ÜLE ÄÄRE JOOKSVANA MA ENNAST EI MÄLETA

Marko Reikopi intervjuu Ellen Niiduga Raadio 2 saatesarjas Cafe Duo 8. III 1997

 

 

MARKO REIKOP: Me oleme praegu mikrofoniga [Tallinna Pelgulinna] haiglas ja Ellen Niit istub minu vastas haigevoodil. Ma vaatan, et haigla on aja jooksul väga modernseks muutunud. Teil on palatis oma telefon ja olete siin üksinda sees, nagu erapalatis. Minu meelest on see ka täitsa ennekuulmatu. Kuidas teie tuju siin on?

ELLEN NIIT: Mu tuju on väga hea, pealegi paraneb siin väga hästi mu haige jalg. Aga et telefon on voodis, seda võib ka kodus korraldada.

M. R.: Kui tõsine teie tervisehäire on ja kaua olete haiglas olnud?

E. N.: Kaks nädalat. Tervisehäire ei ole nii väga tõsine, aga ta on visa. Nii nagu nad ikka kipuvad olema. Äkki tulevad ja väga aeglaselt lähevad ära need hädad.

M. R.: Kuidas teile selline haiglamiljöö üldiselt sobib? Koridorid paistsid olevat üsna tühjad ja on üsna vaikne. Ega siin üksinda palatis vist päeva jooksul suurt midagi teha ole?

E. N.: Mina naudin väga seda üksiolemist, ma olengi püüdnud võimalikult vähe koridori minna. Mul on heaks ettekäändeks ka haige jalg. Elus on olnud nii vähe võimalust üksi olla ja see on nii üllatav kogemus.

M. R.: Mis on see, mis teile selle üksiolemise juures meeldib?

E. N.: Juturaamat. Loen Karl Rumori „Krutsifiksi”. See on üllatav raamat. Et eesti kirjanduses on olemas niisugune Lõuna-Ameerika miljööd puudutav raamat, oli minule täielik üllatus. Ma teadsin ju, et on olemas selline raamat, aga missugune ta on ja kui huvitava sõnavaraga ta on, seda ei teadnud. Ma täitsa naudin seda ja mõtlen, et see oleks üks väga hea diplomitöö teema — Rumori „Krutsifiksi” sõnavara.

M. R.: Kui te siin õhtul üksinda lamate ja magama hakkate heitma ja tule olete ära kustutanud ja enam midagi ei loe, siis missugused mõtted teile siin pähe tulevad?

E. N.: Et hommikul peab protseduurile minema ja on soovitav ruttu magama jääda.

M. R.: Nii et täiesti argised mõtted ja ei midagi elufilosoofilist?

E. N.: Täitsa igapäevased, ja kuna ma olen harjunud pere keskel elama, siis aeg-ajalt tõstan ma poole lause pealt pea raamatust ja tahan Jaanile [= Jaan Krossile] öelda, et kuule, vaata, kas see pole huvitav, ja siis tuleb meelde, et naljakas-naljakas, aga teda polegi ju siin. Nii et siis on võimalus seda telefoniga öelda.

M. R.: Kui tihti teil tekib siin mahajäetuse või hüljatu-tunne?

E. N.: Oh ei, mul on otse vastupidi, mind potitatakse siin — nii kui eesti rahvas ütleb — nigu essu pilpa peal, nii et mul on hirmus hoolitsetud tunne. Pole mu elus eriti ette tulnud, et mulle kohvi voodisse tuuakse ja tolm ära pühitakse ja põrand puhtaks pestakse. Sellel olekul siin põle häda midagi.

M. R.: Nii et te püüate oma haigust venitada siin niikaua, kui saab?

E. N.: Ei, nii hull see asi ka ei ole. Kodus on ka jälle hea, kui sinna pääseb.

M. R.: Missugune ema te olete olnud ja olete?

E. N.: Noh, vist normaalne, nii kui tänapäeval on kombeks öelda. Niipalju kui elu on võimaldanud, niipalju talutav ema.

M. R.: Tahaksite te endale sellist ema, nagu te ise olete?

E. N.: Mul oli parem ema.

M. R.: Missugune ta oli?

E. N.: Väga tahe, väga asjalik ja väga pühendunud siiski oma ema-ametis, ehkki ta tegi hommikust õhtuni tööd. Aga ta tegi oma tööd kodus, ta oli õmbleja. Ja nii vasaku käega oli tal aega siis plikat kah kantseldada seal kõrval, aga nii — leebelt. Karvase käpaga pehmelt.

M. R.: Missugune te lapsena olite?

E. N.: Ninatark. Ninatark ja kole elav ja tikkusin igale poole. Aga mingi püüdmine hea olla oli minus ka olemas. Ma mäletan, et kui ma olin vist nelja-aastane (korteri järgi, kus me elasime ja mida ma mäletan sellest ajast) — ju mind siis ikka hurjutati, et ma igale poole ronin ja kõiksugu asju ette võtan —, ma mäletan, et seisin soojamüüri ääres ja et mul oli punane kampsun seljas ja mustad nööbiga kingad olid jalas ja ma mõtlesin sügavalt, et kas ma olen nüüd hea laps või ma olen keskmine või ma olen paha, ja olin väga mures, et viimaks nad arvavad, et ma siiski olen paha.

M. R.: Mida nad arvasid?

E. N.: Ma ei küsinud seda, see oli mu oma sisemine mõte. Ma mõtlesin näiteks, et huvitav, kas nad peavad seda pahaks, kui ma suure hoovivärava alt läbi poen uue kleidiga, aga kleiti ära ei määri. Et see ei peaks ju väga paha siis olema.

M. R.: Kui suurte perekondlike kalduvustega te olete, kuidas teile meeldib kodus küpsetada või midagi kraamida või heegeldada?

E. N.: Nojah, see on elupäevad olnud niisugune sisemine heitlus. Mu ema nõudis, et üks noor naine peab kodus tipp-topp maja korras pidama ja peab iga päev tolmu ära pühkima ja nii edasi, mida aga oli raske teostada, kui sul on kari lapsi ja oma kutsetöö. Kui lapsed olid veel noored ja elu koormat küllaldaselt, siis oli see üks pidev heitlus selle vahel, kas jätta ema käsk täitmata ja maja pühkimata või kirjutada luuletus. Aga üldiselt mulle meeldib vahel ka süüa teha ja ma olen muidugi seda ikka elupäevad teinud. Alguses isegi ei meeldinud, aga kui juba käppa sai, siis hakkas isegi meeldima. Nüüd ma pean aeg-ajalt jälle end taltsutama, et ma ei küpsetaks ja mingeid muid asju ka harrastaksin. Mul on üks ilus mälestus. Kui ma olin tudeng, siis elasin Tartus Kastani tänavas ühes vanas majas oma kooliaegse sõbrannaga ühes korteris. Tema isa oli maamõõtja, kes käis aeg-ajalt Tartus komandeeringus. Ja kui see vanahärra vahel saabus, siis heitsime ennast innukalt küpsetama, keetma ja teda teenindama. Siis ta vaatas nii muigamisi ja ütles, et kas teil vaimlisi huvisid ei olegi? Seda ma meenutan alati, kui mul tuleb küpsetamise hoog.

M. R.: Kui palju teil neid vaimlisi huvisid siis praegu on?

E. N.: No neid ikka on. Aga muidugi on elu niisugune imelik asi, et kuigi sa teoreetiliselt mõtled, et oled väga vaimne ja tahad kõike suurt ja ilusat teha, siis see ei tule alati välja. Viimased kaks aastat olen ma püüdnud meie arhiivi korda seada. See on üks suur paberipahna hunnik, viltused virnad täiskirjutatud paberit. Peaks nagu kuidagi sorteerima, ja kõik niisugused asjad võtavad aega.

M. R.: Mida huvitavat on teile sealt näppu jäänud?

E. N.: Mõndagi, mida ma ju üldiselt mäletan, aga ma ei olnud mäletanud, missuguses pahnahunnikus see pesitseb. Nüüd on mul õnnestunud üks seinatäis mappe enam-vähem ritta panna. Aga seda on seal veel küll ja küll.

M. R.: Kas te olete oma elu jooksul päevikut ka pidanud?

E. N.: Olen mõned korrad, kui ma plika olin. Siis tuli nii süngeid aegu, et päevikut oli ohtlik pidada, ja siis ma hävitasin nad ära.

M. R.: Nii et teil neid järel ei ole?

E. N.: Ei ole. Aga mul on need mälus muidugi. Noorepõlve asjad on mul üldiselt väga hästi meeles, kuigi mälu on petlik. Aga ega teised seda tea, mismoodi see just täpselt oli, nii et enam-vähem saab seda mälu siiski kasutada.

M. R.: Kui te hakkate oma mälupäevikus sorima, siis mis teile sealt kõige esmalt pähe tuleb?

E. N.: Noh, oleneb, mis ajast.

M. R.: Mis on olnud teie jaoks kõige parem aeg?

E. N.: Praegune on päris hea aeg. Varane lapsepõlv oli. Igas ajas on olnud midagi toredat. Ka kõige vastikumates.

M. R.: Mis teeb praeguse aja teie jaoks heaks?

E. N.: See, et on olemas Eesti Vabariik. Ta on niisugune üldine katus, nagu nüüd on kombeks öelda. Ja sinna alla mahub ju ka kõik. Siis on juba su oma teha, mismoodi sa oskad elada. Miski ei takista sind õigesti elamast peale su enda oskamatuse.

M. R.: Kui heaks oskajaks te iseennast peate läbi aegade?

E. N.: Mitte eriti heaks. Peab ütlema, et minu keskkooli- ja ülikooliajad olid kaunis keerulised ja ei olnud nii väga kerge ennast sinna sisse paigutada, aga kuidagi on läbi tuldud.

M. R.: Te olete ka selles mõttes eriline, et te ei ole palgatööd kunagi teinud ja olete eluaeg selline freelancer või vabakutseline olnud.

E. N.: Kui mul aspirantuuriaeg läbi sai Tartus, siis määrati mind tööle — inimesele anti ju sundkorras töökoht, seal polnud mingit muret — Kirjanike Liitu luulekonsultandiks. Ma olin noor plikasoolikas ja mis ma nüüd sest luuletamisest nii väga teadsin, aga niisugune töökoht oli olemas ja palka selle eest maksti. Siis ma olin seal üks viis-kuus aastat. Sellest alates olen olnud, jah, vabakutseline. Siis hakkas Jaan [Kross] varsti proosat kirjutama, siis oli võimalik vabakutseliseks jääda. Kui me mõlemad luuletusi kirjutasime ja tõlkisime, siis oli raske.

M. R.: Mis üldse tõi sisse üks romaan või luulekogu?

E. N.: Ma ei oskagi öelda. Olenes ju tiraažist. Siis oli võimalik ju nii hea kui ka halb raamat vastavalt kirjaniku teenetele riigivalitsuse ees trükkida kas väikeses või suures tiraažis. Kui tiraaž oli väike, siis sai vähe raha, ja kui oli suur, siis sai palju raha. Lasteasjad olid muidugi üks õnnis nurgatagune. Lasteraamatud ilmusid küllalt suurtes tiraažides ja lasteasjadega võis isegi kuidagi ära elada. Ma tean ühte honorari, mis on seni minu kõige suurem honorar, ja see oli mu valitud lasteluuletuste kogu „Suur suislepapuu” [1983] eest. See on suur paks raamat. Selle tiraaž oli kah kaunis rahuldav [36 000 eksemplari]. Ja ma mäletan, et selle eest ma sain 28 000 krooni [rubla], mida me ei olnud oma elus ihusilmaga enne näinud ega pole ka pärast juhtunud nägema. Sellest sai siis tõesti tükk aega elada.

M. R.: Krooni või rubla?

E. N.: Rubla, rubla.

M. R.: 28 000 rubla, see oli tõeliselt suur varandus.

E. N.: See oli jubetu varandus, sellega sai mitu aastat elada. Ja sellega sai siis midagi jälle kirjutada. Ei pidanud käima piimapudelit müümas, et piima osta. Võis tuua piima isegi tükkis pudeliga ja jätta pudeli poodi viimata, mis oli ju kah lihtsustav.

M. R.: Kuidas te selle rahahunnikuga toimisite, see oli ju päris suur hunnik paberraha?

E. N.: See kanti üle hoiukassasse ja seda me siis nakitsesime sealt vist üks kolm aastat. Aga meil oli ka suur pere, meil oli iga päev nagu pulmalaud, kümme inimest enam-vähem lauas. Nii et seda kartust nüüd küll ei ole olnud, et seda rahahunnikut otsa ei saaks. Ja rohkem pole sihukest nalja ka muidugi ette tulnud.

M. R.: Oli see ühe kirjaniku tüüpiline honorar?

E. N.: Ei, see oli täitsa atüüpiline. Meile oli see igatahes suur imestus, et sihukeste tühiste väikeste lastelaulude eest — kuna neid oli seal nii palju koos, ja rea pealt maksti, ja tiraaži pealt, niisiis lihtsa korrutustehte mõjul — saime me äkki 28 000 rubla. Meil oli muidugi võlgu enne ja eks me siis maksime võlgu ka.

M. R.: Tegi teid see siis laisemakski, et järgneva paari aasta jooksul ei viitsinud nagu midagi kirjutada, sellist, mida müüma oleks pidanud?

E. N.: Ei, selle aja peale oli see ammu selgeks saanud, et vabakutseline kirjanik peab kirjutama iga päev. Ja kui sa jätad ühe pausi, siis kahe aasta pärast tuleb rahapaus umbes sama koha peal. Nii et sellega pidi harjuma, et saad hulga aja töö eest korraga raha kätte. Seal raamatus olid mul ka 30 aasta luuletused.

M. R.: Tänapäeval on see üsna tavaline, et inimesel ei ole kindlat töökohta ja ta töötab siin ja seal ja teenib oma raha nii, kuidas seda parasjagu tuleb, mõnikord rohkem ja mõnikord vähem, aga vanasti oli see ikka üsna suur haruldus. Kui suurt julgust see nõudis, et jääda vabakutseliseks kirjanikuks?

E. N.: See kujunes lihtsalt niiviisi. Kirjanike Liidust intrigeeriti mind välja ideoloogiliste küsimuste pärast, natuke aega tegin veel televisioonile lepingulist kaastööd ja siis ma mõtlesin, et proovime. Meil oli tõlketööd ja isa-ema olid ka veel elus. Sealt sai lastele söögiraha laenata, kui hädas olime; sellega harjus ära. Ja oleme ots-otsaga kokku tulnud küll.

M. R.: Kui te peaksite praegu mingi töökoha võtma ja tööl käima ja…

E. N.: Ma olen pensionär. Pensionär on töövõimetu isik, teda ei sunni keegi.

M. R.: Oletame siiski, et te peaksite mingil põhjusel tööle minema, siis mis töö see oleks, mida te tõelise heameelega teeksite?

E. N.: Aiatööd näiteks. Kui põlv oleks terve, siis teeksin aiatööd. Aga kõige meelsamini ikkagi sedasama kirjatööd. Meile tuli kunagi WC parandaja. Meie keskmine poeg Eerik oli siis nii 3-aastane. Kuna see koht oli põhjalikult katki, siis mees parandas seda mitu tundi, poeg seisis hardalt seal juures ja vaatas suure huviga. Ja kui onu oli ära läinud, siis tuli ta isa juurde ja küsis: isa, aga kus see onu töötab? Isa siis seletas, et niiviisi töötabki: kui vannituba või kraan on katki, siis läheb parandab ära. Ei, aga kus ta siis seda päris tööd teeb? Missugust päris tööd? Noh, kirjatööd. Nii et meil ollakse harjunud, et see ongi see päris töö.

M. R.: Kujutage ette, kui hea huumorimeel on Ellen Niidul, kes ütleb, et sai 28 000 rubla, ja samas möönab, et ta selle summaga tõepoolest ots-otsaga kokku tuli. Kui suur on teie korter ja majapidamine?

E. N.: Meil on viis tuba. Meie korter oli neljatoaline, ja kui meie pere kasvas nii suureks, et me ei mahtunud sinna enam ära (seal oli meil kaks vanaema, üks suri ära, aga siis sündis veel kaks väikest poissi), siis me ehitasime pööningule ühe toa juurde. Nüüd ei oleks niipalju tarvis, aga nüüd ei ole enam raamatuid kuskile panna, nii et peab pidama suurt korterit. Pealegi oled harjunud, et see on su kodu.

M. R.: Kas kirjatöö nõuab täielikku rahu ja vaikust enda ümber?

E. N.: Oh ei, meie ei ole küll seda saanud endale lubada. Lasteperega tuleb närvid kõvaks harjutada. Eks mina olen siis ennast sinna vahele püüdnud vahel heita, et Jaan Kross saaks rahus kirjutada, kui lapsed olid väiksed ja kraaksusid ukse taga. Aga üldiselt mul ka närvgi ei liigu, kui nad just kuskilt alla ei hakka kukkuma, need lapsed — siis võivad nad minu poolest karjuda niipalju, kui nad tahavad, ma saan ikka tööd teha. Me oleme kogu aeg kahekesi ühes toas töötanud, nii et selle poolest ei häiri kah teise inimese ligidalolu.

M. R.: Kas mäletate, millal te kirjutasite selle tõelise hiti, „Rongisõidu”? Ma ei tea, kas paljud teavadki, et see on teie kirjutatud.

E. N.: See ongi puht lastekirjanduse teooria pärast kirjutatud. Ma olin just oma diplomitöö tegemise ajal — või oli see aspirantuuriajal, ma ei mäleta — lugenud kokku vene lastekirjanduse teooriast igasugust tarkust. Kornei Tšukovski tõi esile teatud punktid, missugune peab olema üks lasteraamat, et ta lapsele peale läheks, nigu nüüd öeldakse (mis on üks kole ütlemine). Ja siis ma mõtlesin, et tühi jutt, aga ma proovin. Võtsin paberi ette ja kirjutasin punktid välja ja hakkasin konstrueerima. See on puhttea­duslik konstruktsioon. Aga siis juhtus, et Gustav Ernesaks kirjutas sellele viisi. Ja siis ma muidugi ei saanudki teada, kas teooria peab paika, sest see viis läks hästi ja lastele meeldis, ja siis kõik lapsed hakkasid seda laulma. Ja kirjastus trükkis ära kah.[1]

M. R.: Nii et see oli teil selline tõeline hitt ja suur tõmbenumber.

E. N.: See oli sellel surmtõsisel ajal muidugi kena naljakas lugu.

M. R.: Kummana te tahate ise, et teid tuntakse: kas lastekirjanikuna või täiskasvanute luuletajana?

E. N.: Mõlemana ikka. Ma olen vahest umbes võrdselt mõlemas žanris kirjutanud.

M. R.: Kui heaks luuletajaks te ise ennast peate?

E. N.: Võiks parem olla. Minu asi läks natuke kehvasti, kui mu hinge kallal hakati hirmsasti närima, just siis, kui mul oli niisuke hea kujunemise hetk. Hakati hirmsasti peale suruma igasuguseid teemasid, ja kuna ma olen olnud, nagu ma juba rääkisin, väga sõnakuulelik laps, siis see häiris mind hirmsasti, et ma olen sõnakuulmatu luuletaja. Ja ma oleksin kahtlemata rohkem kirjutanud, kui mind ei oleks segatud. Aga, noh, aitab nii kah.

M. R.: Kui palju te praegu veel kirjutate?

E. N.: Noh, nii punktiirjoones, mitte nii väga palju.

M. R.: Kas teete seda mõnuga ja puhtalt heast tujust?

E. N.: Suure mõnuga. Kui ma muud ei kirjuta, siis ma kirjutan näiteks juhuluuletusi. Igasugustele perekonnaliikmetele ja sõpradele.

M. R.: Missuguse iseloomuga inimene te olete?

E. N.: Üldiselt lahke inimene. Võib olla, et koduseid tikun mõnikord liiga palju õpetama, kui nii tagantjärele mõelda. Võib-olla püüdsin ma oma poegi liiga õpetada.

M. R.: Mis on see, mis teid endast välja ajab?

E. N.: Mitte miski, see peab olema üks erakordne asi.

M. R.: Mäletate te ennast mõnikord tõeliselt vihasena?

E. N.: Üle ääre jooksvana — ei mäleta. Ei, see on mulle väga võõras. Meil on Jaan Krossiga olnud ütlemist [laadis], et „kurat, mis sa lased endaga niiviisi mängida, sa mine ja ütle neile seda ja seda ja seda”. Ma ütlen, et mine sina, minust ei ole sihukese asja ütlejat. See ei käi mu loomusega kokku. Ma võin muidugi vihastada küll, aga see ei aja mind kunagi üle ääre.

M. R.: Kui vana te praegu olete?

E. N.: Ma pean ikka lahutama. 1928 tuleb lahutada sellest praegusest [aastaarvust].

M. R.: Seitsekümmend päris ei tule täis.

E. N.: Seitsekümmend tuleb tuleval aastal ja 69 tuleb suvel. Nii et järelikult 68. Ma ei ole seda enam nii tähtsaks pidanud, ma ei mäleta harilikult. Kui 66 oli, siis ma mäletasin, see oli ilus meeles pidada.

M. R.: Kui oluline teie vanus on üldse teile olnud läbi aegade?

E. N.: Ma olen oma vanusega rahul olnud, see on üks väheseid asju, millega ma olen enda juures täiesti rahul olnud.

M. R.: Alati?

E. N.: Alati.

M. R.: Kuivõrd te kardate vananemist?

E. N.: Ei, ma ei karda vananemist. Väga sümpaatne on. Kui kerge on olla vana! Ma ei tahaks mingil juhul… Ikka küsitakse, et kuidas ja mis sa teeksid ja kas sa tahaksid 20-aastane olla — ma küll ei viitsiks. See oli nii raske. See oli palju raskem. Vana on ju nii lihtne olla. Ja pealegi lastega näiteks: sa oled vanaema ja sa ütled ja sind peab kuulama. Vanaema on eriti hea olla. Elukogemus on olemas ja kõik olulised kõveriti minemised on juba kõveriti läinud. Ja olulised hästi minemised — neid saab veel nii natukese retušeerida, parandada ja üle vuntsida, mis siis veel on tahta. Ei, ma ei ole kunagi tahtnud olla noorem, kui ma olen, ega kannatanud selle pärast, et nahk läheb kortsu. Las minna, mis siis ikka.

M. R.: Kuipalju te erinete oma tütre põlvkonnast või oma tütretütre põlvkonnast? Mis on põhimõtteliselt teistmoodi?

E. N.: Ma ei oskagi öelda. Põhikude on nagu sama. Ma ei oska kangast kududa, kuidaspidi need käivad, need lõngad seal peal? Ühesõnaga, see, mis pikuti jookseb, see on seesama, aga see, mis sa sinna sisse kood, see on nüüd erinev. Aga üldine kvaliteet on minu meelest umbes seesama.

M. R.: Kuidas te iseloomustate oma tütart Maarjat?

E. N.: Ta on minu meelest väga tubli ja andekas noor inimene. Kui ta sihuke teismeline plika oli, siis ta oli natuke ninakas ka, ja siis nad vahel läksid isaga raksu. Siis ma heitsin oma keha sinna vahele.

M. R.: Missugusest oskusest te oma elus tunnete kõige suuremat puudust? Mida te oleksite tahtnud või tahaksite osata?

E. N.: Arvuti käsitlemist ma natukese olen riivanud ja seda ma tahaksin paremini osata. See ajab muidugi mu mehe kohe vihale, sest tema leiab, et see on üks tühi jamps. Tema seda ei taha. Aga ma olen, jah, niisugune mehaanik. Minu isa oli vasesepp ja ma olin oma isale poega asendav tütar, kuna minu vanematel ei olnud poega. Oli veel üks tütar, kes väikse lapsena ära suri, ja siis sündisin mina, kes ma pidin olema poeg. Mu isa suureks pettumuseks olin ma hoopis plika. Ja siis ma püüdsin seda korvata tehniliste huvide väljanäitamisega. See oli muidugi natuke teesklus, aga ka teesklus hakkab külge.

M. R.: Nii et te olete naela seina küll löönud?

E. N.: Ja-jaa. Tean, kumma seina nael on, ja olen korke parandanud ja oskan autoga sõita. Olen nelikümmend aastat või üle selle juba autoga sõitnud. Oma peret sõidutanud. Nüüd mu pojad kõik sõidavad muidugi, aga oli aeg, kus ema oli see kõikvõimas tüüp, kes neid sõidutas.

M. R.: On teil mõnikord ka surm silme ees olnud, olete tunnetanud elu ja surma vahelist piiri?

E. N.: Jah, see oli siis, kui ma olin viieaastane ja olin väga raskelt leetris. Hinge vaakumas. Mul oli hiigla kõrge palavik ja siis ma nägin niisugust tunneli-nägemust. Tunnel oli täis suurt, tunnelijämedust mullakoormat; üks niisugune mullakoorem sõitis sealt läbi ja ma olin seina ja selle mullakoorma vahel. See oli sihukene poolunes hallutsinatsioon. Sihukene raskuse tunne rinna peal — seda ma mäletan ehmatades siiamaani. Ma tean täpselt, missugune surm on. Aga siis ta läks minust mööda ja pärast seda on ta mind rahule jätnud.

M. R.: Missugune on surm?

E. N.: Noh, vastikuvõitu, aga talutav siiski, ja kui kõik on sellega hakkama saanud, saame meie ka.

Teksti litereerinud ja trükivalmis seadnud JAAN UNDUSK



[1]  Oma raamatus „Kahest viieni” („От двух до пяти”, 11. täiendatud trükk 1955) toob Tšukovski kolmteist „käsku” või reeglit, millest lasteluuletaja peaks juhinduma. Nendeks on tegevuse pildilisus (visuaalsus), piltide kiire vaheldumine, sellega seotud rütmi liikuvus, musikaalsus, mängulisus, riimuvate sõnade lähedane asend salmis (paarisriim), iga värsirea tähenduslik terviklikkus, omadussõnade vähesus, trohheus eelistatud värsimõõduna jne. Tšukovski allutab lasteluule pildile ja laululisusele ning „Rongisõidu” edu lauluna (seda luuletust on lihtsam laulda kui deklameerida!) vaid kinnitab vene luuletaja retsepti. Lasteluule absoluutseks nõudeks peab Tšukovski joonistatavust: igast salmist peab kunstnik saama teha omaette pildi. Salm, mis ei ole joonistatav, tuleb maha tõmmata. Sellele nõudele vastab ideaalselt Ellen Niidu „Suur maalritöö” (1971), mis sisaldab omapärase loodus- ja värviõpetuse. Ka Tšukovski enda lasteluule esindusvalikus „Imepuu”, mille Ellen Niit tõlkis koos Jaan Krossiga 1964. aastal ja mis osutus Eestis erakordselt edukaks, on igal leheküljel vähemasti üks või koguni mitu pilti.

„Rongisõit” on väikelastele mõeldud teosena õieti haruldane katastroofluuletus. See lõpeb rongiõnnetusega, sest vedurijuht jääb tukkuma, ning ehkki keegi just surma ei saa, ei pea autor vajalikuks ka midagi leevendavat lisada. Nõukogudeaegses karmivõitu Eestis võeti seda kõike piisavalt mängulisena, aga Rootsi heaoluühiskonnas võis see jätta juba ebapedagoogilise mulje. Kirjanik Enn Nõu on jutustanud Ellen Niidule ja siinkirjutajale (6. juunil 2013), kuidas nad Uppsalas koos abikaasa Helgaga mõtlesid „Rongisõidule” välja uue lõpu, enne kui lapsed selle pähe õppisid: rong tõmmati kraavist välja ja kõik loomad said ilusti rongi peale tagasi. (Jaan Unduski märkus.)

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon