Ühe arhitektuuriobjekti sisemine elu

Holger Kaints

Jaak Urmet: „Saarineni maja. Sada aastat ajalugu 1912—2012”.

OÜ Baltek Arendus, Tallinn, 2013. 488 lk.

 

Idee, millest Jaak Urmeti koostatud-kirjutatud Saarineni maja raamat lähtub, on iseenesest perspektiivikas: võtta üks tuntud ehitis ja keskendada arhitektuurilooliselt huvipakkuvate üksikasjade kõrval põhitähelepanu sellele, missugune elutegevus on toimunud objekti sees. Teisiti öeldes: anda kolmemõõtmelisele arhitektuuriteosele, mida näitlikustavad projektid, joonistused, plaanid ja fotod, juurde veel neljas, eluoluline dimensioon — lisada arhitektuuriajaloole mentaliteediajalugu. Kui ehitis arhitekti kavandite järgi valmib, on ta tabula rasa. Alles need, kes seal elama ja töötama hakkavad, ning see, missuguseid üllaid või koletuid tegusid majaseinte vahel aegade jooksul korda saadetakse, annab hoonele tema tõelise sisu. Sellise printsiibi järgi võiks kirjutada ka näiteks Saarineni maja vastas asuva Saksa Teatri/Eesti Draamateatri hoone loo; vähemalt sama põnev tuleks diagonaalis üle Pärnu maantee paiknevas kohtumajas tegutsenud inimeste, seal tegutsenud asutuste ja neis toimunud sündmuste (kohtulugude) ühtede kaante vahel esitamine. Jne.

Ideaalvariant eeldaks, et kõiki vaadeldavas majas pesitsenud asukaid ja rentnikke käsitletaks võrdväärselt. Kõnealuses teoses seda siiski tehtud ei ole. Nii näiteks Tallinna Krediit-Pangast ja 98 aastat ühtedes ruumides tegutsenud Linnaapteegist on küll antud ilusad ülevaated, kuid ülejäänuga võrreldes on need üsna põgusad. Põhiline tähelepanu keskendub selgelt raamatutega seotud asutustele: kirjastused, raamatupoed, mõlema valdkonna juhtorga­nid, tsensuur. Ning neistki saab just kirjastustegevus kõige mahukama osa.

Iseenesest pole selles midagi väga imelikku. Nimetati ju hoonet Pärnu mnt. 10 / Suur-Karja 23 / Väike-Karja 12 pikal perioodil (1944—1990) „kirjastus(t)e majaks” ning lõviosas sealsetest arvukatest ruumidest tegeldi kirjastamisega ka otsesõnu. Kui pärast sõda pesitses tol aadressil veel omajagu kultuurikaugeidki kontorikesi, kadusid nood riburada ja andsid ruumi raamatutega või vähemalt kultuuriga tegelejatele (näiteks Kultuuriministeerium). Ühe valdkonna eelistamisega on autor lahendanud ka oma töö adressaadi küsimuse. Teadagi: kirjutanuks ta paljudest üksteisest kaugele jäävatest elualadest natuke, olnuks see raamat kõigile ja ühtlasi mitte kellelegi. Lisaks ei ole vähimatki kahtlust autori enda huvis just nimelt kirjastamisteema vastu. Ja lõpuks ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et selle ala kohta on lihtsalt kõige rohkem materjali: „Sest kirjanik kirjutab. Kirjutab ka mälestusi. [—] tänu kirjanikele [on] põlistatud muuhulgas kirjastuste maja asukaid, interjööre ja sündmusi.” (Lk. 68.)

Oma ülevaates Saarineni maja asukatest on Urmet kasutanud võimalikult suurel hulgal originaalmaterjali. Eelkõige on selleks eri aegadel ilmunud mälestused, aga samuti raamatu tarbeks tehtud autori enda intervjuud. Uuritud on ka arhiivimaterjali, ent kuivade dokumentide kõigi peensustega pole autor lugejat vaevanud, vaid on pidanud paremaks olulised asjad omaenda sõnastuses välja tuua. Asjaosaliste mälestusi esitatakse tõepoolest põhjalikult, lehekülgede kaupa. Ses mõttes tuletab raamat, eriti selle keskosa mulle natuke meelde kooliaegseid kirjanduslugemikke, kus samuti võis leida katkendeid ning lühemaid terviktekste siit nurgast ja sealt nurgast. Ja nagu kooliajalgi: ega kõike kokkukogutut pea tingimata lugema.

Igal lahendusel on omad head ja vead. Nendele, kellel on asja vastu põhjalikum huvi, on pikad mälestuslõigud teretulnud, ei pea hakkama originaalteost välja otsima. Neile, kes eelistaksid kompaktset ülevaadet, võivad mõned kohad närvidele käia.

Mälestuste puhul pole pääsu vastu­rääkivustest. Mälestused ongi, nagu ikka, väga erineva kvaliteediga ning seetõttu on autori püüdlus võimalust mööda mitut vaatepunkti esitada igati tervitatav. Nii võib lugeja ise otsustada, kelle juttu pidada tõsiseltvõetavamaks või missugused motiivid võisid kirjapanijal olla, kui ta olnut just nõnda valgustas. Urmet pakub sageli ka oma versiooni, kuid lugejale jääb ikka vabadus soovi korral teistsugusele järeldusele tulla. Niisiis on materjali esitusviis väga demokraatlik ja välistab ühe tõe pealesurumise. Ka seal, kus konkureerivaid meenutusi pole, ei jää midagi väga küsitavat kõlama tõesena — vähemasti niipalju, kui mina oma teadmiste järgi oskan otsustada —, või kui, siis ehk intervjuust lk. 368 tuletatav võimalik väide, nagu oleks ENSV ajal mõni eraisik saanud omal käel raamatu välja anda. Paraku leidub sagedamini seda, et samad mälestusseigad korduvad isegi ühe ja sama inimese esituses. Nõnda räägib Helle Michelson nii lk. 157—158 kui ka lk. 239 Eesti Riikliku Kirjastuse direktori Bernhard Haabi tagasihoidlikust reaktsioonist, kui too toimetuses käinud pidutsemisele peale sattus: „Ei ole igatahes ilus mitte!” Vähemmärgatavaid kordusi on teisigi.

Mulle tundub, et kokkuvõttes on Jaak Urmet püüdnud lahti harutada üht vana ja teada, aga lahendamatuna näivat vastuolu, mis sedamööda, kuidas aeg edasi läheb, järjest arusaamatumaks muutub: kuidas oli võimalik, et nii rangete ideoloogiliste piirangute tingimustes, nagu Nõukogude ajal kuni selle lõpuni olid, sai siiski võimalikuks, et anti välja sedavõrd palju kestva väärtusega kirjandust. Järjest ja järjest esitatakse küsimusi või pakutakse välja mälestuslõike, kuidas toimis tsensuur, kuidas ohjati kirjastamistegevust EKP Keskkomiteest jne. Ning teiselt poolt tuuakse näiteid raamatutest, mis siiski ilmusid. Ootuspäraselt saab kogutud materjali põhjal järeldada, et kirjastamis­süsteemis töötas kõigil töötasanditel piisavalt palju mõistlikke inimesi, ja isegi neil, keda põhjendatult kiruti, oli omadusi, mis lõppkokkuvõttes asjale siiski kasuks tulid. Mõistagi esines ka päris negatiivseid tegelasi, ent nende katsed kultuuri tõsiselt kängitseda (kui aastad 1944—1955 välja arvata) läksid korda vaid üksikjuhtudel.

Kahtlemata ei avasta Urmet Ameerikat, aga suure hulga pisiasjade äratoomine, mille abil võib säärase tõdemuseni jõuda, on igal juhul tervitatav. Temast kümme aastat nooremal põlvkonnal pole Nõukogude ajaga enam isegi lapsepõlve ulatuvat seost ning neil on sellest perioodist veelgi raskem aru saada. Nüüd on igatahes suur hulk kirjastamisteemalist materjali ühtede kaante vahele kogutud. Mulle endale hakkasid raamatut lugedes huvi pakkuma hoopis fantaasiavalda kuuluvad aspektid. Näiteks: kui mõni tollal domineeriv mõjutegur oleks olnud teistsugune, millised oleksid tulemused siis olnud? Mõtlesin: kui tsensuur ja keskkomitee ideoloogiakontor poleks nina raamatute sisusse toppinud — kas siis oleks neid samasugu­se innuga mööda poode jahitud, kas tiraažid oleksid ikka nii suured olnud? Vahest toimis Glavlit tahtmatult ja paradokssel moel PR-agentuurina, tekitades kirjanduse ümber pidevalt salapärast õhkkonda? Või: mis siis, kui paberivarud oleksid olnud piisavad ja raamatute defitsiiti poleks esinenud? Äkki oleks ka sel juhul huvi raamatute vastu hoopis leigem olnud?

Need küsimused jäävad igavesti vastamata. Isegi siis, kui täitub Jaak Urmeti lootus (lk. 469) ja Saarineni maja 150. aastapäevaks ilmub üks veel põhjalikum raamat.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon