul. Paistab läbi une ja metsade, taeva ülim and. Kuldab üle maa ja majad, puud ja teed. Sündigu sellest ainult hea.

Ja see taevas on ikka nii hall, nii nagu on hall su nägu, su silmad — sa vaatad mulle otsa ja näed ainult üht: kõik on veel võimalik, järgne ainult.

Vaim on kaugel ees. Kui käsi talle järele ulatub, teda korrakski puudutab, avaneb sisim elutunne sõnas.

 

*

armastuse ja valu sarnasus

on see, et ühe tundma õppimiseks

tuleb lõpuni käia teise tee

minna sügavale armastusse

et põletada lahti valu

väärikad väravad

ja siis sealt läbi minna,

kõndida lõpuni tee, mille

lõpus sa puhastud, karastud

ja ehk siis selgineb kristall

puhas elurõõm, jaatus

ja saatus

 

*

Eile jõe ääres olid tihased. Jalutasime, kuulasime veel vulinat, kuulatasime. Kadusime halli. Kui välja tulime, oli tunne, nagu see oleks kestnud igaviku.

Kui kaua peaksin hingama vaikust, et olla sama lihtne ja hea, nagu oli täna jõe ääres päike, mille madal ja hele valgus meenutas, et elu maal on alati kosmiline kooskõla.

Milline ilu, sära, milline taevas, langeb maa peale nagu loor. Unne kasvanud maailm. Lõiguti pehme, lõiguti kare.

See aeglus, millega vaikus sinusse kasvab, on nagu jäämäe sulamine, märkamatu, nägematu, aga liigutab mandrid paigast, tõstab vee üle linnade.

 

*

hirmu varjud on pikad

ulatuvad läbi ööde

ja päevade

ajavad oma aeglast

kuma õhtutoa

hämarusse

selginevad süttivad

vahel ahenevad

tõmbuvad kriipsuks

neid alla neelata ei

jõua üle astuda ei saa

 

*

Jää sulab, kas kuuled selle häält, muutub aeglaselt veeks, sulab, kaob, imbub maasse, veel mõni hetk, siis veel üks, ja viimne tahke tükk on saanud veeks ja voolab nüüd mööda maad laiali, kaob selle alla võlvitud sügavikku.

Võiksin siin endist viisi lõputult istuda, vaadata aknast välja, tühjusse, kaugusse. Tunda elu tukset, vaikuses kõnelevat häält, mis ütleb, et kuskil on midagi veel, teine vaade, teine maailm, teine sina.

Ja ongi aprill. Taevas on kõrged pilveehitised, nagu oleks juba suvi. Kuigi alles eile oli veel lumetuisk, väiksed lumekuulid kihutasid mööda õhku ringi. Nüüd on maa hall, esimesed rohelised võrsed on juba peaaegu näha, ainult natuke veel, natukene ja siis… Seniks kuulame maa häält, tema kauget hüüdu.

 

*

Valguse ja hämara piiril toimub alati metamorfoose, muundumisi, lahknemisi, ühinemisi, midagi saab üheks, miski jaguneb, aga lõppu ei paista, sest just siis ongi öö, ongi valguse kadu, ongi uus aeg, uus olek, milles jälle midagi ei liigu, ei muutu, milles kõik seisab ja peatub, tardub igavesse unne, kuniks esimene heledus paneb pimeduse värelema, kuniks see kõik jälle liikvele läheb, alguses salamisi, märkamatult, siis aina enam, aina kuuldavamalt, nähtavamalt, katsudeski tunned, kuidas see maailm muutub, hingab, pulseerib, praguneb, jaotub, liitub, valgus kasvab kuskilt kaugelt, hämara seest, sealtpoolt hämarat, kogub jõudu, hoogu, liigub keskmesse, pühib kõik muu varjude riiki.

 

*

praegu näen vaid üht

mu armastus Su vastu

on suurim jõud

kas jõuan teda kanda

oma haprail

kätel

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon