Üks melanhoolne lugemine

Mariliin Vassenin

 

 

Hanna Kangro: „Kolmeteistkümnes kääne, ehk Kõik Kalamaja tänavad”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 87 lk.

Hanna Kangro debüütkogu sisaldab nii stiililiselt kui ka mõtteliselt väga ühtlasi vabavärsilisi tekste, mida võiks nimetada postluuleks. Mõtlen selle all ühelt poolt isikliku tasandi apokalüpsisejärgset luulet, teisalt luulet, mis on kirjutatud usus, et see kunstiliik on otsa saamas või kuulubki juba minevikku („lõpuks saavad kõik luuletused otsa / jooksevad sisust tühjaks / nagu liiv peost / ja polegi enam midagi öelda”, lk. 42), et sõnad ei maksa enam midagi ning luuletajad on samuti kadunud või välja surnud (lk. 57, „siis kui luuletajad veel elasid”).

Avatekstis, mis määrab raamatu tooni ja tunnetuse, paljastub kohe ka Hanna Kangro postluule tuum: see on kaotus. Kaotus, mille olemust meile päriselt ei avata, kuid millel võib aimata mitut tahku: kaotsiläinud aeg, lapsepõlve kadunud maailm, õnnelikud ajad, millest on järel vaid mälestused, kui needki, realiseerumata jäänud unistused, mis pole muud kui kaotatud tulevik („see pole elu / mille ma endale lapsena broneerisin”, lk. 42). Kaotus, mis võib-olla jätkub: „panin mängu viimase raha / ja läksin teadmata veel / et halvimal juhul / kaotan / ma veel” (avaluuletus, lk. 11). Kohati ei oska luulemina ise ka täpselt sõnadesse püüda, mis on see, mis on kadunud: „veel enne / 25-kraadine külm / žiletiga lõikav tuul / puhastab südame alt valu / ja kergitab lootuse // selle ees / mis jäljetult kadunud / mida tuleb otsida” (lk. 59), või: „sinna südatalve kopli tänava koridori / vaiksesse hommikusse enne kuut / jäi midagi maha” (lk. 44). Lisaks tundub ka aeg olevat HK maailmas otsa saanud. Lineaarselt kulgev aeg kehtis katastroofini, kuid näis siis justkui lagunevat ja muutuvat millekski amorfseks, mida saab tajuda korraga (nagu avaluuletuses: „nüüd on mul aega…”), mis libiseb mööda külgi maha (lk. 26), jookseb umbe (lk. 47) või tiksub aastakaupa juurde (lk. 61), ilma et sel enam tõelist kaalu oleks. Jääb mulje, nagu uitaks HK luulemina ringi katastroofijärgses „pideva ja lakkamatu katkestuse”, 0-hetke maailmas, kus peamiseks meeleseisundiks on kaotustunne.

„Kalamaja tänavates” asub autor kaardistama seda miinusmärgiga reaalsust, seda, mida tegelikult enam ei ole, tardumist mineviku ja tuleviku vahele, ilma et oldaks päriselt olevikus: „tallinna maastikku joonistab kurbus [—] ja nüüd on mul aega — / I’ve got all the time in the world / laulab David Gahan — / et kirjutada see üles / vedada jooned / koostada trajektoorid / lõpuni välja.” Kaardistamist alustab ta oma igapäevasest ümbrusest ja nõnda hakkavad kõik Kalamaja ja Pelgulinna tänavad, majad, korterid ja trammiteed tähistama seda, mis on kadunud, või igatsust selle järele, mis kunagi oli. Mööda neid tänavaid liikudes, meenutades kohti, kus on kunagi elatud, jõuab ta paratamatult välja saatusliku käändeni: „võib ära harjuda / karge külmaga / leitsakuga juulikuus / või igatsusega / hommikul enne kuut / kui kuuled esimesi helisid / sireene tänavalt / raadiohommikuprogrammi / läbi seina / ja mõistad / et ilmaütlev / on 13. kääne” (lk. 19—20).

Kaotus- ja ilmaolekutunne näib HK luules püsivam ja reaalsem kui tekstisisene maailm ise. Miski, mis on olnud ja kadunud, kuid mis ometi ei kao. „Kui kaugele peab minema / et mitte tagasi vaadata,” küsib ta lk. 66. Siin võiks tõmmata paralleeli melanhooliamääratlusega Freudi artiklis „Lein ja melanhoolia”. Kui lein on loomulik reaktsioon, mis järgneb objekti surmale (või kadumisele), ning möödub sama loomulikult, kui leinatöö saab läbi, siis melanhoolia puhul ei ole kannatajale alati selge, mida ta on kaotanud, või kui ta teabki, kelle või mille ta kaotas, ei pruugi tal olla täit arusaamist sellest, mida ta seeläbi kaotas.[1] Freud võrdleb melanhooliat lahtise haavaga[2], kestva patoloogilise leinaga, mis ei saa lahendust. Niisugune tunnetus läbib ka HK tekste: „ja su pideval ärevusel / kasvavad tiivad / mis auklikud ja haiged / nad püüavad / unustatud päevi / lükkavad edasi elu / määramatuks ajaks / jätavad tunded defitsiiti” (lk. 24—25).

Kalamaja valik kirjandusliku motiivina annab tugeva efekti, kuna see Tallinna linnaosa on markeeritult nostalgiline. Kui nostalgiale mõelda, sisaldub ka selles seisundis melanhooliaga seostuv lahendamatus: nostalgia tähendab mõrumagusat igatsust mitte ainult kohtade, vaid ka aja järele, selle järele, missugused need õnnelikel aegadel olid. Niisiis on tegu põhimõtteliselt lahendamatu olukorraga.

Siin avanebki kõige selgemalt HK tunnetuse olulisus ja ajakohasus: melanhoolia, nostalgia, olematusekirjelduste, lagu-, prügi- ja agulipiltide kaudu tabab ta mingit tajutavat hoovust paljude emotsionaalses teadvuses. Ta räägib lootusetusetundest, käest lastud või ära antud unistustest, „paineks kalgenduvast kainusest, mil nimeks armastus”. Kui lugeda „Kalamaja tänavaid” läbi melanhooliaprisma, hakkab HK luule täitma kindlat funktsiooni: väljendada paljude ärevust, ähmast ebaõnnestumishirmu, identiteedieksitusi või tunnet, et läbilöömise ja sebimise käigus on jäädavalt kaotatud midagi, millele ei osata anda isegi nime.[3] Selle sümbol ongi Kalamaja: „kõik kalamaja tänavad / viivad mere äärde / seal asuvad heidikute telklaagrid / kaldal vedelevad purunenud betoontahvlid / linnahalli ja vangla vahel…” (Lk. 14.)

Nii nagu Kalamaja on kontrastide linnaosa, kus uusehitiste kõrval seisavad unarusse jäetud tummad tondilossid ja lagunevais tehasehooneis, vanglas ja nende ümbruses näeb ilmavalgust kõige veidramat sorti uus, nii on ka HK luule kontrastide luule. On tegelikult hämmastav, kui sageli kasutab ta tekstides (väga) külma ja ülikuuma vastandust, ilma et see kaotaks kuidagi oma efekti või mõjuks kulunult. Teine oluline vastandus on unenäoilm ja argipäev. Magamine toob lunastust, uni aitab unustada argireaalsust, mida kujutatakse tavaliselt ebameeldiva ja üksluisena (nt. luuletus „pange mind magama”).

Kokkuvõttena võiks märkida, et erinevalt paljudest tänapäeval vabavärssi kirjutavatest noortest autoritest on HK tekstides ootamatuid kujundeid, mõttekompaktsust ja pinget, nii et iga lühike või ka pikem tekst hakkab luuletusena tööle. Lisaks veel siirus, tekste omavahel siduvad juhtmotiivid, metapoeetilised mõtted — kõik see, mis teeb ühe luulekogu heaks. On küll kummaline, kuid Hanna Kangro postluule melanhoolia ja nostalgia mõjuvad väga eluliselt ja aktuaalselt.



[1] S. Freud, „Lein ja melanhoolia”. „Akadeemia” 2006, nr. 1, lk. 81—82.

 

[2] Huvitav on märkida, et ka HK tekstides leidub teravuse- ja lõikekujundeid: žilette, nuge, teravaid torne, klaasikilde jne.

 

[3] Freud märgib, et melanhoolik on küll üle elanud objekti kaotuse, kuid ometi jääb mulje, nagu oleks ta kaotanud oma mina.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon