Ühtegi tõestisündinud lugu pole olemas

Jim Ashilevi / Carolina Pihelgas

 

Jim Ashilevi (s 1984) on avaldanud kaks näidendit ja kaks romaani. Tema esimene näidend „Nagu poisid vihma käes” võitis Eesti Teatri Agentuuri (tollal Eesti Näitemänguagentuur) 2005. aasta näidendivõistlusel II koha ja pälvis 2006. aasta Kultuurkapitali näitekirjanduse preemia; raamatuna ilmus 2007 („Värske Rõhk”). Teine näidend „Portselansuits”(2007) nägi trükivalgust Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarjas ning pälvis uue dramaturgia festivalil Heidelberger Stückemarkt innovatsioonipreemia (2009). Ashilevi esimene romaan „Ma olen elus olemise tunne” ilmus 2011 („Verb”) ja teine romaan „Kehade mets”, mis tuli Kirjanike Liidu romaanivõistlusel III kohale, aastal 2015 („Libros Insanos”). Luuletusi on ilmunud ajakirjades „Vikerkaar” ja „Värske Rõhk”.

Ashilevi on lõpetanud Tallinna Ülikooli audiovisuaalse meedia alal ja 2011. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia lavastajana. 2013. aastast tegutses ta Von Krahli teatris näitleja, dramaturgi ja lavastajana. Aastast 2015 on vabakutseline.

CAROLINA PIHELGAS: Kui alustada päris algusest, siis kas sulle meenub, milline oli sinu esimene raputav lugemiselamus?

JIM ASHILEVI: Kõigepealt meenub alati Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzan ja teised”. Ema luges mulle seda voodis ette. Lamasin ta kõrval teki all ja vähkresin naerukrampides. Illustratsioonid olid loo juures oluline komponent. Ma ei mäleta loost enam suurt midagi peale selle, et see oli räme ja väga naljakas. Esimene raamat, mida ma ise öölambi valgel voodis lugesin ja mis mind täielikult lummas, oli Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”. Ilmselt kogu see kamraadlus seal mõjus südantsoojendavalt.

C. P.: Mis tuli edasi? Pean üsna tähelepanuväärseks, et debüteerisid näidendiga, mitte luule- või proosateosega.

J. A.: Edasi tuli pikk vaikus, mis kirjandusse puutub. Käisin naabruskonna lastega õues ja klassikaaslastel külas. Mängisin ohtralt telekamänge, kollaste kassettidega vuhvel-Famicomi ehk Dendy mänge. Konsoolid huugasid, kuni adapterid kärssama läksid. Siis tuli mäng korraks kinni panna, et adapteri plastkorpus päris ära ei sulaks. Edasi läksin Salme kultuurikeskusesse Aime Lutsari juurde näiteringi ja hakkasin klassivendadega filme tegema. Joonistasime koomikseid, tegime bändi. Kirjutasin keskkoolis Radioheadi „Justi” muusikavideost inspireerituna väikse jutukese kooli­almanahhi ja ühele aktusele ka lühikese farssnäidendi vanema klassi õpilastest. Ei midagi erilist. Esimesed tugevad mõjutused tulid filmidest, kõigepealt „Trainspotting”, siis „Kaklusklubi”. Need olid elumuutvad kogemused. Neis räägiti asjadest nii, nagu meie neist klassivendadega aru saime. Me olime tol ajal 15—16-aastased. No ja siis me tegime seda kõike oma filmides järele.

Kirjanduseni jõudmiseks valmistasid mind ette mu Inglise ja Ameerika kirjanduse õpetajad Liidia Tsehanovskaja ja Filipp Mustonen Tallinna Inglise Kolledžis. Nagu ikka, jätsin ma pea kõik raamatud lugemata, aga kui nad rääkisid meile F. Scott Fitzgeraldi „Suurest Gatsbyst”, Graham Greene’i „Vaiksest ameeriklasest” ja J. D. Salingeri „Kuristikust rukkis”, hakkas jää tasapisi liikuma.

Lõpuks juhtus see, et ma asusin kodus juba ei tea mitmendat korda VHS-ilt „Kaklusklubi” vaatama ja panin algustiitrite ajal maki pausile, sest nägin ekraanil midagi imelikku. Seal oli kirjas: based on a novel by Chuck Palahniuk. Ma ei saanud aru, see ei mahtunud mulle pähe, et sellist lugu on võimalik ka mõnest raamatust leida. Tellisin siis endale „Krisostomusest” „Kaklusklubi” romaani ja hakkasin lugema. Kui läbi sai loetud ka Palahniuki „Nähtamatud koletised”, siis oli selge, et minu eest on terve maailm peidus olnud. Ta oli esimene kirjanik, kes näitas mulle, et romaanikunst pole mingi museaalne surnud vorm, vaid vastupidi, kirjanduses on kõik lubatud ja võimalik. Ma polnud kunagi varem mujal kui filmides näinud, et nii jubedatest asjadest üldse räägitakse, ja veel niisuguse fantaasia ja huumoriga. Vastupanu oli lõpuks täielikult murtud.

Ma uurisin välja, millise tindipliiatsiga Palahniuk kirjutab, ostsin endale samasuguse ning asusin kaustikusse romaani kirjutama. Olin siis võib-olla 17-aastane. Mingil väga kaudsel moel oli see romaan tegelikult „Ma olen elus olemise tunne”, kuigi algselt oli lugu hoopis teistsugune. See rääkis sõpradest, kes püüdsid end muudkui ära tappa, aga olid oma suureks pettumuseks surematud. Kuidagi tulid seal ka inglid mängu. Ma ei jõudnud selle looga mitte kuskile. Läksin vahepeal juba ülikooli, kirjutasin õudusfilmistsenaariumi, armusin jne.

See, et ma avalikkuse ees just näidendiga debüteerisin, oli juhus. Eia Uus saatis mulle 2005. aasta suvel meili, et tulekul on näidendivõistlus. Hakkasin siis pikemalt mõtlemata kirjutama, sest mul oli mingi painav ja lummav pilt silme ees. Ega ma näidendi kirjutamise tehnikast tol ajal midagi ei teadnud. Kirjutasin nii, nagu torust tuli. Küll aga oli mul eelnev kogemus koomiksite, laulusõnade ja filmistsenaariumide kirjutamisega. Nii et tegelikult ma debüteerisin koomiksitega, aga neid on ainult mu klassikaaslased lugenud.

C. P.: Juba näidendis „Nagu poisid vihma käes” on mitmel tegelasel probleeme seksuaalsusega. Ka sinu viimane romaan „Kehade mets” räägib ühe poisi läheduseotsinguist ja seksuaalsuse avastamisest (sh masturbeerimisest, internetipornost). Seksuaalsusest kirjutamine tundub keeruline, sest ühelt poolt on oht muutuda labaseks, teisalt aga teemat liialt ilustada. Ometi on tegu väga olulise ainesega. Kas sulle tundub, et mingis vormis seksuaalsus võib eesti kirjanduses veel kuidagi šokeerida või tabu olla?

J. A.: Jah, kindlasti. Vaata, mis Kenderi „Untitled 12-ga” juhtus.

Seksuaalsus on üks mu peateemadest. Mul on tunne, et „Kehade metsaga” sai mingi tahk sellest läbi töötatud. Ma näen „Nagu poiste” ja „Kehade metsa” vahel arengukaart, kus see konkreetne tahk jõudis rabedast käsitlusest viimistletud sõnastuseni. See võttis aega kümme aastat.

Seksuaalsus eesti kirjanduses pole iseenesest teema, mida keegi otseselt pelgaks, lihtsalt iga autor ei vaja selle lähivaatlust. Kivirähk vist mainis kunagi kuskil intervjuus, et tema hoidub oma teostes seksi kirjeldamisest. Mulle meenuvad häguselt veel mingite autorite hääled, mis on siin ja seal öelnud, et seks on paberil lõpuks alati ühesugune ja ühtmoodi piinlik. Et kui keegi kirjutab seksistseeni, siis lugejal on raske mitte kujutleda selles olukorras autorit ennast. Aga siiski, sõltumata sellest, kas lugu sisaldab otseselt seksi või mitte, käib minu arvates kirjandusega peaaegu alati kaasas seksuaalne, kehaline alatoon. Osalt juba sellepärast, et lugeja on raamatuga füüsilises kontaktis. Ka ekraanilt loetav tekst peab lugejale lähedal olema, et temani jõuda. Me laseme raamatuid endale füüsiliselt lähemale kui enamikku inimesi.

Mu viimase aja lemmik seksuaalsuskäsitlus on Miranda July romaan „Esimene paha mees”, mis ilmus tänavu „Varrakult” ka eestikeelsena. Sain jälle midagi uut teada. July pani sõnadesse midagi, millest ma ei osanud varem otseselt mõeldagi, rääkimata sõnastamisest.

C. P.: Kas see võiks olla üks kirjanduse eesmärkidest: kirjutada millestki, millele lugeja pole varem osanud mõelda, mida pole suutnud sõnastada?

J. A.: Selle küsimusega seoses meenub mulle paar vestlust Robert Kurvitzaga, kes rõhutas jõuliselt, et kirjanik peab ütlema midagi uut ja tegema seda uutmoodi. Ta jättis ka ühe mu eesti mentaliteeti puudutava essee ZA/UM-is avaldamata põhjusel, et see ei lisanud tema silmis diskussioonile midagi uut. (See lugu oli enne ilmunud „Müürilehes”.) Ma pean temaga laias laastus nõustuma, ent siin on siiski ka väike aga. Ma ei tea, kuidas Robert arvab, aga minule on ka autori hääl ja selle tagant kumav tunnetus hea kirjanduse puhul määrava tähtsusega. Kui palju uut me ikka välja suudame mõelda? Püüdlusest öelda midagi uut ei tohiks saada kramp või sundus. Oma lemmikautorite puhul naudin ma esmajoones seda, kuidas nad elu ja kirjandust tunnetavad ning kuidas see minuni jõuab. Kuidas stiil ja sisu tunnetuse minuni kannavad. Esmalt loeb tunnetus, taju ja hääl, siis kõik muu.

Seda juhtub harva, et kirjanik ütleb lugejale midagi, millest tollel eelnevalt vähimatki aimu ei ole. Ma mõtlen olemuslikult. Jah, ma ei pruugi teada, kuidas Higgsi bosoni osakeste kiirendi täpselt töötab, aga kui igasugune tehniline info kõrvale jätta, siis on inimese teekond läbi elu ikka ühtviisi hämar ja huvitav. Kirjaniku võimuses on üllatada vaatenurgaga. See on tohutu väärtus, sest eluga käivad kaasas teatavad paratamatused, mis ei sõltu meie soovidest ega vajadustest, kuid millega silmitsi seismise suutlikkus on otseselt sõltuv meie vaatenurgast.

C. P.: „Kehade metsa” on kriitik nimetanud noorteromaaniks. Kuivõrd sa sellega nõustud? Ja mis üldse on või võiks olla noortekirjandus?

J. A.: Ma ei nõustu sellega, sest kirjutades polnud mu eesmärk kirjutada konkreetselt noorele lugejale. Pigem oli üks mu eesmärkidest tuua eesti kirjandusse maskuliinsuse ja mehelikkuse käsitlus, millest ma ise puudust olen tundnud. Siin on põhjus, miks mu esimese näidendi ja „Kehade metsa” võib paigutada ühe ja sama arengukaare eri otstesse.

„Kehade mets” on kihiline romaan, ja kiht-kihilt arenedes muutub ka romaani register. Lugeja, kes loeks ainult raamatu esimest, lapsepõlve käsitlevat osa, võiks seda õigustatult pidada lasteraamatuks. Ainult keskmist, teismeiga käsitlevat osa vaadates võiks seda nimetada noortekirjanduseks. Raamatu viimane osa kasvab aga sealt veel edasi ja läheb nii keelekasutuselt kui teemakäsitluselt tasandile, kus oleks imelik rääkida noorteromaanist või -kirjandusest, veel vähem lastekirjandusest. Just viimane osa asetab kõik varasema uude valgusesse. Selles ongi „Kehade metsa” nõks: ükski selle peatükk ei saa omaette esindada romaani tervikut, sest see lugu on pidevas kasvamises ja arenemises. Vähemalt mina näen seda romaani ainult tervikuna, ühe kihilise tükina, mille iga peatükk jätaks eraldi võetuna vale mulje. See on ka põhjus, miks ma lugesin romaani publikule eelmise aasta augustis otsast lõpuni ette ning pole suutnud hilisematel esitlustel üksikuid peatükke lugeda.

Siiski on mul hea meel näha, et noored lugejad on selle raamatu soojalt vastu võtnud.

Siit jõuangi teise küsimuseni. Noortekirjandus võiks olla midagi sellist, mis kõnetab noori ja aitab mõtestada nende segast elu. Ja seda see parimal juhul tõesti ka teeb. Vormilisi tunnuseid polegi vaja hetkel eraldi välja tuua, neid on nii- ja naasuguseid. Peamine on ikkagi see, et kõnetaks. Noori ei maksa kunagi alahinnata. Mina ja mu klassivend saime teismelistena ka Hesse „Stepihundist” suure elamuse, aga see ei teinud ju „Stepihundist” automaatselt noorsooromaani. Pigem tõestab, et noore lugeja uudishimu on valmis teda viima ükskõik kui kaugele. Sellepärast on sõnal „noortekirjandus” minu meelest juures mingi mage ja rikutud maik. See oleks justkui pisendav lahter või silt, mis ütleb: „Täiskasvanud, liikuge edasi. Siit pole teil midagi võtta.” Justkui oodataks lugema noori, kes pole kangeks kraamiks veel valmis, või lapsemeelseid täiskasvanuid, kes tahavad nostalgia mõttes tunda nooruse hõngu.

Samasugune reaktsioon tekib teatris, kui žanrimääratluses kasutatakse eesliitena sõna „noor”. Kohe tekib hirm, et nüüd tullakse lavale pingutatult vabad olema, pannakse muss kõvasti mängima ja tehakse seinale grafitit, ropendatakse ja räägitakse ohtralt slängi kasutades sellest, kuidas keegi „pani narkotsi” või sai AIDS-i. Mul hakkab väga jube, kui ma selle peale mõtlen, sest see tundub nii kohutavalt võlts, maitsetu ja nüansivaene.

Aga lõppude lõpuks, loomulikult on olemas sellised asjad nagu laste- ja noortekirjandus. Neid defineeribki peamiselt adressaat. Kui autor on teadlikult kirjutanud lastele, siis on lastekirjandus, kui noortele, siis noortekirjandus. Võib küsida, et mis siis saab, kui autor paneb adressaadiga mööda, kirjutab enda arust suurt eksistentsialistlikku romaani vanemale lugejale, aga välja kukub hoopis kolmanda klassi lektüür. Aga sellistest romaanidest pole vist keegi kuulnud, sest neid lihtsalt ei avaldata.

Võib ju ka väita, et „Kehade mets” langeb paratamatult noorsookirjanduse lahtrisse, kuna selle jutustaja on noor inimene (romaani vältel jõuab ta hällist kahekümnendate eluaastate lõppu), kellega noorel lugejal on juba puhtalt vanuse tõttu kergem samastuda. Ometi ei arva ma, et Salingeri „Kuristik rukkis” oleks tingimata noorsooromaan, ehkki sellest on saanud just nimelt noortekirjanduse sümbol. Jah, Holden on nooruk, aga kas tema mured — lein, igatsus, võõrandumine — puudutavad ainult noort inimest? Kas „South Park” on lastesari sellepärast, et peategelased on 8-aastased?

C. P.: Kirjandusteoste tegelaste nimed annavad alati edasi mingit aspekti nende olemusest. Sinu tegelastel on tihti eriskummalised nimed: Jonte, Ebe, Niko, Kioko… Kuidas su tegelased endale nime leiavad?

J. A.: Kunagi teismelisena kirjutama hakates tundusid tavalised nimed lihtsalt liiga igavad ja suvalised. Kirjandusteose loomises oli midagi nii erilist, et normaalsed nimed ei tahtnud lugudesse kuidagi sobituda, need tõmbasid tegelased justkui liiga maadligi. Tagantjärele võib seda pidada originaalitsemiseks. Mida aeg edasi, seda normaalsemaks mu tegelaste nimed lähevad, kuigi päris suvaliselt ma neid siiski ei vali. Olen nõus, et nimes peab olema midagi, mis tegelase loomusele sobib. Sõna kõla või kuju.

C. P.: Kas sõnade kõlad ja kujud inspireerivad ka kirjutades? Oled sa selline kirjanik, kes laseb end keelel kanda, või suhtud keelde pigem ratsionaalselt, kui töövahendisse?

J. A.: See muutub teosest teosesse. „Nagu poisid vihma käes” ja „Kehade mets” on lobedama ja vabama keelekasutusega, samas kui „Portselansuits” ja „Ma olen elus olemise tunne” on omamoodi keeleiluasjad. Mind ei huvita keelemäng eraldi tegevusena, eriti luules tundub mulle igav, kui luuletaja demonstreerib lihtsalt variante „võin öelda nii ja võin öelda ka naa”. Küll aga huvitab mind keel ise. Mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed räägivad või püüavad rääkida, mulle meeldib, kuidas nad oma meile kirjutavad, kuidas nad foorumites ja kommentaariumides end väljendavad. Ma pole veel konkreetsele lemmikstiilile pidama jäänud. See, kas saan lasta keelel end kanda, sõltub sellest, mida teos mulle võimaldab. Niisiis, kokkuvõttes oleks õige öelda, et suhtun keelde kui töövahendisse ja teos määrab mängureeglid. Teos ütleb, mis mängu me mängime.

C. P.: Kuivõrd on Sinu raamatutes autobiograafilisust?

J. A.: Ma kirjutan alati sellest, mis mulle valu teeb, aga ma kasutan seda valu ikkagi mingite paralleelreaalsuste ehitamiseks. Ma elan oma elu, mul pole vaja seda kirjutades uuesti läbi elada. See küsimus ajab tegelikult juhtme kokku, mida rohkem seda küsitakse. Hiljuti kirjutas keegi arvustaja oma blogis, et mõned lõhnakirjeldused jms olid „Kehade metsas” nii ehedad, et need ei saanud ometi olla välja mõeldud. Ta küll ei täpsustanud, millist lõiku või peatükki ta silmas pidas, seetõttu ma ei oska kommenteerida. Küll aga nõustun täielikult oma teatrikooli õppejõu Kalju Komissaroviga, kes on öelnud, et inimene saab mõelda ainult sellest, mida ta teab. Seega on vägagi tõenäoline, et mõni reaalselt tuntud lõhn leiab varem või hiljem tee mõnesse jutukesse. Aga kui kõrvutada mu seniseid töid näiteks praegu laineid lööva Karl Ove Knausgårdi romaanitsükliga „Min Kamp”, kus autor dokumenteerib otseselt oma igapäevaelu, siis on minu senised teosed väga selgelt fiktsionaalsed. Oma vaimus on need isiklikust valust ja segadusest kantud, aga sisuliselt siiski mängulised uuringud inimloomusest ja elust.

Tegelikult mind huvitab, miks see autobiograafilisuse küsimus ikka ja jälle esile kerkib. Kas see peidab endas kahtlust, et autor pole piisavalt palju vaeva näinud ja esitab oma päevikut proosa pähe? Mul pole iseenesest sedalaadi „tõestisündinud lugude” vastu mitte kui midagi. Küll aga tuleb öelda, et mind ei ajenda kirjutama vajadus midagi üles tunnistada või kellegagi arveid klaarida. Meenub, kuidas Jelena Skulskaja, kelle romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda” põhjal me eelmisel aastal Von Krahlis lavastust tegime, ütles kord proovis, et ta kirjutab selleks, et kätte maksta. Küsisime, kellele, kas tegelastele. Ta vastas: „Ei, inimestele.” Mulle meeldis tohutult, et ta nii ütles, pahvatasin vist isegi naerma ja aplodeerisin. Ehkki viha inspireerib mind küll, pole ma vist kättemaksuks siiani veel kirjutanud.

Kunagi olin kirglik blogija ja need kolm blogi, mis mul lõpuks täis said kirjutatud, olid autobiograafilised. Blogi formaat erutas mind. Ka romaan erutab mind juba puhtalt vormina. Ma armastan romaani kui formaati, selle reegleid ja võimalusi, seda, kuidas see töötab. Selles mõttes huvitab mind ka romaanitehnika spetsiifika ja sellest tulenevad võimalused liiga palju, et jääda ainult isiklike läbielamiste kirjeldamise juurde, need saaksid ju vabalt räägitud romaani vahendeid kasutamata. Romaan, ja ka näidend, on siiski vahend või platvorm millegi avamiseks, mis püüab ja vahel ka on midagi suuremat kui ma ise ja minu läbielatu.

Mis puudutab aga autobiograafiat kui formaati, siis ühtegi tõestisündinud lugu pole niikuinii olemas. Ka autobiograafia on siiski žanr, konstruktsioon, kompositsioon, manipulatsioon, tõlgendus, samamoodi nagu ajalookirjandus, mille katuse all see elab.

C. P.: Aga kuidas romaan töötab? Mis teeb romaanist romaani?

J. A.: Alustan esimesest küsimusest. Kui ma viimati Fitzgeraldi „Suurt Gatsbyt” üle lugesin, tabas mind mõistmine, et see on vaat et täiuslikult komponeeritud romaan. Nagu laitmatult töötav masin. Ometi ei tähenda see, et „Gatsby” struktuur on universaalselt kasutatav šabloon. Nõks hästi töötava romaani kirjutamiseks seisneb selles, et autor peab leidma sisule sobiva vormi. See on elementaarne tõde. Õige sisu ja vormi suhte otsing on alati tohutult põnev. Vorm on sisus peidus ja vormi leidmiseks tuleb sisu usaldada, tuleb olla sisu vajaduste suhtes tähelepanelik. Vorm ei ole pelgalt anum, millesse sisu valada. See on ka üks põhjus, miks „Gatsbyt” ei saa Fitzgeraldi sisust tühjendada, et sinna oma materjal asemele istutada. Pigem tuleks vormi ja sisu näha peaaegu ühe ja sama asjana. Need peaksid ideaaljuhul olema teineteisest nii läbi kasvanud, et neid lahti kiskuda enam naljalt ei annagi.

Raamatute tagakaanel ja netipoodides on kirjeldused sellest, millest raamat räägib, teisisõnu sisukirjeldus. Õnnestunud romaani puhul on aga vorm osa sisust, mitte ainult kulunud ja igavad rööpad, mida mööda lugu ­kulgeb. Vorm peaks olema sõnumi osa (ikka ja jälle tuleb tsiteerida Marshall McLuha­ni lauset „the medium is the message”). On olemas igasuguseid loo jutustamise vorme, nende tundmiseks ei pea isegi koolis käima. Igaüks teab üldjoontes, milline näeb välja muinasjutt või detektiivlugu. Soovi korral on võimalik eri vorme ka selgeks õppida ja oma loo tarbeks kasutusele võtta. Aga eriti põnevaks läheb asi siis, kui astuda sealt veel samm edasi: kui sisu ja vormi liitmisel sünnib midagi, mis rikastab mõlemat. Vorm üksi on ju ainult traditsioon, aga traditsioon vajab igal uuel ajahetkel uut mõtestamist. Sellepärast mõjuvad magedalt romaanid, mis panevad üleliia rõhku žanritraditsioonile, suutmata vormivalikust sisule väge ja tähendust juurde ammutada. See kõik kõlab võib-olla kuivalt ja üldiselt, ja peensustesse laskumiseks peaks kirjutama õpiku, aga laias laastus tuleb igal kirjanikul ikkagi kirjandus kui selline endale esmalt lahti mõtestada. Kui läheb romaani kirjutamiseks, tuleb endalt küsida, mis on romaanivormis sellist, mis mind praegu köidab. Vastus võib olla iga romaani puhul erinev. Kui sisu ja vorm toetavad ja rikastavad teineteist vastastikku ning moodustavad orgaanilise terviku, mis ei mõju kunstlikult, pingutatult või võltsilt, siis on tulemuseks töötav romaan.

Liikudes teise küsimuse juurde, läheb pilt mõnevõrra hägusemaks, sest romaanikunst nagu iga teinegi elujõuline kunstivorm on pidevas arenemises. Püüdes vastata lühidalt: romaani on kõige lihtsam ära tunda ikkagi mahu ja kuju järgi. Kui raamat näeb välja nagu romaan, siis on väga tõenäoline, et see ta ongi. Romaan on pikemat sorti lugu, mille lugemiseks tuleb minutite asemel varuda tunde või päevi, mõnel juhul isegi nädalaid. Üheleheküljelist teksti ma romaaniks ei nimetaks, välja arvatud juhul, kui autor seda kontseptuaalsetel kaalutlustel nõuab. Kuid ka siis teeksin ma seda rohkem naljaga pooleks.

Mõeldes romaani kui sellise peale, tajun ma seda vormi eelkõige kui võimalust püsida ühe teose raames kaua aega autori meele- ja mõjuväljas. See, mida ta minuga teeb, kui ma raamatu avan, on juba iseasi.

Kas see kõlab natuke nagu mõistujutt? Vist natuke kõlab.

C. P.: Milliseid raamatuid sulle endale meeldib lugeda?

J. A.: Mind kisub ikka kõige rohkem hämaralade poole. Valu, surm, üksildus — need on mu lemmikud. Ma ei vaja tingimata, et autor mulle lahendusi pakuks, pigem näen nii kirjutamise kui ka lugemise akti protsessina, mille käigus haige organism võtab haigusetekitaja omaks ja õpib haigusest toibuma. Ma ei taha öelda, et ma morbiidsust kirjandusest eraldi otsiks, aga kuna romaan on vahend sõnastamatu valu ja segaduse läbivalgustamiseks, on hea raamatu lähtepunkt tihti kaunis morbiidne. Konkreetselt praegu on mul pooleli Õnnepalu kolmas romaan „Printsess”. Sain selle mitu aastat tagasi „Raamatukoist”, aga lugema hakkasin alles nüüd. Õnnepalu on mu suur lemmik. Võimalik, et põhjus, miks ma juba ammu kõiki tema teoseid läbi pole lugenud, on selles, et ma katsun neid alateadlikult doseerida niimoodi, et mul oleks elu lõpuni võimalik temalt midagi uut avastada.

George R. R. Martini „Jää ja tule laul” hakkas mõne aasta eest ka väga meeldima. Ma olen umbes poole peal, neljas raamat ootab riiulil. Kui rääkida jälle sisu ja vormi kooskõlast, siis on see hea näide, kuidas muinasjutust saab sisu abil selline rüvetatud vorm, mis teeb vana turvalise žanri üllatavaks ja isegi ehmatavaks. Samuti huvitab mind Martini obsessiivsus, sest ilma tõsise obsessioonita pole võimalik kirjutada 6000-leheküljelist romaani. Mis asi see on ja kust see tuleb?

Lugejana mul jäiku žanrilisi eelistusi pole. Vahel loen ka romaane, mis mind sisuliselt ei köida, aga mille tehnilisest teostusest ja stiilist olen huvitatud. Ka „Jää ja tule laulu” hakkasin esialgu lugema uudishimust tehnika vastu: kuidas, kurat, see lugu ikkagi nii pikk saab olla? Millest ta seal kirjutab ja kuidas see kõik tuhandete lehekülgede vältel koos püsib? Üks väike lisapõhjus oli veel. Nimelt siis, kui „Ma olen elus olemise tunne” oli värskelt välja tulnud, ütles üks äge tüdruk ühel korteripeol, et teda minu romaan ei huvita, aga talle meeldivad väga George R. R. Martini romaanid.

C. P.: Mõni aasta tagasi tundus, et väga palju noori kirjanikke suundub teatrisse, näiteks Diana Leesalu, Paavo Piik, Maria Lee, Andra Teede jt. Mõtlesin juba siis, et huvitav, millest see tuleb — kas teatris saab teostada midagi, mida kirjanduses ei saa? Või on teater lihtsalt kirjandusest niivõrd palju glamuursem?

J. A.: Huvitav tendents tõesti. Samas on ju kirjanikud olnud ajast aega teatrist huvitatud, kirjutanud näidendeid ja suhelnud teatritegijatega. Juhtub ka seda, et romaane adapteeritakse draamalavastusteks, muusikalideks, ballettideks. Kirjandus ja teater tõmbavad teineteist ligi. Nähtus, mille üle teater alati nii õnnelik ei ole.

Teatrile on omane kollektiivsus. See on teatritöö alus. Kirjanikuna tajun ma kollektiivsust palju vähem, kirjanik on üksiklane ja tema kogukond on sageli pigem mõtteliselt kui füüsiliselt olemas. Teatritrupp püsib omavahel vahetus kontaktis, tagasisidet antakse üksteisele kiiresti. Ka teatriarvustused ilmuvad tavaliselt kas mõni tund või paar päeva pärast esietendust, samas kui esimest raamatuarvustust oota teinekord mitu kuud või aasta otsa. Üks pole halvem kui teine, aga mina isiklikult vajan seda turgutust ja värskendust, mida trupp kollektiivina iga päev pakub. Liiga pikalt oma mõtetega üksi olles vajun ma ikka täitsa ära. Olen näljane dialoogi ja tagasi­side järele, mida ka publik, kuigi enamasti sõnatult, pakub.

Glamuursust pole ma teatris veel kohanud. See on pigem müüt. Nii võiks kirjanikke imetlev inimene ette kujutada, et romaane kirjutatakse ainult Pariisis rõdul suitsetades, kohvi juues ja öötuledes sillerdavat Seine’i jõge vaadates. Teatritöö on higine. Kui istuda kuude kaupa proovisaalis, jalas kulunud ketsid ja koledad dressipüksid, juhe täiesti koos, siis on glamuur viimane sõna, mis olukorra iseloomustamiseks pähe tuleb.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon